Piiride peal

 

Kui tahta aastalõpu kirjust Vikerkaarest mingit ühisnimetajat leida, siis võib selleks sobida piiripealsus. Peeter Torop käsitleb, kuidas uued filmikunstivõtted ja tänapäevane „osaluskultuur“ on muutnud kirjandusteoste ekraniseeringute tähendust. Klassikalise romaani ja selle filmiversiooni vahekord ei sarnane enam ammu originaali ja tõlke suhtega. Ekraniseeringute puhul tuuakse mängu hulk tausttekste, populariseeringuid, veebiklippe, eri meeltele panustavaid viiteid ja varasemaid tõlgendusi. Idee, lugu, pilt, muusika ja liikumine kombineeritakse uuteks kujunditeks (või maailmadeks), mis astuvad algteksti ja selle tõlgendustega värskesse suhtesse. Konkreetsemalt vaatleb Peeter Torop kaht filmi: Baz Luhrmanni „Suurt Gatsbyt“ (2013) ja Joe Wrighti „Anna Kareninat“ (2012), mis kasutavad julgelt muusikavideote, balletifilmide ja teatrilavastuste võtteid ning mängivad kirja- ja pildimeediumi erinevustel.

Ka Merike Estna maalid, mis sisustavad Vikerkaare kunstilehekülgi, panustavad Rebeka Põldsami sõnul sünesteesiale, eri meelte koosmõjule ning kompavad niimoodi maalikunsti piire

Eesti ühe tunnustatuima kirjaniku Andrei Ivanovi kirjanikupositsioon on igas mõttes piiripealne või -ülene. Vikerkaares ilmub temalt novell „Kimp“, mis lähtub autori Taani-kogemusest. Tarmo Jüristo vaatleb Ivanovi loomingut enne äsjast romaani „Harbiini ööliblikad“ ning tuvastab selle keskse probleemina inimlikkuse säilitamise võõras maailmas. „Sedalaadi võõrandumine, kõrvalejäetus ja juurtetus, millest Ivanov räägib, ei ole Eestis juba ammu enam ainult venelaste probleem – ja see pole probleem, millega oldaks vastamisi ainult Eestis“, kirjutab Jüristo.

Cambridge’i politoloog David Runciman püstitab küsimuse: Kas Ameerika demokraatia on endiselt töökindel? 19. sajandil tundus see süsteem paljudele vaatlejatele uskumatu ja ebatõenäoline. Ometigi on see kõikvõimalikud ohud üle elanud. Samas pole meil selgust, millised süvahoovused seda parasjagu mõjutavad. Runciman toob iroonilise seigana välja, „et just demokraatia avatus on läbipaistmatuse põhjuseks, sest pinnapealse tegevuse ülikülluse tõttu on raske taibata, mis toimub tegelikult. Autoritaarseid režiime, mis ainult salatsemisel püsivadki, pole raske läbi näha… Tänapäeva Hiina või Venemaa valitsejad püüavad paljutki oma tegevusest varjata, kuid vaatlejal peaksid väga tihedad silmaklapid ees olema, et mitte märgata, kui paljut varjatakse. Ameerika demokraatia seevastu on mõistatuslik just sellepärast, et kunagi ei ole selge, kui palju jääb tegelikult varju.“ Konkreetsemalt keskendub Runciman kahele teemale, kliimale ja riigivõlale: „Mõlemal juhul on riskantne kujutleda, et asjad saab jätta lahtiseks seni, kuni nad tuleb kinni lüüa. Kas märguanne tuleb õigeaegselt? Kas see tuntakse ära, kui see tuleb?… Häda on selles, et Ameerika demokraatia praegune olukord – koos tema taastumisvõimelisest ajaloost ammutatava lohutusega – tähendab, et kriisid peaksid olema ikka väga sügavad kõigutamaks usku, et vajaduse korral suudab riik kohaneda. … Kohanemisvõime teeb otsustava tegutsemise raskemaks ja suurendab tõenäosust, et hetk lastakse käest.“

Kirjanduskülgedel leidub Jevgeni Jevtušenko luuletus Marina Tsvetajeva raskest saatusest, Jim Ashilevi, Maarja Kangro, Maarja Pärtna luulet ning Jüri Kolgi ja Mehis Heinsaare jutte.

Hasso Krull kirjutab luuledebütandi Sveta Grigorjeva „sõnulseletamatust raevust“, seostades seda Baudelaire’i laadis modernsuskogemusega, Juhan Hellerma vaatleb Maarja Pärtna teist kogu „Läved ja tüved“ katsena liikuda eri reaalsuste piiril ning Lauri Sommer käsitleb Jakob Hurda ekspeditsioone Setumaale (1886, 1903).

 

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk

Külgpaneeli navigatsioon