Vikerkaar nr 9/2009

tagasi

Kristjan Pruul

Itaalia uuemast eepikast
Roberto Saviano "Gomorra. Reis camorra äriimpeeriumisse ja võimuunelmasse"

Eestiski võrdlemisi märgatava vastukaja osaliseks saanud Roberto Saviano “Go­morra” edul on kindlasti mitmeid põhjuseid. Napoli organiseeritud kuritegevuse analüüsi ja autorile osaks saanud ähvarduste kõrval ei tohiks kindlasti mööda vaadata teose kirjanduslikest külgedest, oskuslikust balansseerimisest uuriva ajakirjanduse ja ilukirjanduse vahel. Kui ingliskeelses maailmas (kardetavasti kehvapoolse tõlke tõttu) paigutati raamat üsna ühemõtteliselt non-fiction’i osakonda ja ühes Rooma raamatupoes võis teda näha hoopis reisikirjanduse riiulis (ikkagi “reis”), siis Itaalias vallandas teos päris elava keskustelu just nimelt belletristilise vaatepunkti ümber.

Nii avaldas Bologna kirjanikekollektiivi Wu Ming1 kuuluv autor 2008. aastal memorandumi “New Italian Epic”, kus otsib ühiseid elemente vabalt valitud teostest, mis ilmunud aastail 1993–2008. Selles kirjandusliku zeitgeist’i analüüsis, kus muide “Gomorral” on suhteliselt keskne roll, jõuatakse põhijoontes järgmiste väideteni. 

Kirjanduslikud ja keelelised registrid vahelduvad tekstiloomes pigem vaevu hoomatavalt kui mänglevalt – teksti parema edasiandmise, mitte eksperimenteerimise huvides. Kirjutatus ilmneb autori eetiline (ja poliitiline) pühendumus, vastutuse võtmine, postmodernistlikust kõrvalseisja positsioonist loobumine, teksti keskele viskumine, sellega samastumine ja soov pakkuda seesugust kogemust ka lugejale. Kadunud suurnarratiivide (kirjanduslike ja poliitiliste) asemele otsitakse uusi, eepilisi, võimalikult laia allegoorilise väljaga narratiive.

Memorandum (mille versioon 3.0 on tänaseks ka eraldi raamatuna avaldatud) tekitas teravat poleemikat ja ehkki ta võib näida lihtsalt pisut naiivse naasmisena “mil­lestki tähtsast” kirjutamise juurde või kattevarjuna “neoneorealismile”, pakub ta kindlasti võtit mõistmaks nii mõndagi aspekti ka Roberto Saviano “Gomorras”.

Registrite valik, millele “Gomorra” on rajatud ja mis omakorda püüavad lihtsustada tekstile lähenemist, on tõesti pillavalt lai. Sujuva elegantsiga liigub Saviano autobiograafilise romaani ja uuriva ajakirjanduse, antropoloogiliste välivaatluste ja poliitökonoomilise kriitika, detektiivromaani ja grahamgreene’iliku j’accuse-teose vahel.2

Tegemist ei ole ühtlustatud fiktsiooniloomega, Saviano võib kord mõnest ajaleheartiklist või dokumendist otsesõnu juttu teha ja teisal kasutada mõnd artiklit hoopis “isiklikumat” laadi stseeni tarvis.3 Võib muidugi küsida, millised Saviano allikad üldse ei kannaks teatavat fiktsionaalset või žanriomapära pitserit. Ajaleheartiklitest, politsei pressikonverentsidest ja kohtuprotokollidest pealtnägijate tunnistuste, pealtkuulatud telefonikõnede ja Napoli aguleis levivate anekdootideni – kõigel on erinev tõeväärtus ja oma kindel viis informatsiooni edasiandmiseks, meetod tihti olulisem kui sündmus ise.

Kuidagi ei saa mööda ka fiktsiooni rollist camorra liikmete seas. Raske on näha vahet, kus popkultuur peab aitama kurjategijatel brände kujundada või kus see nende enda elu juhib. Nõnda saadavad naissoost klannipealikke “Kill Billi” eeskujul kollasesse riietatud naiskillerid, kerkivad filmist “Scarface” kopeeritud ehitusloata villad, arreteeritud bossid ilmuvad reporterite ette nagu Hollywoodi filmistaarid, altkulmu kaamerasse põrnitsedes, teadmisega, et just nii neid jäädakse mäletama ja nende ees hirmu tundma.

Saviano ees on kahekordne ülesanne: kuidas sellest tekstide plejaadist välja lugeda “reaalsus” ja reaalsus omakorda teks­tua­liseerida. Kuigi kirjeldatud sündmused ei ole reaalsemad kui teistes Itaalia organiseeritud kuritegevusest kirjutatud raamatutes, on tema kirjutanud realistlikumalt. Kogunud erinevad seigad meeldejäävateks sündmusteks, millel on omakorda taastootvad väärtused, neid võib üha uuesti jutustada nagu antiiktragöödiaid uuesti lavastada – Matteo Garrone film või “Gomorra” arvukad instseneeringud Itaalia teatrilavadel räägivad ikkagi raamatus jutustatust, mitte sellest, kuidas seda jutustati.

Saviano on ise intervjuus tunnistanud, et kuivem ajakirjanduslik stiil või siis lõpuni ilukirjanduslik tekst oleks tema arust võinud tekitada liigsuure lõhe lugeja ja loetu vahele.4 Vastukaaluks laseb ta kõiki sündmusi kokku põimida minajutustajal, kes on tõenäoliselt kõige ilukirjanduslikum element Gomorras üldse, omni­presentne laulik, kes lugejat läbi Napoli põrguringide juhatab, on vaid tühi kest, mis vajadusel uusi vorme omandab.

Ühelt poolt veab ta lugeja eest näppudega üle Kalašnikovi jäetud kuuliaukude, topib ninapidi üha võikamatasse seikadesse, ükskõik kas siis autor ise viibis nende stseenide juures või andis hääle hoopis mõnele tunnistajale, kes tahaks olla kuuldud, aga mitte nimetatud. Teisalt jätab minajutustaja piisavalt ruumi poolautobiograafilisele tegelasele, kes Saviano motiive kipub lapsepõlvetraumadele taandama. Minajutustaja vaat et vuajeristlikku painet camorra tegevuse suhtes selgitab 13-aastase Robbe kogetud seik, mis üsna üheselt seob surma (tahtmatu) erektsiooniga, ja vastuhakk isa konformistlik-alandlikule mõtteviisile sümboliseerib Saviano hilisemat otsust astuda vastu Napolis valitsevale vaikimisele.

Selline lugeja kättpidi vedamine ja seletuste andmine võiks tüütukski osutuda, kui kõikide nende personifikatsioonide tagant ei tõuseks ikka ja jälle Saviano-autori tegelaskuju. Hoolimata välisest tagasihoidlikkusest on tal oma kirjanduslik ja poliitiline agenda, ta tahabki anda oma hääle neile lugudele, kus peategelased seda ise veel ei julge, kirjutada moel, mis Pasolinini vahest ei küüni, aga oleks ühiskonnas vähemalt sama oluline. Lõppude lõpuks on temagi üks napollasi, kes otsib viisi, kuidas oma elu elada täiel rinnal ja camorra’t kartmata ning selgeks teha, et praegu ei ole tegu Meh­­hiko narkokartellide ega Angoola lapssõduritega (kuigi camorra on tõenäoliselt mõlematega ärilistes suhetes), vaid tema kodulinnaga.

Selle soovi täitumiseks peab ta tõestama, et Napolis ja Campanias toimuv ei ole nor­mist kõrvale kaldumine, vaid tavaliste ma­janduslike efektide kuhjumine. Camorra või “Süsteem”, nagu seda kutsuvad kirjeldatud maailma kodanikud, on oma olemuselt sama totaalne kui kapitalistlik maailmakord, mille pragudes ta tegutseb. Saviano kasutab camorra’t meie kõigi ühiskonna allegooriana, selle toimemehhanismidest kirjutamine võrdub autori jaoks neoliberalistliku majandussüsteemi kriitikaga.

Kuritegeliku maailma erinevaid sektoreid ükshaaval analüüsides jõuab ta ikka ja jälle arusaamiseni, et camorra töötab alati käsikäes “legaalse” ärimaailmaga ning et camorra ise lähtub pigem majanduslikust kui sõjalisest või poliitilisest loogikast. Süsteem on edukam kui teised grupeeringud, sest ta ei vastandu poliitilisele korrale nagu Cosa Nostra, camorra lihtsalt kas leiab meetodi koostööks poliitikutega või siis hävitab nende karjääri, ilma et ta seejuures ise poliitikute positsiooni ihaldaks.

Nõnda jõuabki “Gomorra” üsna lootusetu lõppjärelduseni, camorra vastu nagu ei olekski võimalik võidelda, sest klannipealike arreteerimine laseb esile kerkida uutel “ärimeestel”, võimaldab aegunud ärimeetodeid asendada uute ja innovatiivsematega. Legaalse ja illegaalse segunemisel tekkivad lõputud viisid kasumi suurendamiseks on iga suurfirma unistus: võimalus pääseda seadustega ette nähtud piirangutest, mis samal ajal konkurente edasi kammitseksid.

Paljuski tuleneb selline lootusetus ideoloogia kui sellise surmast. Nii nagu poliitmaastikul puuduvad jõud, kes tegeleksid reaalselt alternatiivide otsimisega, ei loe camorra’ga kaasa minevate poliitikute puhul nende parteiline päritolu. Ometi ei lasku Saviano mõne minevikuideoloogia elluäratamiseni. Tema viimane lootus rajaneb tavalisel inimesel, usul, et ükspäev suudavad Napoli enda elanikud lahti öelda vaikimisest ja camorra loogikaga kaasa minemisest.

Seni on lootus “elada täiel rinnal” jäänud vaid lootuseks, romaani ilmumise järel sai Roberto Savianost endast Roberto-kirjanik, tegelane “Gomorra” kaante vahel, metamorfoos, mis sundis lõpuks Saviano “Go­morra” kirjutamist kahetsema.5Nii nagu camorra klannipealike hiigeledu hind on varem või hiljem isolatsioon – olgu vanglas või karabinjeeride eest end salakorterites varjates –, nii pidi Saviano loobuma senisest elust ja peituma omakorda kara­bin­jeeride kasarmutesse. Kui lugeda ajalehtedest lugusid, kuidas järjekordsed “Gomorras” mainitud klannipealikud on kinni nabitud, on samas tunda ootuse hõngu: kunas avaneb võimalus kirjutada lugu sellest, kuidas ca­morra lõpuks ometi tabas Saviano. “Go­morra” ei ole ju j’accuse Campanias baseeruva ja oma kombitsaid üle maailma sirutava camorra vastu. Pigem süüdistus kõigile, ühtviisi Lõuna- ja Põhja-Itaaliale, poliitikuile ja rahvusvahelistele korporatsioonidele; näitamine, et globaalne maailmakord on see, mis lubab Süsteemil eksisteerida ja kontrollimatult laieneda. “Gomorra” viimaseks süüdistuseks aga jääb osutus lugejale: mina tegin, mis suutsin, aga sina?

1 Wu Ming (hiina k-s: ei keegi) on viimase kümnendi üks huvitamaid nähtusi itaalia kirjanduses: “anonüümne” rühmitus, mis avaldab peamiselt kollektiivseid romaane, kuigi eri liikmed on ka sooloprojekte kirjutanud. Rahvusvahelist edu saavutati esmakordselt Luther Blissetti pseudonüümi all avaldatud kollektiivse romaaniga “Q”, millele käesoleval sügisel on oodata järge (eesti keeles on Luther Blissettiga võimalik tutvust teha näiteks Margus Tamme artikli vahendusel Artishoki ajaveebis: http://artishok.blogspot.com/2008/08/suurmeeste-elulood-ii-luther-blissett_25.html). Rühmitus on ka üks peamisi copyleft-ideede levitajaid Itaalias ja seetõttu on nende teosed (k.a mõned tõlked) vabalt kätte saadavad nende veebilehel: http://www. wumingfoundation.com/

2 Vrd Greene’i “J’accuse: The Dark Side of Nice” (1982). – Toim.

3 Segadus “Gomorra” ilukirjanduse või ajakirjandusena lugemise ümber sai ainult hoogu juurde pärast seda, kui Napoli ajakirjanik Simone Di Meo süüdistas Savianot Di Meo Cronache di Napoli ajalehes avaldatud artiklite plagieerimises. Sellisel süüdistusel oleks tõesti kaalu vaid siis, kui tegemist oleks tõsiajakirjandusliku teosega.

4 http://www.carmillaonline.com/archives/2006/09/001927print.html

5 Roberto Saviano: on the run from the Mafia. The Times, 11.08.09.