Vikerkaar nr 12/2009

tagasi

Mariliin Vassenin

Kadunud maailma teedel
Andra Teede, "Atlas"

Andra puhul on kõige hämmastavam ja kütkestavam see, kui kõigutamatu ja kindel on tema enesetaju. Justkui oleks ta juba ammu langetanud mingi olulise teda ennast puudutava otsuse, mis ei kuulu ühegi inimese poolt läbivaatamisele.

“Atlas” on õhuke kogu, mis sisaldab vaid 25 teksti ja raamatu toimetaja Jürgen Rooste järelsõna. Uus luulekogu tundub olevat läbimõeldum ja viimistletum kui eelmine, “Saage üle” (2007), mis sisaldas poole rohkem tekste ja jättis endast kuidagi laialipillutatud mulje. Kui rääkida stiiliotsingutest, siis need on teatud mõttes lõpule jõudnud: “Atlase” vabavärss on napp ja täpne, sageli on sel rohkem ühisjooni proosa kui luulega. Pole enam puhtalt ühele voogavale rütmile üles ehitatud luuletusi ja loobutud on ka riimist, mis veel eelmises kogus siin-seal sisse tikkus.

Kuid Andra luule tuum on jäänud samaks. See tema kõigutamatu enesetaju paistabki kõige selgemalt välja luuletustes, mis tegelevad teiste inimeste projektsioonidega luuleminale. Andra näeb projektsiooni alati läbi, kuid ei võta seda tavaliselt vastu, ja kui võtabki, siis sellepärast, et ta on sellega üldjoontes nõus. Esikkogus “Takso Tallinna taevas” (2006) oli selline projitseerija üks halli kampsuniga peksasaanud mees, kes pidas talle öises bussipeatuses loengu naistest, kes pidavat olema kurjad, õelad ja saatanast, andes sellega mõista, et Andragi on üks sääraseid olevusi. Tekst lõpeb täieliku ükskõiksuseväljendusega: “longin edasi / bussi nagunii veel ei tule // god might still be a woman”. Ka “Saage üle” tegeles paljuski projektsioonidega, nii teiste inimeste projektsioonidega poeetilisele minale kui ka viimase projektsioonidega maailmale, millest annab tunnistust juba luulekogu pealkiri. Avaluuletus rääkis komplimentidest, mis – kui need väljendavad imetlust – on samuti üks projektsiooni vorme ja umbes sama kasutud nagu üksik roheline sokk radiaatorinurgal, kuigi armsad, mistõttu ei raatsi neid ära ka visata. Teine oluline samateemaline tekst tegeleb samuti komplimentide ehk imetlusega (“Saage üle”, lk 84) ning Andra mängib seal sõna “imetlema” tüvega, võrdsustades imetlemise (tühjaks) imemisega. Ja tõsi ta on, et kedagi imetledes projitseerime talle oma ideaale, milleni ohver päriselus loomulikult ei küüni ning meid varem või hiljem alt veab. Andra tajub väga hästi, kui raske ja ülekohtune roll on olla teiste inimeste imetlusobjekt, ja palub “kõigilt jumalailt ja jõuluvanadelt” vaid üht hetke “olla üksi ja paigal ja soojas ja vait”. “Atlases” koondab tekst “armas sõber kirjutas kord vikerkaares” nii negatiivseid kui ka imetlevaid projektsioone: sõber õiendab vene keele häälduse kallal, mis pidi kõlama soomlaslikult, ema sõnul ropendab Andra nagu vana mees, vend ütleb, et ta lööb nagu naine, valusalt ja mööda, üks võõras tüdruk arvab, et Andra näeb välja nagu keegi, kes kõigega hakkama saab, ja üks tuttav vari tunnistab, et luulemina on ainus, kes alati tema poolt on olnud, ja ainus, keda alati kõiges süüdistada saab. Andra ei võta neid projektsioone vastu, kuid ei tõuka ka otseselt ära. Ta integreerib need imetlusväärse kainusega, mis annab jällegi tunnistust sellestsamast vankumatust enesetajust: “ja mis siis ikka / nii ta läheb / ikka pidi hakkama saama / nagu soomlane / nagu naine / putsi türa türa putsi // eks tulebki saada”.

Juba esikkogust alates on Andral teatud kindel teemaring, mida ta raamatust raamatusse on lihvinud ning mis “Atlases“ üha teravamaid ja mõjuvamad piire omandab. Ühe väikse omaette kimbu moodustavad kõikenägeva silma luuletused, kus mingi omnipotentne vägi teab kirjutavast subjektist rohkem kui ta ise. “Taksos” oli selliseid kõige rohkem – kõikenägev silm asetus siis küll jumalasse, küll taksojuhtidesse, kes tahavaatepeeglist kõike nägid ja kõike teadsid. Kogus “Saage üle” kartis luuletaja kaameraid, mis teda igal sammul jälgisid. “Atlases” on sellest teemast säilinud õige vähe, jumala kuju on peaaegu täiesti kadunud – vähemalt nimepidi – , kuid raamatu teine luuletus manab taas esile impersonaalse vaatleja, kel on võime näha üle maa ja aja.

Teine kimp on sina-mina luuletused, mis on algusest peale moodustanud omaette narratiivi. Siin on kirge, pettumust, leppimist, alandlikkust ja alandusi. “Atlases” on sina-mina lugu taandunud igatsuseks ja üksijäämiseks, kuid nii nagu kahes varasemas kogus, on siingi müütiline kokkusaamine ja -jäämine samastatud igavikuga, aja seiskumise või ajast väljaastumisega, nagu näiteks kogu avaluuletuses “saja aasta pärast” või võltsrindade-luuletuses (lk 17). See ühis­olemine, mida luuletaja ikka on igatsenud, on mingi eluülene ürgne sümbioos, mida ta ihkab tunnetada iseeneses, rakkudes ja luudes, ja koguni oma nimes: “Üksinduse vasksus ükskord / kokkukuulumiseks nimetatud teede peale laskus” (“Takso Tallinna taevas”, lk 14).

Ainulaadne on seegi, kuidas Andra oma perekonnanimega mängib ja selle tekstimaailma toob. Nimest saab lüli tekstisisese ja -välise reaalsuse vahel. Sõnamäng peitub juba vastse luulekogu pealkirjas, kuid “Atlasest” leiame veel teisegi kauni nimemängu: “Ja Riho Sibul laulab / lava peal / kadunud maailma teedele / ma proovin mitte / isiklikult võtta proovin / venda õnnitleda” (lk 34).

Need kadunud maailma teed juhatavad kolmanda ja minu arvates kõige olulisema teema juurde Andra luules, ning selleks on aeg. Andra kirjutab sageli olevikust, situatsioonist, mis parasjagu käes on, ent kui tähelepanelikumalt lugeda, saab selgeks, kui sageli lõikub teksti kulgeva aja tunnetamine: ajaline perspektiiv, aja liikumine või paigalseis. Tihti astub Andra käesolevast situatsioonist välja ja annab ajamotiivi kaudu olevikule sügavuse. “Atlasest” leiab seda vähem, kuid kohati siiski, näiteks avaluuletuses “saja aasta pärast”, ja samuti lõpuluuletuses, kus minimalistlikule ja napisõnalisele argipäevakirjeldusele annab kraapivalt traagilise tähenduse vaid väike fraas luuletuse lõpuosas: “pool leiba / mõni õlu / nõnda aastaid…”

Pinge hetke ning aja kulgemise vahel on kahesugune: ühelt poolt on see tung hetke peatamisele ja aja unustamisele ning nukrus, mida tekitab aja möödumine ja arusaam, et hetke ei saa kinni pidada. Seda väljendab kõige paremini “Atlase” üks kau­nimaid luuletusi “jaanuar raisk teeb”, kust pärinevad ka need kadunud maailma teed. Maailm on pidevas muutumises, vend ähvardab jälle abielluda, endised õpetajad on vanaks jäänud ja jaanuar teeb kevade nägu… Ka “Saage üle” sisaldas mitu sellist luuletust, kus ajale trotslikult selg keerati ja temast välja ei tehtud, ning selle tendentsi võtab kõige paremini kokku luuletus lk 82: “kolm võimalust on tegelikult / elad läinule või homse poole / või elad päikese kätte”.

Teisalt väljendub see pinge hetke ja aja kulgemise vahel hirmus hetkesse kinni jääda. Nii nagu Andra suudab ilusaid hetki iga rakuga tunnetada, näib talle ka talumatuna moment, kust pole väljapääsu, nagu lk 37: “su põsed olid hirmsal kombel lohkus / tuul ei puhund jutt ei jõudnud läbi / kellaseierites meie vahel oli / / tobe tühi paigalseis”. Siin käib taas see vana võitlus ajaga, mida Andra alustas juba “Taksos”, kus ta arvas, et “meid ühte tuppa kokku lukku panna / oli rumal nali” (lk 19).

Liikumise ja paigalseisu dünaamika muudabki Andra luule nii paeluvaks. Ta oskab jäägitult hetkes olla, kuid tal jätkub jõudu ja sügavust end sellest eemaldada ja heita pilk sellele, mida on nii raske näha – olevikule.

“Atlas” jätkab mässu aja vastu, kuid juba on tunda teatavat resignatsiooni. See on hea luulekogu, millel on ainult üks puudus – ta on liiga lühike. Siin pean nõustuma Kalev Keskülaga, kes arvas, et kui “Atlases” oleks kolm korda nii palju tekste kui see sisaldab, võiks sellest rääkida kui olulisest teosest.¹

^{1 K. Kesküla, Andra Teede "Atlas". Eesti Ekspress, 18.09. 2009}