Vikerkaar nr 1-2/2010

tagasi

Tiit Hennoste

20. sajandi eesti kirjandusteadus Euroopa kirjandusteaduse taustal
18. loeng: pagulasaastad IV: Kirjandusuurimine USA-s

Pagulaskirjandusteaduse käsitlus on olnud rõhutatult Rootsi-keskne. Peale Orase ja Ivaski on USA-s tegutsenud kirjandusuurijaid eri käsitlustes peamiselt vaid mainitud. Seetõttu keskendun järgmises kahes loengus just neile.

Rootsis harrastati meetodina pea ainult rahvuslik-positivismipõhjalist uurimist, mis aja jooksul üha kaugenes positivismi seletavast poolest ja muutus lihtsalt empiiriliseks faktiuurimiseks. USA-s valitses tekstikeskne lähenemisviis, ideoloogiline skaala aga ulatus konservatiivsest rahvuslusest selle vastasuseni.

Autorid ja sündmused

1960. aastatel saab USA-st võrdväärne eesti kirjandusuurimise keskus Rootsi kõrval. Ants Orase aktiivsus on sel ajal juba väiksem, küll aga on need aastad olulised Ivar Ivaski ja Aleksander Aspeli jaoks. Lisaks alustab mitmeid autoreid, kes on saanud filoloogilise koolituse välismaal. Neil on tavaliselt korralik akadeemiline positsioon ja nad analüüsivad eesti kirjandust laias rahvusvahelises kontekstis: Victor Terras, Felix Oinas, Jüri Kurman, Mardi Valgemäe, Maire Jaanus/Kurrik/Said, Viktor Kõressaar, Ilse Lehiste jt. Üllatavalt palju on nende seas slaavi kirjanduse, folkloori ja keelte uurijaid. Asukoha poolest koonduvad paljud neist USA nn Kesk-Lääne ülikoolidesse. Ilmar Mikiver on seda seletanud tollal sealsetes ülikoolides valitsenud liberaalsema vaimuga.

1965 kolib USA-sse Mana ja 1966 kuulutab uue toimetaja Hellar Grabbi suu läbi, et tegu pole enam pagulas- ega väliseesti, vaid eesti kirjanduse ja kultuuri ajakirjaga.^[1]

1967 toimub Kanadas esimene Metsaülikool, mille sünni taga oli soov astuda vastu marurahvuslikele ringkondadele.^[2]Seal peeti ka kirjandusloenguid, olulisemateks lektoriteks alguses Ivar Ivask, hiljem Ilmar Mikiver, lisaks Vello Sermat, Vello Salo, kirjanduskeelest kõneles Ilse Lehiste, teatrist Mardi Valgemäe jne.^[3]

1968 asutatakse Association for the Advancement of Baltic Studies (AABS) ja 1970 selle ajakiri Journal of Baltic Stu-dies (JBS), kus eriti 1970. aastatel ilmub mitmeid artikleid ka eesti kirjandusest. Eesti autorid avaldavad veidi ka 1954. aastal asutatud ingliskeelses leedu ja balti uuringute ajakirjas Lituanus.

Pagulasühiskonnana suhtub USA võõramaalastesse avatumalt kui tollal üsna võõravaenulik Rootsi. Seal toimuvad ka mõned üritused, mis viivad eesti kirjanduse ja kultuuri inglise keele kaudu laiemasse maailma, põhikorraldajaiks Ivar Ivask ja Aleksis Rannit.

Ivask saab 1967. aastast ajakirja Books Abroad/World Literature Today toimetajaks ning avaldab seal maksimaalselt palju eesti kirjanduse tutvustusi ja arvustusi.

Aleksis Rannit organiseerib mitmeid eesti luulet propageerivaid üritusi.^[4]1963 toimub Yale’i ülikoolis Underile, eesti rahvaluulele ja “Kalevipojale” pühendatud näitus ning Ants Oras peab loengu “Marie Under ja eesti luule”.^[5]

Õppeaastal 1968/1969 organiseerib Rannit Yale’is terve eesti luulet tutvustava loengusarja, kus esinevad Aleksander Aspel, Ilse Lehiste, Felix Oinas, Ants Oras, Jaan Puhvel, Aleksis Rannit, Victor Terras ja Michigani Ülikooli saksa kirjanduse professor Emery George.^[6]

Loengute põhjal plaaniti hiljem kogumikku “The Poetry of Estonia: Essays in Comparative Analysis”, toimetajaks tollane Merceri ülikooli ameerika ja inglise kirjanduse õppejõud Vincent B. Leitch.^[7]Selle käsikirjas on 11 tööd, lisaks Yale’i loengutele ka Paul Saagpaku, Asta Willmanni ja Leitchi enda artiklid. Kogumik jäi ilmumata.^[8] Minu teada on avaldatud Saagpaku, Willmanni, Puhveli, Oinase, Lehiste, Leitchi ja Orase artiklid.^[9]

Ameerikas tegutsenud uurijad jagunevad laias laastus kahte rühma. Ühe moodustavad autorid, kes liiguvad teaduse ja esseistika piiril ning on tihti ka ise kirjanikud ja kriitikud. Nende käsitluste taga on tekstikeskne lähenemisviis, kuid samas pole selget teaduslikku meetodit. Teise rühma moodustavad autorid, kes on oma töödes eeskätt teadlased. Piir pole muidugi päris are. Selles loengus vaatlen Ivar Ivaskit, Aleksander Aspelit, Ilmar Mikiveri ja Feliks Oinast. Ülejäänud tulevad jutuks järgmises.

Ivar Ivask

Ivar Ivaski 1960.–1970. aastate kirjutised eesti kirjandusest on põhiosas päevakriitika, esseed ja lühitutvustused. ^[10]

Ivask ise annab oma tegevusele määratluse Kangrole pühendatud essee lõpus, öeldes, et ta on kriitik (mitte kirjandusloolane ega bibliograaf) ja kriitiku ülesanne on otsida “taideloomingu otsustavaid tungjooni, mis viivad ühe luuletaja maailmakaemuse südamikku”.^[11]Otsingute keskmes paistab olevat kolm suunda. Esiteks autorile oluliste metafooride ja sümbolite leidmine ja lahtirääkimine. Teiseks on motiivide, kujundite taustad, allusioonid, seosed nii autori enda kui teiste autorite luulega. Ja kõige olulisem on leida autorite filosoofiline või ka tundeline põhi, olgu selleks seos mõne filosoofiaga või lihtsalt autori paigutamine optimismi/pessimismi skaalal. Kõike saadab kogu aeg autorite suhe Eestimaaga, eestlusega, eesti olemuse ja eluga. Harva tulevad jutuks luuletuste eri variandid, luuletehnika, värsivormid jms.

Ivaski tolle aja pikim töö on 1965. aastal avaldatud “The Main Tradition of Estonian Poetry” (kirjutatud 1960).^[12]Kuigi see meenutab luulelugu, kuulub ta minu arusaamist mööda pigem programmilis-ülevaateliste tekstide hulka. Ivaski lähtekohaks on T. S. Elioti suure traditsiooni mõiste (artiklist “Traditsioon ja individuaalne talent”). Suure traditsiooni kandjad on autorid, kes elavad traditsioonis ja kelles traditsioon elab. Need luuletajad on Ivaskile Liiv, Suits, Under, Talvik, Alver, Masing. Traditsiooni enese olemuse sõnastab ta üksnes muuseas ja Orase sõnadega: eesti kirjanduse suured nimed on vaimsed võitlejad (spiritual fighters).

Artiklis seob Ivask luuletajad rühmitustega ja kõneleb nende rühmade taustast. Seejärel annab ta lühipildi igaühe elust ja loomingust, toob välja selle, mida igaüks on eesti luulesse toonud, ja viitab nende rolli rahvusvahelistele paralleelidele (nt Liiv on eri autorite käsituses eesti Hölderlin, Rimbaud, Lenau, Tjuttšev, Petöfi), toob võrdlusi tuntud rahvusvaheliste luuletajatega (nt Suitsu “Tuulemaa” kompositsioon võib olla mõjutatud Stefan George “Das Jahr der Seele” omast). Ta ühendab luuletajaid elutunde alusel, leides näiteks, et Liivi, Suitsu ja Underit seob traagiline sümbolism. Toob välja nende sümbolite ja maailmapildi keskmeid, kõneldes näiteks Underi päevaaegade sümboolikast, Alveri dualistlikust maailmapildist või Talvikust kui võitlevast idealistist ja prohvetist. Või pakub üldistavaid silte stiilis Liiv oli eestlane, Suits eurooplane, Under inimene (human). Palju on ülistavaid epiteete. Palju on lihtsalt võõramaalasele vajalikku tutvustavat ülevaadet. Palju on tsitaate Oraselt. Üldiselt sõnastatakse iga väide vaid mõne lausega ja jääb erilise edasiarenduseta.

Ivaski esseed puudutavad ühelt poolt klassikat (Under, Suits, Masing, Alver, Talvik); teisalt kaasaegset luulet, sh kodueesti uue põlvkonna autoreid (Rummo, Unt, Vetemaa, Üdi). Need on enamasti mingile luulekogule keskenduvad tekstid, mis süvenevad konkreetsetesse luuletustesse. Tihti on need esialgu olnud ettekanded, millest siis saavad artiklid, mõnikord nii eesti- kui ingliskeelsete variantidena. Nende seas on minu arvates mõned olulised esseed.^[13]

“Viron runouden elävä perinne” on kiitev, kohati ülistav ülevaade Talviku ja Alveri elust ja loomingust: eriti Talviku suhtest jumalaga ja tema prohvetirollist, Alveri persoonitust luulest, sügavale juurdunud dualismist ning ta 1940. aastate sünteesist ja juurte, rahva, maa juurde minekust.

“Marie Underi “Uneretke” tõlgitsuskatse” on ühe luuletuse mikroanalüüs, mis vaatleb kujundite taustu ning toob välja seoseid “Uneretke” ja teiste Underi luuletuste motiivide vahel (“paradiis” kui Underi läbiv motiiv, “uni” ja “unetus”, “otsing” ja “meri” kui Underi kesksed teemad).

“Elu tuli põleb…” on “Kogutud luuletuste” ilmumise puhul kirjutatud sissevaade Suitsu luulesse. Selle keskne osa on tuua välja Suitsu luule kolm põhiajet: vitalism, skeptitsism ja platonism. Just viimane on Ivaski arvates kõige taga ning sellele viitava tähe- ja vaimuilma seoste väljatoomisele keskendubki arutlus.

Uku Masingule pühendatud essees otsib Ivask Masingu luuletustes nimetatud kirjanike ja teadlaste seoseid ja suhteid luuletuste teemade ja hoiakutega ning avab allusioone ja viiteid, mis liiguvad vanadest religioonidest kaasaja Lääneni. Sealjuures tõlgendab ta Masingut kui Ida-Lääne sünteesi otsijat.

“Maa sümboolika…” eristab Kangro luule arenguastmeid märksõnade Maadligi–Eikellegimaa–Varjumaa kaudu.

“Millest jutustab meile Enn Vetemaa ja Mati Undi proosa” on refereeriv ja veidi ka motiive analüüsiv ettekanne, mille keskseks ideeks arusaam, et Vetemaale on eksistentsiaalselt keskne metafoor labürint ja Undile aken.

Paul-Eerik Rummo luulemaailma analüüs leiab, et tema kinniskujundiks ja eksistentsiaalseks tuumaks on sõõr või ring. Rummo luule kasvavat välja pingest kolme ringi: autori enda, Eesti ja maailma vahel. Ivask otsib nende kolme ringi omavahelisi suhestusi, lõikumisi.

Alveri ja Kaplinski mõne luuletuse motiivianalüüs võrdleb nende arusaamu eesti rahva saatusest, leides ühisosa ökoloogias, mis on võti nende armastuse juurde oma maa vastu (oikostuleb sõnadest “kodu” ja “kodukoht”). Sealjuures seostab Ivask Alverit Euroopa idealismi ja romantismiga ning Kaplinskit taoismi ja zen-budismiga.

1950. aastatel kutsus Ivask üles kasutama eesti kirjanduse analüüsil ka uuskriitikat.^[14] Tema enda kirjutised on kindlasti tekstikesksed lugemised. Samas ei saa neid kuigivõrd siduda uuskriitika teaduslikkusele pretendeeriva lähilugemismeetodiga. Uuskriitika tegeles luuletuse kui tervikuga ja tahtis teada, mis luuletus on, mitte seda, mida ta ütleb (I. A. Richards). Uuskriitikat huvitas, kuidas tekst seob elementide sisemised pinged, paradoksid, mitmetähenduslikkused jms, nii et moodustuks harmooniline tervik. Ivask ei tegele tervikuga, vaid üsna klassikalisel kombel motiivi- ja kujundianalüüsiga. Uuskriitika jaoks oli keskne ütelda lahti kirjutaja kavatsuste otsimisest (intentional fallacy) ja teose poolt lugejas esile kutsutavate tunnete, teksti psühholoogilise mõju kirjeldamisest (affective fallacy). Suurem osa Ivaski käsitlustest aga kuuluks uuskriitika seisukohalt nimelt intentional fallacy alla. Ta tegeleb kirjutaja kavatsustega pidevalt ning seob luulet üsna palju maailma ja autori eluga.

Pigem esindab Ivaski kirjanduskäsitlus üht ingliskeelses maailmas vägagi levinud tekstikeskse analüüsi alaliiki. See lähtub küll sisseelamisest, intuitsioonist, aga liigub sealt ratsionaalsele ja süsteemsele analüüsile. Sellel on seoseid impressionismiga, aga ta toetub siiski meetodikindlamatele 20. sajandi suundadele ning kirjandusteaduse mõistete normaalaparatuurile. Võib-olla tähtsaimaks nimeks on siin aastakümneid mõjukas olnud inglise kriitik Frank Raymond Leavis. Tema arvates on kriitik hea, oskuslik lugeja, kelle eesmärk on elada sisse teksti kogu selle konkreetses täielikkuses (concrete fulness). Ja vahendada seda lugejale keeles, mis sobib kirjanduse tuumaga, st pole mitte abstraktne ja üldine, vaid konkreetne ja partikulaarne.^[15]Eesti traditsioonis võib selle analoogiat näha ka vabariigi ajal harrastatud esseistlikumat laadi tekstikeskses analüüsis.

Aleksander Aspel

Aleksander Aspel tuleb pagulaskultuuri 1950. aastate lõpus ja tema aktiivsus väheneb märgatavalt 1960. aastate lõpus, väidetavasti tervislikel põhjustel.^[16] Kokku avaldab ta Tulimullas ja Manas kümmekond esseed ja arvustust.

Aspeli tööd on tihti formaalselt arvustused, kuid tegelikult esseed, milles arvustusse segunevad ülevaatlik pilt, paralleelid maailma (eriti prantsuse) kirjandusega, harvemini ka analüüs ja isiklikud mälestused. Neis valitseb veidi pateetikasse kalduv toon ning pidev positiivse rõhutamine. Oras on nimetanud Aspeli käsitlusi üpris tabavalt objektiivsusest kaugel seisvaks ja piduliku alatooniga “intellektuaalseks lüürikaks”.^[17]Mõnd neist tasub eraldi esile tõsta.

1959. aastal ilmub Manas Aspeli mõjukaim artikkel “Sürrealism ja Ilmar Laabani “Rroosi Selaviste””.^[18]Kuulu järgi jahmatas see tema kolleege paguluses, kus Laaban oli ikka veel paljude silmis paaria.

Aspel alustab sellest, et kaasaegne maailm põhineb täppisteadustel ja objektiivsel tehnikal ning see teeb mõistetavaks sürrealismi mässu vastava maailmapildi ja elukorralduse vastu.

Sürrealistlik kujutluse vabastamine loogikast on tema arvates luule loomulik areng, mitte mingi moevoolu jäljendamine vms. Inimese hingelise tasakaalu huvides on vaja, et tõeluse ja tõe ning irreaalsuse, kujutluse ja subjektiivsuse pooled oleksid tasakaalus. Kui varem elasid kujutlusmaailm ja reaalsus omaette, siis sürrealismis murrab kujutlus sisse tõelusesse, otsides hinge ja vaimu haardeulatuse sünteesi.

Põhiosa Aspeli tööst analüüsib “Rroosi Selaviste” eluhoiakut, suhtumist eetikasse, esteetikasse ja metafüüsikasse ning leiab, et need seisukohad on lähedased skeptilise sürrealismi traditsioonile. Aspel vaatleb Laabanit Bretoni ortodoksse sürrealismi taustal ja toob välja ta suurema teadlikkuse, seostades teda pigem Éluard’iga. Lisaks viitab ta inglise nonsense-huumorile ja patafüüsikale.

Lisaks võiks mainida kahte esseed.^[19]“Betti Alveri lüürika” kõneleb Alveri elutundest ning iseloomustab seda baroksena, pidades silmas teatraalsust, vastuoksuste dramaatilist heitlust elu ja surma teemade ümber. “Heiti Talviku isiksus ja luule” on ülevaatlik katse kirjeldada Talviku eluängi allikaid ja tema metafüüsilist teekonda surmast jumalani. Märksõnadeks eksistentsialism, iroonia, eluäng, surmatühjus kui sügavaim saatus ja selle ühtsus iluga, lunastus, hingeline puhastus ja jõudmine jumala tõeni.

Ilmar Mikiver

Suurim üllatus kirjandusuurijate seas oli minu jaoks ajakirjanik, kultuurikriitik ja sürrealistlik luuletaja Ilmar Mikiver (1920).^[20]

Mikiveri mõjukaim töö on Metsaülikoolis 1975. aastal peetud loeng “Mahasalatud Laaban: Pagulasluule areng peale sõda”.^[21]See on katse tõsta esile Laabani osa eesti luules, mida maha oli vaikitud. Mikiver kõneleb Laabani kesksetest troopidest, eriti oksüümoronist, kõneleb sürrealistlikust troobitehnikast ja toob näiteid. Ta otsib Laabani loomeprintsiipe ja näitab nende mõistuslikkust. Juttu on ka Laabani luule motiividest ja nende ajaloost eesti luules. Lõpuks näitab Mikiver vabanenud metafoori tulemist sama põlvkonna teiste luuletajate luulesse.

Teine Laabani- ja sürrealismi-analüüs on “Merele, mis mere, neitsile, mis neitsi kohus!”.^[22] Siin kõneleb Mikiver ka Laabani eluloolisest taustast, dadaistlikest võtetest “Ankruketis”, psühhoanalüüsi mõjust Laabanile ja tema Éluard’ile toetuvast vaatest, et teadvusel on loomeprotsessis suurem osatähtsus, kui arvas automaatkirjutust pooldav Breton. Edasi analüüsib ta Laabani kaht struktuuri/vormikonstanti “meri” ja “neitsi”, mida peab kogu võtmekujunditeks (meri tähendab tõde ja neitsi vastab ilule). Ühtlasi vaidleb ta teravalt vastu Ristikivi Laabani-tõlgendusele pagulaskirjandusloos.

Mõlemad tööd esindavad üsna uuskriitilist tüüpi lähilugemist. Nii küsib Mikiver küll korraks, mida tahtis Laaban luuletusega öelda, kuid vastab siis, et ei tea. Ta lähtub sellest, et ei tule küsida luuletuse tähenduse järele, vaid oluline on meeleolu ühtsus. Ja räägib, kuidas valitseda kujundeid ja luua neist vastuoludele vaatamata midagi terviklikku. Luuletus on autonoomne, omaette tõelus, luuletus on spetsiifiline meeleolu, mikrojäljend makrokosmosest. Mikiver ütleb ka otsesõnu, et liigub uuskriitika jälgedes, viidates William Kurtz Wimsattile ja Cleanth Brooksile ning Jean Rousset’le, aga ka Northrop Fryele.

Samas maailmas liigub veel ka “Sõnaluule ja Aarand Roosi “Rändamaie””, mis on sissevaade sõnaluulesse ehk sõnatähenduste, -kõlade, -loogika jms kombineerimisest lähtuvatesse luulevõimalustesse. Selle eesti juuri otsides jõuab Mikiver vennastekoguduste kordusi täis palvelaulude juurde, kõneleb Laabani võtetest (häälikute transpositsioon, kiasmid jm), töö põhiosa aga tegeleb Aarand Roosi keelevõtetega.^[23]

Lisaks on Mikiverilt mitu lugu, kus ta tegeleb kirjanduse analüüsiga üsna rangete, kuigi eri töödes erinevate kriteeriumide alusel.

“Isiksuse struktuurist meie proosakirjanduses” analüüsib eesti kirjanduse 11 tegelast vastavalt sellele, kuidas nad omandavad sotsiaalseid rolle, võttes lähtekohaks Robert S. Woodworthi ja Donald G. Marquisi klassikalise psühholoogiakäsiraamatu. Eriti huvitavad teda rollid, mida inimene teadlikult omandab, endas välja arendab. Nii toob ta isiksuse ekspansioonipüüde näiteks Varju Villu ja Leo Saalepi. Eluvale kui elu avardamise püüde ekslikkus väljendub Tammaru Marguses ja Leo Saalepis. Ühtlasi esindab Leo Saalep ka lõhestatud isiksust. Jne. Muuseas, see käsitlus jääb pooleli.

“Vabadus – Armastus – Võim” kõneleb paljude näidetega Valtoni kirjutamistehnikast, nähes tema kesksete teemadena pealkirjas nimetatud kolme asja.^[24]

Felix Oinas

Felix Oinas (1911–2004) oli põhierialalt folklorist ning kuulus sellisena rahvusvahelisse klassi. Aga tema kirjutised tegelesid servapidi ka kirjandusega.^[25] Nii proovis ta juba 1950. aastatel otsida sarnasusi Tuglase “Felix Ormussoni” ja Turgenevi romaani “Isad ja pojad” vahel.^[26]Allikaväärtus on tema Tulimullas ilmunud intervjuusarjal sellest, kuidas kirjanikud kirjutavad.^[27]Ta olulisimad tööd on aga eeskätt 1970.–1980. aastatel kirjutatud analüüsid “Kalevipoja” seostest rahvaluulega, eriti slaavi rahvaluulega. Need on võrdlevad käsitlused, mille keskmes on erinevate tekstide laenusuhete analüüsid (vt eriti kogumikku “Surematu Kalevipoeg”).

Oinase kirjandusega haakuvad tööd on teoste mütoloogiliste taustade, kasutatud rahvalugude ning rahvaluule motiivide analüüsid. Ta eruditsioon on tohutu ning leitud paralleelid teiste kultuuridega üllatavad ja põnevad. Nii võrdleb ta Tammsaare “Tõe ja õiguse” puhul eri maade talurahva arutlusi õigusest, näidates Margaret Meadi tüpoloogiat kasutades, kuidas suuremat osa Tammsaare tegelasi juhib süü-, mitte häbiprintsiip. Teises artiklis analüüsib ta Tammsaare Vargamäe meeste kohtuskäimist kui mängu, tuues analoogiaid eri kultuuride kohtupraktika ja mängumaailma seostest. Ja leides, et enim sarnanevad Vargamäe meeste kohtuskäigud eskimote trummivõistlusega.^[28]

Kitzbergi “Libahundi”, Lutsu sümbolistlike näidendite ja Faehlmanni “Koidu ja hämariku” puhul toob ta esile erinevaid rahvalugusid, rahvausundilisi taustu ja paralleele eri rahvaste samatüübilistest uskumustest ning näitab, kuidas autorid on neid tõlgendanud ja modifitseerinud.^[29]

Jaan Undusk seob Oinase lähenemis-viisi rahvaluuleuurimise geograafilis-ajaloolise ehk soome meetodiga. See meetod on ühelt poolt otsinud rahvaluule rahvuslikke juuri ja on sellisena seotud romantismiga ning positivistliku tõlgendusega maast ja rahvast kui kirjanduse taustamõjudest. Teiselt poolt aga tegeleb see meetod tekstide omavahelise suhtlemisega, rõhutades tekstimaailma omaetteolemist ja selle maailma siseseid laenusuhteid.^[30]Oinas on selgelt tekstikeskne ning võiks servapidi kuuluda ka Suitsu laenuotsimise-koolkonda. Samas on tema suhtumine laenudesse kindlasti teistsugune. Ta ei lähtu romantilisest originaalsuse ihalusest kui ideaalist, vaid vaatleb eri laene üsna objektiivselt kui erinevaid kihte, mis annavad pigem teosele sügavust.

Samas on Undusk ja Maie Kalda sidunud Oinase lähenemisviisi viitamisi ka müüdikriitilise suunaga kirjandusuurimises.^[31]Müüdikriitika või arhetüüpiline kriitika oli populaarne 1950.–1960. aastatel. See ei huvitunud mitte niivõrd konkreetse teose konkreetsetest omadustest, vaid vaatles teoseid pigem kui ajatute müütiliste mudelite ja sümbolite, n-ö arhetüüpide taastulemisi. See oli katse näidata, kuidas vanad müüdivormid, müüdimudelid taaselustuvad kirjanduses, olles kirjanduse žanride ja konventsioonide aluseks. Asi pole seega mitte müütidest pärit laenude otsimises või konkreetse müüdi kasutamises ja ümberloomises, vaid vanade struktuuride ja tüüpide varjatud elustumises kindlates karakterites ja tekstiehituse struktuurides. Kokkuvõttes on see pigem üldkirjandusteaduslik lähenemisviis, kuigi kõneleb ka sellest, et igal kirjanikul on oma mütoloogia või müüt, mille ta ehitab ning mille abil ta proovib seletada oma elu ja maailma või mis moodustab tema loomingu põhja. Kirjandusmeetodina tegi selle kuulsaks Northrop Frye “Anatomy of Criticism” (1957), aga sellega võib siduda ka näiteks Gaston Bachelard’i kirjanduskäsitlusi.

Oinase analüüsidest on kõige lähemal müüdikriitilisele lähenemisviisile “Naise eneseohverdamise probleem”, kus ta toob välja naise eneseohverdamise lugude põhistruktuuri, mis on püsinud legendides ja kirjandusteostes aastatuhandeid, ning näitab selle modifitseerimist Tammsaare poolt, kes asendab Juuditi-Olovernese erootika ema ja lapse ning soo levimise teemaga, milles Oinas näeb Hebbeli “Judithi” (1841) mõju. Aga ka siin toetub Oinas eeskätt müüdiuurijatele.^[32]

Nii on Oinase lähenemisel müüdikriitikaga küll kokkupuutepunkte, aga ma oleks väga ettevaatlik teda sellega kindlalt siduma.

Teisi nimesid

Oinasega haakuvad mõned teisedki nimed. Müüdi- ja mõjudeuurija on ka California Ülikooli klassikaliste keelte ja indoeuroopa võrdleva keeleteaduse professor Jaan Puhvel (1932), kes on määratlenud end eeskätt vana tüüpi filoloogina. Ta on avaldanud peamiselt mitmeid tutvustavaid töid ja retsensioone inglise keeles, eriti ajakirjas Books Abroad. Pikematest võiks mainida Tuglase “Kuldse rõnga” vaatlust. Ka on ta analüüsinud Baudelaire’i mõjusid eesti luules.^[33]

“Kalevipoja” tõlkija, Lääne-Illinoisi ülikooli kirjandusteaduse professor Jüri (George/Georg) Kurman (1942–1994) avaldas kirjandusloolisi ülevaateid (vt ka eelmist loengut). Tema suurimaks tööks on “Literatures in Contact: Finland and Estonia”.^[34]See on veidi rohkem kui 100-leheküljeline registreeriv ülevaade eesti ja soome kirjandussuhetest, milles autor toob välja mõjusid, tõlkeid, mugandusi, suhteid – ilma täpsemate analüüsideta. Aga ta on kursis ka uuema kirjandusega Nõukogude Eestis. Peale muu on ta analüüsinud Vaino Vahingut ja tsensuuri probleeme, kõneldes ka teoreetilisest tsensuurikäsitusest laiemalt.^[35]

Ivaski ja Aspeli lähedusse paigutub Aleksis Rannit, kes on eeskätt luuletaja ja kunstiuurija.^[36]Kirjandusest on ta kirjutanud vähe ja esseistlikult. Tema enda hinnangul olulisemad võrdlevad kirjanduskäsitlused on minu teada ilmumata, näiteks “Valmar Adams, an Estonian mannerist in the tradition of Beardsley, Proust, and Cocteau” (loeng Yale’i ülikoolis 1969); “Marie Under and El Greco. An attempt at comparative aesthetics” (käsikiri 1970).^[37] Ranniti ilmunud tööd on suures osas mõlgutused luule olemusest, autori enda luulekäsitusest jms.^[38]

Ranniti stiilinäiteks võiks sobida ettekanne Talvikust PEN-klubi kongressil 1976. aastal Jeruusalemmas.^[39]Selles toonitab ta Talviku natsismivastasust (“Dies irae”) ja Lev Šestovi (eriti tema “Ateena ja Jeruusalemma”) elumuutvaid mõjutusi talle. Tulemuseks on Talviku juudimeelsuse ülerõhutamine ja see, et kogu  jutt  hakkab  kõlama demagoogilis-ideoloogilise meelitusena.

Ranniti mõjukas modernismiessee “Luule-võrdkujustuse loogikast täppisteaduste ajastul” (1961) tuleb vaatluse alla järgmises loengus.