Vikerkaar nr 1-2/2010

tagasi

Maia Tammjärv

Rahulik muutuja Mihkel Kaevats
Mihkel Kaevats, "Eile hommikul ja täna"

Mihkel Kaevatsi kolmas luuletuskogu on üks väga ilus raamat. Kõigepealt torkabki silma visuaalne külg, mille eest vastutab fotokunstnik Madis Katz (pildid + kujundus). Katzi mustvalgete fotode osa teoses on märkimisväärselt suur, ja mitte ainult kvantitatiivselt (kuigi ka mahult on fotodele rohkem ruumi jäetud kui luuletustele). Fotod haakuvad Kaevatsi lugudega mõnikord väga otseselt, teinekord jäävad üsna ise- ja eraldiseisvaks, mis ongi positiivne ning minu meelest teeb Katzi pelgast illustreerijast peaaegu kaasautoriks.

Kaevatsi luulegi on tihti visuaalne ja kirjeldav, mistõttu niisugune poolpildiraamatu-formaat tundub loogiline ja päris põhjendatud: “Tumedad pilved ujuvad rasked madalas taevas. / Kruusatee, marraskil rihmikuil pimestav päike, / silmad pole harjunud” (nr 18 – kogus ei ole nummerdatud mitte leheküljed, vaid luuletused ning neile siin viitangi).

Kaevats tuli Eesti luulemaastikule 2003. aastal luuletuskoguga “Ederlezi” (Olev Olematu pseudonüümi all). Enne nüüdset kogu jõudis 2004. aastal ilmuda veel “Illusionist”. Kuue aasta jooksul on Kaevatsi luule üsna põhjalikult muutunud, nagu ikka luuletajate luule – eriti noorte luuletajate oma – muutub.

Kõigepealt on see luule nüüd rahulikum. Armastus on muidugi olemas, nii esimeses kui viimases kogus (keskmisest rääkimata). Mari Peegel on osutanud “füüsilise armastuse“ vähesusele: “Luuletajat paistab huvitavat pigem armastuse metafüüsiline, mitte füüsiline pool. Mis kinnitab veelgi Kaevatsi n-ö hea poisi kuvandit. Neid luuletusi võib rahuliku südamega ka vanaemale ette lugeda.”^[1] Ei saa küll öelda, et kogus erootika puuduks, kuid seda on vähem ja see on varjatum kui Kaevatsi varasemais kogudes: “See on 21 grammi plahvatavat tahet, mis tahab, ihkab ja igatseb, / mis jookseb oma teise poolde nagu pimedasse vanni / ja olles üks, ta rinnal lebades (ta süda peksab), uinudes /… / haihtudes hetkede jooksul määramatusse, seks ja surm on sama” (nr 6).

“Eile hommikul ja täna” sisaldab ohtrasti loodusluuletusi. Muidugi mitte ainult. On selge, et siin pole paavopiiklikku otsest linnaluulet ega martinojalikku paneelmajaööluulet. Teisalt aga pole siin ka andruskasemaalikku murusvedelemise luulet. Kui peaks ta emba-kumba laadi paigutama (tegelikult ei pea muidugi), siis on Kaevats kindlasti lähemal Kasemaale kui Piigile või Ojale, juba valitud keskkondade tõttu: “Siin ei olegi sellist tunnet, et magaks. / Lihtsalt oled aida taga pikali, silmad on kinni / ja aeg läheb mööda” (nr 19). Aga äärmuslik pole ta ei ühes ega teises suunas. Ükski loodusluuletus pole ainult loodusluuletus: “päike paistab läbi kõrgete puude laiade lehtede & / siin on Võru, seal Setu & / suvi on täies jõus, mitte miski pole veel murdunud / … / ma ei taha mõelda sest suvest / sel sügisel murdus mu süda” (nr 11). Ka ei hülga Kaevatsi luule täielikult linna, mõnikord esineb teatavat vahepealsust, näiteks väikelinnana: “NOVEMBRILÕPU HAAPSALU, / senini tumeroheline muru / ja müstiliselt paks udu. / Vanalinnatänavate laternapostid / kaovad, kui teed sammu, / ettehoiatamata uttu” (nr 6), või äärealana: “Istun provintsivene ühikas ja kirjutan” (nr 10).

Kaevats kirjutab rahulikku vabavärssi, ta ei mängi riimide ja vormidega. Ka mäng keelega on rahulik, ta ei ole väga irooniline, ta ei ole märatsevalt metafoorne kalamburist. Leidub mõningast distantseerivat mängu tsitaatidega, näiteks ootamatu piibliassotsiatsioon: “MINU KANGELANE ON ÄNGELHEINAÖÖLANE / tema riik tulgu tema tahtmine sündigu / nagu Siberis nõnda ka Soomes” (nr 4). Ängelheinaöölane on ainus teadaolev liblikaliik, kes suudab imeda inimeste ja loomade verd. Iroonia on ilmsesti suunatud ajakirjanduses mõned aastad tagasi levinud uudisnuppudele, mis kajastasid ängelheinaöölase verejanulisust ja kus asetati märkimisväärne rõhk tema levialale. Tsiteeritakse (hinnanguliselt nihestatuna küll, nii et see mõjub peaaegu irooniliselt) ka näiteks sõnu ühest levinud, peaaegu liiga levinud laulust: “seal pean ma olema koerad haukumas / … / oi kui hülgehalli mere / ja pimedalt mühava metsa piiril” (nr 1). See tsitaatide/parafraaside nihestamine (hoiaku- või kontekstinihestuse kaudu) võib olla näiteks (aga mitte ainult) viidinglik, ehkki nihestuse määr pole Kaevatsil muidugi nii ulatuslik. Luuletuskogu kontekstis pisut erandlik, aga märkimist vääriv on näide siirdest ühes luuletuses, mis algab lustlikult, aga lõppeb nukrasti, toon siinkohal ära lustliku alguse: “SEE ON MINU LEMMIKTREPP / eriti meeldib mulle sedapidi alla minna / aga vahel meeldib ka üles minna / ja muidugi siis kui ees kõnnib / lühikese seelikuga sihvakas neiu / siis ma kõnnin ja vaatan / neid kauneid vaateid mis avanevad / kesk-itaalia mägedele ja orgudele” (nr 8).

Kui selles kogus üldse miski häiris, siis see, et leidus luuletusi, mille kohta tõesti tekkis küsimus, miks nad siin kogus on. Need on niisugused, mis võib-olla polegi päris luuletused, sest on liiga isiklikud selles mõttes, et ei paista kellelegi peale autori enda nii eriti midagi ütlevat, ja ei ole midagi väga erilist ka viisis, kuidas nad on sõnastatud. Näiteks lühike tsükkel vanaisa surmast, mis lõppeb niimoodi: “nüüd 15 aastat hiljem / imestavad tema lapsed ikka veel / kuidas nii palju headust / … / sai sellest ilmast lihtsalt kaduda // aga ei kadunud ju / on edasi tema kolmes lapses / seitsmes lapselapses / ja mulle tundub ka / et siinsetes ridades” (nr 17).

Üldiselt on “Eile hommikul ja täna” aga väga terviklik raamat. Kõige paremini mõjub ta siis, kui lugeda rahulikult ja järjest, mitte noppida välja üksikuid luuletusi. Luuletused haagivad end üksteise sisse nagu pusletükid ja kogu lõppedes jääb rahulik tunne. See on aeglane ja mõtlik raamat, siin on leppimist ja rahu rohkem kui küsimusi (erinevalt Kaevatsi varasemast luulest): “sa lähed, vaikselt selle tänava lõpu poole, / sa ei tea, mis sind ristmikul ootab, / aga sel ei ole teab kui palju vahet” (nr 3); “Tühine voolab mööda, halb või hea, / jääb oluline” (nr 23). Otsimine ei näi Kaevatsi jaoks olevat enam nii oluline kui juba leitu kirjeldamine.