Vikerkaar nr 3/2010

tagasi

Vikergallup
Eesti kirjandus 2009

Küsisime 36 arvustajalt, saime 24 vastust.

Parimaks 2009. aastal ilmunud UUDISTEOSEKS pakuti lausa viitteist raamatut. Kolm vastajat eelistasid Jan Kausi romaani “HETK” (Tuum) ja täpselt niisama paljud Hasso Krulli luulekogu “NELI KORDA NELI” (Eesti Keele Sihtasutus). Tõnu Õnnepalu raamatud “Paradiis” ja “Kevad ja suvi ja”, Arne Merilai romaan “Türann Oidipus”, Olavi Ruitlase romaan “Naine” ja Triin Soometsa luulekogu “Varjatud ained” kogusid igaüks kaks häält. Korra nimetati Nikolai Baturini romaani “Delfiinide tee”, Jan Kausi raamatut “Miniatuurid”, Mart Kanguri luulekogu “Kuldne põli”, Kalev Kesküla miniatuurikogu “Elu sumedusest”, Tiina Laanemi romaani “Sidrunid ja siilid”, Andi Meistri romaani “Valgus olematus aknas”, Veiko Märka luulekogu “Põletada pärast lugemist”ja Jaan Pehki luulekogu “4”.

Parimaks DEBÜÜDIKS pidasid kuus kriitikut Mart Kanguri luulekogu “KULDNE PÕLI” (Koma) ja viis Triin Tasuja luulekogu “Provintsiluule”. Kahe vastanu toetuse pälvisid Jüri Kolgi luulekogu “Barbar Conan peeglitagusel maal” ning Berit Renseri ja Sirje Toomistu reisiromaan “Seitse maailma”. Üks hääl jagus J…metsa luulekogule “Teiste sõnadega”, Enn Kasaku romaanile “Vaba pattulangemise seadus”, Triinu Merese luulekogule “Lagunemine”, Nirti romaanile “Ja anna meile andeks meie võlad…”, Robert Randma romaanile “Sigaret” ja Inno Tähismaa romaanile “Tüdrukute klubi”. Kolm arvustajat ei soovinud ühtegi debüütraamatut esile tõsta.

VAHUR AFANASJEV:

Tore on näha muutusi, isegi kui need on koledad. Eesti kirjandus on nüüd õhku täis nagu kärnkonn, iseendast suurem ja lõhkimineku piiril.

Hulk kirjatundjaid on avastanud, et kirjanduslikku teksti saab valmistada kodustest vahenditest. Elulood, reisikirjad, äratrükitud veebipäevikud… Õieti on vahva, et selliseid asju tehakse – vahetust kogemusest loodud teosed kõnetavad lugejat rohkem kui kirjandusteadusliku taustaga ilukõnelev häma.

Me oleme Ameerikale järele jõudnud. Kui miskit sünnib, kirjutatakse sellest raamat, ja kui ei sünni, kirjutatakse raamat selleks, et sünniks. Tõsielu ja tänapäev on meie kirjandusse sisse murdnud, ja ka vastupidi. Sestap loen aasta kõige kõvemaks debüüdiks Inno Tähismaa tõsielujutustuse “Tüdrukute klubi” – erutav nagu netiporno ja siiras nagu sittumine.

Muutused on toredad, aga kole pohmelus juba terendab. Varsti jõuab nii kirjanikele kui lugejatele kohale, et siiras elukirjandus ei ole veel Tammsaare, ning Tammsaare, tema on ammu surnud.

OTT HEINAPUU:

Muidugi on tore, et ilmub nii palju heade inimeste raamatuid, mida põhimõtteliselt lugeda tahaks – kas või sellepärast, et teada saada, millest nad viimasel ajal mõelnud on, kui nendega rääkida pole saanud. Samas ilmuvad need raamatud nii väikeses tiraažis, et neid ei pruugi kätte saada, kui just eraldi jahtima ei lähe. Ja kui ainult teaks, kuhu jahtima minna – kuigi olen läinud aasta jooksul raamatupoode võrdlemisi tihti kylastanud, sain alles Vikerkaare toimetuse saadetud nimekirjast aimu, et on ilmunud õige mitu muu hulgas ka mulle suunatud teost.

Vahest olen ma liiga nõudlik klient, et eeldan agressiivsemat reklaami? Võib-olla läheb olukord eesti ilukirjanduse reklaamimisega edaspidi veel halvemaks, kui võtta arvesse, et mitu kirjastust pani läinud aastal pillid kotti ja sellega suurenes tõenäosus, et eesti kirjanik annab oma raamatu välja põlve otsas ja myyb seda samuti sealt. (Muide: tahab keegi lugejatest minu luulekogu? Helistage või saatke e-kiri, lepime kokku.)

Äkki polegi kaugel aeg, kui eesti keeles ilukirjandust kirjutavaid inimesi on rohkem kui eesti keeles kirjutatud ilukirjanduslikke raamatuid lugevaid inimesi? (Eriti kui lugeda eesti ilukirjanduse hulka kõik internetis leiduvad eestikeelsed salmikud ja pidevalt täienev harrastajate värsiantoloogia Poogen.)

Kui eesti kirjandust käsitada inimesi pidi, on tegu vist pigem reaalse seltskonna kui Benedict Andersoni “kujutletud kogukonnaga”. Kas olukord muutuks palju, kui istuksime koos 1000 liikmega Facebooki kasutajagrupis “Eesti kirjandus” ja seal vahetaksime oma PDF-formaadis teoseid ja nende arvustusi? Grupist väljapoole jäänutele ning alalhoidlikke lugejaid teenindavatele raamatukogudele võiks eesti ilukirjandust muidugi edaspidigi myya, eelistatavalt piraadikindlamas paberformaadis. Mõni ju tahab aeg-ajalt lugeda ka midagi peale tavapärase Kiviräha, Kenderi, elulooraamatute või “Minu välismaa”-sarja raamatute.

PEETER HELME:

Loetud teoste seast tõusevad mõned asjad selgemini esile kui teised. Osalt on asi autorite kunstimeisterlikkuses, osalt aga selles lihtsas, omamoodi neetud ja eos objektiivsust välistavas tõsiasjas, et mõni raamat tuleb lugejale kätte just õigel, otsekui tellitud ajal ning tekitab kohe palju suurema hingeliigutuse, kui ta mõnel muul hetkel suudaks või kui mõni teine samal ajal loetud raamatu teeb.

Sügavaima mulje jättis Kalev Kesküla “Elu sumedusest”, kuid on veel palju teisi, mis pole sugugi nõrgemad ega kehvemad: Holger Kaintsi “Lennukivaatleja” on väga andekalt komponeeritud teos, Tõnu Õnnepalu “Kevad ja suvi ja” on väga kaunis, Asta Põldmäe “Kirjad pääsukestele” erakordselt lummav ja nii edasi ja nii edasi. Aga Kesküla teost lugesin just õiges olukorras, just õigete ootustega ja see jääb ilmselt minu jaoks kõige elavamalt meenutama eesti kirjandust aastast 2009.

Debüüte lugesin vähem kui varasematel aastatel ja nendega on raskem. Enn Kasaku “Vaba pattulangemise seadus” näiteks jäi originaalsele ideele vaatamata pooleli, sest minu ja autori huumorimeel on ilmselt liiga erinevad. Meelde aga jäi Triin Tasuja luuledebüüt. Kuigi on selge, et tegu ei ole veel päris küpse autoriga ning tekstid kipuvad kohati laiali valguma ja liiga üldsõnalisteks jääma, oskab “Provintsiluule” siiski veenvalt edasi anda ängi ja nukrust. Ootan Tasuja küpsemist ja tihenemist, et ta mitte ainult ei valaks oma hinge paberile, vaid et sünniks tõeline Dichtkunst – saksa keeles “tihekunst”, eesti keeles “luule”.

MARI KLEIN:

Luuleaasta oli taas romaaniaastast tugevam. Üsna ühtlaselt – Heinsaar, Hirv, Ilmet, Kaldmaa, Kaevats, Õnnepalu –, nii et kedagi esile tõsta ei tahakski. Kui välja arvata Doris Kareva kogu “Deka”, mis 2008. aasta lõpus ilmudes kuidagi pisut kahe aasta vahele vajus. Mullu suvisel folgipeol avastasin enda jaoks Kristiina Ehini, aga “Emapuhkusest” enam puudutavad mind tema eelmised kogud.

Nii on eredamad laigud ses kirjandusaastas siiski hoopis romaanid, eesotsas Tiina Laanemi “Sidrunite ja siilidega”, mis täitis pisutki tühimikku hinges ja poes noorte, aga mitte enam verisulis, vaid teatava elukogemusega tänapäeva (mõtte)reaalsust kirjeldada suutvate autorite teoste koha pealt, kus valitseb kõige karjuvam puudus.

Noortest tasub mainida debüteerijaid Berit Renserit ja Terje Toomistut, kes on suures reisiraamatute buumis kirja pannud ühe omalaadselt lennuka loo, mille käsitlemisel tuleb, tõsi, ettevaatlik olla, eriti kui arvesse võtta, et see satub rohkem noorte kätte, kes ei pruugi ehk tajuda üldises memuaarinduses selle romaanilikkust…

Mööda ei saa minna Aita Kivist, kelle uut novellikogu sai oodatud pikisilmi, ja see tasus end ära. Mainimist väärivad Milvi Piir ja Ketlin Priilinn. Tore on, et Heino Kiige ja Erik Tohvri kõrval on hakanud (taas) kirjutama ka pisut nooremad mehed: lisaks tuntud headuses Õnnepalule ja Harglale ning kirjanike karjatajale Kausile ka Leo Kunnas, Tamur Kusnets, Robert Randma, Maniakkide Tänav.

Värvikust pakkus kirjandusaastale kindlasti igihaljas naise-mehe teema, seekord Ruitlase ja Merca käsitluses.

Ja kuigi Vahtre-Ulmani stsenaariumi ma veel lugenud ei ole, julgen filmi vaatamise põhjal öelda – see paitab kindlasti minu isamaalist hinge.

Nii et kui ka päris tõsist ahhaa-elamust ehk ei meenugi, pole olukord nii lootusetu ühti.

IGOR KOTJUH:

2009. kirjandusaasta lõpus tekkis tunne, et kaasosalised ootasid, millal ta ometi jõuab ühele poole, et saaks juba suunata mõtteenergia arvustama viimase kümnendi arenguid. Arvatavasti seetõttu polnud läinud aasta eriti särav, kuigi häid raamatuid ilmus, oma paarkümmend tükki ikka.
Minu jaoks oli sel aastal veel üks sügavam tähendus. Nimelt tundub, et just 2009. aastal on käivitunud olulised protsessid, tänu millele muutub eestivene kirjandus järjest enam eesti kirjanduse mõtteliseks osaks. Eelmistel aastatel on eestikeelses ajakirjanduses (eriti Vikerkaares) avaldatud järjekindlalt tõlkeid uuemate eestivene autorite loomingust, nüüd aga tunnevad selle vastu huvi juba ka akadeemilised ringkonnad, kus tegeldakse eesti kirjanduse õpetamisega. Eestivene kirjandusel kindlasti on sisu, mis väärib tõsisemat lähenemist, mitte ainult ilusaid loosungeid.
Muuhulgas tõi 2009. aasta eestivene kirjanduses esile põhimõttelise vastuolu erinevate esteetikate vahel: blogilik minakogemuse kirjeldamine vspostmodernism. Eestikeelses kirjanduses on praegu “uue siiruse” võidukäik, mida on täheldatud Venemaal kümnendi alguses (Kirill Medvedev). Kuid kümnendi lõpus on postmodernism nii Venemaal kui Eesti venekeelses kirjanduses tasapisi tagasi tulnud, nüüd juba küpse nähtusena.

JÜRGEN ROOSTE:

2009. aastat iseloomustavad mu jaoks väga tugeva oma käekirjaga, väga sisendusjõuliselt, tundlikult kirjutatud lühiproosa- või proosaluulevormid. Kolm raamatutäit oivalisi miniatuure: Kaus, Kesküla, Põldmäe (servapidi kuulub siia ka miskipärast kole alahinnatud, aga osavasti kirjutatud Wimbergi “Pille-Riin”). Võib-olla isegi kogu kirjandusloo plaanis on need kolm raamatut seni omas žanris vägevaimad, ja siit aimad kuidagi ka ajavaimu – säärane nõtke, poeetiline, laastulik vorm sobib moodsale töötavale kirjanikule; selle jaoks on võimalik võtta veidi aega, erinevalt mastaapsemast proosast, mis eeldab pikemat pühendumist. Aasta parimaks nimetaksin ses valguses Kausi “Miniatuurid”, mitte et see oleks paremini ja vägevamalt kirjutatud kui teised, aga see puudutas mind isiklikult kuidagi rohkem, st sääl on asju, mida ma otse jagan, kus ma ise olen kohal olnud, sääl on need filosoofiliselt ja poeetiliselt avatud või tekstiks sulgunud. Aga Kesküla ja Põldmäe on sama võimsad, hoopis teisel moel ja teistsugustes lugudes muidugi…
Kui pikemast proosast kõnelda, siis põnevamad olid sotsiaalpsühholoogilised laborikatsed: Kaints (ühe Eesti ühiskonnast kõrvale jäänud subkultuuri davidlynchilik vaatlus), Helme (külma huumoriga kirjutatud arutlus linlikust bürooinimese-eetikast, õigemini ta puudumisest), Kaus (püüd leida katkevate suhete ja üksilduse ja moraalirelativismi puntras loovaid, humanistlikke pidepunkte), Rohelend (eksistentsialistliku küsimise paigutamine lobedalt kulgeva macho-kirjanduse raamesse), neile lisaks suure-maastiku-mees Baturin, kes jälle poeetilise ja mastaapse ja kirgliku, mõnusalt vormitundliku loo kirjutanud. Ühesõnaga: kui vaadata nelja esimest, siis ei saa just kurta, et tänase Eesti elust ei kirjutataks, ja kaasakiskuvalt, sekka analüüsivaltki. Kaints oli mulle muidugi suurim üllatus, ses loos on midagi erilist, me ruumile ja kultuurile ainu- ja eriomast.
Jah, aga nagu juba tavaks saanud – eesti keelele ja poeetidele luule kohe sobib, eesti poeesia on raputav ja eluline ja ilus, isegi oma kohatises koleduses. Viiding, Ehin, Teede on kõik tippvormis – kõik nad räägivad elu enese puudutusest, kõlavad peaaegu manifesteerivalt, ilmutuslikult. Neis on jõudu ja väge. Aga mis eriti tore: õrnhingedele, kes poeesiast ülevust ja ilu otsivad, kellele on vaja toda tundepuudutust ja keeleilu – just meesluuletajad on neile seda nüüd vägevalt loonud. Mõtlen siin Heinsaare, Kaevatsi, Krulli ja Õnnepalu raamatuid, mis mind kõik oma hellusega köitsid, ja ehk võib siia kõrvale panna ka veidi kiuslikuma/kõdulembesema, aga siiski luuleusku ja täitsa oma keelemaailmaga mehe Kasemaa.
Parimad debütandid on mu jaoks kõik luuletajad: Triin Tasuja, Siim Kera ja Jüri Kolk. Kuid esile tõstaks neist stiililiselt eklektilisemat ja läbimõeldumat ja ka veidi vanemat Kolki. “Barbar Conan peeglitagusel maal” on täisväärtuslik luulekogu, sel pole toda debüüdi-varikatust või algaja-vabandust vajagi. Lisaks: ise kuidagi vanemaks ja väsinumaks jäänuna oli mul hää meel, et üks kogu mind ka mõnusasti naerma ajab. Hea huumoriga luulet on ka vaja, see aitab elada. 

JOHANNA ROSS:

Viimase aja proosa tundub pisikesevõitu. Raamatud, mis läinud aastast meelde tulevad, on õblukesed ja kaalult kerged, aga mitte ainult seda: ka tekst neis on sageli jagatud väikesteks juppideks, tugevasti liigendatud pealkirjade, tühja ruumi, teiste vormide, illustratsioonidega. (Vähemalt) kaks kirjanikku-literaati on oma saavutused identifitseerinudki miniatuuridena.

Sellega taotletakse nagu mingitmoodi lihtsust, kuigi natuke erinevalt: kui Kesküla ja Kaus nudivad vormi (alla)leheküljeliseks, et tähelepanu liialt kaua pingutama ei peaks, siis Anti Saar hakkab puänteerima peaaegu iga lõiku; Kõomägi pistab sekka pilte (Õnnepalu muidugi ka, aga väheke teistel kaalutlustel); Wimberg võtab lausa kätte ja kirjutab “lasteraamatu täiskasvanutele”, midagi sarnast on öeldud ka Ruitlase kohta.

Suurt osa tulemuseks saadust on mõnus lugeda. Paremad tekstid on sümpaatsed, vaimukad, intelligentselt kirja pandud – igati nauditavad tarbida. Nad kannavad endas ikka veel püsivat ajastuvaimu: fragmentaarsus, distantseerumine, subjektiivsus, iroonia. See nende häda ongi. Õhk (ja interveeb) on sellist asja nii paksult täis, et selle raamatuks kondenseerumine ei ärata enam imetlust. Tõmbad saaduse ühe hooga rindu, röhatad rahulolevalt – ja valmis. Pikemalt hingekurku kinni jääks ja nii vägisi mõtteid tekitaks üksnes miski, mis oleks vahelduseks kavatsetud suurelt, tõsiselt, ehk pisut hardaltki ega häbeneks seda välja näidata.

Suurelt, tõsiselt ja hardalt kipuvad aga asja ette võtma veel üksnes teoreetikud. Proosa väiksus paistab eriliselt silma massiivsete köidete kõrval, mille väljaandmisega hiilgavad mittefiktsionäärid-kirjandusteadlased: Ristikivi päevaraamat, Kiini Underi-uurimus… Olgugi et viimaste olemasolu on iseenesest väga hinnatav, mõjub tekkiv kombinatsioon naljakalt: miniproosa ja maksikirjandusteadus.

JAAK TOMBERG:

Ei tahaks möödunud aastal ilmunud sõnakunsti nii lühidas ruumis hakata vägisi tasapindseks tõlgendama. Loomevoolulised jõujooned jooksevad üle aastapiiride ning sestap iseloomustaks tinglikke väljalõikeid ilmselt lõppkokkuvõttes jällegi vana marxistlik maksiim: äri nagu ikka, maailm ilma lõputa. Selle asemel kasutaksin võimalust osutada möödunud aastal hoo sisse saanud harvanähtavale, virgutavale ja tervitatavale kirjandusloolisele debatile-vaagimisele, mis kokkuvõttetöö minu eest natuke üldisemal tasandil juba suuresti ära on teinud. Pean silmas arutelu nn “nullindate” eesti kirjanduse üle, millest avalikus ruumis on seni osa võtnud vähemalt Tiit Hennoste, Berk Vaher, Mart Velsker, Vaapo Vaher, Jan Kaus, Kalev Kesküla, Piret Viires. Debatt on olnud informatiivne, õpetlik ja huvipakkuv nii kirjanduslooliste kokkuvõtete lõikes kui ka kirjandusteaduslikule pilgule, mis võib siit tabada näiteks tungi veel täienisti settimata olevikulist ruumi kiiresti “ajaloostada”. Omamoodi kümnendi Vikergallup, väga hariv kirjanduspilti puutuv lugemine, mis loodetavasti veel mõnda aega vältab.

JAAK URMET:

Esimene mõte, mis eelmise aasta kirjandusteoste nimekirja vaadates seekord pähe ilmub, on imestusehõnguline: sõnnikut on juba ammu rohkem kui küll – millal need lubatud roosid siis sellel hunnikul õitsema hakkavad? Üksikuid juhuslikke õiekesi ma siin-seal küll näen, aga ju on hunniku enda mõõtmed nii hiiglaslikud, et lausa kõle tunne tuleb peale.

Hea on see, et noorema põlvkonna kirjanikud on kirjutanud mullu kokku rohkem romaane kui näiteks 2006. aastal (Kaus, Peeter Helme, Maniakkide Tänav, Pärnits jt). Hea on ka see, et mõned vanemad kirjanikud kirjutavad romaane (Ruitlane, Hargla, Kunnas, Kõomägi, Merilai jt). Ja mõned kõige vanemadki (Vint, Kõiv, Aimée Beekman jt).

Halb on see, et igast 10 romaanist 7–8 on siiski kirjutanud isikud, kes ei ole kirjandusele eales midagi tähendanud, ei tähenda nüüd ega hakka eal midagi tähendama: juhuslikud autorid, usinad harrastajad, kalkuleerivad halturistid, Kirjanike Liidu grafomaanidest liikmed jts. Enamik vanuselt üle keskea, andes nii eesti romaanile ikka veel liiga vanurlikku ilmet. Pluss rida praegu tundmatuid ja kardetavasti igavesti tundmatuks jäävaid isikuid.

Kvantitatiivselt on romaanide hulk nimekirjas muljetavaldav – 60 tükki! Nagu ei olekski see üks kõige nõudlikumaid ja aegavajavamaid kirjandusžanre! Ju lähtutakse kirjastuspoliitilisest turundustõest: raha toob sisse romaan. Või elulugu. Kui autor veel elulookõlbulik pole, siis romaani ikka “kuidagi saab”. Nii vist pungestavadki kõik romaane kirjutada, isegi poliitilised kaikamehed Tiit Madisson ja Inno Tähismaa on ses žanris mingite kurioosumitega hakkama saanud.

Romaan on ikkagi see, mis määrab kirjanduse taseme, kuulsuse ja rahvusvahelise müügipotentsiaali. Seepärast ma norin. Luule, lühiproosa ja näidendid on kitsaste ringide rõõm. Kirjanduse ja kirjanike elujõu näitaja on pärlite hulk romaanide hulgas. Mis sest, et eesti tänapäeva luule tase on mu meelest Põhja-Euroopa, võib-olla kogu maailma parim. Tipptasemel luulekogusid ilmus ka mullu (Ilves, Märka, Kristiina Ehin, Teede, Pehk, Andrus Kasemaa jt). Aga kogu eesti kirjanduse üldist taset see tippu ei vea.

Rohkem peaksid romaane kirjutama päriskirjanikud, see lükkaks praegu liiga tooniandvad eriktohvrid, milvilembed, elmeväljasted sinna, kus evolutsiooniliselt nende õige koht, ja laseks üldist taset veidi rohkem läbilöögivõimelisena paista.

BERK VAHER:

Ongi mu viimane Vikergallup, 35 tiksub sel suvel täis. Rõõm on astuda ametlikku kirjanduselulisse keskikka, kui saab veel möödunud aasta parimaks hõigata nii vahva avastuse kui Andi Meistri “Valgus olematus aknas”. Pikem selgitus on Loomingu proosakokkuvõttes – nagu ka enim meeldinud debüütteose, Berit Renseri ja Terje Toomistu “Seitsme maailma” kohta.

Proosas on mul endiselt hinges ka Nikolai Baturin, kelle “Delfiinide tee” mitmeid ta loomingu kinnismotiive põnevalt varieerib; headeks üllatusteks olid Arne Merilai “Türann Oidipus”, Holger Kaintsi “Lennukivaatleja”, Asta Põldmäe “Kirjad pääsukestele”… No eks ma tean, et mu maitse preemiajagajate omaga harva ühtib, aga kummastav siiski, et neist kohe mitte ükski Kulka nominentide hulka ei jõudnud. Ent see-eest läksid Tuglase novellipreemiad (Sven Vabarile ja Mehis Heinsaarele) mu jaoks haruldaselt täkkesse. Ja tõtt-öelda tegid ju ka vähemalt kolm neljast Kulka nominendist “isikliku tippmargi” (Kaus, Kõomägi, Kesküla). Õnnepalu raamatutest oli luuleteos ikka meelepärasem.

Ei nõustu hinnanguga, et 2009. aasta eesti luule tase oli kõrgem kui proosa oma; “tuntud headuses” tegijaid oli luules küll rohkem, üllatajaid siiski palju vähem kui proosas. Ega ma samas pole ka möödunud aasta luulet proosaga võrreldaval määral läbi töötanud, eks proosa põhja kogenult hakkasid ka tippude voorused eredamalt silma, kontraste ja otsingukirge (olgu lugejas või kirjutajates) leidus enam.

Kui Sirbis kümnendi luulest kõneldes kurtsin teatava stagnatsioonitunde sugenemist, siis 2009. aasta tõi kummati teatava sulaaimduse. Ajaleheliku “sotsiaalsuse” fetišeerimine hakkab üle minema, tegeletakse taas rohkem hinge ja keelega. Kaas-erakkondlaste küpsemine soojendab ikka südant: lisaks Mehis Heinsaarele olid väga head kogud ju ka Kristiina Ehinil ja Marko Kompusel. Jüri Kolk tegi ergu hilisdebüüdi ning Värskest Rõhust välja kasvanud autorid näitavad aina kirjandusse jäämise märke. Aga ikkagi, klassikat parafraseerides: mis ongi, see on olnud; mis tuleb, alles ees.

Kolleegidele: vananegem väärikalt, ent lupjugem aeglaselt. Ja lugegem üksteise kirjutatut ja kui eesti kirjanduses ikka midagi puuduvat tundub, kirjutagem see.

MAARJA VAINO:

Aastat jääb kurvalt meenutama Toomas Liivi lahkumine. Eesti kirjandusteadus kaotas irriteeriva, omanäolise mõtestaja, rääkimata sellest, et enam ei tule juurde tema ülimalt isikupäraseid luuletekste.

Kuna 2009. aastal kultuuriministeeriumi kirjandusklassika programm avalikku konkurssi välja ei kuulutanud, siis oli mõnda aega hirm, et see programm hääbub ning kirjandusklassikaga seotud tegevused – publitseerimine eelkõige – jäävad vaeslapse rolli. Uusi raamatuid kirjutatakse ja avaldatakse väga palju, aga ehk tasuks aeg-ajalt meenutada ja üle lugeda seda, mida peetakse eesti kirjanduse raudvaraks (või kullafondiks). Vahest tekiks noortel kirjanikuks pürgijatel siis enam tunnetust kirjanduse ja kultuuri järjepidevusest ning ka rohkem enesekriitikat. Minu meelest on mõlemast hetkel pisut puudust. Kirjandusteoseid ilmub palju, kuid huvitavat ja meeldejäävat selles massis on vähe. Kuigi õnneks ikka on ka. Ilmselt jääb 2009. aasta kandma mingil määral Tõnu Õnnepalu pitserit, kelle kaht teost – “Paradiis” ning “Kevad ja suvi ja” on heldelt auhinnatud. Õnnepalu esineb omas tuntud headuses, Jan Kausi kahes teoses “Miniatuurid” ja “Hetk” on aga tunda kvalitatiivset hüpet, edasiarenemist kirjanikuna. Lugemiselamuseks oli ka Loomingus ilmunud Mehis Heinsaare novell “Puhkehetkel”. Novelle ilmus parasjagu, pikemat proosat seevastu väga palju, ja kuigi kirjanduse piiride hajumise tõttu võib paljusid romaanideks nimetada, ei vasta suurem osa neist romaani kui žanri tõsisematele nõudmistele. Iseenesest on tore, et eesti kirjandusse tuleb hoogsalt noori kirjutajaid, usutavasti ja loodetavasti kasvab mõnest aja jooksul ka päris kirjanik.