Vikerkaar nr 7-8/2010

tagasi

Marek Tamm, Märt Väljataga

Rahvusülene kirjandus, kriitika ja raamatuturg

“Mis räägib tõlkimise kasuks?

Teaduse progress rahvusvahelises plaanis (ladina keel, Leibnizi universaalne keel).

Mineviku suurteoste pedagoogiline väärtus.

Vabanemine omaenda keele eelarvamustest (enda keelest ülehüppamine).

Erinevate rahvaste kaasaegsete vaimuliikumiste võrdlemine”

Walter Benjamin, “Tõlkimine – poolt ja vastu” (1935/1936).^[1]

Küsimus rahvusülese kirjanduskriitika vajadusest, mille püstitas kultuuriajakirjade võrgustiku Eurozine peatoimetaja Carl Henrik Fredriksson siinse numbri avaessees, on seotud kolme suure teemaga: maailmakirjandus ehk rahvusülesed kirjandussuundumused, raamatute tõlkimine ja nende arvustamine.

Maailmakirjandusest on räägitud juba peaaegu kaks sajandit ja see mõiste on käibel vähemalt kolmes tähenduses. Maailmakirjanduse all võidakse mõelda (a) kõike kõikides maailma kultuurides läbi kõigi aegade kirjapandut (pidagu see siis silmas esteetilisi taotlusi või mitte; võimalik on isegi suuliste tekstide kaasamine) või siis (b) parimat osa kirjutatust, mille tähtsus ulatub üle ajastu ja rahvuse piiride. Aga huvitavaim on vahest maailmakirjanduse kolmas tähendus, mida pidasid silmas termini leiutaja Goethe ja üks varasemaid kasutajaid Marx, kes tähistasid sellega (c) uutmoodi, alles kujunemisjärgus kosmopoliitilist kirjandust, mis tekib koos inimkonna tihedama läbikäimisega globaliseerumise ajal. “Eri rahvaste vaimusünnitused saavad kõigi ühisvaraks. Rahvuslik ühekülgsus ja piiratus muutub üha enam võimatuks ning paljudest rahvuslikest ja kohalikest kirjandustest kujuneb üks maailmakirjandus,” kuulutatakse “Kommunistliku partei manifestis”.

Niisuguses mõttes maailmakirjanduse kujunemine on kulgenud oma tõusude ja mõõnadega, selle esimesteks ilminguteks olid võrdleva filoloogia teke ning idamaade tekstide lülitamine Lääne lugemisvarasse. Samaaegselt toimus ka Lääne kirjandusvormide, eriti romaanižanri levik üle maailma paljudesse kultuuridesse, mis oli ühtlasi ka üks selgemaid märke vastava kultuuri moderniseerumisest. Moodne romaan kui kodanliku individualismiga käsikäes tekkinud žanr, mille teemadeks on moraalsed valikud, üksikinimese vastandumine maailmale, südamekutse ja välissurve konflikt, saabki ju juurduda üksnes ühiskonnas, kus on võimalik neid temaatilisi skeeme kohaliku sisuga täita. Nii võimaldavad Aafrika, Aasia ja Ladina-Ameerika romaan selgemat pilguheitu vastavate kultuuride “hingeellu” kui sotsiaalteadused iganes – muidugi tingimusel, et romaani temaatilisi skeeme ei kohaldata üksnes väliselt, mehaaniliselt ja konjunktuurselt.

Globaliseerumine ja kirjanduse mitmekesistumine on samas teinud üha keerulisemaks kirjanduslike muutuste jälgimise ja üldistamise. Maailmakirjandusest termini esimeses tähenduses (kõik kirjutatu) on järjest raskem välja selekteerida maailmakirjandust termini teises tähenduses (üldinimliku püsiväärtusega kirjandus). Ja ka seda, milline võiks olla maailmakirjandus kolmandas tähenduses (kosmopoliitiline rahvusülene kirjandus), võib mõista vähemalt kahel eri moel: esiteks võidakse selle alla lugeda nn lennujaamakirjandus, st kõik rahvusvahelise levikuga bestsellerid, mille maailmakirjanduslikkuse tagab ainuüksi nende suur levik ja tõlgitavus. Kuid teisalt järgivad ka kunstilisemate ambitsioonidega kirjandusteosed tänapäeval mõningaid rahvusüleseid tendentse, mis avalduvad üheaegselt paljudes kultuurides.

Kuidas neid suundumusi tuvastada? Mõistagi nõuab üleeuroopaliste või globaalsete kirjandustrendide tabamine hiigellugemust. Ühegi uurija või kriitiku keeleoskus ja lugemus ei saa olla nii suur, et ta võiks vähegi usutavalt teeselda, nagu suudaks ta omal käel algupärandeid lugedes endale maailmakirjandusest pildi luua. Õnneks leidub ka otseteid. Lisaks Pierre Bayardi näpunäidetele selle kohta, “kuidas rääkida raamatutest, mida me pole lugenud”, on näiteks itaalia kirjandusteadlane Franco Moretti soovitanud mõnevõrra tõsisemas kontekstis maailmakirjanduslike üldistuste tegemiseks teoste eneste lugemise kõrval ka nn kauglugemise meetodit (distant reading – nimetus vastandub sõjajärgsete uuskriitikute lähilugemise-lipukirjale). Lähilugemine (close reading) keskendub väga väikeste tekstiosade ülihoolikale uurimisele ja seda saab seetõttu rakendada üksnes väga piiratud kaanonile. See on “väga väheste väga tõsiselt võetavate tekstide väga pühalik käsitlemine”. Seevastu kauglugemine tähendab tööd sekundaar- ja tertsiaarkirjandusega: arvustuste, ülevaadete, bibliograafiate ja raamatustatistikaga, ja see võimaldab keskenduda tekstist väiksematele või suurematele elementidele – ühelt poolt nähtustele nagu võtted, teemad ja troobid, teisalt žanrid ja süsteemid. Loomulikult ei tühista kauglugemise meetod vajadust lähilugemisoskuse järele ja vastupidi.

Kirjanduse globaalne eritlus on üks suurimaid väljakutseid tänapäeva kirjandusteooriale ja -sotsioloogiale. Vikerkaare veergudel oleme tutvustanud kahte mõjukat vastust sellele väljakutsele: lisaks Franco Moretti oletustele romaani rändest ja evolutsioonist ka prantslase Pascale Casanova käsitlust globaalsest Kirjasõna Vabariigist.^[2]Nii Moretti kui Casanova on loobunud herderlikust ja poliitkorrektsest ideest, nagu oleksid kõik kultuurid eneseküllased ja võrdsed monaadid. Maailmakirjandus on pigem oma keskuse ja perifeeriaga ebavõrdsuste süsteem. See aga ei tähenda, nagu taanduksid kirjanduse arengud lihtviisiliselt poliitilisele ja majanduslikule koloniaalsõltuvusele. Kirjanduslikud mõjud liiguvad siiski omi radu pidi. Samas ei saa tühjale kohale ka midagi tekkida, ning autonoomne – poliitilisest ja kommertssundusest vaba – kirjandus eeldab kapitali akumuleerumist ehk lihtsamalt öeldes traditsiooni.

Soovides hõlmata kirjandusliku suhtluse globaalseid arenguid, on Casanova pakkunud välja mudeli “maailma kirjandusruumist” ehk Kirjasõna Maailmavabariigist.^[3] “See pole ainuüksi suurte romaanikirjanike, üliedukate autorite, globaalset müüki silmas pidavate kirjastustoodete pärusmaa. Selle moodustavad kõik Kirjasõna Vabariigi asukad, kellest igaühel on oma asend omaenda rahvuslikus kirjandusruumis.”^[4]Casanova toonitab, et rahvuslikud kirjandusruumid pole minetanud globaalsel ajastul oma tähtsust: “Igal kirjanikul on üks asukoht vastavalt positsioonile rahvuslikus ruumis ning teine vastavalt kohale üleilmses ruumis. See kahetine positsioon, lahutamatult rahvuslik ja rahvusvaheline, seletab, miks … rahvusvahelised võitlused leiavad aset ja avaldavad mõju esmajoones rahvuslikes ruumides.”^[5]Rahvusliku ja rahvusvahelise dialektika tundub võtmelise tähtsusega selleks, et ka eesti kirjanduselu laiemal foonil adekvaatselt käsitleda.

Casanova arutlusega haakuvad Jaan Unduski mõtted “eesti maailmakirjandusest” – sedalaadi teostest, mis on vähemalt oma ambitsioonide poolest rahvusülesed (isegi kui need taotlused kaugele üle keele- ja rahvusepiiride ei jõua): “Seda esmast ülesannet [eesti rahvusliku ja kultuurilise identsuse tootmist ja taastootmist – M.T., M.V.] kustutamata, õieti, seda täiendava põhisättega ümber formuleerides kujunes eesti kirjanduse uueks spetsiifiliseks ülesandeks XX sajandil eesti maailmakirjandus, millega märgitagu tahet muutuda eesti kirjandusena (ülesande esimene pool) kaasalööjaks maailmakirjanduse areenil (ülesande teine pool). … Väikekirjanduse jaoks ei olnud maailmakirjanduslik tahe sugugi triviaalne; nii näiteks ei jõudnud baltisaksa kirjandus, eesti kirjanduse vanem veli, üldse maailmakirjandusliku ülesande formuleerimiseni või jõudis selleni oma balti identsust minetades: distants nende kahe poole vahel osutus liiga suureks, käristades kirjanduse kaheks alternatiiviks (kas see või too).”^[6]

Nüüdiskirjanduse “kauglugemise” hõlbustamiseks algatas üleeuroopaline kultuuriajakirjade võrgustik Eurozine 2007. aastal rubriigi “Kirjandusperspektiivid”, milles ilmuvad esseed pidid lähtuma järgmistest mängureeglitest: käsitleda tuli ühel maal viimase viie-kuue aasta jooksul ilmunud viit-kuut proosateost ning üldisi suundumusi niihästi kirjanduses endas kui ka seda ümbritsevas institutsionaalses kontekstis. Lisaks siin tõlgitule on Eurozines ilmunud veel ülevaated ungari, eesti, Põhja-Iiri, horvaadi ja sloveeni kirjandusest ning see sari on mõeldud veel mõnda aega jätkuma.^[7]Niisuguste ülevaatlike käsitluste juures varitseb oht jääda tundmatute nimede ja pealkirjade mittemidagiütlevaks loeteluks – selmet anda ainet üldisemate mustrite formuleerimiseks või äratada tõlkimishuvi, võivad nad süvendada pigem abitut haaramatusetunnet. Õnnestumise korral see nii aga olla ei tarvitse, vaid niisugused ülevaateesseed võivad seda isegi otseselt taotlemata üheskoos anda panuse nüüdiskirjanduses toimuva mõistmisse.

Mida neist ülevaadetest siis üldistada annab? Esmapilgul torkab silma see, kuidas mõnel käsitletud nüüdiskirjandusel on eestikeelsete tõlgete osas märksa paremini läinud kui teistel. (Mainitud nimesid ja pealkirju ESTER-i kataloogist läbi lastes selgus kahjuks ka see, kui viletsalt on meie raamatukogudes esindatud balti vennasrahvaste kirjandus, olgu siis originaalis või tõlgetes suurematesse keeltesse.) Kuigi pole välistatud, et hiljem kirjutanud kriitikud on (ala)teadlikult võtnud malli varem ilmunud esseedest, tundub, et enam-vähem spontaanselt on esile kerkinud näiteks järgmised teemad:

1. Postsotsialistlike riikide puhul ei minda mööda ühiskondliku murrangu mõjust kirjanduselule ja selle institutsioonidele.

2. Mälu- ja ajalooteemad on olulised niihästi Idas kui Läänes – ühel pool eeskätt seoses kommunismipärandiga, teisel pool seoses natsismi või kolonialismiga.

3. Fiktsiooni ja dokumentaalsuse piirid ahvatlevad kõikjal enesega mängima, kusjuures neil mängudel võib olla niihästi puhtalt autopsühhograafiline iseloom kui ka ühiskonnakriitilisem ja sekkuvam taotlus.

4. Ei Idas ega Läänes ole vaibunud igatsus romaanide järele, mis räägiksid sellest, “mis toimub tegelikult”. Näib, et sääraste soovide taustaks ei ole üksnes võrdlus varasema ajaga, mil niisuguseid romaane vastavates kirjandustes rohkem kirjutati, vaid ka võrdlus kaasaegse ingliskeelse kirjandusega, milles vormieksperimendid ei ole kunagi saavutanud ülekaalu ühiskondlikke ja inimsuhteid käsitlevate narratiivide ees.

5. Eelnevaga seostub ka see, et mitme ülevaate ridade vahelt võib välja lugeda kerget tüdimust puhttekstuaalsest eksperimentaalkirjandusest, kirjandusest, mille teemaks on kirjandus ise.

6. Postmodernistlikud eksperimendid, metafiktsioon ja maagilis-realistlikud tendentsid paistavad iseloomustavat pigem Ida-Euroopat, seevastu Lääne-Euroopas näib esinevat rohkem isikliku kogemuse enesekeskset poetiseerimist.

7. Nii lüürilised kui jämekoomilised reisikirjeldused ja boheemlasseiklused näikse, vähemalt Idas, moodustavat oma kindlapiirilise kirjandusliigi.

8. Üksikisiku kõlbeliste valikute kirjeldamise asemel on Idas tähtsustunud laiendatud “koduloolised” rännakud läbi ajaloo ja geograafilise ruumi.

Materjali paralleelide tõmbamiseks eesti viimaste aastakümnete kirjandusega võiksid pakkuda needki impressionistlikud ad hoc üldistused. Kuid meie kirjanduskriitika näib olevat end üha otsustavamalt piiranud pelgalt koduse silmapiiriga ja loobunud soovist lugeda eesti kirjandust nüüdisaegse maailmakirjanduse taustal. Sellest loobumisest kõneleb näiteks viimase aasta jooksul käinud arutelu nullindate eesti kirjanduse üle, milles peaaegu üldse ei peetud vajalikuks arutlustesse võrdleva vaatenurga sissetoomist, kohalike kirjandusarengute kõrvutamist teiste maade, olgu siis lähemate või kaugemate kogemusega. Kuid nii nagu üksnes eestikeelse meedia põhjal ei ole võimalik kujundada vähegi adekvaatset pilti poliitikasündmustest, nii ei saa ka kriitik, kes järjekindlalt ei jälgi mõne muu maa kirjandusarvustusi, adekvaatselt hinnata eesti keeles kirjutatut. Me küll räägime üha enam globaliseerumisest, aga meie kirjandusarutelud kipuvad jääma järjest lokaalsemaks.

Isegi kui mõnes arvustuses väliskirjanduslikke paralleele tuuakse, jäävad need enamasti laiemasse konteksti asetamata. Sel juhul on oht takerduda justkui antropoloogiast tuntud lastikultusse (cargo cult). Enne tihedamaid kokkupuuteid välismaailmaga arenes teatavasti Okeaania saartel välja omalaadne kultuse vorm, milles juhuslikult kaldale uhutud Lääne tööstustsivilisatsiooni argiesemed omandasid maagiliste kultusobjektide staatuse. Kontekstualiseeriva kirjanduskriitika puudumine ähvardab sellega, et mõni tõlketeos (näiteks Bret Easton Ellise “Ameerika psühhopaat”, Michel Houellebecqi “Elementaarosakesed” vm) omandab meil ühtäkki kultusliku staatuse, millega hakatakse võrdlema kõikvõimalikke ja isegi võimatuid algupärandeid.

Aga kui algupärandi kriitik saab asetada uudisteoseid vähemalt kohaliku kirjanduse konteksti, kuhu need ju enamasti õigusega kuuluvadki, siis tõlkekriitika peaks igal juhul lähte- ja sihtkultuuri kontekste vahendama. Kriitikal on võtmetähtsus, et luua ühest küljest adekvaatne kontekst rahvusliku kirjanduse hindamiseks ja teisest küljest vahendada lugejateni teavet kirjandusest, mida kirjutatakse kodust kaugemal. Kuigi tõlkekirjanduse osakaal raamatuturul ja sisuline tähtsus kohalikus kirjanduspildis on suur, pöörab ajakirjandus ilmuvatele tõlgetele vähe tähelepanu. Tõlkekriitika viletsusel on kolm tagajärge: ilma adekvaatse tagasisideta kipub manduma tõlkekultuur üldiselt, kriitika keskendumine üksnes eesti autoritele võtab võimaluse neid hinnata laiemal taustal ja viimaks mõjub avaliku tähelepanu puudumine tõlketeostele negatiivselt tõlkekirjanduse läbimüügile, mis tähendab, et kirjastustel on üha keerulisem jätkata tõlgete üllitamist.

Kui räägime tõlkekriitikast, siis tuleks küll selguse huvides eristada selle kahte võimalikku tähendust: selle all võib silmas pidada nii (a) arvustusi, mis keskenduvad tõlke kvaliteedile, kui ka (b) arvustusi, mis püüavad tõlgitud teost mõtestada ja kontekstualiseerida. Loomulikult ei välista üks teist, aga samas pole ka mõtet nõuda, et mõlemad aspektid oleksid arvustustes alati ühtviisi tähtsad. Tõlke kvaliteedi arvustamine on paraku ka niisugune ülesanne, mida on žurnalistlikes meediumides kaunis keeruline vähegi süvitsi teha. Pisemaid vigu ja möödakuulmisi leidub ka kõige paremates tõlgetes ja seega pole tosina eksimuse üleslugemine mahuka tõlke kriitikana veel kuigi veenev, kui ei suudeta näidata nende eksimuste representatiivsust. Seevastu põhjalikum analüüs, mis tõlke ja algupärandi võrdluse tulemused üksikasjalikult välja tooks, on juba niivõrd spetsiifiline töö, et selle tulemusi on ajakirjanduslikus kultuurivestluses raske köitvalt serveerida. Niisiis ei tarvitse igasugune tõlkekirjanduse kriitika olla tingimata veel tõlke kriitika. Olulisem on selgitada tausta, kust tõlgitud teos tulnud on, ning siduda seda taustaga, millele see nüüd satub.

Kuivõrd meie kõigi keeleoskus on paratamatult piiratud, siis on tõlge tihti ainus võimalus, millega oma lugemisdieeti rikastada. Võib vaid rõõmustada tõsiasja üle, et iial pole Eestis väljaantavate tõlgete absoluutarv olnud nii suur kui selle sajandi esimesel kümnendil. Kuid vähemalt viimase viie kümnendi lõikes pole valikud kunagi olnud ka sedavõrd ühekülgsed, seda vähemalt suhtarvudes. Me tõlgime üha rohkem, aga järjest vähematest keeltest. 2008. aastal ilmus Eestis kokku 1780 tõlkeraamatut (kõik žanrid läbisegi), neist koguni 1194 oli tõlgitud inglise keelest.^[8]Järgnesid tõlked saksa keelest – 138 nimetust, prantsuse keelest – 98 nimetust, ja vene keelest – 71 nimetust. Need arvud on eriti kõnekad, kui neid võrrelda olukorraga kakskümmend aastat tagasi: 1990. aastal ilmus kokku 177 tõlkeraamatut, neist kõige rohkem – 67 nimetust – tõlgiti vene keelest, järgnesid inglise keel – 33, saksa keel – 19 ja prantsuse keel – 5 nimetust.^[9]

Kuid keelelisele ühekülgsusele vaatamata näib Eesti rahvusvahelises võrdluses tõlkekirjanduse tõelise paradiisina. 2009. aastal ilmunud raamatutest moodustas tõlkekirjandus 41%, samas kui näiteks Prantsusmaal moodustasid tõlked 14% raamatute koguhulgast. Kusjuures inglise keele domineerimine on selge sealgi: 62% tõlgetest tehti 2009. aastal Prantsusmaal inglise keelest (kokku 5638 nimetust), järgnesid jaapani (8,3%), saksa (6,2%) ja itaalia keel (4,3%).^[10]

Uusi ja usaldusväärseid andmeid raamatute tõlkimisest Euroopas pole lihtne leida, üks suuremaid andmebaase on UNESCO hallatav “Index translationum”^[11], ent selle andmed ei ulatu enamasti kaugemale 2005. aastast ja pole tingimata kõige usaldusväärsemad. Kuid Eesti andmete võrdlus sama suurusjärku riikide omadega on siiski huvipakkuv: 2005. aastal ilmus Eestis “Indexi” andmetel kokku 1332 tõlketeost, Lätis 544, Leedus 758, Šveitsis 1046, Horvaatias 1873, Belgias 2340, Taanis 2776 – kõik need arvud käivad kogu tõlketoodangu, mitte üksnes tõlkeilukirjanduse kohta. Samuti pakub “Index” andmeid maailma tõlgituimate keelte kohta. Mõistagi prevaleerib ülekaalukalt inglise keel, talle järgnevad prantsuse, saksa, vene, itaalia, hispaania ja rootsi keel. Eesti keel on selles tabelis 28. kohal, leedu 39. ja läti 49. positsioonil.

Rahvusvahelistes kirjastamisteemalistes aruteludes kurdetakse sageli selle üle, kui vähe üllitatakse tõlkekirjandust Suurbritannias ja Ameerika Ühendriikides, võrreldes Mandri-Euroopa riikidega.^[12]2008. aasta oktoobris põhjustas Rootsi Akadeemia alaline sekretär Horace Engdahl väikese skandaali, kui ütles usutluses Associate Pressile, et “Ameerika on liiga enesekeskne ja võhiklik, et pakkuda alternatiivi Euroopale kui kirjandusmaailma keskusele; ameeriklased ei tõlgi piisavalt ega osale õigupoolest kirjanduse suures dialoogis.” Tõepoolest, USA-s ilmus mullu raamatuna “kõigest” 350 ilukirjandustõlget^[13](mis käib samas ühele lugejale ikkagi mitmekordselt üle jõu), tõlkekirjandus moodustab ingliskeelsetes maades 2–4 % kõigist avaldatud raamatutest, seevastu Euroopas ulatub see nii mitmelgi maal ligi pooleni avaldatavast ilukirjandusest.

Selline üldpilt on aga mõnevõrra petlik. Jättes kõrvale Engdahli selgelt ülekohtuse hinnangu tänapäeva ameerika kirjandusele (mille parim osa on muide eesti keeles väga halvasti esindatud), on selge ka see, et puhtmatemaatilise mudeli järgi peaksidki tõlked väiksema raamatutoodanguga riikides moodustama suurema osa raamatutoodangust kui suure raamatutoodanguga riikides. Teiseks moodustab suure osa Mandri-Euroopas tõlgitavast ilukirjandusest just nimelt ingliskeelne žanrikirjandus, mida inglastel-ameeriklastel enestel pole ju tõlkida tarvis – nemad tõlgivad rohkem nn väärtkirjandust. Nn žanrikirjandus – naistekad, ulme, fantaasia, krimkad, põnevikud, õudukad, erootika – on aga olnud kuni viimase ajani tõesti kirjandusliik, mille tõlgitavus on valdavalt ühesuunaline – inglise keelest muudesse keeltesse. Olulise erandi moodustavad siin siiski krimkad, mingil määral ka ulme, milles on üha enam rahvusvaheliselt läbi löönud ka Skandinaavia ja muude maade autorid.

Võrdlevaid uuringuid kirjastamisest ja tõlkimisest tänapäeva maailmas on ilmunud väga vähe, kuid esile tasub tuua prantsuse kirjandussotsioloogi Gisèle Sapiro juhtimisel valminud mitut vastset koguteost.^[14]Sapiro on ühena esimestest võtnud eesmärgiks koguda kokku usaldusväärne teave viimaste kümnendite tõlke- ja kirjastamispraktikatest Euroopas ja Ameerikas, pakkudes välja huvitavaid mudeleid selle teabe tõlgendamiseks. Siinses kontekstis võib välja noppida mõned selle töö järeldused: kirjastustevaheline võitlus, mis varem käis sümboolse kapitali pärast, on tänapäeval taandunud eeskätt majanduslikuks konkurentsiks; uute autorite otsimise asemel keskendutakse “sissetöötatud” autoritele; kirjastamistegevus on lõhenenud niši- ja massikirjastuste vahel; kirjastuste rahvusvahelistumisele vastandub keskendumine üksikutele keeltele (eeskätt inglise keelele). Sapiro sulest pärineb samuti hiljutine analüüs Prantsusmaa ja Ameerika Ühendriikide “tõlkesillast”, mis illustreerib ilmekalt eespool mainitud trendi: kui inglise keelde tõlgitakse eeskätt prantsuse väärtkirjandust, siis inglise keelest vahendatakse prantslastele pigem laiatarbekirjandust.^[15]

Tänapäeva rahvusvahelist raamatumaailma iseloomustab keskendumine üksikutele nimedele, kes levivad kulutulena üle planeedi. Huvitava uurimuse rahvusvahelisest bestsellerikultuurist koostas hiljuti üks Austria konsultatsioonifirma.^[16] Nende analüüs käsitles ajavahemikus oktoober 2008–september 2009 kaheteistkümne Euroopa riigi (neist pooled Lääne-Euroopast ja pooled Ida-Euroopast) TOP40 kirjanikku. See peamiselt müüginäitajate põhjal koostatud edetabel ei tohiks kedagi eriti üllatada: esikohal kõrgub Stieg Larsson, talle järgneb Stephenie Meyer, kusjuures nad kahekesi hõlmavad kolmandiku kogu TOP40 punktidest. Neile järgnevad esikümnes Carlos Ruiz Zafon, Paolo Giardano, Roberto Saviano, Charlotte Roche, John Grisham, James Patterson, Herman Koch ja Simon Beckett. Need kümme hõlmavad kokku ligemale 60% edetabeli punktidest. Rahvusvahelise kirjastamisturu kontsentratsioon on seega väga kõrge.

Mõneti üllatuslikult kirjutavad TOP40 autoreist oma raamatuid inglise keeles vaid 13 kirjanikku. Esikümnest moodustavad ingliskeelsed autorid poole. Samas näitab analüüs, et mitteingliskeelse menuautori rahvusvaheline tähelend saab üldjuhul alguse ingliskeelsest tõlkest.

Uuring võrdleb samuti rahvusvahelist edetabelit mitmete rahvuslike edetabelitega, mis lubab väita, et umbes kolmandiku ulatuses esineb riigiti edetabelites erinevusi. Huvi pakub seegi järeldus, et kirjanduslik suhtlus Lääne- ja Ida-Euroopa vahel on selgelt ühesuunaline: rahvusvahelised edetabelid on jäänud idaeurooplastele seni suletuks. “Lääne–Ida “ühesuunaline tänav” on ainus muster, kus Lääs ja Ida moodustavad tähenduslikud kategooriad, samas kui “suured” ja “väikesed” keeled ja turud näivad mängivat märksa väiksemat rolli, kui sageli arvatud”, kirjutavad uurimuse autorid.

Õigupoolest pole rahvusvahelise raamatuturu kõrge kontsentratsioon üllatav,^[17]seda diagnoosis tabavalt ka Pascale Casanova, kui ta toonitas vahetegemise vajalikkust kirjandusmaailma sisemiste printsiipide ja rahvusvahelise raamatuäri toimimise vahel: “Kirjandusuniversumi toimemehhanismid on risti vastupidised mehhanismidele, mida peetakse harilikult silmas “kirjanduslikust globaliseerumisest” kõneldes ja mida oleks sobilik määratleda kui kirjastamiskasumite hetkelist lakketõusu enim turule orienteeritud ja võimsamais keskustes seoses toodete turundamisega, mis peab silmas kiiret, “denatsionaliseeritud” käivet. Sedasorti raamatute menu Lääne haritud kihtides … ei kujuta endast enamat kui nihet raudteejaamakirjanduselt lennujaamakirjandusele …”.^[18]

Kui aga menukite ehk lennujaamakirjanduse rahvusvaheline levik kõrvale jätta, siis ei saa kuidagi alahinnata saksa kultuuriruumi tähtsust Kesk- ja Ida-Euroopa kultuuriliikluse sõlmjaamana, nagu ka mitte Pariisi samasugust asendit globaalses plaanis. Näib, et Nobeli kirjandusauhinna kohtunike silmis maksab inglise keelde tõlgitusest enamgi autori tuntus saksa ja prantsuse keeles.

Inglise ajaloolane ja kultuurikriitik Perry Anderson väidab näiteks, et kuigi prantsuse humanitaar- ja ühiskonnateadused on jäänud viimastel aastakümnetel provintslikuks, üleilmsetest suundumustest isoleerituks, siis “kunsti ja kirjanduse osas on pilt vastupidine. Prantsuse kirjanduse staatus võib olla küll langenud. Aga maailmakirjanduse retseptsioon Prantsusmaal on klass omaette. Selles vallas on prantsuse kultuur osutunud äärmiselt avatuks välismaailmale ning tema rekordilise huviga välistoodangu vastu ei suuda konkureerida ükski teine metropoliühiskond. Piisab pilgust mõnele Pariisi paremale raamatupoele, et erinevust märgata. Proosa- ja luuletõlkeid Aasia, Lähis-Ida, Aafrika, Ladina-Ameerika ja Ida-Euroopa kultuuridest leidub seal niisuguses külluses, mis oleks Londoni või New Yorgi, Rooma või Berliini puhul kujuteldamatu. Sellel on ka struktuurseid tagajärgi. Suur enamik kirjanikest väljastpoolt Atlandi tuumikut, kes on saavutanud rahvusvahelise kuulsuse, on seda teinud prantsuse, mitte inglise keele kaudu – alates Borgesest, Mishimast ja Gombrowiczist kuni Carpentieri, Mahfuzi, Krleža või Cortázari või hiljutise hiina nobelisti Gao Xingjianini”.^[19]

Kui rahvusvaheline raamatuturg on üha integreeritum ja kontsentreeritum, siis seda olulisemaks muutub kirjastajate, tõlkijate ja kriitikute roll kirjandusliku mitmekesisuse kaitsel ja edendamisel. Tihenev kirjandusliiklus vajab oma dispetšereid ja reguleerijaid, et kasvavas kaoses mõningatki korda luua ja korduvaid mustreid esile tuua. Ja suurte mustrite esiletoomine ei tarvitse käia üksikkirjanike kordumatust individuaalsusest ülesõitmise hinnaga.

Rohkem kui 80 aastat tagasi hõikas Johannes Barbarus Pärnust Euroopa poeetide poole: “Hallo, Minulescu, Wierzynsky, hallo!/ Mičič, Crnjansky, Březina, Bezruc & Barta” jne jne. Kes nad kõik sellised olid? Kiire internetiotsing annab vastuse: Ion Minulescu (1881–1944) – rumeenia avangardist; Kazimierz Wierzyński (1894–1969) – poola futurist; Ljubomir Micić (1895–1971) – horvaadi dadaist; Miloš Crnjanski (1893–1977) – serbia ekspressionist; Otokar Březina (1868–1929, kodanikunimega Václav Jebavý) – tšehhi sümbolist; Petr Bezruč (1867–1958, kodanikunimega Vladimír Vašek) – tšehhi modernist; Sándor Barta (1897–1938) – ungari dadaist. Nüüdseks ajaks on “elektroonide tint” mähkinud sisse mitte üksnes Euroopa, vaid kogu maailma. Kuid maailmakirjanduslikud perspektiivid ei tarvitse seetõttu veel iseenesest olla selgemaks muutunud – nende avamine ja selgitamine nõuab sihikindlat tööd.

^[1] W. Benjamin, Gesammelte Schriften. Toim. R. Tiedemann, H. Scweppenhäuser. 6. kd. Frankfurt am Main, 1991, lk 159.

^[2]  F. Moretti, Oletusi maailmakirjandusest. Tlk T. Pakk-Allmann. Vikerkaar, 2003, nr 7/8, lk 146–158; P. Casanova, Kirjandus kui maailm. Tlk M. Väljataga. Vikerkaar, 2005, nr 10/11, lk 125–141.

^[3] Vt lähemalt: P. Casanova, La République mondiale des Lettres. Paris, 1999 (ingl k 2005).

^[4] P. Casanova, Kirjandus kui maailm, lk 133.

^[5] Sealsamas.

^[6] J. Undusk, Eesti kirjanduse ajast, ruumist ja ülesandest XX sajandil. Teese kommentaaridega. Looming, 1999, nr 2, lk 249.

^[7] Vt http://www.eurozine.com/comp/literaryperspectives.html; 10 keelde tõlgitud eesti kirjanduse käsitlus on ilmunud trükis ka eesti keeles:M. Väljataga, Suure eesti romaani ootel. Sirp, 31.08.2007.

^[8] Mõistagi ei tohi unustada, et inglise keeles kirjutavad mitme riigi kirjanikud, mistõttu ei tule nende arvude taga peljata amerikaniseerumise tonti.

^[9] Andmed pärinevad Eesti Rahvusraamatukogust. Vt ka M. Tamm, Eesti kultuur kui tõlkekultuur: mõned ajaloolised ja statistilised ekskursid. Diplomaatia, 2010, märts, nr 79.

^[10] Andmed pärinevad Prantsuse riiklikust raamatukeskusest, vt http://www.centrenationaldulivre.fr/IMG/pdf/Chiffres-cles_2008-2009.pdf

^[11] http://portal.unesco.org/culture/en/ev.php-URL_ID=7810&URL_DO=DO_TOPIC&URL_SECTION=201.html

^[12] E. Grossman, A New Great Wall. Why the Crisis in Translation Matters. Foreign Policy, 2010, mai-juuni.

^[13] T. Parks, America First? The New York Review of Books, 15.07.2010.

^[14] Translatio. Le marché de la traduction en France à l’heure de la mondialisation. Toim. G. Sapiro. Paris, 2008; Les contradictions de la globalisation éditoriale. Toim. G. Sapiro. Paris, 2009; L’espace intellectuel en Europe. De la formation des États-nations à la mondialisation, XIXe-XXIe siècle. Toim. G. Sapiro. Paris, 2009.

^[15] G. Sapiro, Les échanges littéraires entre Paris et New York à l’ère de la globalisation. Centre européen de sociologie et de science politique, aprill 2010. http://www.lemotif.fr/fichier/motif_fichier/142/fichier_fichier_etude.paris.new.york.paris.pdf

^[16] M. Kovač, R. Wischenbart, Diversity Report 2009: Cultural diversity in translations of books: Mapping fiction authors across Europe. http://www.wischenbart.com/diversity/report/Diversity_Report_2009_final.pdf

^[17] Väga veenvalt kirjutas nendest tendentsidest kümme aastat tagasi teenekas New Yorgi kirjastaja André Schiffrin, vt A. Schiffrin, The Business of Books. How International Conglomerates Took Over Publishing and Changed the Way We Read. London; New York, 2000.

^[18] P. Casanova, Kirjandus kui maailm, lk 127.

^[19] P. Anderson, Union Sucrée. London Review of Books, 23.09.2004, lk 10–16.