|
 Vikerkaar nr 7-8/2010
Andres Kurg
Viimane nõukogude põlvkond eksiilis
Andrei Ivanov, "Minu Taani onuke. Tuhk"
Tänapäeva kultuuriteooria kipub
idealiseerima nomaadlust ja vabatahtlikku eksiili kui ahvatlevat, vabadust
pakkuvat elustiili ja võrgustunud maailma lahutamatut osa. Samamoodi on tööjõu
vaba liikumine üks Euroopa Liidu ühtse majandusruumi alustalasid. Selle
pöördpoolel on sõja, nälja või tagakiusamise eest põgenejate meeleheitlik
emigratsioon, elu asüülitaotlejate laagrites või õigusteta illegaalina.
Nende erinevate eksiilide teljel esindavad
Tallinnast pärit kirjaniku Andrei Ivanovi hiljuti eesti keelde tõlgitud
jutustused “Minu Taani onuke” ja “Tuhk” emigratsiooni, mis on justkui unustatud
või isegi tühiseks peetud: endise Nõukogude Liidu aladelt tulnute eksiili 1980.
aastate lõpul ja 1990. aastate alguses – väljarännet, mis selleks ajaks ei
mahtunud enam külma sõja poliitililiste eraldusjoonte raamidesse, aga samas ei
kvalifitseerunud (veel) ka vabatahtlikuks nomaadluseks. Suuresti
autobiograafilisel ainestikul põhinevate Ivanovi jutustuste tegelasteks on
venelased, kes uutes rahvusriikides kaotavad oma senise positsiooni ja
“kodumaale tagasipöördumise” asemel (paljudel puudus side Venemaaga) eelistavad
minna õnne otsima mujale.
“Minu Taani onuke” on otseselt keskendunud
sellisele määratlematule eksiilile: perestroika ajal Tallinnast lahkuda
otsustanud onu püüab paaniliselt leida sealsete immigratsiooniasutustega
suheldes endale poliitilist õigustust emigreerumiseks, tehes seda Nõukogude
dissidentide mudeleid järgides, ent avastades, et need enam ei kehti. Nii satub
ta ihaldatud Nõukogude põrandaaluse kunstniku eriseisusest samale pulgale
väljarändajatega, kes koristavad kemmerguid ja püüavad Taani
sotsiaalhoolekannet üle mängida. “Minu Taani onuke” meenutab omamoodi slapstick-võtmes jutustatud emigrandi seiklusi Läänes, kus koomilised olukorrad
tekivad Nõukogude Liidus kasvanu maailmapildi ja Lääne osas loodud eksitavate
ootuste kohtumisest “skandinaavialiku juhmusega”, võõraste harjumatute kommete
ja bürokraatlike süsteemidega, mis millegi poolest ei jää alla Nõukogude omale
(onu sarjab sealset haridussüsteemi despootlikumaks ja koledamaks
stalinlikust). Samas, onu valik langes Taanile ultralühilaineraadiost kuuldud
taani keele erootilise kõla ja sealse kuulsa õlle pärast; kohale jõudes aga
tabas teda pettumus ning võimetus saada kontakti kohalike inimestega. Teda
ennast võeti veidrikuna Ida-Euroopast, kelle täpsemat tausta keegi ei vaevugi
ära kuulama (“lambanahast kasukas seljas, läkiläki peas, balalaika käes, tema
ees on samovar, kust ta viina valab,” kõlas üks levinud kujutlus venelastest,
lk 32). Nii vastandus üks stereotüüp teisele ning kommunikatsioon nende vahel
puudus.
Taani onukese lugu on kirjutatud kergelt ja
hoogsalt, kuigi hoolikamal lugemisel võib aimata, et osa tihedamaid
kujutluspilte ja paljude pööretega laused on võtnud omajagu aega (üks selliseid
kohti on näiteks avalõik). Onukest ennast on portreteeritud pigem
woodyallenliku ebaõnnestujana, kellel on alati varuks mõni uus plaan, kuidas
kuulsaks või rikkaks saada, mis aga kunagi ei teostu. Kui onu põgusalt mainitud
Tallinna-elu iseloomustab hilisele nõukogude ajale tüüpiline muretus
rokkbändide, poollegaalse kirjanduse ja lapitud Lääne kilekottidega, siis Taani
elu on suunatud pidevale saavutuslikkusele ja läbilöögimüüdile. Täiesti omaette
sketšina käsitatav on lugu onu “leiutatud” hingeõhku värskendavast pulbrist,
mida ta läheb demonstreerima leiutajate büroosse – ““Kõige tähtsam on,” rääkis
ta taani keeles, “et tuleb puhastada keelt!”” (lk 41) –, kus aga pakutakse
talle seepeale tööd reklaamiklipis.
Halekoomilisel moel põrkub siin 20. sajandi
alguse väljarändajate edumüüt rikkuse kogumisest suure leiutajana sama sajandi
lõpus kõikehaaravaks muutunud vaatemänguühiskonna loogikaga: onu oma vuntside
ja kurbade silmadega vastab juhtumisi tüübile, mis “hakkab moodi tulema”. Nii
ei jää sellisel väljarändajal lõpuks muud üle kui sobitumine, muutumine
samasuguseks nagu kõik teised oma pangalaenude, korteri ja kahe töökohaga, mis
peavad seda kõike üleval hoidma. Ja paradoksaalsel kombel leidis seesama
protsess – kohandumine “Lääne” elurütmi või
Skandinaavia tavadega – üsna samaaegselt aset ka maal, kust onu oli
lahkunud (tasub vaid meenutada Toomas-Hendrik Ilvese kunagist üleskutset
muutuda “igavaks Põhjamaa riigiks”).
Tagantjärele ongi sellise eksiili puhul kõige
õnnelikum hetk siis, kui see pole veel alanud, lahkumise ootus täis kujutlust
paremast elust, mis tiivustab tegutsema ja muudab ka kohapealse reaalsuse
paremaks: “onu aga tantsiskles, liikus vetruvalt tänavail, jättis Tallinnaga
hüvasti. Ta tegi kõigiga juttu, lobises tundide kaupa pisiasjust … Nüüd nautis
ta elu – hingas täiel rinnal pärnade, kirsside, sirelite järele lõhnavat õhku”
(lk 8).
Hoopis teistlaadi eksiili ja teises võtmes
kirjeldab onukese looga süžeeliini pidi seotud jutustus “Tuhk”, milles
minategelane, kes on järgnenud oma onule 1990. aastatel, räägib oma elust
katlakütjana Taani hipikommuunis, elutegevusest hüljatud lossis, vaheldumisi
meenutustega oma senisest elust Tallinnas. Tallinna elu ongi jutustuse keskne
telg: lugu üleskasvamisest Pääsküla prügimäe läheduses, koolieast Kalamajas,
armumisest ja lahkuminekust, ning sellega paralleelselt kulgevatest
poliitilistest muutustest, mis viivad lõpuks eksiilini. “Tuhas” kirjeldatud
eksiil on elus lootuse kaotanud inimese väljaränd maalt, kus teda enam ei
vajata ja kus teda enam miski kinni ei hoia, ning süsteemist, mis on talle
vastumeelne; pigem lootusetu liikumine ühest kohast teise kui lahkumine millegi
parema ootuses. Jutustust võibki vaadata oma minevikuga arvete klaarimisena, et
see kaante vahele saada ja ära unustada.
Selle isikliku eksiili loo taustale on raamatus
oskuslikult tiksuma pandud poliitiline ajalugu – paralleelselt suhetega
armastajate vahel muutub venelaste suhe Eestisse, kusjuures selle suhte
seletamiseks kasutatakse tihti ruumilist keskkonda ja keskkonnametafoore.
Mälestused nõukogudeaegsest Kalamajast kui kohast, kus igal sammul “kohtab
midagi värdjalikku”, on läbi imbunud hirmuga purjus isa vägivallatsemise ees.
Sellele vastukaaluks on armastatud Anja haritlasperekonna lausa klišeelikult
turvaline, soe ja lõhnav kodu. Anjast lahkuminek ja sellega paralleelsed
poliitilised muutused aga tähendavad ka linnast võõrdumist. “Linn lakkas
kuulumast meile. Oma kodulinnast võõrdumise kõige ilmekamaks tunnistuseks sai alien’s passport, mis anti mulle kätte teiste minutaoliste “välismaalaste” summas” (lk
98). (Nagu raamatule lisatud intervjuust autoriga selgub, peaks esimest lauset
sealjuures lugema pelgalt isiklikku ajalugu silmas pidades.) Aga samamoodi
muutub Pääsküla prügimäe kõrval sooserval asuv elurajoon “üheksakümnendate
aastate alguses oskamatult lavale toodud ajaloolise lühinäitemängu metafooriks”
(lk 58). Veelgi enam, soo ise saab kujundiks, mis tähistab neid, kes on
üleliigsed, keda pole justkui kellelegi vaja ja kelle häälel ei ole kaalu.
Niiske ja pidevalt kütmist vajava lossi kujul Taanis saab “soo” minategelase
kätte isegi tema eksiilis. Jan Kaus on oma arvustuses samale soo-metafoorile
viidates osutanud, kuidas füüsiline keskkond muutub raamatus ebakindlaks,
“mõõtkavad punduvad ja kobrutavad”.[1]Soo on jõud, mis kõik lõpuks neelab, hoolimata ajutistest katsetest seda
taltsutada ja luua selle sees korrastatuse saari. Ühe süsteemi absurd, ebaausus
ja rumalus asendub uue poliitilise korra absurdi ja ebaõiglusega (“Et töökohta
saada, pidid teadma, mida tähistab rahvuslipu sinine värv … Sinu eestlasest
naaber seda kõike teadma ei pidanud. Olgugi, et nii tema kui ka sina olite
mõlemad Eestis sündinud. Võib-olla isegi ühel ja samal päeval,
kõrvalpalatites”, lk 99), ning kuna isiklik väärtussüsteem, senise pelgupaigana
armastatu juures, sellele enam tuge ei pakkunud, siis jäigi üle ainult eksiil.
Hiljutises raamatus viimasest nõukogude
põlvkonnast kritiseerib Ameerikas elav vene päritolu antropoloog Alexei Yurchak
laialt levinud arvamust nõukogude elust 1970.–1980. aastatel kui millestki
ebamoraalsest ja läbinisti halvast, kus “tõde” sai eksisteerida ainult
avalikust elust eraldatud privaatsfääris.[2] Uurinud
peamiselt moskvalaste toonaseid isiklikke kirjutisi, päevikuid ja
kirjavahetust, on ta seisukohal, et väärtussüsteem, mida peeti
sotsialistlikuks, eksisteeris samasugusena ka isiklikul pinnal. See tähendas
ennekõike selliste omaduste nagu võrdsus, isetus, sõprus, haritus, abivalmidus,
töökus, tuleviku pärast muretsemine tõsiseltvõtmist. Yurchak huvitub
hilissotsialismi perioodi keelekasutusest ja nn autoriteetsest diskursusest,
mida küll järgiti rituaalina, ent millesse tema arvates ei suhtutud siiski
küüniliselt ning mida tihti kasutati ka esmapilgul “ebasobivate”
kultuurinähtuste integreerimiseks (nagu rokkmuusika buum 1980. aastatel).
Oluline on aga, kuidas kirjeldus nõukogude perioodi moraalsest süsteemist,
millel oli reaalne mõju igapäevaelule, loob tausta ka Ivanovi jutustusele ning
aitab mõista venelaste positsiooni Eestis 1990. aastate alguses. Sedasama
viimast nõukogude põlvkonda tabas 1980. aastate lõpul ootamatult süsteemi
kokkuvarisemine, vanade väärtuste kahtluse alla seadmine ja seniste
tugipunktide kadumine. Ivanov lisab siia olulise mõõtme: mitte ainult
väärtussüsteem ja institutsioonid ei kukkunud kokku, vaid ka see koht, millega
ennast identifitseeriti, muutus ühel hetkel võõraks ning alles jäi väga vähe sellist,
mis oleks lubanud luua alternatiivseid ruumistusi domineeriva korra sees. Minu
jaoks on tähenduslik, et autor on otsustanud reaalsed Tallinna koha- ja
tänavanimed jätta teksti sisse äratuntavana (samas kui Taani hipikommuuni puhul
ta seda ei tee). Selle üheks tulemuseks on põrkumine nende kohtade
väljakujunenud kirjeldusviisidega ning tunduvalt dünaamilisem koha ja
identiteedi vaheline seos. Vastukaaluna tavapärasele ettekujutusele, kus
rahvusrühmad seotakse kindlate piirkondadega (venelased Lasnamäega, eestlased
Piritaga jne), mille identiteet on midagi olemasolevat ja lõplikku, peegeldavad
kohad siin vastu nii isiklikke kui ühiskondlikke suhteid oma kirjeldatud hetke
aktuaalsuses.
Lisaks ruumilise keskkonna tähenduslikkusele on
jutustuses olulisel kohal ka esemeline keskkond, õigemini selle eitus kui osa
lõpparve tegemisest minevikuga ja varasema elu unustamisest. Nii on
minategelasele lapsepõlves tähenduslikud asjad seotud isaga, tema tehtud
metallehistööga ja relvadega. Hiljem, kui isa jooma hakkab ja ära kolib, siis
esemed kaovad koos temaga. Taanis eksiilis olles on vanadesse esemetesse,
millega loss on täidetud ning mida lossi omanik vanakraamiturult üha enam
juurde toob, projitseeritud kogu vastikus mälestuste ja mineviku vastu: “Need
polnud enam esemed ise, vaid mälestused aegadest, millega need esemed
seostusid, kui nad enesest veel esemeid kujutasid. Ühesõnaga pahn” (lk 91).
Minevikuga toimetulemiseks on minategelane valinud mälestuste hävitamise ja
esemetest loobumise tee. Töötades katlakütjana (ei saa jätta märkimata selle
ameti iroonilisust viimase nõukogude põlvkonna kontekstis, kus see tähistas
süsteemis mitteosalemist), on ta justkui jõudnud kõige mõttetuma, kõige jäägi –
tuha – juurde, seda päevast päeva ahjust välja kühveldades. Tuhk tähistabki
ühtaegu ka sellist mälestuste kustutamist ja väärtuste kadumist, ning kõigest
ülejäänust loobumisel on vaid tuhk see, mis vahendab jutustaja suhet maailmaga
ja teiste inimestega.
Ühes internetis leiduvas intervjuus ütleb
Andrei Ivanov, et Eestis elavate venelaste kirjandus on Eesti elanikele
arusaadavam kui venemaalastele ning et võib rääkida uuest vene kirjanduse
liigist, kus on tegu hoopis teistlaadi huumori, emotsioonide edasiandmise
viiside ning tehnikatega.[3]Usutavasti on see nii. Ent siinkohal tahaksin rõhutada selle kirjanduse
olulisust eesti lugejale, kes kindlasti võib leida sealt ühiseid
kokkupuutepunkte ja äratundmist, aga mis ehk veelgi tähtsam – erinevat kogemust
samadest sündmustest ja kohtadest, mida ühiselt jagatakse.
[1] J.
Kaus, Kirjanik loeb: Andrei Ivanov “Minu Taani onuke.
Tuhk”. Eesti Ekspress, 30.04.2010.
[2] A.
Yurchak, Everything Was Forever, Until It Was No More:
The Last Soviet Generation. Princeton (NJ), 2005.
[3] Андрей
Иванов: “В Эстонии проявляют интерес к русским авторам”. http://www.kaminski.ru/index.php?view=article&catid=31%3Amaterkat&id=275%3A--q------q&option=com_content&Itemid=18/?/
|