Vene emigrandid – Tartu-Oxfordi-Harbini telg

Vene keelest tõlkinud Kajar Pruul

Irina Belobrovtseva

 Vene emigratsiooni mitmesuguste poliitiliste voolude seas oli märkimist vääriv koht fašismil. Selle uurimine sai Nõukogude Liidus ja Venemaal võimalikuks alles alates perestroikast, kui mõiste “fašism” enda odioossus ei olnud enam ületamatuks takistuseks nähtuse teaduslikul lahtimõtestamisel.

Paljude aastate jooksul tugines enamik Ülevenemaalise Fašistliku Partei (ÜFP) mainimisi üheleainsale fundamentaalsele teosele – ameerika teadlase John J. Stephani raamatule “Vene fašistid: Tragöödia ja farss pagenduses. 1925–1945”. See ilmus 1970. aastate teisel poolel, kuid pole tänini oma tähtsust kaotanud. John J. Stephan visandas vene fašismi piirjooned, mis oli 1930. aastatel peaaegu ühel ja samal ajal tekkinud USA-s, Saksamaal ja Mandžuurias (Harbinis). Tema töös on välja öeldud mõte, mis näitas kätte tee probleemi üksikasjalikumaks uurimiseks, eriti informatsiooni defitsiidi tingimustes, kuhu vene fašism kui nähtus oli mähkunud Nõukogude Liidu olemasolu viimastel aastatel ja postsovetlikus ruumis: “Kogu vaatlusalale on võimalik pilku heita vaid tükkhaaval kokku sobitades fragmentaarseid kirjeldusi, mis on kirja pandud paljudes eri keeltes ja tallel hoiupaikades üle kogu maailma.”[1]

Siinset artiklit võib käsitada kui üht fragmenti vene fašismi ajaloo laiaulatuslikust pildist, kui katset osaliselt korvata üht lünka – memuaaride (vähemalt publitseeritute), päevikute, sündmusosaliste, ÜFP liikmete kirjavahetuste peaaegu täielikku puudumist, s.o nende kaasaegsete subjektiivse sõna puudumist, kelle jaoks osalemine vene fašistlikus liikumises või selle kõrvaltjälgimine on osa nende igapäevasest isiklikust elust, mitte ajaloost.

Selle artikli esmakordsest ilmumisest on möödunud ligi 20 aastat. Vahepeal on avaldatud nii üldistavat laadi väljaandeid[2] kui ka töid, mis on pühendatud vene fašismi tuntumatele tegelastele.[3] Artiklikogumikus “Русская эмиграция и фашизм” (Sankt-Peterburg, 2011) on ilmunud pikem artikkel kahelt hiljuti elust lahkunud vene kultuuri uurijalt Eestis Sergei Ivanovilt ja Viktor Boikovilt “Русский фашизм в Эстонии в 1920–1930-е гг.”, kus leidub viiteid ka siinsele artiklile.

Oma kirjutises olen kogunud, üldistanud ja veidi analüüsinud tavainimeste, õpetlaste, literaatide kirjavahetust. Seda võib vaadelda kui territoriaalset ja ideoloogilist konteksti, millesse sattus ÜFP (selle Harbini haru) väljaspool Kaug-Ida piire. Need materjalid annavad võimaluse otsustada nii pinnase üle, kus juurdus vene fašismi ideoloogia, kui ka nende argumentide üle, kes selle kindlalt tagasi lükkasid. Juhtum leiab aset vene fašismi perifeerias, kuid lubab teha olulisi järeldusi.

Artikkel põhineb dokumentaalsetel materjalidel, mida säilitatakse Oxfordi ülikooli Bodleian Library käsikirjade osakonnas (MSS Russian). Kõik töös mainitud faktoloogilised allikad kuuluvad Sergei Bolšakovi isikuarhiivi (MSS 269.44). Küsimuse konteksti moodustab Petrogradist pärit emigrantide Bolšakovide perekonna lugu, mis oli paljuski tüüpiline ja kus, kui kasutada ühe teise vene emigrandi, Vladimir Nabokovi sõnu, “kõik oli täies kooskõlas epohhiga”:[4]religioosne vene pere – ema pärines tuntud Volgamaa kaupmehesuguvõsast, isa oli Mihhail Aleksandrovi kaubamaja juhataja abi Peterburis – ületas koos kolme lapsega Vene-Eesti piiri ja asus elama Tartusse, ilma et neil olnuks mingeid sääste. Armetud elutingimused ja raske töö avaldasid kiiresti oma mõju: 1925. aastal Nikolai Grigorjevitš Bolšakov ootamatult suri.

Selleks ajaks oli vanim lastest, Sergei, 24-aastane, Jekaterina oli 22, Konstantin 21. Kõik nad püüdsid Eestisse tuleku hetkest peale endale elatist teenida, kuid ainult üks kolmest, Sergei, kes emigreerumise hetkel oli 18-ne, oli jõudnud Petro-gradis lõpetada inseneri-reaalkooli ning isegi mingi aeg veidi edasi õppida kahes kõrgemas õppeasutuses – Petrogradi Polütehnilises Instituudis ja Tsiviilinseneride Instituudis. Ühes kirjas teatab ta, et sai kõrgema hariduse, kuid emigreerumine juba nii noores eas seab selle asjaolu kahtluse alla.

Üldse tuleb Sergei Bolšakovi poolt enda kohta edastatud teabesse suhtuda ettevaatusega, sest ta loob teadlikult endast pilti kui rikkast kaupmeheperest pärit noormehest ühes kõigi sellele tüübile omaste joontega. Näiteks esitades oma isa Aleksandrovi kaubamaja kaasomanikuna, kirjutab ta oma kuulumisest “pealinna kõrgematesse äriringkondadesse”, ning üksnes tõeste andmete leidumine noorema venna vastustes ühele järelepärimisele laseb tuvastada tegeliku pildi. Need ja mõningad teised Sergei Bolšakovi iseloomu iseärasused innustasid teda aktiivselt otsima oma kohta elus ja leidma ettevõtmisi, mis aitaksid tal silma paista. Juba 1924. aastal võtab ta ette katseid Eestist lahkuda, mis sinna sattunud venelaste puhul oli igati tavaline.

Eesti ei suutnud isegi rahvusvaheliste organisatsioonide abiga pakkuda elatist kõigile venelastele, kes olid tema territooriumile pärast Oktoobrirevolutsiooni sisse sõitnud. Saanud iseseisvaks 1918. aastal, oli maa majanduslikus mõttes veel liiga vaene ja mahajäänud. Ja kuigi riikliku poliitika tasandil venelasi Eestis taga ei kiusatud ja 1920. aastate Eesti kodakondsusseadused olid Balti riikidest kõige liberaalsemad, oli enamikule vene emigrantidest Eesti vaid vahepeatuseks, ajutiseks pelgupaigaks, kust veidi ringi vaadanuna sai sõita suurematesse tõmbekeskustesse.

Vene emigrandi ees, kes soovis Eestist lahkuda, kangastus mitmeid võimalusi. Üks kõige eksootilisemaid seostus Lõuna-Ameerikaga, kus Eestist lahkunud rajasid tööasundusi.[5] Sergei Bolšakovi fondis leidub kaks kirja Brasiiliast parun Tiesenhausenilt, kes kirjeldab kohalesõidu viisi, piletite ostu, auriku nime, soovitab transpordiagentuuri jms. Jutustades asunduse tegevusest, millega ta seotud on, ei varja parun probleemi kogu keerukust: “Paljud siiasõitnud sõidavad mõne aasta pärast tagasi. Paljud jäävad haigeks ja surevad. Tugevat tahet on tarvis, tuleb paratamatult võõrduda kõigest sellest, mida oleme nimetanud tsivilisatsiooniks, kultuuriks, kõigiks mugavusteks. Ja vaja on raudset tervist. … Mina soovitaksin ainult sellel siia sõita, kel pole mingit võimalust end sisse seada Euroopas.” Väga tõenäoliselt võttis Bolšakov paruni veenmisi kuulda – viimase kirjad jäävad ainsaks tõendiks ta huvist Lõuna-Ameerika vastu. Saamata võimalust lõpetada haridustee Tartu Ülikoolis, kõige tõenäolisemalt vajalike dokumentide puudumise tõttu, valib Sergei kirikuga seotud karjääri. 1923. aasta algul pöördub ta kirjaga peapiiskop Tihhoni poole Berliini, tutvustab oma poliitilisi ja usulisi vaateid ning palub luba mõnikord metropoliidilt nõu küsida, aga ka kaasabi oma artiklite publitseerimiseks ja õppima asumiseks mõnda teoloogilisse õppeasutusse. Sel ajal on tema poliitilised vaated konservatiivsed (ta palub juhatust, kuidas astuda ühendusse vene monarhistidega).

Olles arvamusel, et emigratsiooniga käib kaasas “kogu elu ja veendumuste ümberhindamine, uue maailmavaate väljatöötamine”, seab Bolšakov enda elu eesmärgiks “kirikute ühendamise ürituse”, kusjuures oma vaimsete teejuhtidena Tartus nimetab kõigi kolme kristliku konfessiooni esindajaid: Tartu Uspenski peakiriku ülempreestrit isa Anatoli Ostroumovit, munkpreestrit isa Pavel Gorškovi, katoliku kiriku preestreid M. Venclavit ja K. Dukalskit ning pastor Leonhard Brunovskyt. Kirikute ühinemise lähtekohaks peab Bolšakovi meelest saama võitlus antikristlike ideede vastu. Viimaste hulka arvab ta terve nähtuste kompleksi, nentides “fakti, et kommunismil ja vabamüürlusel on ühine olemus sionismiga, selle juutluse iseloomuliku produktiga”.

Metropoliidile saadetud kirjas väljenduvad samad põhimõtted, mis viivad Bolšakovi hiljem koostööle ÜFP-ga, kuna langevad ühte ka viimase hoiakutega: monoliitsus, distsipliin, enda tegutsemissüsteemi ülesehitamine vastaspoole oma peegelpildina. Ehk nagu ta kirjutab: “valitseva ateismi vastu – evangeeliumi õpetussõnad, usutunnistustevahelise vaenu vastu – kirikute ühinemine, loomuvastase internatsionaali vastu – eluterve natsionalism, abstraktse demokraatliku vabariigi vastu – tugev rahvamonarhia.” On kõnekas, et kogunud oma mõtteuuringud kokku raamatuks, otsustab ta selle pühendada Mussolinile, kelles näeb “kristluse ja monarhia eest võitlejat” (tõsi, raamat lõpuks ei ilmunudki).

Sergei Bolšakovi pöördumist kiriku poole võib peale ta kirjas toodute seletada veel terve rea põhjustega. Kuulumine õigeusu kirikusse laskis tal jääda vene keele tarvitamise sfääri (ehkki elu lõpuks oskas ta kõiki kolme peamist Euroopa keelt); andis võimaluse suhelda kaasmaalastega mistahes riigis (meenutame, et vene emigrantide koguhulk küündis eri andmete järgi ühest kuni kahe miljonini); kindlustas materiaalselt jne. Ent 1925. aasta detsembris keeldub Õigeusu Teoloogia Instituudi nõukogu Pariisis teda instituuti vastu võtmast, ehkki ta oli saanud stipendiumi (katoliku kirikult), ning pakub välja uue tähtaja – 1926. aasta teine pool; 1926. aasta juulis aga lükatakse ta vastuvõtutaotlus ilma igasuguste selgitusteta tagasi.

Bolšakov-vanema olukord osutus üpris dramaatiliseks: juba 1925. aastal, saanud Petseri kloostri eestseisja Joanni toetuse oma ideele juurutada katoliiklike kongregatsioonide eeskujul ka õigeusus õpetatud munkluse institutsioon, oli ta siirdunud Belgiasse, kus tal olid sidemed benediktiinide kongregatsiooni munkade kloostriülemaga. Ta eesmärgiks oli püüda luua Petseri kloostri juures väike õigeusu gümnaasium. Kuid õigeusu kirik, eriti metropoliit Jevlogi, oli ta unionistlikele taotlustele vastu, nähes neis katseid “kokkulepeteks ja kompromissideks, mis on usu vallas lubamatud”.[6] Liiatigi oli õigeusu gümnaasium Petseri kloostris metropoliit Jevlogile vastuvõtmatu veel ka seetõttu, et selle loomise korral oleks osa rahast, mis välismaine kirik väljastas vene teoloogiainstituudi ülalpidamiseks Pariisis (mille rektoriks Jevlogi oli), tõmmatud ära Petserisse. Lõpptulemusena sundis Jevlogi Joanni taanduma ja jätma Bolšakovi ilma õigusest tema nimel Belgias esineda. Viimasele tähendas see elatusvahenditest ilmajäämist. Ta otsustab tagasi pöörduda Tartusse, kuid Eesti ei anna talle sissesõiduviisat.

Ajutise ulualuse leiab ta Berliinis peapiiskop Tihhoni erasekretärina, aga alates 1928. aastast saab metropoliit Antoniuse loal järgmiseks 46 aastaks oma elust ilmikuks Nashdom Abbeys Oxfordis (1974. aastast kuni surmani 1990. aastal elab ta Šveitsis Abbaye d’Hauterive’is). Vähem dramaatiline polnud ta venna ja õe elu. Sergei arhiivifondis Oxfordis leidub rohkesti talle saadetud kirju Konstantinilt ja Jekaterinalt, kes olid jäänud Eestisse.

Kõiki kolme ühendavad sarnased vaated nõukogude võimule ja Venemaal toimunud poliitilise pöörde põhjustele. Eestist saabunud kirjades puuduvad nostalgilised mälestused, need on tulvil kirjeldusi raskest tööst ja lootusetult kerjuslikust elust, mis pidi nende autoreil paratamatult tekitama küsimusi, kes on süüdi nende eraldatuses kodumaast, üksijäetuses, hädades.

Siin tuleb rääkida vene emigrantide olukorrast Eestis veidi üksikasjalikumalt. Eesti kujunes üheks Venemaa loodeosast lähtunud emigratsiooni keskuseks ning oli 1921. aasta lõpuks võtnud Vene abi Eesti komitee andmetel vastu 16 000 vene põgenikku.[7] Nende põhiosa moodustasid kindral Judenitši armee ning sellega kaasa läinud tsiviilisikud. Vene emigrantide majanduslik olukord Eestis polnud kerge: noore riigi valitsussüsteem kujunes alles nüüdsama emigrantide silme all ja oli eestlastele endilegi uus asi. Sellega kaasnes paratamatult rahvusliku alge esiplaanile seadmine poliitikas ning põliselanike ja vene põgenike sotsiaalne ja varanduslik ebavõrdsus. Nagu paljudes muudes maades, jäi Eestiski vene emigrantide osaks raske või madalapalgaline, sageli ka illegaalne töö, mistõttu püüdsid paljud sõita teistesse riikidesse töötama või õppima. Viimane oli eriti populaarne, sest vene noorsugu ei näinud tihtilugu võimalust endale Eestis pärast haridustee lõpetamist tööd leida.[8] Sealjuures oli vene emigrantide käekäik igas riigis otseselt seotud ka sellega, millised olid selle riigi suhted Nõukogude Venemaaga. Eesti oli temaga esimesena 1920. aastal rahulepingu sõlminud ning oli rohkem kui teised Balti riigid sõltuv Venemaast: 76% Vene ekspordist liikus 1920. aastal läbi Eesti.[9] Pärast 1932. aastat viidi vene emigrantide naturaliseerimist läbi kiirendatud korras muude põhjuste kõrval ka seetõttu, et Eesti tahtis lahendada arvuka põgenikkonna olemasolust tingitud probleemid.

Bolšakovide perekonna olukorra traagilisus saab eriti selgeks Prantsusmaa Vene Advokaatide Ühingu kaastöölise Arseni Stupnitski ettekande foonil, kes uuris vene emigrantide olukorda Baltikumis ja jõudis järeldusele, et naturaliseerimine on sageli vaid probleemi väline lahendus ja et vene põgenikest saavad teise sordi kodanikud, “kuni nad ei allu eestistamisele ega katkesta kõiki sidemeid oma mineviku, traditsioonide ja kultuuriga”.[10] Konstantin ja Jekaterina Bolšakovi saatuseks sai marginaliseerumine: Jekaterina oli peaaegu kogu oma elu teenijaks ja lapsehoidjaks Tartu vene perekondades. Konstantin, kellel oli joonistamisannet, töötas 11–13 tundi päevas, püüdes ennast ja õde ära toita. Tema olukord muutus veelgi raskemaks 1926. aastal, kui ta jäi ühest silmast pimedaks (ilutulestiku ajal Raekoja platsil sattus talle silma raketikild). 1927. aasta keskpaigaks on ta leidnud legaalse elatusallika, meisterdades ja värvides kodus mänguasju – “jonnipunne, soldateid ja rahakassasid”, illegaalselt teeb ta sedasama tööd teisele peremehele. Jekaterina abistab teda ettevalmistustöödes. Tööd nähtavasti jätkub – nii võib arvata selle põhjal, et võimalus, et vanem vend peab Eestisse naasma, tekitab Konstantinis küll meelehärmi ja muret tema pärast, kuid täiesti endastmõistetavalt pakub ta vennale oma abi.

Kuid 1929. aastal jõuab ka Konstantinini ülemaailmne majanduskriis ja temagi tunneb tõsist soovi Eestist lahkuda: “Nii rasket aastat pole Eesti veel läbi elanud. … Meie äris on kätte jõudnud seisak, ja isegi enam – krahh. Mänguasjad müügiks ei lähe – kellelgi pole raha neid osta. … Elame leivast ja teest ja oleme võlgu poodidele ja majaomanikule. Üks on kindel mis kindel: sügiseks tuleb Eestist lahkuda, sest läheb veelgi raskemaks” (12.03.1929); “Elame poolnäljas. Et kirju kirjutada, tuleb söögist loobuda, nagu ka siis, kui sina veel siin olid” (09.04.1929).

Et mõista kõigi kolme Bolšakovi vaateid ja veendumusi, tuleb püüda aduda inimese olukorda, kes on ilma jäetud oma harjumuspärasest elukorraldusest, stabiilsusest ja tulevikulootustest, emigrandi, s.o sellise isiku seisundit, kes on jätnud oma juured teise keskkonda ja niisiis üksnes kunstlikult aklimatiseeritud kohalikes oludes. Bolšakovid on kahtlemata Eestile lojaalsed ja tänulikud pelgupaiga pakkumise eest, kuid kaotavad järk-järgult lootuse, et siin, uues olukorras, võiks elu veel kuidagi joonde saada. 1930. aastal leiab Konstantin isegi töökoha, olgugi ajutise, Laakmanni trükikojas, algul õpilase, siis trükitöölisena. Kuid töölubade sisseseadmine välismaalastele ja emigrantidele, nende palkamine üksnes asendamatuse korral, madalalt tasustatud ja raske igapäevane töö ning purukehv elu viivad nõrga tervisega Konstantini haigestumiseni tuberkuloosi.

Ühes kirjas vennale, mis on saadetud kliinikust, kus ta veedab pool aastat, märgib Konstantin: “Poliitikast huvitun üldse vähe, selles on praegu kõik nii tume ja ebamäärane ja vaevalt et tõotab tulla midagi head” (01.05.1933). Vanema venna olukorrast on Tartu Bolšakovidel üsna ähmane ettekujutus. Jekaterina arvab, et ta valmistub saama vaimulikuks, ega kiida seda kavatsust heaks. Jutustades rasketest aegadest pärast Konstantini haigestumist – nad visati üürivõla pärast korterist välja, raha ei olnud, tuttavad ja sõbrad tõid toiduaineid, kogusid korjanduslehe abil raha; õe palvel paigutati vend tasuta kliinikusse; peale sealt lahkumist üürisid nad väikese korteri, kuid ka pärast kliinikut on Konstantin, kel pole sooje riideid, juba kaks korda külmetanud ja haigeks jäänud –, heidab Jekaterina vanemale vennale ette kaastunde puudumist: “Ma ei taha sind solvata, Serjoža, kuid kirjutan, mis mõtlen, ja mulle paistab, et sina oled praegu silmakirjateener ja selle olukorrani on sind viinud pidev viibimine igasugustes kloostrites, need langemised luksusest viletsuseni, intriigid, eemalviibimine vene inimestest. … Sinust tuleb kuiv vaimulik ja formalist, sa hakkad õpetama oma kogudust elama Evangeeliumi järgi, nagu õpetavad kõik vaimulikud, aga ise nad ju ei anna selleks kuigi head eeskuju” (dateerimata kiri).

Just sel ajal jõuab Sergei Bolšakovilt Tartusse kiri Kristlike Sotsioloogide Akadeemia organiseerimisest, mida ta iseloomustab kui “suurejoonelist projekti Sotsiaalse Kristluse Internatsionaali loomise mõttes” (20.06.1933). Samas kirjas tuleb perekondlikus kirjavahetuses esimest korda jutuks olukord Venemaal. Ehkki Sergei Bolšakovil on põhimõtteliselt ligipääs ka nõukogude trükisõnale, ta seda muidugi ei usalda, vaid kasutab teisi allikaid. Tegelikkusega mitte kuidagi kooskõlas olev informatsioon tema kirjas pärineb ilmselgelt mingist teatud kindlast propagandistlike ideede kompleksist, mis on väga erinev ka Lääne kaalutletumast suhtumisest Nõukogude Liitu: “Bolševikud käivad täie hooga alla. Seal on hirmus nälg, Staliniga ei arvesta keegi, kõikjal on ülestõusud. On arvata, et peatselt kukuvad nad võimult ja kindral Blücherist saab Ülevenemaaline regent. Blücher on punane komandör, Kaug-Ida Armee Ülemjuhataja ja Siberi Kindralkuberner. Välismaal oodatakse bolševike kiiret lõppu” (20.06.1933).

Tõeste faktide (nälg) ja nõukogude võimu kiire lõpu illusioonide kentsakas ühendus, nõukogude ja tsaariaja reaalide segunemine (“punane komandör” ja samas “regent” ja “kindralkuberner”), just Kaug-Ida nihutamine kommunismivastase võitluse eesliinile, aga samuti selle teema edasine areng kirjades ja Bolšakovide elus viitavad Kaug-Ida päritolu infoallika ilmumisele, mis oma suunitluselt on osutunud kogu perele kõige sobivamaks. Üht niisugust allikat on kohe samas kirjas ka nimetatud – isa Nikon, Athose munkpreester, kes oma nelja-aastasel ümbermaailmareisil nähtavasti mingil moel sattus ka Oxfordi.

Sergei Bolšakovi arhiivifondis on säilinud aruanne ÜFP tegevusest, mis pidi lugejale looma illusiooni sellest kui paljude harudega ja vene emigrantide seas erakordselt populaarsest organisatsioonist. Loetletakse ÜFP arvukaid “koldeid” (rakukesi) kogu maailmas, räägitakse sidemetest teiste emigrantlike organisatsioonidega, ÜFP mõjust nõukogude inimestele: “Nõukogude piirivalveametnikud mõningates rajoonides tutvuvad fašistliku kirjandusega. On märgata huvi selle vastu komnoorte, Kaug-Ida armee juhtivkoosseisu ja GPU vene rahvusest liikmete seas.”

Võib üksnes arvata, millise huviga Tartu Bolšakovid selle informatsiooni vastu võtsid. Teine jututeema Sergei Bolšakovi selle perioodi kirjades ongi Kristlike Sotsioloogide Akadeemia, mille esimesele koosolekule Pariisis 23. juunil 1933. aastal õnnestus tal kokku koguda hulk seltskonnas mõjukaid inimesi – neli Prantsuse ministrit, senaatoreid, kol-
meteistkümne ajalehe ja ajakirja toimetajad, suurvürst Andrei Vladimirovitš. Bolšakovil, loodava Akadeemia sekretäril, oli igati põhjust Tartusse kirjutada: “Ma liigun nüüd ringi ministrite, saadikute, senaatorite, markiide, deputaatide, professorite keskel – kõik edeneb päris kenasti, kuid on vaja aega, et see kõik saaks ka materiaalse kuju võtta” (20.06.1933). Nende ridade taga pole pelgalt edevus – vallates haruldast oskust mõjukate inimestega sidemeid sõlmida, rajab ta oma saatust, loob endale kohta päikese all.

Otsustades nimede loetelu järgi aasta pärast Akadeemia asutamist avaldatud lendlehes, taotles Bolšakov, et selles ühiskondlikus organisatsioonis oleksid esindatud nii Euroopa kui USA teadus-, kiriku- ja ajakirjandusringkonnad. Enam-vähem samal ajal Kristlike Sotsioloogide Akadeemia asutamisega alustab Bolšakov suhtlust mõnede vene poliitiliste organisatsioonidega. Tema arhiivifondi järgi pole võimalik täpselt dateerida suhete algust ÜFP-ga, mis õide löövad aastail 1935–1936, kuid on selge, et need seati sisse 1933. aastal, kuna juba 1934. aasta aprillis ilmub ÜFP ajakirjas Natsija nimemärgi S. B. all artikkel “Fašism ja ristiusk”.

Lisaks seostub 1934. aastaga veel kaks fakti: esiteks, tema arhiivis säilinud kiri ÜFP KK sideülemalt, millest ilmneb, et nad on olnud kirjavahetuses ja et Bolšakov varustab teda materjalidega: “Kinnitan Teie kirjade kättesaamist 31. juulist 1934. aastast. … Marquess of Tavistocki[11] artikkel on kohale jõudnud ja läheb ajakirja Natsija järgmisse numbrisse. … Kirjutage Naš Puti jaoks rohkem. Nagu näete, Teie materjali satanistidest kasutasime me küllaltki löövalt” (04.09.1934). Teiseks, just nimelt sellest ajast ilmuvad Konstantini Tartu-kirjadesse viited fašistidele.

Kirjeldades vennale poliitilist olukorda Eestis, fikseerib ta, esialgu küll ilma igasuguste hinnanguteta, fašismi esilekerkimist: “Ka meie juures on veidi ärevaks muutunud – erakondlikud nägelused ja tülid viivad riigi suurtesse ebameeldivustesse, ilmunud on ka kodukootud fašistid. Midagi on tulekul?!” (17.08.1933). Oleks viga arvata, et ta mõistab fašiste hukka – juba pool aastat hiljem on rõhud täpselt paigas ning kannavad ses osas ilmselt venna vaadete pitserit: “Ka meie juures on demokratism oma aja ära elanud, selle kui riigikorra jõuetus ja nüüdisaega sobimatus tuleb selgelt ilmsiks, parteide nägelemine on väljakannatamatu, üks korruptsioon teise otsa; kõik pilluvad üksteist poriga jne. Kuid paistab, et fašism, muundunud kujul, kohalik, kodukootud nii-ütelda, hakkab valitsevaks tõusma, ja mitte ilma “aarialiku” kõrvalmaitseta. Mis seal ikka, annaks Jumal!” (05.03.1934).

Vähe sellest, nooremast vennast saab koguni vanema nõuandja Eesti olude asjus, kui too, nähtavasti ÜFP palvel, kes tema Eesti minevikku teadis, otsib Tartus toetuspunkti fašistliku rakukese loomiseks: “Räägi sellest, mis sa ette panid Vl. Escholzile, polkovnik Georgi Sokolovile – see on väga otsusekindel inimene, ta on ka eestlastel Vabadussõjalaste Liidus – meie fašistide-uuendusmeelsete ja võib-olla päästjate seas” (05.03.1934). Sel ajal käib Tartu Bolšakovidel tänu vanema venna hoolitsusele kaks emigrantlike poliitiliste organisatsioonide ajalehte – monarhistlik Mladorusskaja Iskra ja fašistlik Naš Put. Lihtsameelselt otsekohesem ja naiselikult kainem Jekaterina teeb vennale teatavaks, mis ta neist arvab: “Kaks korda saime Pariisist Mladorusskaja Iskra, see lõhnab juba väga “nõukogulikkuse” järele: meie anname löögi, meie läheme, meis on kogu jõud ja lootus, täitsa nagu sovettidel. Naš Put on palju parem kui Iskra, kuid samuti väga ühekülgne ja muudkui kirjutab ainult oma Kaug-Ida asjadest. … Siinne ajaleht Segodnja, ehkki on juutlik, kuid temas on kõik kõige viimased uudised, vähemalt tead, mis maailmas sünnib” (16.03.1934).

Konstantin püüab lahti mõtestada “mladorosside” monarhistlikku ja ÜFP fašistlikku programmi. Traagiline, lahendamatu dilemma, mida näeb vene fašistide tegevuses John Stephan – et nende lootused Venemaa taassünnile seonduvad võõramaiste vägede interventsiooniga –,[12] talle takistuseks ei saa, ta ei näe siin probleemi, vaid on haaratud endise Venemaa taassünni ideest mistahes hinna eest: “Ei saa öelda, et võtaksin ÜFP programmi tingimusteta omaks – ka neil on omad möödalaskmised –, kuid neil on jalad kindlalt maas. Kas tead, et lõpptulemusena ennustavad nad triumviraati Venemaa–Jaapan–Saksamaa? … parem loovutada osa kahtlemata kasutust ja meile ohtlikust territooriumist kui saata hukka kogu organism – kogu Venemaa. … Parem juba ohverdada osa territooriumi Jaapanile, parem juba isegi üldse sõltuda temast – kui olla juudi, juut-koletise, sadisti, juut-saatana ori” (28.05.1934).

Just selles kirjas vannub Konstantin truudust ÜFP-le ja teatab, et tahab astuda selle ridadesse, kusjuures ei kõnele mitte üksnes enda, vaid lausa mingisuguse rakukese nimel, lubades küll mitte olla selle rühma juhiks (nõrk tervis ei luba), vaid “südametunnistuseks”. Vanema venna sidemed toimivad kiiresti ja septembris saab Konstantin Harbinist esimesed instruktsioonid, ankeedid ja teate, et “via America” on talle edastatud eriülesanded. Talle tehakse ka ettepanek hakata ajalehe Naš Put korrespondendiks ja levitajaks Eestis. Kirjutanud veel äsja endast: “Haige, tige, närudes, habe ajamata, räpane – kellele mind vaja on ja mistarvis ma elan?” (05.03.1934), tunneb Konstantin Bolšakov end järsku osalisena Venemaa vabastamise suures ürituses ja on valmis tegudeks: “Ma vastasin neile, et asun rõõmuga tööle, töötangi juba, teatasin, et tööd tuleb teha konspiratiivselt, pidades silmas meil olemasolevaid tingimusi [kõigi poliitiliste organisatsioonide tegevus oli alates 12.03.1934 keelatud – I. B.] – ja see on tõesti keerukas – … propageerin nüüd ja edaspidi ÜFP ideid, … et kaastööd Konstantin Gorski nime all hakkan tegema tasuta, et olen nõus vahel tegema ajalehele propagandistlikku laadi joonistusi. … Küsisin ka, juhul kui mind ÜFP ridadesse võetakse, endale parteipileti, märgi jne, aga samuti korrespondendikaardi oma nimele – kui neil seal selline asi on ette nähtud” (26.03.1934).

Konstantin Bolšakovi (ja ta õe, kes teda kõiges aitab) tegevust ÜFP heaks kirjades lähemalt ei kirjeldata, mõned detailid välja arvatud: näiteks trükitakse Tartus 1500-eksemplarises tiraažis lendlehti; Bolšakovid leiavad ajalehele Naš Put isegi kuus ettetellijat (kuigi tellimuse vormistamine osutub Eesti valuuta mittekonverteeritavuse tõttu võimatuks). Midagi õige salajast võtab Konstantin ette ühe kirja peale Saksamaalt, mispuhul esitab vennale ettevaatliku küsimuse: “…kas oled saanud midagi Erfurtist “pan-aarialiku tervitusega”? Kui said, siis loodan, et täitsid nende palve, kes sinu poole pöördusid. Lähemalt ei kirjuta, sest eeldan, et sulle sellestki vihjest piisab, juhul kui keegi sinu poole sedasi pöördus, juhul kui sa aga sellest midagi ei tea, siis niikuinii on nüüd hilja sellepärast muret tunda” (26.12.1934).

Kirjadest on võimalik aimu saada tema tegevusest ÜFP ideede propageerimisel: “Ilma liialdamata võib öelda, et need [kolm eksemplari Konstantini nimele saadetud ajalehest – I. B.] on siin paljudele sõna otseses mõttes avastuseks ja ainsaks pühaks valgusekiireks meie ühisvene öös. … Kirjuta, et me oleme kogu hingest nendega, et nende juhised on meile seaduseks ja et me ei kaldu nende ideede teelt kõrvalt” (08.12.1934). Fašism saab Konstantin Bolšakovile vene rahvusliku idee kehastuseks, sellest annab tunnistust isegi ta omavalmistatud eksliibris, kus kontamineeruvad vene ja fašistlik sümboolika: “…tõusva päikese – tuleviku Venemaa – kaitseks mõõk ja svastikaga kilp. Ja muinasvene sõdalane!” (16.03.1936).

Ta agiteerib ka endisi tartlasi, näiteks Dmitri Solomentsevit,[13] kellele teeb ettepaneku hakata ÜFP Eesti sektsiooni juhiks. Solomentsev – hiljem saab temast Kristlike Sotsioloogide Akadeemia korrespondentliige – jagab täiesti Bolšakovide vaateid: “Ma tahan luua suhteid fašistidega, … õigupoolest nad teevad seda, millega meie juba 1922. aastast siin Eestis pihta hakkasime” (15.12.1934); “mulle ainult ei meeldi need võlts-Mussolinid ja -Hitlerid, ühte Naš Puti (vist juubeli-) numbrisse oli pandud Rodzajevski [ÜFP rajaja ja liider – I. B.] hiigelportree, Hitleri moodi soengu ja vuntsidega” (16.01.1935).

Sergei Bolšakov, õigeusu misjonär anglikaani kiriku juures, otsustas teha üheks oma eluülesandeks vene fašistide ideoloogia rajamise kristlusele. Sealjuures oli ÜFP 1930. aastatel kõige tihedamal moel seotud nõukogude ideoloogiaga, kuna kujunes viimase peegelpildiks, samaks nähtuseks vastassuunaliste orientiiride ja vastupidiste märkidega.[14] Nõukogudepäraselt kõlasid ÜFP loosungid ja juhtlaused, näiteks üleskutsed luua kõigis nõukogude tehastes ja vabrikutes salajaste rahvuslike töölisliitude rakukesed, kuulutada välja “omaenese fašistlik töölisdiktatuur ülestõusnud linnas”.[15] 1935. aastal tegi ÜFP teatavaks oma kolme aasta plaani nõukogude kompartei likvideerimiseks, mis meenutab viisaastakuid Nõukogude Liidus. ÜFP kopeeris ka kommunistliku partei struktuuri: kõige kõrgemal seisis Keskkomitee, loodi laste- ja noorteorganisatsioonid nõukogude pioneeride ja komsomoli eeskujul. Oktoobrilaste rühmadele pioneerisalkade juures vastas “Fašistlike maimukeste liit”. Osalt ÜFP tegelased ka teadvustasid seda sarnasust, rääkides omaenese, vene rahvusliku fašismi vastandamisest juudi fašismile, mis valitsevat Nõukogude Liidus.[16]

Bolšakov-vanemast saab fašistliku liikumise aktiivne propagandist, 1935. aastast aktiviseerub ta tegevus ajalehe Naš Put “fašistliku kirjasaatjana” (just nii ta end nimetab). Ehkki ta ei avalda neid kirjutisi omaenda nimel, vaid pseudonüümi “V. R.” all, saab ta pühendumus fašismiideedele teatavaks Akadeemia liikmetele ja teistele ning kutsub esile negatiivse reaktsiooni. Üsna kõnekas on ses mõttes dialoog kirjades tema ja väljapaistva vene filosoofi Nikolai Berdjajevi vahel, kellele Bolšakov teeb ettepaneku Akadeemia liikmeks hakata. Aeg sellise organisatsiooni loomiseks endaks on Berdjajevi arvates ammu küps, kuid Bolšakovi pakkumisest põikleb ta siiski kõrvale, viidates ebaselgusele Akadeemia tegevuspõhimõtetes ja eriarvamusele selle koosseisu osas. Erilisi vastuväiteid kutsub tas esile Pariisi Õigeusu Teoloogia Instituudi professorite nimede puudumine ja emigrandist filosoofi Nikolai Arsenjevi figureerimine seal. Arsenjev on Berdjajevi sõnul “inimene, kes selle algatuse jaoks ei sobi. Ta on parempoolselt meelestatud, hitlerismi pooldaja…” (22.01.1934).

Võtmata kuulda Berdjajevi soovitust haarata kaasa ka vene ühiskonnateadlasi, propageerib Sergei Bolšakov Akadeemiat välismaiste osaliste seas. Ühele kõige kuulsamale oma kirjavahetuskaaslastest, väljapaistvale luuletajale ja ajakirja Criterion toimetajale T. S. Eliotile, kes avaldas nõusolekut hakata assotsieerunud liikmeks, kirjutas Bolšakov juba 1934. aastal, enne Akadeemia asutamisakti allakirjutamist, enese teenetest “uskmatute pööramisel”, mainides oma Shanghais trükitud artiklit “Ristiusk ja fašism” ning Kaug-Ida ja Ameerika vene fašistide vahel sõlmitud kokkulepet ühtse ÜFP loomiseks: “Minu mõjutusel kõlab kokkuleppe esimene artikkel nii: ÜFP peab oma allikaks ja aluseks püha kristlikku õigeusku ning lähtub oma töös ja kõigis üritustes Vene Episkopaadi nõuannetest ja juhendusest” (27.05.1934, kirja venekeelne mustand).

Selleks ajaks oli Eliot, kellega Bolšakov pidas läbirääkimisi 1933. aastast peale, tutvunud Akadeemia programmiga ja aidanud kaasata selle tegevusse Christopher Dawsoni, keda soovitas kui kõige tähtsamat sotsiaalfilosoofi Inglismaal, ning sotsioloogid Maurice Reckitti ja Victor Demanti (03.03.1934). Kõrvuti nõuannetega väljendab Eliot samas kirjas oma skepsist kiriku ja fašistlike liikumiste koostöö võimalikkuse osas: “Ma tõesti kahtlen, kas mitte kiriku ja fašismi põhimõtted pole täiesti vastandlikud” (03.03.1934). Bolšakov nähtavasti lakkab talle selles küsimuses oma vaateid selgitamast, Eliot isegi külastab mõnd Akadeemia koosolekut, kuid järgmisel korral (1937. aastal), kui fašism nende kirjavahetuses jutuks tuleb, on näha, kui teravalt kirjanik võtab niihästi seda probleemi ennast kui ka oma tahtmatut asjasse segatust.

Ent järgides sündmuste kirjeldamise kronoloogilist põhimõtet, tuleb nüüd pöörduda paralleelse, Eesti tegevusliini juurde. 1935. aasta aprillis peab politsei Jekaterina ja Konstantin Bolšakovi kinni, nagu õde vanemale vennale teatab:
“…Kaug-Ida asja pärast: tuli välja, et meil siin ei tohi olla mitte mingites sõjalistes organisatsioonides ja üldse sellesarnastes ühingutes, kuna meil riik antud momendil on sõjaseisukorras, aga meie Kostjaga seda ei teadnud, sest lehti ei loe.[17] Seni oleme Kostjaga vabaduses ja meie asi läks prokuröri kätte … Võeti ära kogu Kaug-Ida kirjandus, kuid nüüd anti tagasi, aga sina saadad nagu hull iga päev terveid pakke oma rämpsu, vaat nüüd lendasimegi orki” (23.05.1935).

Kuna diktatuuri tingimustes vaadati postisaadetised läbi, siis kõige tõenäolisemalt just Bolšakovide aktiivne kirjavahetus neile tähelepanu tõmbaski. Tartu vene ajalehes ilmus teadaanne: “Politsei peavalitsuse direktori otsuse kohaselt on määratud emigrant Konstantin Bolšakovile ja Eesti kodanikule Georgi Sokolovile kummalegi 200 kr. trahvi. Maksuvõimetuse korral asendatakse trahv 30-päevase arestiga. K. Bolšakovile pannakse süüks, et ta selle aasta kevadel levitas fašistlikku kirjandust, mis oleks võinud soovimatul kombel kajastuda Eesti välissuhetes, ning propageeris mingi “ülevenemaalise fašistliku partei” põhimõtteid.”[18]

Jekaterina kirjadest lisandub veel üksikasju: “Meie arreteerimise päeval tuli Harbinist suur pakk igasuguse fašistliku kirjandusega, kuid edasisaatmiseks Soome Šarko nimele, kes see Šarko on, me isegi ei tea. Pärast aga selgus, et see on ühe fašistliku tegelase pseudonüüm, kes oli läinud sügisel põgenenud Reveli vanglast.[19] … organisatsioon, kus ta peamiseks juhiks oli, loetakse suletuks ja igasugune läbikäimine temaga võimuvastaseks kuriteoks. See on esimene oletus. Aga teine: üks meie “Aabits” sattus nõukogude professori kätte, kes olevat tulnud siia justkui ikoone restaureerima, kuid möödaminnes [ta] sõidab läbi kõik Eesti vene piirkonnad, tunneb huvi kõigi vene organisatsioonide vastu, kuid kõige enam tunneb huvi vabamüürliku kristliku liikumise vastu, mida juhivad Zander, Liperovitš, Frank [mõeldud on Vene Üliõpilaste Kristlikku Liikumist – I. B.]: puhtalt massoonlik lõks. Selle “professori” nimi on Šibujev, puhtalt juudilik tüüp, teine Harbini Roerich. Sellise tüübi käest sattus “Aabits” Nõukogude saatkonda, seal aga keegi tudeeris seda hoolega. Rahulepingu punkti kohaselt peab Eesti karistama kõiki isikuid, kes teevad propagandat kommunistliku võimu vastu, sest tegemist on sõbraliku riigiga. Sellised on meie arreteerimise põhjused, kuid milline neist meile saatuslikuks sai, me ei teagi” (dateerimata kiri).

30-päevase vangistuse väljavaade ähvardas kõige tõsisemal moel laastada Konstantini juba selletagi logisevat tervist. Jekaterina palub vanemat venda organiseerida palvekirja, et Konstantinile armu antaks – “isiklikult riigipea nimele, et kui võimalik, leevendataks vangistusrežiimi, et kui võimalik, ei saadetaks Jurjevist välja, muidugi kui see on võimalik. Riigipea aadress: Herra K. Pats, Eesti Vabariigi Riigivanemale, Toompea loss jne. Muidugi võid saata kirja ka vene keeles, kuid soliidsuse mõttes prantsuse või inglise keeles” (dateerimata kiri). Mõjuda võiks Jekaterina arvates seegi, kui ÜFP sekkuks ja selgitaks, et saadetud kirjasõna polnud ässitava, vaid paljastusliku iseloomuga. Pole teada, kas Sergei Bolšakov Eesti riigivanemale kirjutas, kuid Harbini ta sõnumi juhtunust edastas, millest annab tunnistust ÜFP sideülema kiri ta arhiivis: “…ruttan vastama Teie kirjale, kus teatasite Teie venda tabanud õnnetusest. Kõik võimalikud abinõud said mõistagi kohe pärast teate saamist tarvitusele võetud: kandsime viivitamatult tema aadressile üle 100 gobit[20] ja asusime administratiivsete askelduste kallale. Harbinis on väike eestlaste koloonia, kes on huvitatud, et me neisse hästi suhtuksime. Palusime mõnedel selle liikmetel kirjutada vastavad kirjad Kodumaale” (15.07.1935).[21]

Ühest Sergei Bolšakovi arhiivis säilinud kirjast ilmneb, et eestlaste Mandžuuria-koloonia liikmete jõupingutused kandsid vilja, vähemalt ühel juhul. Keegi Voldemar Tarkpea pakkus Sergei Bolšakovile välja viisi, kuidas ta vennale raha toimetada: ilma kaaskirjata “või kirjaga, aga nii, et Te nagu midagi ei tea oma vennast, temaga juhtunust”, Tarkpea ema aadressil Pärnusse, raha – “teises ümbrikus ilma igasuguste nimedeta. Esimene kiri märkusega “edasiandmiseks kunstnikule”, aga emal lasen lisada kirjas väikse saksakeelse palve – Bitte Diesen Brief an Woldemar Tarkpea in Tartu weiterzuseuden – saan selle Pärnust ja annan edasi Teie vennale. Oma nime ärge saatjaks kirjutage – sest siis kirjad avatakse ja kontrollitakse” (dateerimata kiri).

Konstantinil tuli vangis istuda 16 päeva. Tema jaoks on see tõepoolest raske katsumus: nõrk kõht ei kannata vanglatoitu, aga teistsugust osta millegi eest ei ole; ta peab iga päev rohtusid võtma, aga neid ei anta. Vabaks lasti ta enne karistusaja lõppu – õel õnnestus tuttavatelt kokku koguda pool trahvisummast, ja nüüd peab Konstantin kibeduse ja meelepahaga aru oma olukorra üle: “…ma veel seniajani ei suuda aru saada, miks, õigupoolest, mulle määrati see karistus – tühine terve inimese jaoks ja nii hirmus mulle – mille eest? Eestile ma olin ja olen – enam kui lojaalne, ja seda uurimine just tegelikult tuvastaski – ah, mis siin rääkidagi! – nüüd on juba ükskõik” (30.06.1935). Ta kavatseb tegutsemist jätkata, aga “minemata vastuollu seadusega”, legaalselt. Kuid mõne aja pärast teatab Jekaterina Sergeile, et vaevalt vennal lubatakse Naš Puti korrespondendiks olla, kuna Eestis on kaitseseisukorda veel aasta võrra pikendatud. Konstantin ise tänab raha saatmise eest, mis oli tulnud ÜFP-lt (varem oli ta vennale kirjutanud: “Ma ei võtaks mingil juhul neilt raha vastu …, kuid mu olukord on selline, et ilma selleta me toime ei tule”; dateerimata kiri), ja palub saata ÜFP uue programmi ja põhikirja, aga samuti ajakirja Natsija.

Võimatus oma elu sisse seada ja meeleheide (“Ainus valgusekiir – võimalus töötada Venemaa hüvanguks – on mult nüüd võetud”; 06.12.1935) viivad Konstantin Bolšakovi mõttele Eestist ära sõita. Vennale ütleb ta välja oma sisima unistuse: “Ah, kui saaks Harbini!” (02.10.1935). Vaevalt see mõte võinuks Sergei Bolšakovilt toetust leida, sest ta oli juba kirjutanud omastele venelaste tagakiusamisest Harbinis. Nähtavasti hakkab ta seda teemat vältima ja sellega kutsubki esile Konstantini etteheite: “…näen, et ka sina, nagu kameeleon – lakkasid millegipärast tundmast huvi K-Ida vastu – sellest on mul väga kahju” (06.12.1935). Väljend “ka sina” peab ilmselt tähendama, et nad mõlemad on lakanud ÜFP heaks töötamast. Motiiv “poliitikaga ma enam ei tegele” (04.10.1936) esineb noorema venna kirjades veel korduvalt, aga kuna need kuuluvad võimude poolt läbilugemisele, siis on selline kordamine määratud ühtlasi veenma viimaseid kirjutaja täielikus lojaalsuses ja kiirendama Konstantinile Eesti kodakondsuse andmist, mida ta tulutult taotleb.

Jekaterina, tabades muutust vanema venna meeleoludes, vaidleb talle energiliselt vastu: “Aga mis Rodzajevskisse puutub, siis näed asju valesti. Rodzajevski on tahtejõuline ja julge isiksus, kuid muidugi mida asjalikku tema ideedest välja tuleb, me ei tea: kuid au ja kiitus talle, ta on väga paljusid unest äratanud ja uinuvatesse hingedesse palju helgust ja rõõmu sisendanud, võib-olla on see vaid hetkeks, kuid ka selle eest tuleb öelda suur vene aitäh” (dateerimata kiri).

Lugu Konstantin Bolšakovi kuulumisest ÜFP-sse ja tööst selle heaks lõpeb eimillegagi. Juba 1939. aastal satub Eesti Nõukogude Liidu eluliste huvide sfääri, tema saatus otsustatakse Molotov-Ribbentropi pakti salajase lisaprotokolliga, millest Bolšakovid muidugi ei tea. Ehkki Jekaterina kujutlused sellest, mis Eestit sõja korral ootab, on läbinägelikud: “…meie väike riik lendab vastu taevast, kuid midagi pole teha, mis määratud, see tuleb” (07.08.1939). Nõukogude vägede tuleku oht on reaalselt tuntav, ja 27. oktoobril 1939. aastal lahkub Konstantin Bolšakov Saksamaale.

Dmitri Solomentsev on kirjeldanud kohalike elanike rahulolu seoses sakslaste lahkumisega. Vabanevad head töökohad, tugevneb rahvuslik alge. “Kokkulepe suure naabriga oleks nagu veelgi enam rahulolu toonud. … sõidab ära palju ametnikke, arste, professoreid, terveid haiglaid pannakse kinni … Nagu üks eestlasest kolleeg mulle ütles: “Seitsesada aastat oleme püüdnud sakslastest lahti saada, aga nüüd üks suletõmme, ja kolme päevaga on kõik lõpetatud”” (12.10.1939).

Konstantin Bolšakov, kes nagu ta naine Zoja Holostovagi polnud rahvuselt sakslane, lahkus Eestist mitte päris selgetel asjaoludel kui kodakondsuseta isik.[22] Arvatavasti aitas teda trükikoja omanik H. Laakmann.[23] Nagu paljud tol ajal Eestist lahkunud, sattusid Bolšakov-noorem ja ta naine Poznańisse, kus Konstantin 1942. aastal tuberkuloosi suri.

Selleks hetkeks oli episood ÜFP-ga Sergei Bolšakovi jaoks vajunud kaugele minevikku, ta on hõivatud uue organisatsiooni – Püha Damaskuse Johannese Ühingu rajamise ja maailmale esitlemisega. Kristlike Sotsioloogide Akadeemia lagunes 1938. aastal (samal ajal ajalehe Naš Put sulgemisega Harbinis), kusjuures suuresti just Bolšakovi püüdluste tõttu jääda ustavaks sidemetele ÜFP-ga. Akadeemia olemasolu kogemus iseenesest väärib tähelepanu. On teada, et aastail 1933–1936 esinesid selle koosolekutel ettekannetega Tavistocki markii, Rahvusliku Krediidi esimees – sotsiaalsest krediidist; tuntud sotsioloog Christopher Dawson – kommunismist kui liikumisest, mis on kristlikule vaimule võõras; Sergei Bolšakov ise – õigeusu olukorrast Nõukogude Liidus; professor isa Valerie Fallon – vajadusest reformida ühiskonna ümberjaotus- ja vahetusmehhanismi, jne. Ja kõik see aeg püüab Bolšakov luua silda Akadeemia ja Harbini vahel ning varustada ÜFP ajalehte ja ajakirja kaastöödega Akadeemia autoreilt.

Filosoof Semjon Frank keeldub koostööst üsna teravas vormis: “Mis puudutab koostööd Harbini vene ajakirjaga, siis pean sellest ära ütlema põhimõttelistel kaalutlustel … Teie lähedane seotus selle rühmitusega viib mind mõttele, kas me mitte pole üksteisest valesti aru saanud. Tahaksin selles suhtes täit selgust saada. Eelkõige, ma ei tea, kas Teile on teada, et mina, olles usutunnistuselt õigeusklik kristlane, olen päritolult juut ega salga seda kunagi maha. Juba üksi see takistab mul teha koostööd ajakirjaga, mis jutlustab põhimõttelist ja isegi rassilist antisemitismi. … Nende mõtteviisist olen ma niisama kaugel kui harilikust liberalismist ja radikalismist ja pean seda isegi vaimsetelt alustelt sugulaslikuks bolševismiga” (17.03.1935). Ta märgib ka, et kui Akadeemia ei baseeruks “nii selgesti” tõelisel kristlusel, mis jääb fašismist kaugele, siis peaks ta sellest välja astuma.

Sel ajal jõuavad Sergei Bolšakovi suhted ÜFP-ga haripunkti: peale publikatsioonide ajalehes Naš Put organiseerib ta annetuste kogumist Harbini naiskloostri ümberkolimiseks Ameerikasse; korraldab ühe ÜFP naisorganisatsiooni kuuluva neiu õppima minekut Londonisse. Tema poolt loodud Vaga Benedictuse Vennaskond saab nii-öelda üheks kristliku tegevuse “haruks” – toetab usuteaduslikke koole, varjupaiku, kloostreid, kusjuures need algatused kontsentreeruvad peamiselt Kaug-Itta: “Vennaskonnal õnnestus hankida oma sõpradelt suuri annetusi Harbini Õigeusklikule Teoloogiateaduskonnale. … Vennaskond aitas kaasa ka väga suure annetuse saamisele …, mis võimaldab omandada imekauni mõisa Californias ja viia sinna Harbinist üle osa nunnadest ja orbudest, pannes sellega aluse esimesele naiskloostrile Ameerikas.”[24]

Täielik fiasko tabas Sergei Bolšakovi 1937. aasta alguses, kui ta Akadeemia sekretärina saatis tegev- ja assotsieerunud liikmetele laiali aruande organisatsiooni tegevusest. Esimesena reageeris aruandele T. S. Eliot, kes nõudis, et Akadeemia sekretäri isiklikud vaated oleksid lahutatud Akadeemia seisukohtadest ja põhimõtetest. Tingimuseks oma jäämisele Akadeemia assotsieerunud liikmete hulka seab ta selle, et Akadeemia lükkaks aruande tagasi ja ütleks avalikult lahti mitte ainult kommunismi, vaid ka fašismi antikristlikest põhimõtetest. Niisama teravalt reageerib ka Reckitt. Aruande avalikuks tegemise hetkest hakkab Akadeemia tegevus kiiva kiskuma, ja aasta pärast on selle sekretär sunnitud kurbusega veenduma, et nii edukalt alanud üritus on lõppenud ebaõnnestumisega.

Lõpetuseks tasub teha lühike kokkuvõte Bolšakovide fašismi poole pöördumise põhjustest. Kibestunud, kõigest ilma jäänud emigrandid said fašismi toitepinnaseks, nende tung ÜFP poole oli alateadlikuks katseks kompenseerida oma üksildust, vastandades sellele kollektiivse jõu, reeglipärase hierarhilise süsteemi. Kuid kui just sellised, võrdlemisi lihtsad, olid lood Konstantin Bolšakoviga, kes võttis ÜFP deklaratiivsust ja enesekiitust reaalse jõu pähe ning oli parteile tänulik, et osutus vajalikuks ja kutsutuks suurde võitlusse Venemaa vabastamise eest, siis Sergei Bolšakovi olukord nõuab mõneti keerukamat tõlgendust.

Tema huvi ÜFP vastu võib seletada ta individuaalsete isikuomadustega: ta toimekas natuur oli alatasa ametis mingi ühingu, organisatsiooni, liidu väljamõtlemisega, millest võiks saada talle trampliin hüppeks privilegeeritud ringkondadesse. Tema võimekust ei saa eitada – tunneb keeli, on ilmselt võluv, veenmisoskustega; on päris hea psühholoog ja oskab vajutada vajalikele nuppudele, et oma sihte saavutada. Vene päritolu briti ajaloolane ja Oxfordi ülikooli professor Dmitri Obolenski jutustas ühel isiklikul kohtumisel siinse artikli autoriga, et Sergei Bolšakovil õnnestus kutsuda koosolekutele omavahel konkureerivaid õpetlasi või poliitikuid, teatades ühele, et teine tuleb kohale, ja vastupidi, ehkki kumbki ei olnud veel lubanud tulla.

Bolšakovi reljeefne kuju kerkib selgelt silma ette ühest Leonard Hodgsoni, ta Püha Damaskuse Johannese Ühingu[25] võitluskaaslase kirjast talle: “Teile meeldib anda asjadele suurejoonelisi nimesid. Kui te kogute kokku mõned inimesed, et päevaküsimusi arutada, siis teile meeldib nimetada seda rahvusvaheliseks akadeemiaks. Ja teile meeldib kätte saada prominentseid isikuid ja lavastada sündmusi, mis paistavad tähtsad nende reputatsiooni tõttu, kes neist osa võtavad” (10.02.1944). Need iseärasused jäävad Hodgsoni inglise kommetele võõraks ja ta soovitab Bolšakovil soetada endale inglise nõuandjaid. Otsustades selle järgi, et Hodgson 1947. aastal Püha Damaskuse Johannese Ühingu presidendi ametikohast keeldub (Bolšakov on juba tavapäraselt ausekretäriks), ei võetud teda kuulda.

Lugu Sergei Bolšakovi (aga tema kaudu ka Konstantini) sidemetest ÜFP-ga on huvitav mitmest aspektist. Eelkõige on see tunnistus ühe suure vene emigrantide kihistise poliitilistest kirgedest, kes olid haaratud revanšismi-ideedest. Sinna kihistisse kuuluvad inimesed polnud intellektuaalid, sageli olid nad pärit väikeomanike seisusest. Kõnekas on nende vanus: need on inimesed, keda revolutsioon polnud ilma jätnud mitte ainult nende omandist, vaid üldse normaalse elu alustest, eelkõige haridusest (muide ka suur osa ÜFP liikmetest olid noorema põlvkonna esindajad). Venemaal polnud nad veel jõudnud sotsiaalses elus ja ühiskonnas juurduda ega järelikult mingite ideoloogiliste postulaatide vääramatuses otsusele jõuda. Suutmata küll mõtestada Venemaa ajaloolist minevikku, said nad ometi aru, et täielikku tagasipöördumist monarhia juurde olla ei saa, ning seepärast suhtusid ideesse “ühtsest ja jagamatust” Venemaast ilma igasuguse pieteeditundeta. Vene emigratsiooni selle osa jaoks töötas fašism välja idee välismaal elavate venelaste ühtsusest, kuulumisest aatekaaslaste ühendusse, andis neile tunde, et neid vajatakse, et nende isikule pööratakse tähelepanu, mida ei ilmutanud ega saanudki ilmutada võõras ühiskond, kuhu nad pärast kodumaalt põgenemist olid sattunud.

Mis puutub Sergei Bolšakovi kui üksjagu harituma inimese kaasusse, siis võib nentida, et pöördumine ÜFP poole oli talle ja parteile vastastikku kasulik. Tema propageeris ÜFP tegevust, ÜFP avaldas tema kaastöid ja artikleid Harbini ajalehes ja ajakirjas, nähtavasti maksis talle honorari, kiitis igati heaks ja toetas kõiki tema algatusi. Harbini vaatepunktist paistis ta mõjurikka kujuna, ÜFP jäädvustas oma lippudel ja loosungitel ustavust õigeusu ideedele, millega ühinemist oli soovitanud Bolšakov. Kuid see asjaolu oleks ta enda jaoks tähtsust omanud vaid juhul, kui oleks toonud talle sisse moraalset kapitali Inglismaal. Aga seda ei juhtunud: esiteks sellepärast, et tegemist oli demokraatliku riigi intellektuaalsete ringkondadega; teiseks sellepärast, et siin kirjeldatud sündmused toimusid juba pärast Hitleri võimuletulekut Saksamaal ja Lääne demokraate fašism kohutas. Ilma nende toetuse ja tähelepanuta aga Harbini edusammud Sergei Bolšakovi ei köitnud, nagu näitabki ta suhete jahenemine ÜFP-ga.

Tänapäeval käsitatakse Sergei Bolšakovi Venemaal kui usutegelast ja välismaist vene kirjameest. Talle on pühendatud mitmeid artikleid erinevatel religioossetel internetilehekülgedel.[26] Mahukas artikkel Bolšakovist leidub ka “Õigeusu entsüklopeedias”.[27] Kuid üheski neist allikaist ei kohta teavet tema suhete kohta Ülevenemaalise Fašistliku Parteiga Harbinis.

 



[1] J. J. Stephan, The Russian Fascists: Tragedy and Farce in Exile. 1925–1945. London, 1978, lk XIX.
[2] Vt näiteks: А. В. Окороков, Фашизм и русская эмиграция (1920–1945). Moskva, 2001.
[3] Näiteks itaalia kultuuriajaloolase Stefano Gardzonio artikkel Itaalias elanud vene emigrandist Mihhail Pervuhhinist: С. Гардзонио, К истории русского фашизма: нераскрытая личность теоретика. Rmt-s: Русская эмиграция. Литература. История. Кинолетопись. Toim. V. Hazan jt. Tallinn, 2004.
[4]В. Набоков, Красавица. Rmt-s: В. Набо-ков, Собрание сочинений: в 4-х т. Kd 2. Moskva, 1990, lk 426.
[5] Vt näiteks emigrantide abistamiseks välja antud brošüüri: Спутник переселенца. Бразилия. Tallinn, 1925.
[6] Vt А. Ведерников, Соблазны экуменизма. Журнал московской патриархии, 1954, nr 4, lk 64.
[7] J. H. Simpson, The Refugee Problem. London; New York; Toronto, 1939, lk 75.
[8] Vt Н. Е. Андреев, То, что вспоминается (1908–1982): в двух т. Kd 1. Tallinn, 1996, lk 230.
[9] J. H. Simpson, The Refugee Problem, lk 367.
[10] Sealsamas, lk 370.
[11] Hastings Russell (1888–1953), 12. Tavistocki markii, evangeelne kristlane ja patsifist. Sotsiaalse Krediidi Partei aktivist, 1939. aastast Briti Rahvapartei esimees. Oluline tegelane 1930. aastate Briti poliitmaastiku parempopulistlikus ja Saksa-sõbralikus osas. Tlk.
[12] J. J. Stephan, The Russian Fascists: Tragedy and Farce in Exile, lk 373.
[13] Dmitri Solomentsev (1901–1986) ületas Nõukogude piiri Petseri lähedal üle järve 1919. aastal. Ta lõpetas 1925. aastal Tartu ülikooli arstiteaduskonna, töötas Pariisi kliinikutes, seejärel koloniaal-Aafrikas. Esimese komandeeringu ajal koos vend Ivaniga (kes suri 1933. aastal ja on maetud Petseri kloostrisse) kogus religioossete skulptuuride ja muude Aafrika rariteetide kollektsiooni, mille hiljem annetas Eesti Rahva Muuseumile Tartus. Töötas Aafrikas 1945. aastani. Hiljem elas Brüsselis.
[14] Vrd kasvõi Nikolai Buhharini ja Jevgeni Preobraženski “Kommunismi aabitsa” ja Gennadi Taradanovi ja Vladimir Kibardini “Fašismi aabitsa” pealkirju.
[15] Lendleht Sergei Bolšakovi arhiivifondis. (Minu kursiiv – I. B.)
[16] Vt К. Родзаевский, Против еврейского фашизма СССР – наш Российский Фашизм ВФП. Harbin, 1936, lk 3.
[17] Jekaterina pigem kordab siin Bolšakovide poolt politsei jaoks loodud versiooni, kuna Konstantini kirjades on juba mainitud, et poliitilise tegevuse keelatuse tõttu Eestis tuleb tegutseda salaja.
[18] Административные взыскания в Тарту. Вести дня, 30.05.1935, nr 127. (Vt ka nt: Karistati kaht eestivaenulikku venelast. Kaja, 29.05.1935, nr 125. Tlk.)
[19] 19. novembril 1934 oli Tallinna Patarei vanglast põgenenud ja detsembri algul Läti kaudu Soome saabunud Eesti Vabadussõjalaste Liidu esimees Artur Sirk. Seda seost on oma Irina Belobrovtseva artiklist ja vastavatest arhiivimaterjalidest inspireeritud romaanis arendanud ka Andrei Ivanov, vt A. Ivanov, Harbini ööliblikad. Tlk V. Einberg. Tallinn, 2013, lk 324. Tlk.
[20] 100 Mandžukuo gobit oli ca 50 USD.
[21] Arvesse võttes agressiivseid, osalt gangsterlikke meetodeid, millega fašistid neile vastumeelseid inimesi kohtlesid, võib vaid ette kujutada, millist survet avaldati Harbini “väikesele eestlaste kolooniale” pärast Konstantin Bolšakovi vahistamist.
[22] ERA, 1-1-8173.
[23] Pole võimatu, et mõeldud on Laakmanni trükikoja asutaja pojapoega ja nimekaimu, ajaloolast Heinrich Laakmanni (1892–1955), kes töötas 1940–1941 Saksa Ümberasumiskomisjonis ja Saksa Arhiivkomisjonis Eesti ja Läti küsimuste eksperdina. Tlk.
[24] Православное Братство преп. Бенедикта. Sortavala, 1938, lk 2. Peab ütlema, et Sergei Bolšakov liialdas oma teenetega – tema arhiivis leiduvatest kirjadest selgub, et ümberkolimiseks kogutud raha osutus ebapiisavaks.
[25] Ühing asutati 1941. aastal eesmärgiga “kõrvaldada eksisteerivat üksteise mittemõistmist, eriti Venemaa ja Lääne võimude vahel, lähenedes sellele küsimusele kiriku kaudu” (08.11.1945).
[26] Näiteks: zarubezhje.narod.ru/av/b_014.htm; de.bogoslov.ru/text/506597.html.
[27] Vt Т. Л. Бабинина, А. А. Бовкало. Большаков. Rmt-s: Православная энциклопедия под ред. Патриарха Московского и всея Руси Кирилла. Электронная версия. http://www.pravenc.ru/text/149705.html.

 

Mugandatud versioon artiklist: Ирина Белобровцева, Русская эмиграция: ось Тарту – Оксфорд – Харбин. Rmt-s: Балтийский архив : русская культура в Прибалтике. Kd 1. Toim. I. Belobrovtseva. Tallinn: Avenarius, 1996, lk 154–186. Artikli autor avaldab siirast tunnustust Oxfordi ülikooli Bodleian Library käsikirjade osakonna töötajatele, tänab toetuse eest Oxford Colleges Hospitality Scheme for East European Scholars’it, CEU RSS-i (grant 944/94) ning abi ja väärtuslike nõuannete eest vene emigratsiooni uurijaid Eestis Tatjana Šori ja Galina Ponomarjovat.

 

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk

Külgpaneeli navigatsioon