Sõjalaadsed sündmused ja neist õõnsalt vastu kõmisev rahvusvaheline kord

Eiki Berg

Seoses Krimmi annekteerimisega ja Ukraina kriisi eskaleerumisega on päevakorda kerkinud kaks suuremat sorti küsimust. Esiteks, kuivõrd on nende “sõjalaadsete” sündmuste näol tegemist rahvusvahelise korra murenemisega ning kindaheitega rahu, moraali ja õig(l)ust jutlustavale hegemoonile? Teiseks, mis jääb alles valitseva hegemooni ühest sõjalisest alustoest ning kollektiivkaitse klauslist ehk NATO aluslepingu viiendast artiklist ja vajalikest turvalisuse tagatistest? Seda olukorras, kus “sõjalisel rünnakul” ühe või teise liikmesriigi vastu ei pruugi olla ühest tähendust ja eeltoodust tulenevaid tagajärgi agressori suhtes?

On ju üksjagu uskumatu, et Ukraina konflikti puhul, kus on praeguseks hukkunud üle 3000 inimese ja sõjapõgenike hulk on kasvanud miljonini, pole tänini ühest arusaama konflikti olemusest ja sellega seotud osapooltest. Eri leeride vürtsitatud rindeuudised toovad esile valitsusvägede terrorivastase operatsiooni edulood ja kaotused, räägivad Ukraina keskvalitsuse möödalaskmistest ja tsiviilohvritest, esitavad ümberlükkamatuid tõendeid Venemaa osalusest sõjategevuses Ida-Ukrainas, nimetamata samas “sõjalaadset” sündmust sõjaks ja Venemaad üheks sõdivaks osapooleks selles relvakonfliktis.

Pealtvaatajatest puudust ei ole. Lõhestunud ÜRO julgeolekunõukogu ei suuda enamat kui erakorralisi istungeid korraldada. OSCE eesistujariik Šveits piirdub muretsemisega (expresses great concern), et vaatamata korduvatele üleskutsetele Ukraina suveräänsust ja territoriaalset terviklikkust austada on sõjaline vastasseis laienenud. Euroopa Liit usub aga endiselt poliitilise dialoogi võimalustesse Venemaaga, kes samas ei määratle end sugugi mitte konflikti osapoolena. Sõltumata vastusest küsimusele “Mis toimub?”, on põhjust muutunud julgeolekukeskkonnas arutleda küsimuse üle: “Mis see kõik endaga kaasa toob?”

Julgeksin väita, et muutused rahvusvahelises korras ning arusaamas selle toimemehhanismidest ja toimijate tegevust mõtestavast keelekasutusest said alguse ammu enne nüüdset Ukraina konflikti. Kui Kuveidi okupeerimist Iraagi poolt ja sellele järgnenud lühikest vabastusliku iseloomuga Lahesõda (Operation Desert Storm) võib veel tingimisi pidada klassikaliste näidete hulka kuuluvaks, siis NATO eestvedamisel ja toetusel läbiviidud humanitaarinterventsioon Kosovos (Operation Allied Force) tähistas murrangulist nihet valitsevas paradigmas. “Sõda” leidis põhjenduse “inimsusevastastes kuritegudes” ning “sõjaline konflikt” teisenes “õigusliku korra kehtestamiseks”.

Juba siis keeldusid Lääne liidrid nimetamast Kosovo ja Belgradi pommitamist sõjaks. Ehkki pommid plahvatasid, inimesed hukkusid, vägivald valgus üle inimliku taluvuse ääre ja levis kulutulena üle kaosest laostatud maa, ei olnud silmapiiril kedagi, kes oleks kellelegi sõda kuulutamas või tagatipuks võiduparaadi pidamas. Rääkimatagi siis retoorikast: seal pälvisid tähelepanu humanitaarkatastroof (mitte Jugoslaavia suveräänsuse ja territoriaalse terviklikkuse riive) ja Operation Allied Force (mitte alliansi kollektiivsest kaitsest ajendatud kaitsesõda agressorriigi Jugoslaavia vastu). Lääs oli oma liberalistliku valiku teinud: sekkumine on õigustatud niikaua, kui seda saab suunata mittedemokraatlike režiimide vastu ja eesmärgiga säilitada inimelusid. Konflikt tsiviliseeritud rahvaste ja barbarite vahel muutus “õiglase” sõja pidamise viisiks. Seoses sellega meenub koomiks, kus poeg küsib isalt: “Father, what’s the difference between “a just war” and “just a war”?”, mispeale isa vastab: ““A just war” is one which is being planned and “just a war” is one which has already happened”.[1]

Sekkumise “õiglase” sõjana mõtestamine andis endises Jugoslaavias võimaluse rääkida sõjalaadsetest tegevustest moraali vaatevinklist. Erinevalt varasemast arusaamast “minu tõde ja õigus sinu tõe ja õiguse vastu”, millest lähtudes ristati mõõgad või sülitati kahuritest tuld, hakati nüüd küsimuse moraliseerimise tagajärjel nägema vaenlastes deemoneid, mistõttu eksinute korralekutsumine eeldas pühaliku riituse läbiviimist. Kui varem räägiti kaotaja poolega läbi alistumistingimustes, siis nüüd väljastatakse ordereid nende riigipeade vahistamiseks, kes on olemasolevale rahvusvahelisele korrale vastumeelsed, või mõistetakse kohut nende üle, kel paaria märk otsa ees. Kel ehk meenub veel 1979. aasta Vietnami interventsioon Kambodžasse ja Pol Pothi verise režiimi võimult kukutamine, siis külma sõja tingimustes päädis selline tegevus üsna üheselt Lääne otsustava hukkamõistuga. Mõistagi on ajad ja olud vahepeal muutunud, must mustemaks ja valge valgemaks värvunud, samas arusaam tõest ja õigusest sõjapidamise vallas on hägusam kui kunagi varem.

Clausewitzi-aegne arusaam “sõjast” kui poliitika jätkamisest teiste vahenditega on Kosovo konflikti taustal muutunud liikuvaks märklauaks, mis oma paljutähenduslikkuses jääbki pealiskaudsuse pinnale hulpima. See võib ühteaegu tähendada kõike ja mitte midagi, seda eriti siseriiklike konfliktide puhul, kus vastandumine toimub paariariikide, mässuliste ja “Stalkeri”-filmi meenutavate tsoonide näol. Populaarsust koguvad uued mõisted, nagu “operatsioon”, “missioon”, “sekkumine”, “jõudiplomaatia”, näidates “sõjale” koha kätte ajaloo prügikastis. Nagu võis lugeda ühest tolleaegsest pressiteatest: “NATO ei ole sõjas Jugoslaaviaga, meil pole tüli Jugoslaavia rahvaga. Meie tegevus on suunatud Jugoslaavias valitseva repressiivse režiimi vastu. Meil tuleb peatada vägivald ja saada humanitaarkatastroof Kosovos kontrolli alla, sest meil on moraalne kohus seda teha.”[2]

Ei möödunud rohkem kui üheksa aastat, kui Gruusia president Saakašvili hindas Lääne toetust ja usalduskrediiti vääriti ning asetas end klassikalise suverääni rolli, kes on valmis jõuga tagasi võtma mässulised alad. Ilmselt lootis Saakašvili, et Gruusia suveräänsus ja territoriaalne terviklikkus kaaluvad üles mässuliste enesemääramisõiguse ja inimkaotused, mis sõjaliste operatsioonidega paratamatult kaasnevad. Kuid jättis kahe silma vahele, et rahvusvahelise õiguse põhimõtete rakendumine tegelikus elus sõltub paljuski poliitilisest kontekstist. Ja Lääs, olgugi sõnades üldprintsiipe järgiv ning olemasolevale maailmakorrale truu, ei suutnud vältida Kosovo sündmuste kordumist peegelpildis. Sest pretsedent oli loodud ja nakkav eeskuju vajas kiiresti jäljendamist Venemaa poolt.

Moskva silmis oli disproportsionaalne vastulöök Gruusia jõulisele reintegratsioonikatsele põhjendatud “vastutusega kaitsta” neid, kelle rahvuslikku enesemääramist segati Tbilisis paikneva keskvõimu poolt. Värvi ja kujundlikkust säästmata sai Saakašvilist Kremli propagandamasinas Miloševići alter ego, kes rakendab omaenda rahva (ja Vene kodanike) vastu terrorit ja väärib seetõttu kõige karmimal moel korralekutsumist. 2008. aasta Gruusia-Vene konflikt, mis päädis etnilise puhastusega Gruusia vaidlustatud staatusega territooriumidel ehk Abhaasias ja Lõuna-Osseetias ning nende tunnustamisega Venemaa poolt, oli justkui kiire lõppmäng neile murrangulistele sündmustele 1999. aasta Jugoslaavias, mille tulemusel Kosovo eraldati ülejäänud Jugoslaaviast ning loodi võimalus selle iseseisvumiseks pea kümme aastat hiljem.

Mis võimaldab tõmmata paralleele Lääne-Balkanil ja Lõuna-Kaukaasias asetleidnud sündmuste vahel, on keelekasutus, mis kirjeldas olukorda, argumenteeris sekkuma ning õigustas rahvusvahelisse korda sobimatute vahendite valikut käesoleva olukorra erakordsusega. Seega pole just väga oluline see, mis tegelikkuses aset leidis, vaid kuidas sündmusi konstrueeriti, tõlgendati ja avalikkuse ees õigustati. Mida Lääs Kosovos tegi või tegemata jättis, peegeldus vastu Gruusia-Vene konfliktis, kus osalised (Lääs ja Venemaa) lihtsalt vahetasid omavahel rollid, kuigi repertuaar jäi muutmata. Selle protsessi käigus ei hägustunud mitte ainult sõja mõiste, vaid ka suveräänsus ja selle praktikas avalduvad vormid.

18. märtsil 2014 pidas Venemaa president Vladimir Putin Kremlisse kogunenud riigiduuma ja föderatsiooninõukogu liikmete ees kõne, kus andis omapoolse tõlgenduse Krimmi annekteerimisele. Tema väitel lasus Venemaal kohustus reageerida venelaste ja venemaalaste kaitseks, ennetamaks võimuvaakumi ja ebastabiilsuse levimist Krimmi. Venemaa relvajõud ei sisenenud Krimmi, vaid olid rahvusvahelise lepingu põhjal juba varem seal. Enesemääramine rahvahääletuse kaudu tugines ÜRO hartale ja Kosovo pretsedendile, mille järgi “rahvusvaheline õigus ei sisalda mingit kohaldatavat keeldu ühepoolsele iseseisvuse väljakuulutamisele”. Putini sõnul kajastas Ukrainaga seonduv olukord peeglina seda, mis toimub maailmas praegu ja on toimunud viimaste aastakümnete vältel. Samas jättis ta ütlemata, et Venemaa humanitaarkaitset eristab Lääne omast silmatorkav etnonatsionalistlik tuum.

Krimmi annekteerimine tehti teoks kahekümne nelja päevaga. Kuigi referendumi läbiviimine okupatsiooni tingimustes oli karjuvas vastuolus rahvusvahelise hea tavaga, pole põhjust kahelda Krimmi venemeelsuses ja venekeelse elanikkonna enamuse soovis minna Moskva võimu alla. Ilmselt nii nagu Austria liitmisel Natsi-Saksamaaga ja selle “kadunud poja naasmisel oma ajaloolisele kodumaale”, nähti Kremlis Krimmi Venemaa külge sidumist “ajaloolise järjepidevuse taastamisena”: oli Krimm ju koht, kus pöörduti õigeusku, valati verd ja kaitsti oma tsivilisatsioonilisi väärtusi. Nagu 1940. aasta hääletu alistumise puhul Eestis, võeti Krimm ukrainlastelt üle ilma tõsisema vastupanuta. Ei olnud siin kasutusel ameeriklaste B2-laadseid pommitajaid, mis jäid segamatult välja jugoslaavlaste radariekraanidelt. Ega ka Vene tavarelvastuse paremaid näidiseksemplare, mis surusid Gruusia väeüksused välja Tshinvalist, kaugele kontrolljoone taha. Otsustavaks said riiklike eraldusmärkideta “rohelised mehikesed”, kes olid väljunud Vene sõjaväebaasidest Krimmis ning võtsid üle strateegiliselt tähtsaid rajatisi ja võimuasutusi.

Nii Krimmi annekteerimise kui ka Ida-Ukrainas asetleidva sõjategevuse puhul on Venemaa eitanud oma osalust nendes sündmustes. Venemaa ei ole Ukrainale sõda kuulutanud ega ole ka sõjas Ukraina rahvaga. “Me ei taha Ukraina jagunemist, meile ei ole seda vaja,” on Putin silmakirjalikult korduvalt deklareerinud oma avalikes esinemistes.[3] Satelliidifotod Ukraina-Vene piiri ületavatest sõjamasinatest ega ka Ukraina territooriumil kinnipeetud vene dessantväelaste ülestunnistused pole Moskva silmis küllaldased asitõendid süüdistamaks Venemaad otseses sõjategevuses Ukraina vastu. Venemaa jagab humanitaarabi sõjast laastatud piirkondade elanikele ja värbab palgasõdureid Ukraina valitsusvägede vastu võitlema, mis viib konflikti eskaleerumiseni ja humanitaarolukorra halvenemiseni. Sest nii saab Venemaa olla Ukraina edasise saatusega seotud, ennast konflikti otseselt segamata.

See kõik on näiteks “sõjalaadsete” sündmuste tõlgendamise keerukusest. Kui puudub selgus, millega on tegemist, kes on konflikti osapooled, millised
õigustused sekkumiseks on pädevad või kes peaks võtma vastutuse ja mis tagajärjed sellest kõigest johtuvad, siis kannatab seeläbi kahtlemata rahvusvaheline kord. Ebakonventsionaalne sõda ei allu tavapraktikatele. Ei ole ühtegi õiguslikku alust, mis suudaks anda ammendava hinnangu riiklike tunnusmärkideta sõdurite tegevuse õiguspärasusele võõrriigi territooriumil, nagu see leidis aset Krimmis. Kuivõrd on palgasõdurid Ida-Ukrainas, Somaalia rannikuvetes kurseerivad piraadipüüdjad või mässulised mingi riigi
äärealadel või hoopistükkis küberterroristid klassifitseeritavad ründesubjektidena, kellel kas on või ei ole päritolumaad või patrooni või kelle suhtes peetav kaitsesõda oleks üheselt mõistetav sõjana nende varjujääva patrooni vastu?

Siit jõuamegi NATO aluslepingu viienda artikli juurde, mis sätestab kollektiivse kaitse kohaldamise relvastatud rünnaku korral liikmesriigile. Rünnak ei pruugi olla “relvastatud”, kui küberavarustes blokeeritakse elutähtsad infosüsteemid ja operatiivtasandi kaitsevõimekus. Rünnak võib olla küll relvastatud, kuid välise “ründaja” tuvastamisega on raskusi. Rünnak võib olla “relvastatud” või “relvastamata” ja korraldatud seestpoolt, klassifitseerumata otseseks sõjategevuseks või sõjaliseks rünnakuks. Kui NATO liikmesriigi julgeolekuohvitser toimetatakse vaenuliku riigi territooriumile, ilma et ohver ise oleks teadlikult piiri ületanud, siis mis segab antud juhtumit nimetamast rünnakuks, mille korral USA president Barack Obama lubas Tallinna kohtumisel igakülgset kaitset? Suveräänsuse riive missugune! Ebaseaduslik piiriületus ja kodanikult vabaduse võtmine on piisav alus, et mobiliseerida liitlasi “üks kõigi, kõik ühe eest” tegutsema.

Eesti julgeolekutagatised on tänu NATO-le kindlamad kui eales varem, kuid muutunud julgeolekukeskkond, ohtude ja toimijate defineerimise raskused, põhjuste-tagajärgede ebaselgus, õiguslike normide mitmetähenduslikkus ja nendega vaba ümberkäimine on samavõrra suurendanud ebakindlust homse ees. Kinnas on heidetud. Hegemoonil on aeg tegutseda – enne kui olemasolev korraldus kolinal kokku kukkub. Alustada tuleks väikeste asjade/nähtuste nimetamisest nende harjumuspäraste nimedega. Elu siinsamas Läänemere kaldal oleks märksa selgepiirilisem, aga ka üksjagu turvalisem, kui me teaksime, mille vastu võiks end hädas kaitsta. Eriti siis, kui taevast peaksid lennukeid alla tooma kujutletava vaenlase “suure energiaga objektid”, ilma et diplomaatilisi suhteid oleks katkestatud ja sõjast valju häälega räägitud.

Lõpetuseks aga võiks nentida, et Venemaa vastustab Lääne hegemooniat selle enese varasalvest laenatud argumentatsiooniga. Iga järgmine Lääne hambutu katse oma mõjuvõimu tsiviliseeritud moel hoida või kasvatada pakub uusi võimalusi Venemaale talitamaks nii, nagu tema seda kõige õigemaks peab.

 



[1]  “Isa, mis vahe on “õiglase sõja” ja “lihtsalt sõja” vahel?” – ““Õiglane sõda” on see, mis on kavandamisel, “lihtsalt sõda” on aga juba toimunud.”
[2] NATO, press release 041/1999, March 24th.
[3] Vt nt: Putini ajaloolise kõne täistekst. Eesti Päevaleht, 21.03.2014.

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk

Külgpaneeli navigatsioon