Rahvusvahelise õiguse muutuv kaleidoskoop ja Eesti

Lauri Mälksoo

2014. aastal näib rahvusvaheline kord olevat tõsiselt liigestest lahti. Sõda Venemaa osalusel Ukrainas, pidevad konfliktid ja islamifundamentalismi tõus Lähis-Idas, pinged Hiina, Jaapani, Vietnami jt vahel Hiinaga piirnevates meredes annavad märku sellest, et miski ei püsi rahvusvahelistes suhetes paigal; panta rhei. Mitte ilmaasjata pole Euroopa juhtivad riigitegelased, nagu Angela Merkel, hakanud rääkima Christopher Clarki Esimese maailmasõja algust lahti harutavast ajalooraamatust, mis hoiatavalt näitab, kuidas Euroopa riigid konfliktsuse nivoo eskaleerudes “uneskõndijatena” kollektiivselt suurde ilmasõtta libisesid.[1]

Rahvusvaheline õigus on üldhuvitava teemana esiplaanile tõusnud ka meie oma Eesti kodusel tanumal. Varasematel Euroopa lõimumisaastatel ja suhtelise stabiilsuse ajal meie laiemas regioonis hakkas tunduma, et ainus rahvusvaheline õigus, mis Eesti jaoks tõeliselt korda läheb ja loeb, on selle spetsiifiline ja kõrgeltarenenud regionaalne vorm, Euroopa Liidu õigus. Suhted Moskvaga pidid ju hakkama käima paljuski läbi Brüsseli ja mõni sinisilm “vanast” Euroopast väitis koguni, et EL-i liikmena pole NATO liikmesus riikidele nagu Eesti enam olulinegi. Praegu tuletavad Krimmi annekteerimine, Venemaa sõjaline sekkumine Ida-Ukrainas ja kaitsepolitseinik Eston Kohveri kinnivõtmine piiriintsidendis meile reljeefselt meelde, et rahvusvaheline õigus jääb ka edaspidi meie peamiseks, et mitte öelda ainsaks “keeleks” suhetes idanaabriga.

Kui me ainult räägiksime rahvusvahelise õiguse keelt Venemaaga ühtemoodi ehk siis kui ainult Moskva saaks rahvusvahelisest õigusest aru samamoodi kui meie! Aga ta ju tihti ei saa. Eesti poliitilise eliidi seas domineerib arvamus, et ainus “keel”, mida Moskva tegelikult mõistab, on reaalne jõud. Kõik muu sinna juurde käiv, sealhulgas valitsuse peamiselt Washingtoni-suunaline ja siseriiklikuks tarbimiseks mõeldud retoorika rahvusvahelise õiguse olulisusest, on tühi ja pigem ebasiiras jutt. Küsimus on selles, et kui see diagnoos peab paika, siis mis siit meie jaoks edasi järeldub. Kas Eesti ikkagi üldse peaks pöörama täit tähelepanu rahvusvahelisele õigusele kui “rahvusvaheliste suhete keelele”, kui seda on niivõrd lihtne rikkuda?

Peame siin arvesse võtma, et rahvusvahelise õiguse keelt rääkida püüdes on Eesti juhtkond Moskva käest korra juba petta saanud. See juhtus 1939. ja 1940. aastal ning selle läbikukkumise sümboolseks hetkeks oli see, kui välisminister ja Tartu Ülikooli rahvusvahelise õiguse professor Ants Piip (1884–1942) – mees, kes alates 1920. aastast enam kui keegi teine oli pingutanud selle nimel, et Eesti ja Nõukogude Venemaa suhted rajaneksid rahvusvahelisel õigusel – võttis Siberi vangilaagrisse “viimase argumendina” kaasa Stalini poolt kingitud isikliku pühendusega foto.[2] Nagu paraku teame, abi sellest fotost Piibule enam polnud. Kui põhimõte pacta sunt servanda (lepingutest tuleb kinni pidada) enam ei pea, siis on ka välisriigi diktaatori armulikkus üks ebakindel asi, millele tugineda. Diktaator võib küll ohvritega mängida nagu kass hiirega – kunstiliselt kaasahaaravalt on seda kujutatud Tengiz Abuladze 1984. aastal valminud filmis “Patukahetsus” –, ent üldreeglina pistab kass hiire lõpuks siiski nahka.

Kõike seda tuleb arvesse võtta, mistõttu Eesti suhtumine rahvusvahelisse õigusesse peaks olema võimalikult realistlik, mitte naiivne-idealistlik. Ja siiski on mu peamiseks väiteks siinses essees, et rahvusvaheline õigus on Eesti jaoks “keelena” jätkuvalt oluline ja selle tähtsust ei tuleks kuidagi alahinnata. Pigem tähendab Putini Venemaa tugevnemine ja ekspansioon seda, et peaksime ühiskonnana taas hakkama rahvusvahelisele õigusele kui “keelele” senisest suuremat tähelepanu pöörama, sealjuures keskendudes rahvusvahelise õiguse võrdlevatele aspektidele (elame ju kahe maailma piiril). Rahvusvahelise õiguse kui “diskursuse” tähtsus meie konstitutsioonilise korra kui terviku seisukohast Moskva jõulise ja kohati ettearvamatu käitumise tingimustes suureneb. Rahvusvahelise õiguse kui keele mõistmine ja oskuslik kasutamine võib edaspidigi osutuda üheks vundamendiks, mis tagab eesti rahva enesemääramisõiguse teostamise. Võime rahvusvahelise õiguse keeles “rääkida” ning oma huve kaitsta ja väljendada on osa riikide “pehmest jõust”, mis on eriti oluline väikeriikide jaoks, kel “rasket jõudu” juba definitsioonijärgselt napib.

Tuleb silmas pidada, et nüüdne Vene Föderatsiooni juhtkond räägib rahvusvahelise õiguse “keelt”, tihti ka manipuleerib selle keelega, üsna vilunult ja oskuslikult. Rahvusvahelises õiguses kui distsipliinis haritud poliitikute osakaal on tänapäeva Venemaa poliitilises eliidis isegi suurem kui Eesti poliitilises juhtkonnas. NSVL eriti ei soosinud rahvusvahelise õiguse diskursuse arengut “kohtadel”, liiduvabariikides. See valdkond suuresti tsentraliseeriti; liiati oli ta mõistagi keskvõimu ideoloogilises haardes ja vabast teadusest juttu olla ei saanud. Samas on Putin, Medvedev, Lavrov, Tšurkin jt kõik omal ajal saanud tugeva baashariduse rahvusvahelises õiguses – tõsi, selle Nõukogude suurriiklikus versioonis. Samal ajal teised NSVL-i liiduvabariigid on pidanud vastavat teadmist ja teadust hakkama endale tekitama kuskilt madalamalt tasemelt, oma kompetentsi väiksemate ressurssidega üles ehitades. Nende uute (või taastatud) riikide väiksuse tõttu sõltub rahvusvahelise õiguse ekspertiis neis liigagi palju üksikutest tippudest ega ole piisavalt laiapõhjaline ja süstemaatiline.

Moskva esitatavaid rahvusvahelise õiguse argumente tasub üldiselt tähelepanelikult jälgida. Näiteks kaitseminister Šoigu väitis hiljuti, et Malaysia Airlinesi lennukiga juhtunu eest vastutab Ukraina, kuna katastroof leidis ju aset Ukraina territooriumil. Eelkõige näitab see argument, et Vene valitsus on selle intsidendi puhul oma õiguslikku positsiooni ja “kaitset” formuleerimas lähtuvalt 2001. aasta Rahvusvahelise Õiguse Komisjoni poolt vastu võetud ja ÜRO Peaassamblee heakskiidu saanud “Riigi vastutuse artiklitest”. Ka juuramaailmas on mõnikord parim kaitse rünnak ehk siis antud juhul teisele riigile kui tõenäolisele vastutajale viitamine. Tõsi, ÜRO “Riigi vastutuse artiklid” näevad ette ka mässajate vastutuse ja võõrriigi vastutuse mässajate juhtimise ja toetamise eest (vt artikleid 4–11, mis puudutavad nn omistatavuse küsimust). Sellisena muutub keskseks ikkagi konkreetne fakti ja tõestuse küsimus – quaestio facti – ehk siis tõestus selle kohta, milline konflikti osapool lennuki tegelikult alla tulistas.

Käesoleva Vikerkaare rahvusvahelise õiguse erinumbri peamine iseloomulik joon ja tõeline erilisus on asjaolus, et see arutelu toimub eesti keeles. Tõenäoliselt on see üldse esimene omasugune laiapõhjalisem eestikeelne “sümpoosion” rahvusvahelisest õigusest, läbi kogu aja – kui ehk sporaadiliselt ilmuv ja tudengite initsiatiivist välja kasvanud Martensi Seltsi väljaanne Acta Societatis Martensis välja jätta. Siinkohal on ehk paslik mõelda tagasivaatavalt kahele mehele, kellest üks lõi eestikeelse rahvusvahelise õiguse distsipliini 1920.–1930. aastatel (professor Ants Piip) ja teine hoidis seda, kuigi mõistagi ideoloogiliste kompromisside hinnaga, kodumaal elus nõukogude perioodil (Tartu ülikooli rahvusvahelise õiguse professor Abner Uustal, 1915–1985). Eeldatavasti pole vale öelda, et ilma Piibu teedrajava panuseta ei pruugiks me täna üldse rahvusvahelisest õigusest eesti keeles rääkida.

Ent Pärnus sündinud Friedrich Fromhold alias Fjodor Fjodorovitš Martensi (1845–1909)[3] legendaarne karjäär Vene impeeriumi pealinnas Peterburis tõestab, et Eestist võrsunud tegijad on mänginud rahvusvahelise õiguse diskursuse arengus suuremat rolli, kui esmapilgul paista võib – ja kindlasti suuremat rolli, kui eesti keele piiratud kasutusruum seda 20. sajandil on võimaldanud. Rootsi teadlased tegelesid rahvusvahelise õiguse eelkäijaks peetud loomuõiguse probleemidega juba 17. sajandi lõpu ja 18. sajandi alguse Academia Gustavo-Carolinas (selle Pärnu perioodil).[4] Eesti- ja Liivimaa olid toona läänemaailma osa – mis siis, et ääre-
maine – ning siinsed teadlased diskuteerisid rahvusvahelise õiguse isaks peetud Hugo Grotiuse (1583–1645) ja loomuõiguslase Samuel von Pufendorfi (1632–1694) tööde üle ajal, mil alles isolatsionismist ärkav Moskva suurvürstiriik veel jus publicum europaeum’ist suurt midagi kuulnud polnud.

Samas pole Eestist võrsunud rahvusvahelise õiguse teadus suutnud end täiesti lahti rebida Eesti kui piiririigi asukohast ja kahe suurjõu või koguni tsivilisatsiooni (Saksamaa/hiljem Lääs ja Venemaa) rajajoonest siin. Vastavalt sellele on Eesti rahvusvahelise õiguse koolkonnas alates 19. sajandist eksisteerinud, kui natuke lihtsustada, Vene-meelne (Martens, Uustal jne) ja Saksa-/läänemeelne suund (Bergbohm, Freytagh-Loringhoven, Taska jne). Tavaliselt on see koolkond, kes geopoliitiliste võimusuhete mõttes parasjagu on “alla jäänud”, teisele poolele ikka ette heitnud “ebapiisavat teaduslikkust”, “kellegi advokaadiks olemist” jne. Mõistagi pole niiviisi rääkijad seejuures ise olnud ingellikult erapooletud, vaid ka nende teaduslikud seisukohad ja teooriad on väljendanud teatud sorti “õigusväliseid” geopoliitilisi ja kultuurilisi eelistusi. Kas Eesti peaks sõbrustama pigem Saksamaaga/Läänega või saama hästi läbi Venemaaga, olema osaks ühest või teisest suurruumist, polegi “tõsiteaduslik” küsimus; pigem on see usu ja identiteedi küsimus, poliitiline küsimus. Aga niiviisi võttes on ka läänemaailmas ja kindlasti Venemaalgi suur osa rahvusvahelise õiguse diskursusest rajatud erinevatele uskudele, identiteetidele ja poliitikatele, millest nii mõnigi on teise maailmanägemusega kollisioonikursil.

Ent milline on üldse see rahvusvaheline õigus, millest praegusajal jutt käib? Kahtlemata ei suuda mu sissejuhatav artikkel ega ka käesolev arutelu tervikuna adekvaatselt katta ega markeeridagi kõiki olulisi probleeme, mille üle rahvusvahelise õiguse üleilmses diskursuses tänapäeval mõtteid vahetatakse. Kindlasti on ka iga rääkija pilt rahvusvahelise õiguse üldisest olukorrast paratamatult mõjutatud tema enese üldistest teoreetilistest (tegelikult ideoloogilistest) seisukohtadest. Olgu siis toodud minu subjektiivne pilt mõnest kaasaja rahvusvahelise õiguse põhijoonest. Esitan need seisukohad ja üldistused kolme teesi kujul ning lõppsõnas jõuan küsimuseni, milline peaks olema Eesti juriidiline välispoliitika.

 

Kolm teesi kaasaja rahvusvahelise õiguse olukorra ja arengute kohta

Esimene tees.

Vaidlused rahvusvahelise õiguse olemuse ja kehtivuse üle piirsituatsioonides, samuti jõu ja õiguse vahekorra üle rahvusvahelistes suhetes pole lakanud. 1990. aastatel väitis tuntud USA õigusteadlane Thomas M. Franck, et rahvusvaheline
õigus on astunud oma “postontoloogilisse ajajärku”; teisisõnu: pole mõtet enam vaielda selle üle, kas ta ikka on efektiivselt õigusena olemas või mitte. Mäletatavasti 19. sajandi algupoolel väitis inglise positivistlik õigusteadlane John Austin, et rahvusvahelise õiguse puhul pole tegu “päris õigusega”, vaid pigem “positiivse moraaliga”. 19. sajandi lõpu Saksamaa teadlaste seas leidus rahvusvahelise õiguse eitajaid (Völkerrechtsleugner), kelle esindatud mõtteviis aitas ette valmistada Belgia neutraliteedi rikkumist Esimeses maailmasõjas Berliini poolt. Aga see – tihti “realistlikuks” nimetatud – mõtteviis ei kadunud ka külma sõja aastatel. Näiteks Kuuba raketikriisi ajal ütlesid USA juhtivad välispoliitikud, et rahvusvaheline õigus ei saa ometi USA valikuid piirata, kui tegemist on riigi jaoks n-ö elu ja surma küsimusega.

Rahvusvahelise õiguse kohta on mõnikord öeldud, et tegu on korraga väikestes asjades ja korratusega suurtes. Samuti on öeldud, et rahvusvaheline õigus asub õiguse kadumispunktis ja rahvusvaheline sõjaõigus asub omakorda rahvusvahelise õiguse kadumispunktis (Genfi professor Marko Sassòli). Rahvusvaheline õigus toimib laitmatult iga päev paljudes kontekstides, aga ometi märkame murelikult eelkõige neid situatsioone, mil rahvusvaheline õigus ei toimi ja mil teda rikutakse näiteks vägivaldseid anneksioone või sõjakuritegusid toime pannes. Vaevalt Ukraina valitsust täna lohutaks tõdemus, et üldiselt rahvusvaheline õigus ikkagi toimib ja lihtsalt Kiievil seekord ei vedanud. Mitte ükski riik ei taha osutuda ajaloosündmuste kollateraalseks kahjuks.

Seega Franck oli liiga optimistlik või siis pigem oli seda tema – nüüdseks lõppenud – külma sõja järgne ajastu. Tänapäeval on endiselt arvestatav ka see mõttesuund, mis näitab rahvusvahelise õiguse piire,[5] selmet mantrana korrata, et “peaaegu kõik riigid järgivad peaaegu kõiki rahvusvahelise õiguse reegleid peaaegu kogu aeg”, nagu oma klassikaliseks saanud lauses väitis Columbia ülikooli professor Louis Henkin. Peab tunnistama, et rahvusvahelise õiguse suhtes intellektuaalselt kriitilist mõttesuunda esineb enim just suurriikides, kus ollakse valmis oma huve rahuldama vaatamata õiguse sätetele. Ja Eesti jaoks on oluline teadvustada, et Venemaa pole siin üksinda ainus “paha”.

Teine tees.

Universaalse rahvusvahelise õiguse osatähtsusega on Läänes kohati liialdatud. Asi on selles, et rahvusvaheline õigus niisugusel kujul, nagu selle oma eelkäijatelt oleme pärinud, on paljuski Euroopa ja Lääne ajaloo produkt. Veel 18.–19. sajandil oli rahvusvahelise õiguse sünonüümiks “Euroopa avalik õigus” (droit public de l’Europe; jus publicum europaeum). Euroopa riikide ülemvõim koloniaalajastul tähendas seda, et teised pidid selle diskursusega kohanduma, hakkama “tsiviliseerituteks” või vähemalt imiteerima “tsiviliseeritust” ning võtma üle eurooplastele kasulikud võimusuhted ja õiguslikud mõttemustrid. Niiviisi sai Venemaa rahvusvahelise õiguse “tsiviliseeritud maailma” liikmeks 18. sajandi alguses, Türgi ja Jaapan 19. sajandi lõpus, Hiina tõenäoliselt alles 20. sajandil.

Ent eurooplased pöörasid vähe tähelepanu sellele, mida need vastselt “tsiviliseeritud” õigupoolest ise mõtlevad ja tahavad. Piisavalt ei teadvustatud seda, mil määral rahvusvaheliseks õiguseks peetu paratamatult peegeldab arusaamu siseriiklikust õigusest. Suureks erandiks siinkohal oli Friedrich Martens, kes tabas ära, et riigi arusaama siseriiklikust õigusest pole võimalik lahutada tema rahvusvahelise õiguse käsitusest.

Usun, et kaasaeg tõestab Martensi hüpoteesi paikapidavust. Näiteks kui vaatame USA-d, siis kindlasti kajab USA rahvusvahelise õiguse praktikast vastu demokraatlikust messianismist tulenev kõrge enesehinnang ehk siis USA-s leitakse, et rahvusvahelist õigust pole selle riigi jaoks väga tungivalt vajagi, kuna siseriiklikus õiguses ollakse demokraatia ja inimõiguste ühe sünnimaana niivõrd arenenud ja head. Rahvusvahelist õigust nähakse mingis mõttes kui teisest õigust; lepingutest tuleb küll kinni pidada, ent USA enda heaolu jaoks pole rahvusvahelised institutsioonid üliolulised. Rahvusvahelist õigust on tarvis eelkõige “teiste” jaoks – mine tea, võib-olla endiselt ka teiste “tsiviliseerimiseks”.

Eesti murelapsel Venemaal on aga jällegi teistsugune probleem – nimelt mõjutab sealset arusaama rahvusvahelisest õigusest fenomen, mida Vene õigusmõtlejad on tavatsenud kutsuda “õiguslikuks nihilismiks” (pravovoi nigilizm). Tegemist pole pahatahtlike välismaalaste, vaid Vene enda õigusmõtlejate diagnoosiga – õigust lihtsalt ei väärtustata vene kultuuris piisavalt tänapäevani. Ja nii nagu Venemaal on endiselt probleeme omandi kaitsega ja tõeliselt vaba poliitilise konkurentsi tekitamisega (ehk siis õiguse siseriikliku dimensiooniga), nii iseloomustab ka Venemaa rahvusvahelise õiguse praktikat võimukeskne idee – et õigus on eelkõige võimu ja poliitika instrument. Kuidagi teisiti kui õiguslikult nihilistlikuks ei saa pidada seda, et president Putin Krimmi annekteerimist õigustavas kõnes tugines USA, mitte Venemaa enda seisukohale selle kohta, milline on ühelt poolt riikide suveräänsuse ja sõjalise jõu mittekasutamise ning teisalt rahvaste enesemääramisõiguse omavaheline jõuvahekord. Oli ju Moskva enda printsipiaalne seisukoht antud küsimuses enne Krimmi sündmusi olnud täpselt vastupidine.

Üldine järeldus eelöeldust on, et edaspidi hakkavad rahvusvahelise õiguse kujundamisel suuremat rolli mängima ka mitteläänelikud, n-ö teiste väärtused. Idee universaalsest rahvusvahelisest õigusest on kena idee ja võib öelda, et sellel ideel rajaneb rahvusvahelise õiguse diskursus kui selline, ent tegelikkuses tuleb rahvusvahelise õiguse reaalsuse mõistmiseks üha enam hakata tähelepanu pöörama regionaalsele, partikulaarsele ja kultuurilisele kontekstile.

Kolmas tees.

Rahvusriikide rahvusvahelise õiguse asemele või vähemalt selle kõrvale võime 21. sajandil vähemalt osaliselt saada suurruumide rahvusvahelise õiguse. Sealjuures esindab iga suurruum teatud regionaalset tõlgendust rahvusvahelisest õigusest ja selles mõttes leiab teatud ulatuses aset rahvusvahelise õiguse regionaalne killustumine. Üks võimalik tõlgendus Ukraina sündmustele on ju, et kaks suurruumi – Euroopa Liit ja Vene Maailm (või siis tärkav Euraasia Liit) lihtsalt jagavad ning määravad omavahelist piiri umbes analoogsel moel, nagu Austria-Ungari ja Venemaa jagelesid 20. sajandi alguses Balkanil ning Inglismaa ja Prantsusmaa Aafrikas.

Euroopa Liit on tänaseks saanud juba tõsiseltvõetavaks tegijaks rahvusvahelises õiguses, olles liikmesriikide esindaja (ja selles mõttes ka asendaja) Maailma Kaubandusorganisatsiooni kontekstis ja hakates koguni põhiõiguste kontekstis vastu ÜRO julgeolekunõukogule. Selle näiteks oli Kadi kaasus 2008. aastal, millega sisuliselt vaidlustati ÜRO julgeolekunõukogu õigus rakendada isiklikke sanktsioone terrorismi finantseerimises kahtlustatavate isikute vastu tingimustes, kus polnud antud võimalust süüd või süütust tõendadagi. Hiina jõulist tegevust Ida-Aasias on samuti võimalik tõlgendada püüuga sealt ruumiväline hegemoon (USA) välja tõrjuda ning oma traditsiooniliste väärtuste ja hierarhia süsteem kehtestada.

Kuigi ka tulevik tõenäoliselt ei kuulu päris sellistele suurblokkidele, nagu on kujutatud Orwelli teoses “1984”, võib siiski täheldada regionaalse rahvusvahelise õiguse tähtsuse tõusu, teatud mõttes ka universaalse rahvusvahelise õiguse ja ÜRO arvelt. Lääne kollektiivse julgeoleku alases mõtlemises on NATO teatud kontekstides juba tõusnud ÜRO julgeolekunõukogu asemele. EL-i puhul näeme, et regionaalne õigusruum on stabiilsuse ja korra, samuti majandusliku heaolu kasvatamise allikaks. Putini katse luua Euraasia Liit on EL-i mudeli pealt otseselt kopeeritud, ütles ta ju millalgi (Venemaa huvide seisukohast) tabavalt: kes ei kahetse Nõukogude Liidu lagunemist, sel pole südant, kes aga soovib Nõukogude Liitu taastada, sel pole mõistust. See lause näitab Venemaa õppimisvõimelisust – Venemaa suurus tuleb taastada uuel moel, mitte vana kopeerides. Meie, Eesti jaoks on aga oluline teada, et kõigil neil arengutel on oluline õiguslik dimensioon – õigupoolest on õigus keskseks elemendiks Euroopa Liidu toimimises (kas ka Euraasia Liidu toimimises, seda hakkab näitama aeg).

 

Järeldused

Peamine järeldus sellest kõigest on, et Eesti rahvusvahelise õiguse poliitika olgu proaktiivne ja muuhulgas ka omaenda teadusel põhinev, mitte passiivne ja pelgalt teiste väljamõeldud tõdesid korrutav. Mõelda tuleb selles valdkonnas suurelt, mitte väikselt. Ainult rahvusvahelise
õiguse uurimine ja vastavas “keeles” rääkimine riigi julgeolekut ja püsimajäämist rahvusvahelise õiguse subjektina ei taga, aga samas kes end rahvusvahelise õiguse keeles väljendada ja kaitsta ei oska, langeb kergemini suurema saagiks. Rahvusvaheline õigus on mõnes mõttes just soodsa asukohaga ja stabiilsetele väikeriikidele sobivaks keeleks. Maailma praktikast on ju teada, et just Euroopa väikeriikidel (näiteks Holland Haagiga ja Šveits Genfiga eesotsas) on ajalooliselt väljakujunenud oma nišš rahvusvahelise õiguse uurimisel ja rahvusvahelise õiguse jaoks oluliste institutsioonide võõrustamisel. Eesti rahvusvahelise õiguse koolkond saaks aga edaspidigi täita teatud sillafunktsiooni Venemaa õigusliku mõtte ja rahvusvahelise õiguse kontseptsiooni kriitilisel tõlkimisel ja tõlgendamisel läänemaailmas.[6]

Õnneks on Eesti nähtavus maailmas rahvusvahelise õiguse valdkonnas viimastel aastatel oluliselt suurenenud. 2011. ja 2014. aastal toimusid Tallinnas Euroopa Rahvusvahelise Õiguse Ühingu esinduslikud konverentsid.[7] 2015. aasta augusti lõpus leiab Tallinnas aset Rahvusvahelise Õiguse Instituudi (Institut de droit international) konverents. Niisuguseid asju Eestis nõukogude perioodil ei toimunud – peamiselt seetõttu, et Eesti polnud toona de facto rahvusvahelise õiguse subjektiks. Ei maksa alahinnata selliste sündmuste pehme jõu aspekti – rahvusvahelised eliidid “haakuvad” paremini kohtadega, mida oma silmaga näinud ja mida saab teatud mõttes omaks pidada.

Teha on Eestis rahvusvahelise õiguse valdkonnas aga veel väga palju.

Meil puudub praegu Martensi või Ants Piibu vääriline kodumaine rahvusvahelise õiguse tüvitekst; nimetagem seda õpikuks. Selle – või miks mitte mitme sellise – kirjutamine peaks olema lähiaastate ülesandeks meie väikesele, aga tublile rahvusvahelise õiguse teadlaste seltskonnale.

Teiseks ei tööta ÜRO süsteemis – peasekretariaadis New Yorgis või Rahvusvahelises Kohtus Haagis –, aga samuti ka teistes rahvusvahelistes organisatsioonides (näiteks WTO peakorteris) Eestist pärit rahvusvahelise õiguse või inimõiguste juriste. Välisministeerium peaks süstemaatilisemalt kaasa aitama sellele, et Eesti juristid saaksid nendes kohtades n-ö jala ukse vahele. Rahvusvahelise õiguse maailm on paljuski ka sotsiaalne maailm, võrgustike maailm. Kui riik pole nendes võrgustikes oma inimeste kaudu sees, siis ollakse paratamatult nõrgemas positsioonis.

Kolmandaks aga vajab meie teadus- ja kõrghariduselu vastav valdkond edasist konsolideerimist ja rahvusvahelistumist. Tarvis on vähemalt ühte kompetentsikeskust, kuhu koonduks Eesti rahvusvahelise õiguse ja Euroopa õiguse alane teadmine. Muuhulgas peaks see kompetentsikeskus tagama tõhusa täiendõppe Eesti juhtivaile riigiametnikele, sest meie riigi geograafiline positsioon on juba kord selline, et ka rahvusvahelisi läbirääkimisi pidav riigiametnik, kasvõi Piirivalve- ja Politseiametist, peaks teatud tasemel tundma rahvusvahelise õiguse “keelt” ja vähemalt teadma, kust otsida vastuseid selles keeles tõstetud küsimustele. Tõenäoliselt sobivaim sümbioos vastava kompetentsikeskuse tekkeks oleks viia kokku Tartu Ülikool kui juba 19. sajandil intensiivselt ja edukalt rahvusvahelise õigusega tegelenud ülikool ning Tallinn kui Eesti pealinn.



[1] C. Clark, The Sleepwalkers. How Europe Went to War in 1914. London, 2013.
[2] E. Tambek, Tõus ja mõõn. 1. osa. Toronto, 1964, lk 302.
[3] Vt Martensi kohta sümpoosioni ajakirjas European Journal of International Law (2014, nr 3), kus leiduvad ka siinkirjutaja ja Rein Müllersoni artiklid. (Veebilehel www.ejil.org tehakse need vabalt kättesaadavaks pool aastat pärast ilmumist trükiversioonis 2014. aasta oktoobris.)
[4] G. von Rauch, Die Universität Dorpat und das Aufdringen der frühen Aufklärung in Livland 1690–1710. Essen, 1943, lk 305 jj.
[5] E. Posner, J. Goldsmith, The Limits of International Law. Oxford, 2005.
[6] Vt ka L. Mälksoo, Russian Approaches to International Law: An Interpretation of History, Theory and Recent State Practice. Oxford, 2015 (ilmumas).
[7] Nende salvestisi saab vaadata: www.uttv.ee (märksõna ESIL).

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk

Külgpaneeli navigatsioon