Toimetajalt 10-11 2014

Suured mängud ja täiskasvanuks saamine

15 aastat tagasi kirjutas ajakirjanik Charles Clover Foreign Affairs’is: “Vähe on moodsaid ideoloogiaid, mis oleksid nii tujukalt kõikehõlmavad, nii romantiliselt hämarad, intellektuaalselt nii logisevad ja mis võiksid nii tõenäoselt valla päästa kolmanda maailmasõja, kui seda on “geopoliitika” teooria.” Praegu aga pole geopoliitika enam pelk teooria, vaid riikidevaheline praktika ja reaalsus. Koostöös Eesti Välispoliitika Instituudiga kavandatud rahvusvahelise õiguse erinumber on seetõttu kujunenud ka geopoliitika erinumbriks. Rahvusvaheline kord on tõsiselt liigestest lahti, tunnistab Lauri Mälksoo. Autorid tõmbavad paralleele nii Esimese kui Teise maailmasõja eelõhtuga, nagu ka Külma sõja ajaga. Mitu kirjutist kasutavad Vene ja Lääne mõtteviiside erinevuse selgitamiseks lingvistilist terminoloogiat: juttu on erinevatest õiguse- ja moraalikeeltest, nende valdamise, tõlkimise ja tõlgendamise tähtsusest. Venemaa viimase aasta sammude valgel on hakatud mõistma, et universaalne rahvusvaheline õigus ei ole midagi enesestmõistetavat, vaid suurvõimud vaidlustavad, kasutavad ära ja rikuvad seda pidevalt; Lääne traditsiooni kõrval leidub teisigi mõtteviise ja väärtusi; tagasi on tulnud maailma mõtestamine mõjusfääride ehk “suurruumide” terminites. Hent Kalmo essee “Utoopiline Eesti” vaeb Mussolini Abessiinia-afääri ja sellele reageerimise mõju tollasele rahvusvahelisele olukorrale, et valgustada praeguse Ukraina-kriisi mõju NATO-le ja Eestile. Autor järeldab: “Meiegi õigus põhineb jõul, ehkki hüpoteetilisel ja nähtamatul, illusioone sünnitaval kujul: tõsiseltvõetaval ähvadusel kasutada jõudu. … tõeline pööre saabub meie jaoks siis, kui see ähvardus ei ole enam tõsiseltvõetav.” Ajaloolane Kaarel Piirimäe vaatleb, kuidas teisenesid mõjukate liberaalsete publitsistide E. H. Carri ja Walter Lippmanni vaated rahvuslusele ja geopoliitikale kahe maailmasõja vahel. Mõlema süvenev skepsis peegeldas üldisemat pööret lääneriikide suhtumises väikeriikide kaitstavusse. Eiki Berg käsitleb nüüdisaegsete rahvusvaheliste organisatisoonide (ÜRO, OSCE) võimetust Venemaa korralekutsumisel. Rein Müllerson mõtisklus Ukraina-kriisist uurib, millist osa võiks mängida rahvusvaheline õigus geopoliitiliste tagajärgedega konflikti lahendamisel. Müllerson näeb praeguse konflikti idusid Lääne enda loodud pretsedentides, sekkumistes riikide suveräänsusse. Seda, kuidas Venemaa kasutab rahvusvahelise õiguse enese termineid ja mõisteid tööriistana oma sõjategevuse õigustamiseks, vaatleb René Värk. Jüri Saar võrdleb Venemaa uut hübriidsõja taktikat ehk tavapäraste sõjaliste eristuste hägustamist islami džihaadiga. Kadri Liigi arutus “Moskva tõde ja Euroopa õigus” püüab seletada Moskva praeguse juhtkonna mõttemaailma, selle tegevust juhtivaid aluseeldusi, mida Lääs pole sageli vaevunud märkamagi. “Moskva eesmärgiks pole mitte lihtsalt taastada, vaid ka taaslegitimeerida mõjusfäärid kui rahvusvahelist elu korraldav põhimõte” ning Moskva on näinud Lääne poliitkorrektses püüdluses neid küsimusi vältida pigem kavaldamist ja silmakirjalikkust. Oma tõe ja taotluste kuulutamiseks, enesele tähelepanu tõmbamiseks on Putin viimasel ajal hakanud täristama tuumarelvamõõgaga. Nende ähvarduste tähenduse üle arutlevad Andrei Piontkovski ja Jeffrey Lewis. Viimase soovitus meile kõigile ja poliitikakujundajatele eriti kõlab lihtsalt, olles seda raskemini järgitav: “Me kõik peaksime saama täiskasvanuks.”

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk

Külgpaneeli navigatsioon