Eesti rahvusluse mõtestamisest

Raivo Vetik

Raivo Vetik,
Ingliskeelsest käsikirjast tõlkinud Märt Väljataga
Eesti rahvusluse mõtestamisest

1. Sissejuhatus

Siinne kirjatöö tutvustab Ernest Gellneri ja Anthony D. Smithi vastakaid arusaamu rahvuslusest. Nende väitluses on juttu ka Eestist, sest Gellner mainib eesti rahvuslust mõnikord näitena oma modernistliku teooria toetuseks. Mina ei keskendu siin aga niivõrd selle väitluse empiirilisele Eesti-aspektile, vaid pigem kummagi lähenemisviisi epistemoloogilistele eeldustele. Gellneri ja Smithi väitlus on osa laiemast erialasest vaidlusest primordialistliku ja modernistliku koolkonna vahel.1 Pri­mordialism ja modernism kujutavad endast vastandlikke uurimisstrateegiaid, kummalgi on omad arutlusviisid ja järeldused. Arvan, et selles kontekstis oleks huvitav jälgida uurimisstrateegia mõju sellele “reaalsusele”, mida kumbki koolkond oma lugejatele esitab.

Niihästi loodus- kui humanitaarteadustes kehtib “komplementaarsusprintsiip”, mille järgi reaalsus ei ole meile puhtal ja vahetul kujul antud, sest meie uurimisvahendid mõjutavad uurimisobjekte. See kehtib ka rahvusluse uurimisel, kuid vaid vähesed uurimused arvestavad seda.2 Mu eesmärk on aidata seda lünka täita, näidates, kuidas eri paradigmade epistemo­loogilised eeldused mõjutavad nende põhiseisukohti seoses rahvuste ja rahvuslusega.

Kõigepealt kirjeldan Gellneri ja Smithi lähenemisviise, nagu need väljenduvad tekstis, mida tuntakse “Warwicki debatina”.3 Lühiduse mõttes toon ära ainult need seisukohad, millel on otsest kaalu edasise analüüsi seisukohalt. Seejärel arutlen mo­dernistliku ja primordialistliku koolkonna epistemoloogiliste erinevuste üle, keskendudes viisile, kuidas nad oma uurimisobjekti, aga ka ühiskonna ja inimtegevuse põhitunnuseid kontsep­tualiseerivad. Kolmandaks asetan ma rahvusluse uurimise paradigmad interdistsiplinaarsesse perspektiivi, kõrvutades neid teineteisele vastanduvate uurimisstrateegiatega loodus- ja humanitaarteadustes, aga ka uuemaaegsete kognitiivsete uuringutega, ning analüüsin Gellneri ja Smithi lähenemisviise selles valguses.

2. Gellneri ja Smithi lähenemisviisid

Vaadelgem kõigepealt Gellneri ja Smithi arusaamu rahvuslusest.

a) Gellner:

Mind ja Anthonyt on hakatud teineteisele vastandama küsimuses, millest on saanud rahvusluse uurimisel üks peamisi eraldusjooni, nimelt primordialistide ja modernistide vahel, ning kus üks pool ütleb, et rahvused või vähemalt mõned neist on alati olemas olnud ja minevikul on väga suur tähtsus, ja modernistid nagu mina usume, et maailm loodi umbes 18. sajandi lõpus ja miski varasem ei oma käsitletavate küsimuste seisukohalt vähimatki tähtsust. See on selge ja tähtis eraldusjoon (lk 1).

Minu põhiargument modernismi kasuks, mida ma ka käesolevas debatis püüan esile tõsta, väidab, et see etniline ja kultuuriline rahvuskollektiiv, mis Anthony käsitluses nii tähtsat rolli mängib, on üldiselt pigem nagu naba. Mõnel rahval on see olemas, teistel mitte ja igal juhul pole see kuigi tähtis (lk 2).

Niisiis ma ütleksin, et nabasid võib ju leida siin ja seal, aga üldiselt pole see eluliselt tähtis. See pole nagu hingamine, vereringe või seedimine, mille olemasolu on Aadamale hädavajalik loomishetkest saadik. Teatava fiktiivse mineviku omamine on vajalik, aga see ei pea olema reaalne minevik. Kultuuri järjepidevus on sattumuslik, ebaoluline (lk 3).

Modernismi kinnituseks leidub mõningaid äärmiselt selgeid juhtumeid. Võtame näiteks eestlased. 19. sajandi algul polnud neil enda jaoks isegi nime. Neid nimetati lihtsalt maarahvaks – erinevalt saksa või rootsi linnakodanikest ja aristokraatidest või Vene administraatoritest. Neil puudus oma etnonüüm. Nad olid lihtsalt kategooria, millel puudus vähimgi etniline eneseteadvus. Hiljem osutusid nad oma elujõulise kultuuri loomisel väga edukaks. Selle elujõud ilmneb väga selgesti Tartu Etno­graafia Muuseumis, kus iga kümne eestlase kohta leidub üks ese, ja eestlasi on ainult üks miljon. (Muuseumi kollektsioonis on 100 000 etnograafilist eset). On selge, et eesti kultuuri ei ähvarda miski, kuigi neil on kombeks lärmi lüüa vene vähemuse üle, mille jättis päranduseks Nõukogude süsteem. Tegu on väga elava ja elujõulise kultuuriga, aga see loodi niisuguse modernistliku protsessi käigus, mida ma üldistan kõikidele rahvustele ja rahvuslustele. Ja kui niisugust käsitlust mööndakse mõ­ne rahvuse puhul, siis on liiast omistada erandlikkust teistele rahvustele (lk 2).

b) Smith:

Kui rahvused ei ole fabritseeritud, siis kas nad on samal moel loodud artefaktid nagu kunstimonumendid? Ma väidan, et kuigi nende kujunemisel on sageli näha tahtliku planeerimise ja inimliku loovuse algeid, on rahvused ja rahvuslused samas ka juba olemasolevate, põlvkondade vältel tihenenud traditsioonide ja pärandite saadus (lk 3).

Modernismi-teooria kõige problemaatilisem seisukoht on see, et rahvused ja rahvuslused on moderniseerumise saadused. See eirab süstemaatiliselt etniliste sidemete ja kultuuriliste tundmuste visadust maailma paljudes paikades ja nende jätkuvat tähendust paljude inimeste jaoks (lk 4).

Minu lähenemisviis rõhutab mälestuste, väärtuste, müütide ja sümbolite tähtsust … Nende küsimuste, eriti kollektiivsete mälestuste esmatähtsa rolli kohta on ma­te­rialistlikel, ratsionalistlikel ja modernistlikel teooriatel väga vähe öelda (lk 4 ja 5).

Mis sellest analüüsist järeldub? Esiteks, poliitiliselt ja kultuuriliselt pluralistlikus maailmas, kus riikidel ja etnostel on konkureerivad arusaamad rahvusest ja selle piiridest, on etno-natsionaalsed konfliktid põlisomane nähtus. Teiseks, maailmas, kus konkureerivatel ja ebavõrdsetel riikidel läheb tarvis rahva legitimatsiooni ja mobilisatsiooni, on rahvused ja rahvuslused poliitiline paratamatus (lk 5).

Gellneri ja Smithi lähenemisviisid on hea näide vastandlikest teoreetilistest paradigmadest rahvusluse uurimisel. Ometigi ei esinda kumbki oma leeri äärmust. Näiteks tunnustab Smith Gellnerit selle eest, et too hülgab Benedict Andersoni suhtumise, kelle järgi rahvused on “kujuteldud kogukonnad”:

Vastuseks kõigile neile, kelle meelest rahvus eksisteerib ainult kujutluses ja seda saab olematuks dekonstrueerida, on Ernest alati rõhutanud, et rahvused ja rahvuslus on reaalsed ja mõjuvõimsad ühiskonnanähtused, isegi kui see, mida nad reaalselt on, erineb põhjalikult sellest loost, mida nende kohta natsionalistid ise jutustavad (lk 1).

Teisalt poleks õige liigitada Smithi pri­mordialistiks, nagu Gellner seda teeb. Pigem üritab Smith välja töötada teatavat sünteesi. Mõistagi on tema lähenemisviisis olemas primordialistlik alge, kuid samas tuleb märkida, et ta on kriitiline pal­jude primordialistliku lähenemise aspektide suhtes.4 Parimal juhul võiks Smithi nimetada üksnes väga mõõdukaks pri­mordialistiks. Kuid see, et Gellner ja Smith esindavad oma paradigmades mõõdukaid seisukohti, ei muuda neid epistemo­loogi­lisi eeldusi, millel nende seisukohad põhinevad. Eriti just Gellner on modernistliku koolkonna tüüpiline esindaja ja ta vaated iseloomustavad hästi tervet koolkonda. Gellneri vaated ongi käesolevas kirjutises eesti rahvusluse analüüsi keskmeks.

3. Rahvusluse uurimise kaks paradigmat

Visandagem nüüd primordialistliku ja moder­nistliku paradigma põhierinevused. Primordialismi tuntuimad esindajad on Clifford Geertz, Pierre van den Berghe, Tatu Vanhanen,5 modernistliku paradigma klas­sikalised esindajad on Karl Deutsch, Fredrik Barth ja Ernest Gellner.6

Esimene ja peamine paradigmadevaheline erinevus ilmneb uurimisobjekti olemuse mõistmises. Primordialistid käsitavad niihästi rahvusi kui rahvuslust etteantud substantsidena, mis on olemas olnud ennemuistsetest aegadest peale, põhinevad ürgsetel identiteetidel ja kujutavad endast looduslikke nähtusi. Inimesed kuuluvad etnilistesse kogukondadesse ja rahvustesse samal viisil, nagu nad kuuluvad perekonda. Veelgi enam, inimesel on olemas rahvus, niisama nagu tal on pikkus. Seega tuleb rahvusi ja natsionalismi uurida etteantud objektiivsete nähtustena.

Seevastu modernistid ei pea rahvusi ja natsionalismi etteantud substantsideks, vaid uusaja ühiskondlikeks konstruktsioonideks. Nad väidavad, et ligikaudu kuni Prantsuse revolutsioonini sidus inimesi ainult lokaalne lojaalsus. Rahvusidentiteet ja -ühtsus suruti peale kõrgemalt, riikide poolt, sest nad olid vajalikud majanduse ja ühiskonna moderniseerimiseks. Rahvuslikud konfliktid pole selle paradigma ko­haselt mitte sügavate juurtega iseseisvad muutujad, vaid tahtmatud kõrvalmõjud. Seetõttu tuleb rahvusi ja rahvuslusi käsitleda sõltuvana teistest, substantsiaalsematest nähtustest.

Teiseks on tähtsaid erinevusi selles, kuidas modernistid ja primordialistid mõis­­tavad ühiskonna põhitunnuseid. Mo­der­nistliku suundumuse jaoks on fundamentaalseks sotsioloogiliseks faktiks (mis ühtlasi annab selle teooria epistemo­loo­giale ontoloogilise aluse) tööjaotus: ühiskond ei saa eksisteerida ilma oma liikmete koostööta. Seda vajadust peetakse struktuuride ja tähenduse põhiliseks sünnitajaks ühiskonnas. Selle teooria järgi kujutab moderniseerumine endast ainulaadset ajalooperioodi, mis tõi industrialiseerimise käigus kaasa uue tööjaotuse ning edendas sotsiaalset mobiilsust ja kommunikatsiooni, hariduse standardiseerimist, varasemate ühiskonnahierarhiate kadu jne. Niisugusest modernistlikust vaatevinklist nähakse rahvusi ja rahvuslust nende laiemate arengute funktsioonidena. Nad pole sõltumatud muutujad, mis eri keskkondades end ise taastoodaksid, vaid muutujad, mis ker­kivad esile erilistes, uusaja tingimustes.

Selle vaateviisi taustaks on eriomane kujutlus inimloomusest: inimesed on mõis­tusolendid, kelle võimuses on oma rolle, väärtusi ja isegi enesemõistmist muuta, kui see osutub vajalikuks, et vastata uue tööjaotuse ja sellega seotud ühis­konnamuutuste nõuetele. Sedavõrd kui etnilist lojaalsust tajutakse takistusena säärasele mobiilsusele, peetakse teda selles uurimisparadigmas anakronismiks ja poliitiliste moderniseerijate lõpunilahendamata ülesandeks.

Modernistlik arutlusviis toetub süsteemiteooriale. Sellises mõisteraamistikus vaadeldakse natsionalismi kandjaks olevaid etnilisi gruppe kui põhilise, ühiskondlik-majandusliku süsteemi alamsüsteeme. Viimane on orientiiriks, millest lähtudes tuleks mõista kõiki teisi nähtusi. Seetõttu taandataksegi modernistlikus koolkonnas etnilisus ja rahvuslus diakroonilisteks poliitikaprobleemideks, mis takistavad sünkroonilise süsteemi normaalset arengut ning lõppkokkuvõttes kuuluvad kõrvaldamisele.

Kõik need modernistliku paradigma tunnused viitavad sellele, et kultuuri järjepidevus ei ole rahvusluse mõistmiseks oluline. Seevastu primordialistlik paradigma põhineb fundamentaalselt teistsugustel epistemoloogilistel eeldustel ja käsitab seetõttu kultuuri järjepidevust natsionalismi põhitunnusena. Selle vaateviisi rajajaks on saksa filosoof Herder, kes esitas orgaanilise tõlgenduse etnosel põhinevast rahvusest ning lükkas tagasi valgustuse individualistliku universalismi. Ta ei hinnanud poliitilist mõõdet kuigi tähtsaks ning pidas kollektiivse identiteedi aluseks üksnes kultuuri. Herderi jaoks on rahvus samatähenduslik keelekollektiiviga, keel aga samatähenduslik mõtlemisega, ning kuna iga keelt õpitakse kogukonnas, siis peab tema arvates iga ko­gukond mõtlema isemoodi. Siit järeldub ka, et kogukond säilitab oma kinnistunud loomust üle aegade.

Niisuguse teoreetilise vaateviisi jaoks on fundamentaalseks sotsioloogiliseks faktiks rühmadevaheliste konfliktide olemasolu. Etnilisus on loomupäraselt edasikanduv konfliktiliin, mis ulatub tagasi ennemuistsetesse aegadesse ja käivitub taas teatavates ühiskonnatingimustes, eriti kui rühmaidentiteeti tajutakse ohustatuna. Niisuguses teoreetilises taustsüsteemis ei kujuta moderniseerumine endast mingit ainulaadset nähtust, vaid tüüpilist fundamentaalsete ühiskonnamuutuste ajajärku. See toob kaasa uue tööjaotuse ja tehnoloogia, uue haridussüsteemi ja ühiskonnahierarhia, aga mis veel tähtsam: ta muudab kogu senise mõttelaadi. See tekitab vaimse kaose ja muudab möödapääsmatuks uue kõikehõlmava ja ühendava ideoloogia tekke. See on peapõhjus, miks natsionalism on viimase kahe sajandi jooksul olnud nii tähtis poliitikanähtus. Tegu on indiviidide ja gruppide normaalse reaktsiooniga fundamentaalsele ühiskonnamuutusele, mis toob kaasa uue identiteedi otsimise.

Primordialistliku vaateviisi taustaks on ka teistsugune arusaam inimsusest. Inimene ei ole esmajoones mõistusolend, vaid mõistuse ja emotsioonide vahel lõhestunud olevus. Indiviidide kohanemisvõime on piiratud, sest nende põhivajadusi ei saa muuta, nagu vahetatakse üürikesi moode. Need vajadused on püsivamad ja vähem instrumentaalsed kui amet, sotsiaalne staatus või juriidilised õigused. Etniline grupp annab just nimelt säärase identiteedi, mis neid vajadusi täidab, ning ta jääb püsima veel pikka aega pärast sedagi, kui impersonaalsemad grupid on ta traditsioonilised funktsioonid üle võtnud.

Niisugune arutlusviis leiab tuge biosotsiaalselt teoorialt, mille järgi rahvused on loodusnähtused, mis kujutavad endast sugulusrühmade laiendusi. Rahvused ja natsionalism põhinevad geneetilisel evolutsioonil ja kaasahaarava kohastuvuse mehhanismil. Biosotsiaalse teooria järgi maksimeerib nepotism indiviidi paljunemisedukust, mil­lest järeldub, et kultuuriline sarnasus ja järjepidevus on ühiskonnakorralduse põhiprintsiibid.

4. Analüüs

Visandatud paradigmad esindavad uurimisstrateegiaid, mis ei kehti üksnes natsionalismi uurimises, vaid ka mitmel muul alal loodusteadustest humanitaariani. Eespool öeldu üldistamiseks osutaksin primor­dialismi-modernismi vaidluse kahele interdistsiplinaarsele analoogile – Aristotelese ja Newtoni füüsikale ning Peirce’i ja Saussure’i semiootikale.7

Galilei ja Newtoni füüsika peamine uuendus seisnes ühe uurimisparadigma asendamises teisega – keskajal valitsenud aristotelliku füüsika empiiriline lähenemisviis asendus uusaja ratsionalismiga.8 Näiteks liikumise uurimisel oli Aristotelese meetodiks induktsioon empiiriliselt tajutavatelt faktidelt üldistusele, et kerged kehad kalduvad liikuma üles ja rasked kehad alla. Sellest lähtudes formuleeriti liikumise eri liigid ja konkreetse keha liikumisvektorit peeti määratletuks keha kuuluvusega kindlasse klassi. Niisugune teoretiseerimine viis arusaamale, et kõikidel kehadel on universumis oma loomupärane koht, mille poole nad püüdlevad.

Seevastu Newtoni meetod ei põhine em­piirilistel tajumustel, vaid teoreetilisel reaalsusekonstruktsioonil. Näiteks raskusjõud ei ole selle teooria järgi keha olemusse kuuluv tunnus, vaid kõigest kehadevaheline suhe. Kehade vaba langemise uurimisel ei keskendunud Newton empiiriliste objektide klassifitseerimisele ega üritanud selgitada nende liikumise loomulikke põhjusi, vaid huvitus hoopis sellest, kuidas kehad langevad erinevates, teadlase poolt konstrueeritud tingimustes. Niisugune arutlusviis tähistas üleminekut aristotellikult antiteetiliselt mõtlemiselt, mis liigitab etteantud substantse, funktsionaalsele mõtlemisele, mis käsitleb konstrueeritud vorme.

Lühidalt, Aristotelese füüsikas käsitletakse uurimisobjekte etteantud substantsidena empiiriliselt tajutavas ruumis, Newtoni füüsikas aga ei ole objektideks mitte substantsid, vaid punktmassid, s.o teoreetiliselt konstrueeritud üksused geomeetrilises ruumis. Sellest põhierinevusest johtuvad kõik muud erinevused nende kahe teooria vahel. Aristotelese universum on hierarhiline, sest me tajume kvalitatiivset erinevust taevakehade tsirkulaarse ja maapealse mittetsirkulaarse liikumise vahel, Newtoni universum aga on ühetaoline, sest see eeldab võrdväärsetest kohtadest koosnevat teoreetiliselt konstrueeritud ruumi. Aristotelese füüsikas käsitletakse liikumist vastava objekti sisemise potentsiaali väljendusena, Newtoni füüsikas on aga liikumine objekti funktsionaalne suhe kõikidesse teistesse objektidesse teoreetiliselt konstrueeritud keskkonnas.

Teine analoogia pärineb huma­nitaa­riast. Semiootikas on kaks teineteisele vastanduvat suundumust: Ameerika semiootika, mis põhineb Peirce’i töödel, ja Euroopa semiootika, mis lähtub Saussure’ist. Kahe koolkonna põhierinevus puudutab ka semiootika põhimõiste, mär­gi defineerimist. Seda vastandust saab kirjeldada “Peirce’i kolmnurga” kolme elemendi, objekti, tähistaja ja tähistatava kaudu. Ameerika semiootika jätab märgi mõiste määratlemisel tähistatava kõrvale – märk on objektile kinnitatud silt. Sellel on empiiriliselt etteantud olemus ning semiootika tegeleb tähistaja ja objekti su­hete liigitamisega; näiteks märk kui sümbol on määratletav kunstliku suhtena, märk kui ikoon sarnasussuhtena jne.

Seevastu Euroopa semiootika defineerib märki objekti mängu toomata – märk ei ole objektiivselt antud, vaid tähistaja ja tähistatava vaheline suhe keelepraktikas. Selles kontekstis ei ole märk objektiivselt antud substants, vaid mentaalne konstruktsioon. Saussure’i järgi ei seo märk objekti ja selle nime, vaid mõistet ja selle kõlakuju. Märk on seesmiselt ja paratamatult seotud sünkroonilise märgisüsteemi teiste elementidega, kuid tema suhe diakroonilise objektiga on juhuslik.9

Samasugune semiootiliste paradigmade vastandus kehtib ka teise põhimõiste, nimelt keele puhul. Ameerika semiootika järgi on keel nomenklatuur, teatavatele asjadele kinnitatud siltide kogum. Saussure’i semiootikas on keel suletud sünkrooniline märgisüsteem, mis määrab ära diakrooniliste objektide tajumise.

Minu võrdluse kohaselt põhineb natsionalismi uurimise primordialistlik paradigma tunnetusteoreetilistel eeldustel, mis sarnanevad Aristotelese füüsika ja Peirce’i semiootikaga, seevastu modernistlik paradigma põhineb Newtoni füüsika ja Saussure’i semiootikaga sarnastel ratsionalistlikel eeldustel. Kahe uurimisstrateegia põhierinevus tuleneb reaalsuse erinevast kontsep­tua­liseerimisest. Lähenemisviisid, mis lähtuvad empiirilisest tajust, kalduvad käsitlema oma objekte etteantud substantsidena, kuna ratsionalistlikud lähenemisviisid kalduvad pidama neid men­taalselt konstrueeritud suhetesüsteemideks. Sellest fundamentaalsest tunnetusteoreetilisest erinevusest järgneb enamik muid teoreetilisi ja empiirilisi erinevusi, sealhulgas erinevused vastavate uurimisobjektide määratlustes.

Seejuures tuleb rõhutada, et sageli ei põhine teooriate põhiväidete lahknevused erineval empiirilisel andmestikul, vaid erinevatel epistemoloogilistel eeldustel. Selles mõttes ei pruugi kirjeldatud lähenemisviisid teineteist välistada. Üks lähenemisviis ei ole loomult parem kui teine, vaid seda võib vaadata ühe viisina asju näha, mis teatud eesmärkidel on tõhus ja teistel mitte.

Ka primordialistide ja modernistide vaidlust kultuuri järjepidevuse tähtsuse üle natsionalismi mõistmisel ei tuleks näha niivõrd mitte erineva empiirilise andmestiku konfliktina, vaid pigem episte­mo­loogiliste imperatiivide konfliktina.

Vaadelgem selles valguses Gellneri väi­teid eesti rahvusluse kohta. Ta ütleb: “19. sajandi algul polnud eestlastel enda jaoks isegi nime. Nad olid lihtsalt kategooria, millel puudus vähimgi etniline eneseteadvus. Hiljem osutusid nad oma elujõulise kultuuri loomisel väga edukaks.” “Tegu on väga elava ja elujõulise kultuuriga, aga see loodi niisuguse modernistliku protsessi käigus, mida ma üldistan kõikidele rahvustele ja rahvuslustele” (lk 2).

Ma väidaksin, et see, mida Gellner ees­ti rahvusluse ja kultuuri kohta ütleb, põhineb pigem tema epistemoloogilistel eeldustel kui empiirilisel materjalil. Vaadelgem kõigepealt “kultuuri” mõiste epistemo­loogilist funktsiooni Gellneri teoorias. See on kogu tema mõttekäigu üks põhimõisteid, mis mängib kaht rolli. Gellneri järgi ei ole eesti kultuur etteantud substants, vaid moderniseerumisperioodi sotsiaalne konstruktsioon – “majanduslike ja ühiskondlike muutuste kobar, mis on alates 17. sajandist maailma muutnud” (lk 2). Selle vaateviisi järgi on moderniseerumise aluseks majanduslikud ja teaduslikud jõud, mis moodustavad teatava põhistruktuuri, mille alusel areneb välja kultuur. Selles kontekstis ei saa kultuuri mõista iseseisva nähtusena, vaid üksnes tähtsamate nähtuste funktsioonina.

Mis on niisuguse arutlusviisi epistemo­loogiline mõte? Ma väidaksin, et Gellneri teoorias kujutab majandussüsteem endast sünkroonilist tasandit Saussure’i mõttes, mille kaudu tuleb mõista kõiki teisi nähtusi. Saussure’i järgi tuleb “keele” mõistest välistada kõik see, mis ei kuulu keele enda spetsiifilisse süsteemi – näiteks keelega seostuvad etnoloogilised faktid, poliitilise ajaloo sündmused, geograafilised tingimused jne. Kõigil neil faktidel võib küll olla keelele märkimisväärne mõju, aga nad ei kuulu keelesüsteemi.10 Samamoodi peab Gellner kultuuri järjepidevusega seotud nähtusi rahvusluse mõistmise seisukohalt ebaoluliseks. Need ei kuulu ühiskonna sünkroonilisse süsteemi ja on rahvusluse mõistest välja arvatud.

Gellneri järgi muutub kultuur alles mo­derniseerumise ajal ühiskonna sünkroonilise süsteemi osaks. Moodsal ajal muutub “esmatähtsaks kõrgkultuuri valdamine; ma pean silmas kodifitseeritud kirjakultuuri, mis võimaldab kontekstivaba suhtlust. Kuu­luvus niisugusesse kogukonda ja selle aktsepteerimine ongi rahvus” (lk 3).

Otsustavateks sammudeks Gellneri arut­luskäigus on esmalt kultuuri jaotamine sünkrooniliseks süsteemiks ja diakroonilisteks muutusteks, ning teiseks seisukoht, et rahvusluse seisukohalt omab tähtsust ainult kõrgkultuur, mis kuulub sünkroonilise süsteemi juurde. Ma väidan, et niisugune teoretiseerimine ei põhine induktsioonil ja empiiriliste faktide üldistamisel, vaid pigem deduktsioonil modernistliku teooria eel­dustest. Näiteks väide, et eestlastel puudus 19. sajandi algul etniline eneseteadvus, ei vasta empiirilistele andmetele.11 Kuna “maarahvas” vastandas end sakslastele, rootslastele ja venelastele, siis oli tal ka eneseteadvus, sest eneseteadvus tähendab “meie” vastandamist “nendele”. Maarahva eneseteadvusel olid väga selged etnilised tunnused, mida võib välja lugeda Eesti Rahva Muuseumi esemetestki.

Võib väita, et Gellneri arutlustes on vas­turääkivus. Tema rõhutatud empiiriline fakt, et kaks sajandit tagasi ei olnud termin “eestlased” kasutusel, ei tähenda veel, nagu poleks tollal olnud etnilist eesti kultuuri. Tõsi küll, “maarahval” puudus tollal veel moodne rahvuslus, aga see ei tähenda, et “maarahva” etniline eneseteadvus poleks eesti rahvuslust mõjutanud. Kui Gellner ütleb, et Eesti kultuur loodi moderniseerumise käigus, siis tuleb nõustuda, et moderniseerumine lõi eesti kõrgkultuuri, aga sellest ei järeldu, nagu polnuks etnilisel elemendil eesti rahvusluses mingit tähtsust.

Selle asemel et lihtsalt postuleerida, nagu polnuks kahe sajandi tagustel eestlastel etnilist eneseteadvust, pidanuks Gellner empii­riliselt tõestama, et nende etniline eneseteadvus ei avaldanud hilisemale eesti rahvuslusele mingit mõju. Seda Gellner ei tee. Põhimõtteliselt ei saagi seda teha, sest ka hilisema eesti rahvusluse põhitunnuseks oli vastandumine sakslastele ja venelastele. Struktuurselt on tegu sama nähtusega. Muu­­­tunud on ainult vastanduse ajalooline ja ühiskondlik kontekst.

Seetõttu pooldaksin ma Gellneri ja Smithi natsionalismiteooriate võrdluses pigem Smithi lähenemisviisi, mis püüab siduda primordialismi ja modernismi erinevad positsioonid üheks terviklikuks käsitluseks. Tema järgi ei pruugi need kaks hoiakut teineteist välistada, vaid pigem täiendada. Niisugust täiendusprintsiipi on rõhutanud teisedki selle ala uurijad. Näiteks Rogers Brubaker ja ta kolleegid on väitnud, et pri­mor­dia­listlike ja modernistlike lähenemisviiside komplementaarsus põhineb osalt tõsiasjal, et nad üritavad vastata erinevatele küsimustele: “ühelt poolt, kuidas moodustatakse gruppe ning konstrueeritakse ja säilitatakse rahvasotsioloogiaid; teiselt poolt, kuidas etnilisus interaktiivsetes praktikates toimib”.12 Nad viitavad hiljutistele kognitiivsetele uurimustele, mis on näidanud, et normaalset inimtunnetust iseloomustab ühelt poolt üldine tendents pidada inimestevahelisi erinevusi loomulikuks ning teisalt jälle kalduvus pidada neid kon­teks­tuaal­seteks nähtusteks, mis kerkivad esile konkreetses kontekstis.13

Täiendusprintsiipi on rõhutanud ka David D. Laitin. Ta on kirjutanud ühe parima käsitluse etnilistest probleemidest Eestis, mis kannab pealkirja “Identity in Formation” (Kujunemisjärgus identiteet). Tema arusaam “kultuuri Januse-näolisusest” tabab hästi eespool mainitud epis­te­mo­loogilist probleemi. Laitini lähenemine põhineb Erik Eriksoni psühholoogial, mis identiteedi arenemise mõtestamisel arvestab nii bioloogiliste kui ühiskondlike teguritega. Kultuuri üks pale toob ilmsiks, et identiteedid on reaalsed ja etteantud. Eriksonile tuginedes märgib Laitin, et “inimese minataju piiritlejaks on tema perekond, kogukond ja teda ümbritsevad identiteeditüpoloogiad ning nn “eaomased identiteedivõimalused””.14 Kultuuri teine pale aga näitab, et identiteete konstrueeritakse ja rekonstrueeritakse sedamööda, kuidas ühiskondlikud olud muutuvad. Selles mõttes kalduvad inimesed ko­handama oma identiteeti ühis­kondliku keskkonna oluliste tunnuste järgi. Nad võivad kanda aja jooksul teisenevaid mitmuslikke identiteete.

5. Kokkuvõtteks

Kokkuvõtteks võib öelda, et eesti natsionalism on kompleksne nähtus, mis näitab eri kontekstides erinevat nägu. See on ühtaegu nii eelmodernne kui ka modernne. Võib isegi väita, et eesti rahvusluses on tärkamas teatavaid postmodernseid algmeid.15 Me elame globaliseerumise ajastul, kus traditsiooniliste rahvusriikide mitmed põhitunnused on muutumas. Nii­sugusel arengul on tugev mõju ka eesti rahvuslusele, eriti EL-i liikmesuse ja uusimmigratsiooni kontekstis.

Ma väidan, et natsionalismi tuleks mõ­testada komplementaarselt, vastavalt konkreetse uurimisobjekti ja -eesmärgi iseloomule. Tuleb pidada silmas, et kontsep­tua­liseerimine on kõigest tööriist, kirjelduskeel, ja üks keel ei ole loomuomaselt parem kui teine. Uurijad ei peaks otsima “lõplikku tõde” rahvusluse olemuse kohta, vaid valima oma uurimisobjekti jaoks sobiva kont­sep­tua­li­see­rimis­paradigma ja võtma sellest maksimumi.

Samas tuleb märkida, et teatavad ühiskondlikud ja poliitilised imperatiivid avaldavad uurimisparadigma valikule tugevat mõju. Sellel, et viimastel aastakümnetel on domineerinud modernistlik suundumus, on peale teoreetiliste põhjuste ka väga selge poliitiline taust. Primordialism langes pärast Teist maailmasõda tugeva kriitika alla ja muutus poliitiliselt ebakorrektseks mõtteviisiks. Ta asendus funktsionalistliku ja positivistliku lähenemisviisiga, mis osalt natsirežiimi sõjaaegse ja -eelse praktika tõttu hakkasid rõhutama rahvusluse poliitilisi ja majanduslikke aspekte ja konstrueeritust.

Teisalt jälle seostab Johan Galtung ka positivistliku epistemoloogilise paradigma ülemaailmse võimustruktuuriga: “Ühiskonnaasjadele rakendatuna kannab niisugune mõtteviis selgelt imperialistlikke tunnuseid ning sobib väga hästi keskse ja tähtsaima riigi, Ameerika Ühendriikide sotsiaalajaloo ja geograafiaga: selle võrdlemisi suure ebaajaloolisusega, sotsiaalse ühetaolisuse ja intellektuaalse homogeensusega. Sellest järeldub, et praegused muu­tused ülemaailmses võimustruktuuris toovad kaasa ka muutusi fundamentaalsetes mõtteviisides ühiskonnareaalsuse mõtestamisel.”16

Natsionalismiteooriate epistemo­loogi­liste eelduste analüüsil pole mitte üksnes teoreetilised, vaid ka vägagi praktilised tagajärjed. Praeguse postmodernse ajastu põ­hi­tunnus on globaliseerumine, mida iseloomustab kaks põhitendentsi: ühelt poolt maailma kasvav ühetaolisus majanduse ja tehnoloogia vallas, ning teisalt kasvav vajadus rõhutada vastukaaluna ühe­taolisustumisele kohalikke identiteete.17 Mõlemal tendentsil on otsene mõju rahvuste ja rahvusluse tulevikule. Nende näh­tuste adekvaatsel mõtestamisel on tähtis osa vastuste leidmisel rahvuste ja rahvusluse esitatavatele väljakutsetele.

Artikli aluseks on ettekanne TLÜ Eesti Humanitaarinstituudi korraldatud rahvusvahelisel sümpoosionil “Contested Modernities: An Inter-Disciplinary Approach” 14.–15. augustil 2006 Käsmus.

1 Vt ülevaadet sellest: R. B r u b a k e r, M. L o v e m a n, P. S t a m a t o v, Ethnicity as Cognition. Theory and Society, kd 33, 2004, lk 31–64.

2 Rahvusluse uurimisel on selles suunas ette võetud vaid üksikuid katseid: R. B r u b a k e r jt, Ethnicity as Cognition; M. B a n t o n, Epistemological Assumptions in the Study of Racial Differentiation. Rmt-s: Theories of Race and Ethnic Relations. Ed. J. Rex, D. Mason. Cambridge, 1986.

3 www.lse.ac.uk/collections/gellner/Warwick.html

Vt A. D. S m i t h, Nations and Nationalism in a Global Era. Cambridge, 1995, lk 31.

5 Vt C. G e e r t z, The Interpretation of Cultures: Selected Essays. New York, 1973; P. v a n d e n B e r g h e, The Ethnic Phenomenon. New York, 1981; T. V a n h a n e n, On the Evolutionary Roots of Politics. New Delhi, 1992.

6 Nationbuilding. Eds. K. Deutsch, W. Foltz. New York, 1963; F. B a r t h, Groups andBoundaries. Oslo, 1969; E. G e l l n e r, Nations and Nationalism. Oxford, 1990; eesti keeles: E. G e l l n e r, Rahvused ja rahvuslus. Tlk A. Andresson. Akadeemia 1994, nr 10 –1995, nr 3.

7 Vt nende analoogiate detailsemat käsitlust: R. V e t i k, The Platonism of Juri Lotman. Rmt-s: Inter-Ethnic Relations in Estonia 1988–1998. Tampere, 1999, lk 153–164.

8 A. K o y r é, De l’influence des conceptions philosophiques sur l’évolution des théories scientifiques. Rmt-s: Etudes d’histoire de la pensée philosophique. Paris, 1961, lk 231–246.

9 F. de S a u s s u r e, Course in General Linguistics. New York, 1966.

10 F. de S a u s s u r e, Course in General Linguistics.

11 M. L a a r, Äratajad : Rahvuslik ärkamisaeg Eestis 19. sajandil ja selle kandjad. Tartu, 2004.

12 R. B r u b a k e r jt, Ethnicity as Cognition, lk 52.

13 Sealsamas, lk 51.

14 D. D. L a i t i n, Identity in Formation. Ithaca (NY), 1998, lk 20.

15 R. V e t i k, The Cultural and Social Makeup of Estonia. Rmt-s: National Integration and Violent Conflict in Post-Soviet Societies. Ed. P. Kolstø. Lanham, 2002, lk 100.

16 J. G a l t u n g, Methodology and Ideology. København, 1975, lk 217.

17 M. C a s t e l l s, The Information Age: Economy, Society and Culture. Kd 2: The Power of Identity. Oxford, 1997.

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk

Külgpaneeli navigatsioon