Mõisaorjusest pangaorjusse

Kalev Kesküla

Kalev Kesküla
Mõisaorjusest pangaorjusse
Kivisildnik. Vägistatud jäämägi. Jumalikud Ilmutused. Pärnu, 2006

KIVISILDNIK. VÄGISTATUD JÄÄMÄGI. Jumalikud Ilmutused, Pärnu, 2006. (Ji; 2). 80 lk. Hind 85 kr.

“Oh, meie ei meeldi muile ikka ei kuidagi; meie meeldiksime neile ainult siis, kui – meid ei oleks

(Juhan Liiv, “Elu sügavusest”, 1910).

“kuus / miljardit inimest // kes ei hooli / sinust põrmugi // ei saa // ju eksida”

(Kivisildnik, “Vägistatud jäämägi”, 2006).

Pärnu luuletaja Kivisildniku maniakaalsevõitu tekstimasin (aurukatel?) annab märku pulbitsevatest poeesiaaurudest, kirest ühiskonnaelu roosata ja ka muuta. Sotsiaalne paatos ilmneb luuleteo kõrval ka muužanrilistes ülesastumistes. Ons Pärnu poeetiliseks genius loci’ks dr Varese barbaarne vari või on tegu temperamenditüüpide juhus­­liku kokkulangemisega? Muide, Debora Vaa-randi ütles mulle mõne aasta eest, et Kivi­sildnik on luuletajana nagu Barbarus: on ideid, on häid ridu, aga häid luuletusi on vähe. Puudub kannatus tervikut lihvida. Viimane on suuresti tõsi massiivkogu “Nagu härjale punane kärbseseen” puhul, siin kõne all olevas luulevihus on Kivisildnik enamasti nii napisõnaline, et luuletus ei jõu laiali valguda ega ära laguneda. Poeet on jätnud luuletusest järele vaid head read ja kõik muu minema visanud: “eile panin ma / Eestimaad padi näo peal / maailma ei saand”. Kas pole ses 17-silbikus kõik põhiline ära öeldud – moodsa eestlase tundeelu, patriotism ja elujanu kõnekalt avatud?

Barbaruslik protest on Kivisildnikus ühendatud juhanliiviliku ründava resignatsiooniga. Olgu toodud Liivi ja Kivisildniku teemade ja hoiakute samasuse kohta mõned näited. “Kibedusega konstateerib Liiv intelligentsi armetut asendit tolle aja ühiskonnas, kus kirjanikud peavad rasketes eluolulistes tingimustes tegelema ajalehtede “seltsitööga” ja tuimastava ümberpanemisega” (A. Vinkel, Juhan Liivi elu ja looming. Rmt-s: J. Liiv, Teosed. Tallinn, 1954, lk 36). Kivisildnik: “ükskord ma kõngen / võin endale lubada / liisimatagi” (lk 12).

“Liiv kui kirglik rõhumise vihkaja astub välja ka imperialistliku koloniaalpoliitika vastu” (Vinkel, lk 35). Kivisildnik: “Sõda on alles noor / toetan valitsuse poliitikat / õigustan ja õhutan sõda /… / tuumapomm / pühi maa pealt / moslemikonn” (lk 24).

“Luuletaja konstateerib, et verehimu, rumalus ja ebausk on vagadusega (=vagatsemisega) lähedalt seotud…” (Vinkel, lk 36). Kivisildnik: “Minu jeesus / On gladiaator /…/ ta võib tappa / Nii odaga kõhtu / Kirvega selga kui / Piibliga pähe lüües” (lk 71).

“Luuletaja paljastab oma aja ühiskonna inimeste karjääri- ja tundetut saamahimu, meelsuse muutumist materiaalsete kasude eesmärgil…” (Vinkel, lk 36) Kivisildnik: “Noor veiko märka / kirjutas, et tahab / tappa ja põletada / nüüd on ta reformi / erakonnas ja keegi / ei küsi kas tahad” (lk 26).

“Rikaste kullaorjusele, kõrkusele ning silmakirjatsemisele vastandatud siirast lihtsat, seltsimehelikku elulaadi leiab luuletaja kehvikute keskel, saunahurtsikus” (Vinkel, lk 36). Kivisildnik: “sarnaselt lihtinimestega / on mulgi suht vilgas suguelu / armastan ja nii edasi” (lk 57).

Ning võtkem kokku. “Liivi ühiskondlikul teemal kirjutatud lüürika põhimotiiviks on kahe maailma – rikkuse ja vaesuse vastuolu terav tunnetamine” (Vinkel, lk 34). Kivisildnik: “lihtinimene on / nagu savi / või eesli sõnnik // surud ta pangalaenu / vormi ja viskad / müügisurve tulle / saad tellise / millest võid ehitada / midagi jälki”. Ei saa salata, et Kivisildniku laenuorjuses lihtinimese-kujutustel on eksistentsiaalset masendavust.

Teeneka Liivi-uurija Aarne Vinkeli (temagi nimetab Liivi kangelast “lihtinimeseks”!) kaasabil saime kinnitust, et Kivisildnik astub eesti luule peateel, lausa Alatskivi poeedi jälgedes. Ja ta kuulub Liiviga kokku nii ainelt kui paatoselt – seega hoopis üldisemalt ja põhimõttelisemalt, kui hommage Liivile, allusioonitsükkel “Mina pean Liivi preemia saama” paista laseb. Samas tuleb nentida Liivi-improvisatsiooni virtuoossust. Kivisildnik mahutab oma Liivi-mängu tublisti huumorit ja sürrealismi, samas on temas ka mingit liivilikku, lõpuniminevat, head seltskondlikku käitumistava eiravat väljendusvabadust. Kas Liivil ja Kivisildnikul on ka vaimset lähedust? Ma pole arst, et seda öelda.

Vahest ainsaks – ja kummagi ajastule iseloomulikuks erijooneks – on Liivi rahvusluse puudumine Kivisildnikul. Motos toodud Liivi tsitaadi “meie” on kahtlemata eesti rahvas, Kivisildnik on moekalt individualistlik, tema luuleobjekt on üksikisik.

Kivisildnik on ühtlasi mängur ja eesti luulesõna vang. Tema tekst kirendab allusioonidest. Samas on ta mässav vang. Ta elab teispool Liivi-järgsete luuletajate hu­manistlikku traditsiooni. Ta ei avalda armastust, ei paku lohutust, ei sisenda julgust ega luulenda eestluse igikestvust. Hirmus kui needmise ajalugu on meieaegse võlaorja elu. Suits, Tuglas ja Alver on Kivisildnikule nagu järjest paremaks muutuvad pesupulbrid.

Niisiis on Kivisildnik rahvuse sõnnikuste juurte Liivi juurde tagasi tulnud. “Mõisad põlevad / saksad surevad / matsid jäävad matsideks” (lk 12).

Üleliigsetest ridadest loobumine on Kivisildniku värsi habemenoaks teritanud. Muljetavaldav raamat, “väga vajalik ja õigeaegne raamat”, nagu olevat öelnud Stalin Leberechti “Valgus Koordis” kohta. Ainult et kuhu siit edasi minna? Satiiripõhi on käes.

Olen mõelnud, et kui väsimatu rooskaja, sisyphoslik ühiskonnasanitar Kivisildnik ja kosmilisi tundevärinaid registreeriv Doris Kareva oma poeetilised leivad ühte kappi paneksid, oma luulevaimu teineteise omaga tõuparandaksid, siis peaks sündima uut mõõdet ja kvaliteeti. Aga eks selliseid soovitusi on ju tore anda, aga pea võimatu teostada.

Ma ei tahaks Kivisildnikust kuigi pikalt kirjutada. Kurikuulus Pärnu poeet ja ühiskondlik mõtleja on oma luulemeetodilt mulle niivõrd lähedane, et temasse süüvides peaksin ka lahkama iseennast, miks minus nii paljud teised eesti luuletajad kõnelevad.

Tõdegem, et Kivisildniku verbaalne leidlikkus ja mässulisus sisendavad lootust luule vastupanuvõimesse maailmas, kus “…elu käimapanevaks jõuks on töötajate kurnamisest toituv omandimeel ja rikastumiskirg” (Vinkel, lk 34).

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk

Külgpaneeli navigatsioon