Prantsuse ühiskonna väljavaateid pärast valimisi

Jean-Pierre Minaudier

Jean-Pierre Minaudier,
tõlkinud Indrek Koff
Prantsuse ühiskonna väljavaateid pärast valimisi

Tundub, et Prantsusmaal 2007. aasta aprillis ja mais toimunud presidendi- ning kohe juunis järgnenud parlamendivalimised pakkusid välismaalastele väga suurt huvi. Kindel on see, et ka prantslased jälgisid neid kirglikult. Vastakuti seisid kaks noort ja uuendusmeelset kandidaati, kes on mõlemad ühtviisi osavad meediaga suhtlejad. Usutavasti lõid valimised hingekella ajastule, mil Prantsusmaa ärritas ja viis meeleheitele isegi kõige franko­fiil­semaid välismaalasi nagu ka väga paljusid prantslasi. Kas kardinaalselt uue tuleviku lootused on põhjendatud? Kas Prantsusmaal koidavad radikaalsed muutused? Järgmistel lehekülgedel püüame neile küsi­mustele vastata.

Prantsusmaad kirjeldatakse sageli kui alla käiva majandusega endassesulgunud riiki, mis keeldub moodsa maailma arenguga kaasa minemast, kus valitseb kibestunud arhailine natsionalism ning mis ettepanekute tegemise asemel oskab vaid vastanduda, nagu 2005. aastal näitas prantslaste vastuseis Euroopa põhiseadusele. Mulle tundub, et kas või majanduslikust vaatevinklist on olukord siiski nüansirikkam, eelkõige aga näib, et kevadel toimunud valimised sisendasid mitmeski mõttes julgust.

 

Esimene hea uudis on populistlike jõudude, eriti aga Rahvusrinde populaarsuse langus: prantslased andsid Rahvusrinde juhi poolt vaid 11% häältest, heastades nõnda kohutava häbipäeva, 2002. aasta 21. aprilli, mil vulgaarne, rassistlike vaadetega ja fašismi kalduv populist Jean-Marie Le Pen kogus kahekümne aasta jooksul üha kasvanud valimisedu krooniks ning tänu erakordselt madalale valimisaktiivsusele, vasakparteide killustatusele ja president Jacques Chiraci ebapopulaarsusele 16% häältest ning jõudis presidendivalimiste teise vooru (kus võistlevad omavahel kaks esimeses voorus enim hääli saanud kandidaati). “21. aprilli trauma” seletab muuseas sedagi, miks 2007. aasta presidendivalimistel osales nii palju valijaid: kõik need viis aastat kannatasid prantslased jälestusväärse mulje all, mille nende riik maailmale oli jätnud – ometi peavad paljud neist Prantsusmaad ikka veel “inimõiguste kodumaaks”, loomu poolest progressimeelseks riigiks, mis on eeskujuks kõigile maailma rahvastele.

Järgmiste presidendivalimiste ajal on Le Pen 83 aastat vana ning tema partei, mida parlamendivalimiste majoritaarne süsteem sugugi ei soosi, on populaarsust kaotamas: ilmselt on üks poliitiline tsükkel kõigi kergenduseks ümber saamas. Kui lisame Rahvusrinde langusele alla 2% häältest kogunud kommunistliku partei agoonia ja trotskismi järeltulijatest äärmusvasakpoolsete kehva tulemuse, siis näeme, et prantslased pole eales varem andnud nii vähe hääli protestivaimu esindavate ning suuremal või väiksemal määral demokraatiavaenulike parteide poolt: võib-olla on see vana maa, mis on näinud nii palju revolutsioone ja vasturevolutsioone, ülestõuse ja nende mahasurumisi ning tõelisi, loodetud või matkitud kodusõdu, lõpuks ometi jõudmas küpse ja mõistliku, läbirääkimistel ja kompromisside otsimisel põhineva moodsa poliitika ajastusse.

Mõõdukate vasakpoolsete kandidaadi Ségolène Royali väga populistlik valimiskampaania teeb siiski muret: lubades panna aluse traditsioonilisest poliitilisest eliidist sõltumatule “otsedemokraatiale”, koheldes omaenda erakonda, sotsialistlikku parteid, sügava põlgusega, muutes valimiskampaania äärmiselt isiklikuks ja väljendades soovi saada mitte üksnes prantslaste presidendiks, vaid ka nende “emaks”, seistes vägagi konservatiivsete poliitiliste väärtuste eest (kord, perekond, rahvus) ning pannes näiteks korduvalt ette, et noored kurjategijad võiks saata sõjaväelise kallakuga kinnipidamisasutustesse, jättis äärmusparempoolse sõjaväelase tütar Ségolène Royal mulje, et võtab teadlikult või ebateadlikult poliitikas eeskuju Ladina-Ameerika populistlikelt riigijuhtidelt: muidugi mõista argentiinlannalt Eva Perónilt, kuid eelkõige pigem kahes riigipöördes osalenud endiselt sõjaväelaselt, Venezuela presidendilt Hugo Chávezilt, kes on end raskustega vasakpoolseks poliitikuks moondanud ning kellest on nüüd saanud Kuuba stiilis autoritaarse sotsialismi ihaleja. Poliitika niisugune ladinaameerikalikustamine aga ei leidnud prantslaste poolehoidu, seda enam et valimiskampaania käigus mõjus Ségolène Royal ebapädevalt ja liiga improvisatsioonialtina.

Tema lüüasaamine ja tõsiasi, et sotsialistlik partei Royali üleüldse kandidaadiks esitas, hoolimata enamiku partei liidrite vaenulikkusest ja peamiselt nende aktivistide survel, kes rõhutasid tema sugu – see kõik näitab, kui suures segaduses on Prantsusmaa vasakpoolsed, kes ei suuda leida päris endi keskelt tõusnud ja vasakpoolseid väärtusi kandvat liidrit; Royali potentsiaalseid valijaid, neid rohkearvulisi prantslasi, kelle kõrvus sõnad “natsionalism” ja “liberalism” kõlavad kui roppus, ärritasid eelkõige sotsialistide kandidaadi lakkamatud natsionalistlikud vihjed, tema miitingutel lehvinud riigilipud ja kõlanud “Marseljeesid” ning tema (suhteliselt) liberaalsed vaated majandusele. Viiendal vabariigil on olnud ainult üks vasakpoolne president, François Mitterand; järgmist ei tule ilmselt niipea.

 

Teine hea uudis on see, et Prantsusmaad valitsetakse jälle. President Nicolas Sarkozy astub ametisse pärast kahe eelmise presidendi lõputuna näinud kesist valitsemisperioodi: sellesse vahemikku mahtus François Mitterrand’i teine ametiaeg (1988–1995), millele vajutasid pitseri presidendi haigus, 1981. ja 1982. aasta ebaõnnestunud sotsiaalsed ja majandusreformid ning poliitilised ja finantsskandaalid, eelkõige aga Jacques Chiraci kaks õnnetut ametiaega (1995–2007), mis jätavad ebameeldiva mälestuse sümpaatsest ebapädevusest, rõõmsameelsest tegevusetusest ja korruptsioonist. Kui mõni päev pärast Chiraci ametiaja lõppu küsis ajakirjanik möödujalt, mis eelmise presidendi 12 valitsemisaastast meelde on jäänud, sai ta vastuseks: Mehhiko õlu Corona, mida Chirac populariseeris… Presidendi püsiv ebapopulaarsus (Chirac pole valimiste esimeses voorus saanud kunagi rohkem kui 21% häältest) ning meeleheitele ajav mulje, et ta ei tee midagi Prantsusmaa allakäigu takistamiseks, põhjustasidki suuresti protestihäälte osakaalu tõusu, millest tulenes nii Rahvusrinde ja vasakäärmuslaste edu kui ka Euroopa põhiseaduse mahahääletamine 2005. aasta referendumil; paremäärmuslased said hääli juurde ka vastuolude tõttu, mida põhjustas paremparteide toetajate häältega valitud Chiraci visa püüd valitseda kooskõlas kesk- ja vasakparteide vaadetega (selle taga oli tema otsustusvõimetus ning soov jõuda kõiges konsensusele), samuti aga kolm “kooseluperioodi” (1986–1988, 1993–1995, 1997–2002), mil üht leeri esindav president ja teisest leerist pärit valitsus juhtisid Prantsuse riiki vastastikuse vihkamise vaimus. See halvas riigi arengu, kuid õnneks viidi 2000. aastal läbi põhiseaduse reform, nii et sääraste episoodide tõenäosus on edaspidi oluliselt väiksem.

Nüüd on Prantsusmaa saanud noore ja üliaktiivse presidendi, kes tahab kiiresti tegutseda ja elu käima lükata. Tegemist on presidendiga, kes räägib otsest ja selget keelt, kes ei häbene iseenda ja oma poliitilise leeri ideid ning kes näitab ennast sellisena, nagu ta on, ega püüa mängida mingit rolli (nagu näiteks parempoolsete vaadetega Mitterrand, kes mängis võimule pääsemiseks vasakpoolse poliitiku ning kirjanike ja kunstnike sõbra rolli) – ta võib minna isegi nii kaugele, et näitab kompleksivabalt välja sügavat harimatust (ta on vähemalt viimase viiekümne aasta jooksul esimene riigijuht, kes pole olnud koolis hea õpilane ega ole poliitikasse tulnud äärmiselt eksklusiivse eliitkõrgkoolide süsteemi kaudu) ning ettevõttejuhile kohast elustiili ja uusrikka maitse-eelistusi: valimiskampaania viimase teledebati ajal helkis tal randmel 22 500 eurot maksev Rolexi kell! Niisugune käitumine, mis sarnaneb Silvio Berlusconi tegevusega Itaalias, šokeerib teatavat osa prantslasi, kes peavad kultuuri ja võrdsust väga oluliseks – Prantsusmaal avaldavad ministrid meelsasti luulekogusid või ajalooliste suurkujude biograafiaid, kuid ei pea rikkusega laiutamist heaks tooniks: näiteks on väga ebaviisakas kelleltki küsida, kui palju ta teenib. Uue presidendi palavikuline aktiivsus tekitab kerget peapööritust ja võib pöörduda tema vastu, kui see ei anna tulemusi; seniks aga valitseb pärast kakskümmend aastat kestnud tegevusetust pigem kergendus.

 

Ilmselgelt on Nicolas Sarkozy kõnede toon ja sisu välismaal ning arvatavasti ka Eestis märksa paremini kuuldavad ja ka mõistetavad kui Jacques Chiraci seisukohad. Lähiaastatel on Prantsusmaa positsioon tõenäoliselt NATO-meelsem ja liberaalsem ning arvatavasti loobutakse harjumuseks saanud natsionalistlikest vägitegudest, nagu näiteks vastuseis Ameerika vägede viimisele Iraaki 2003. aastal, samuti aga (loodetavasti) oma igipõlisest ülbusest, eriti sedasorti solvangutest, mida Chirac lasi sama diplomaatilise kriisi aegu osaks saada Kesk-Euroopa riikidele; Prantsusmaa hakkab Euroopas tegutsema konstruktiivsemalt ning suhtub arvatavasti ettevaatlikumalt Venemaasse, kellega Chirac hoidis häid suhteid kui relvavennaga natsismivastases võitluses ja muidugi ka energiavarustuse seisukohast suurt kaalu omava riigiga. Sarkozy ei kuulu enam sellesse põlvkonda, mille kõik esindajad, ka parempoolsed, käsitlesid venelasi (ja kommuniste) kui relvavendi, kindlasti aga ei ole ta ka uus de Gaulle: ta usub globaliseerumisse ega arva, et Prantsusmaa suudab USAga rääkida kui võrdne võrdsega, samuti ei arva ta, et Prantsusmaal oleks kaasasündinud õigus Euroopa ülesehitustööd juhtida.

Eestlastel ei maksa siiski liigselt illusioone teha: prantslased pole muutunud, nad on endiselt veendunud, et just nemad on maailma keskpunkt ning et neil on maakera probleemidest ülesaamiseks pakkuda progressiivne lahendus. Chiraci suhtumine oli 2003. aastal äärmiselt populaarne nii vasak- kui ka parempoolsete seas, Georges Bushi aga peavad väga paljud prantslased (kes ei ole sugugi kõik vasakpoolsete vaadetega) uueks Hitleriks. Sarkozyl, kes on siiski endise gollistliku partei esimees, tekib varem või hiljem päris kindlasti kiusatus asuda valimiste seisukohast väga kasulikule natsionalistlikule ja Ameerika-vastasele seisukohale.

Samuti ei maksa oodata, et Prantsusmaa loobub oma range ilmalikkuse põhimõttest, ehkki Sarkozy on soovitanud seda mõningal määral leebemaks muuta: nimelt pani ta ette, et riik võiks rahastada mošeede ehitamist, mis praegu on ebaseaduslik (ettepaneku tagamõte on vältida islamiäärmuslaste kapitali kasutamist), kuid loobus valimiskampaania käigus sellistest väga ebapopulaarseks osutunud julgetest käikudest. Riigis, kus 31% elanikkonnast teatab, et ei usu jumalat, ning kus isegi aktiivsed katoliiklased suhtuvad kiriku osalemisse poliitikas väga vaenulikult (kas või sellepärast, et 80% neist ei pea õigeks kiriku seksuaalmoraali), peetakse ilmalikkuse põhimõtet pea üksmeelselt kaks sajandit kestnud demokraatliku korra üheks peamiseks saavutuseks.

Möödaminnes tuleks ehk märkida ka seda, et uue presidendi isa on küll ungarlane, kuid eestlaste suhtes ei ole sellel mingeid konkreetseid tagajärgi, välja arvatud vahest pisut vähem naiivne suhtumine Venemaasse. “Nagybócsai Sàrközy Miklós” vihkab oma isa, kes ta lapsena pooleldi hülgas, ega räägi ungari keelt: ta on tüüpiline selliste immigrantide esindaja, kes integreerumise nimel lõikavad oma juured täielikult läbi (liiatigi on ta üksnes pooleldi ungari päritolu: üks tema vanaisa oli Kreeka juut ja üks vanaema põline prantslanna). Ta vilistab Ungari ja soomeugrilaste peale: Prantsusmaal ei tea peaaegu keegi, mida tähendab soomeugrilane (enamik inimesi arvab üldse, et ungarlased on slaavlased!), ja nii või teisiti ei leia mitte keegi, eriti aga mitte uus president, et sugulaskeelte rääkimine ja ühine päritolu looks mingi kultuurilise või ühistel huvidel põhineva kogukonna või vendluse.

Eelkõige on üsna väikese häälteenamusega (53% häältest) ametisse valitud Sarkozy president, kelle suhtes pole kerge leida üksmeelt: tema võit jagas prantslased kahte leeri – valimistepäeva õhtul süüdati tänavatel nii mõnigi auto, poolteist kuud hiljem võib aga tema poolt hääletamise eest ikka veel sõimata saada! 1789. aastast pärinev igipõline lõhe vasak- ja parempoolsete vahel pole kuhugi kadunud, ehkki majanduslikus ja sotsiaalses plaanis on mõlema leeri programm üpris sarnane: vastupidi, väga pingeline valimiskampaania puhus kired veelgi enam lõkkele. Ometi sai tsentristlik kandidaat François Bayrou, kes kinnitas, et püüab selle lõhe kaotada, 18% häältest, mis on igati korralik tulemus; ent kuna ta jäi kolmandaks, ei pääsenud ta teise vooru ning parlamendivalimistel sai tema partei täieliku hävingu osaliseks.

Uus president, kompleksivaba parempoolne poliitik, kes väljendab avalikult oma viha 1968. aasta mai vabameelse kultuurilise pärandi vastu, tekitab sügavat muret vasakpoolsetes, kes on harjunud Jacques Chiraci tsentristliku ja konsensusliku hoiakuga ning eelkõige sellega, et alates 1945. aastast on pidevalt oldud tooniandjad ja intellektuaalse debati tugevam pool; vasakpoolsed on veendunud, et Nicolas Sarkozy on sügaval sisimas fašist, ning muidugi teeb see neid väga murelikuks. Valimiskampaania ajal kujutati Sarkozyd homoseksuaalsete aktivistide rühmituse Act Up Pariisi seinu katvatel plakatitel surnupealuuna, millele oli lisatud loosung: “Sarkozy 2007–2012, seda me üle ei ela, ja teie ka mitte”. Ometi ei ole lahutatud ja uuesti abiellunud Sarkozy mingi eriline traditsioonide väärtustaja, ning ehkki ta soovib tugevat täidesaatvat võimu, pole ta kunagi üles näidanud demokraatiavaenulikkust: vastupidi, pärast võimuletulekut on ta sageli küsinud ametiühingute arvamust ning näiteks Rahvusassamblee rahanduskomisjoni esimehe koha andis ta opositsioonile. Seevastu on Sarkozy Rahvusrinde valijate enda poolele meelitamiseks üle võtnud osa selle erakonna programmilisi seisukohti, seda eriti julgeoleku, avaliku korra ja immigratsiooni valdkonnas: ta on öelnud asju, mida väga paljud on käsitanud kui solvangut (näiteks nimetas ta kord äärelinnapätte “rämpsuks”, mispeale vasakpoolsed süüdistasid teda selles, et ta tähistas selle nimetusega kõiki immigrantide peredest pärit äärelinnanoori). Presidendina lõi ta immigratsiooni-, integratsiooni- ja rahvusidentiteediministeeriumi, mille ülesandeks on muuhulgas immigratsioonitingimuste karmistamine, ning see on esile kutsunud väga ägedat protesti ja mitmed immigrantide integratsiooni küsimustega tegelevate komisjonide liikmed on seetõttu koguni tagasi astunud. Asi on nimelt selles, et Prantsusmaal kutsub ministeeriumi nimetus esile ebameeldivaid mälestusi, konkreetsemalt seoses aastatel 1940–1944 osa Prantsusmaad valitsenud natsionalistliku, ksenofoobse ja natsimeelse Vichy diktatuurirežiimiga.

Olulise vähemuse sügav umbusk (eelkõige puudutab see immigrantide järeltulijaid: 94% Prantsuse moslemeid hääletas Sarkozy vastu!) võib poliitikale tõsist survet avaldada, ehkki presidendil on Rahvus­assamblees piisav enamus, et järgmised viis aastat rahulikult oma võimu teostada; Prantsusmaa on veel kaugel Skandinaavia või Eesti tüüpi rahulikust ja konsensuslikust poliitikast, vasak- ja parempoolseid ühendav koalitsioonivalitsus nagu näiteks Saksamaal on endiselt täiesti mõeldamatu. Rahutusigi võib jälle ette tulla. Vägagi võimalik on ka see, et aastal 2012 muutuvad Prantsusmaa poliitiline suund ning ühtlasi seisukohad ja välispoliitika taas kord kardinaalselt ning et Sarkozy tekitatud kõrvalekaldest jääb vaid mälestus.

 

Samuti puudub Prantsusmaal üksmeel liberaalse majanduse suhtes, ehkki vasakpoolsetel pole siin välja pakkuda selget alternatiivi: see teema jagabki vasakpoolsed kahte leeri, mis on üks nende suuremaid nõrkusi. Seevastu Nicolas Sarkozy, kes on pigem liberaal (vähemalt prantslase kohta küll), ei esinenud oma kampaanias kuigi liberaalsete vaadetega, kuna ta teab, et häälte korjamise seisukohast ei ole liberaalsus eriti tulus – Prantsusmaal pole isegi paremparteid täiesti sajaprotsendiliselt liberaalsed. Kas Prantsusmaa majanduse juhtimise viis saab niisuguses olukorras põhjalikult muutuda? Kas Thatcheri või Reagani revolutsioon oleks Prantsusmaal võimalik? Ilmselt mitte, ja ega seda soovitagi: see tooks tõenäoliselt kaasa väga palju segadust ja president on sellest teadlik.

Prantsuse majandus pole muuseas Rootsi omast rohkem riigistatud… Liiatigi ei ole Prantsusmaal asjad vaatamata muret tegevatele allakäigumärkidele siiski sugugi mitte nii halvad kui Suurbritannias 1979. või USAs 1980. aastal, kui Margaret Thatcher ja Ronald Reagan võimule tulid. Prantsusmaa majandus on maailmas jätkuvalt viiendal kohal, tööstus aga Euroopas Saksamaa järel teine; Prantsuse ettevõtted on esindatud kogu maailmas, näiteks autotööstuse (Renault), ehituse (Bouygues), relvatööstuse (Dassault) või jaekaubanduse sektoris (Carrefouri supermarketid), ehkki elektroonika ja informaatika vallas pole neid kuskil näha. Transpordivõrk on arvatavasti maailma parim (eelkõige kiir- ja raudteede ning metroo valdkonnas), Prantsusmaa ekspordib ronge ja lennukeid (mida toodetakse koostöös Saksamaaga) ning Air France on Euroopa suurim lennukompanii.

Prantslaste elatustase, mis on alates 1960. aastatest üks kõrgemaid maailmas, tõuseb jätkuvalt (tõsi küll, aeglasemalt kui anglosaksi maades või ka Eestis), hoolimata üsna aeglasest majanduskasvust ja eelkõige vaatamata üha kasvavale ebavõrdsusele, kõrgele töötuse määrale (8% aktiivsest elanikkonnast) eriti noorte seas ning tervete rahvakihtide, eriti immigrantide üha suuremale ühiskonnast isoleerumisele; raskustesse sattunud elanikkonnakategooriad moodustavad seni siiski väga väikese vähemuse. See-eest on kuni 1950. aastateni suures vaesuses elanud pensionärid nüüd sama rikkad kui töötav elanikkond; riigiametnikke on palju rohkem kui Eestis (neljandik prantslasi töötab otseselt või kaudselt riigi heaks) ning nende töötasu on maailma kõrgemaid, ka õpetajate ja õppejõudude elukvaliteet on tänu väga pikale puhkusele erakordselt kõrge. Alates 1947. aastast on arstiabi kõigile suures osas tasuta; maksud on kõrged, aga riik on ka helde – ebavõrdsuse ja kõikvõimalike puuete kompenseerimiseks on kasutusele võetud terve rida toetusi.

Ometi valitseb alates 1980. aastatest kõigi nende saavutuste jätkumise suhtes pessimism: paljudel prantslastel on tunne, et “sotsiaalne lift on rikkis”, mis tähendab seda, et tööliste ja teiste madalama astme töötajate või immigrantide lastel on üha raskem ühiskonnaredelil ülespoole tõusta. Isegi keskklassil on tunne, et nad jäävad vaesemaks, kardetakse, et ühel päeval elatakse jälle kui mitte proletariaadi tasemel, siis vähemalt ebastabiilsetes tingimustes; eriti sügavalt šokeerib paljusid prantslasi sissetulekute süvenev ebavõrdsus. Kõige rohkem aga teeb ilmselt muret tunne, et Prantsusmaa elab võlgu, kulutab rohkem, kui teenib, ja seda juba pikka aega. Riik on üha suuremates võlgades (majandusteadlased on välja arvutanud, et juba sündides on igal prantslasel 17 000 euro suurune võlg); sotsiaalkindlustuse, eriti pensioni- ja haigekassa eelarves laiutab üha suurem puudujääk. Demograafiline kriis pole kaugeltki nii terav kui Eestis (Prantsusmaa sündimus on Iirimaaga võrdselt Euroopa Liidu kõrgeim, samuti toetab demograafia dünaamikat immigratsioon), kuid samas annab elanikkonna vananemine üha enam tunda: see avaldab tugevat mõju pensionisüsteemile, mida rahastatakse aktiivselt elanikkonnalt võetavate kõrgete maksude eest, ning tervishoiukulutustele. Mõned kardavad umbes samasugust arengut nagu alates 1930ndatest Argentiinas: riik vaesub järk-järgult, tõmbudes samal ajal endasse, võttes üha uusi ja uusi populistlikke meetmeid, mida pole võimalik rahastada, ning peletades eemale ettevõtjaid ja investoreid – õnneks on Prantsusmaa ELiga liiga tihedalt integreeritud, et niisugune kollaps võiks tõenäoliseks osutuda.

 

Pessimismi toidab ka üks segasem tunne. See on tunne, et Prantsusmaal pole maailma asjades enam mingit kaalu ning et Prantsusmaa on eriti kultuurilises ja ideoloogilises plaanis kaotanud suure osa oma mõjust. Prantslased igatsevad (ja see on täiesti mõistetav) taga neid kaugeid aegu, mil Kant, olles kuulda saanud, et Prantsuse sõjavägi on Saksamaale tunginud, unustas selle emotsiooni tõttu esimest ja viimast korda elus oma igapäevase jalutuskäigu Königsbergi tänavatel; mil Beethoven pühendas prantsuse rahvale sümfoonia; mil itaallane Garibaldi astus (kolme põlvkonna jagu hiljem, 1870. aastal) Prantsuse armeesse, et kaitsta “inimõiguste kodumaad” preislaste rünnaku vastu, ning neid vähem kaugeid aegu, mil Jean-Paul Sartre oli veel kogu maailma noorte revolutsionääride vaimne isa… See on üks Ameerika-vastase salaviha seletusi: kogu maailma pilgud on pööratud Washingtoni poole, prantslased aga ei suuda sellega ikka veel leppida, nii nagu nad ei suuda leppida ka oma keele tähtsuse kadumisega – nad on võõrkeelte suhtes endiselt tõrksad ning leiavad, et hoopis välismaalased peavad prantsuse keelt oskama. President Sarkozy illustreerib olukorda suurepäraselt: tema inglise keele oskus on katastroofiliselt halb.

Prantsusmaa kultuuriline provintsistumine on paari viimase põlvkonna vältel vaieldamatult kiirenenud; see ilmselt paratamatu areng on toimunud paralleelselt teiste mitte inglise keelt kõnelevate kunagiste suurriikide, näiteks Saksamaa ja Itaalia mõju kahanemisega, kuid eriti suurt vastuseisu on see kohanud Prantsusmaal. Alates 1970. aastatest, nagu Peruu kirjanik Mario Vargas Llosa märgib oma viimases romaanis (Travesuras de la nińa mala, 2006), on maailmakuulsate romaanikirjanike (Gide, Bernanos, Claudel, Mauriac, Camus) asemele astunud kriitikute põlvkond (Barthes, Genette, Kristeva), kes on nüüdseks moest läinud ning kellest on maha jäänud vaid tähtsusetud jäljendajad. Tänapäevase kirjandustoodangu tase on masendavalt madal: kui paar-kolm erandit aastakümne peale välja arvata, jäävad alles üksnes kerged ja pretensioonitud teosekesed (nagu näiteks Philippe Delermi tekstid) või suisa lihtsameelsed konformistlikud tekstijupid, mida Eric-Emmanuel Schmitt, kelle teoseid on elavatest Prantsuse dramaturgidest enim tõlgitud ja samuti välismaal enim mängitud, üksteise järel juurde vorbib. Pealekauba loevad prantslased üha enam tõlketeoseid, ja üha sagedamini just inglise keelest tõlgitud teoseid… Muusika vallas on pilt märksa positiivsem tänu Prantsuse muusikute tugevale seotusele rahvusvahelise muusikailmaga, seda nii orkestrite kui solistide puhul (pianist Alexandre Tharaud, sopran Nathalie Dessay, vennad Renaud ja Gauthier Capuçon); sama kehtib arhitektuuri kohta, millele on soodsalt mõjunud kohalike omavalitsuste jõukus ja Prantsusmaa presidentide (1970ndatel alguse saanud) maania jätta endast jälg mõne monumendi või muuseumi näol. Lisaks on Pariis kunsti- ja moeturul endiselt oluline linn, ehkki New York, London ja Milano on selle juba ammu seljataha jätnud.

Humanitaarteaduste vallas on Prantsusmaa võrreldes anglosaksi maadega üsna “ära kukkunud”, seda juba kas või sellepärast, et prantsuse keelt oskavad maailmas veel üksnes väga vähesed teadlased ning et riigiülikoolidel pole peaaegu mingit õigust korraldada ingliskeelseid kursusi või avaldada ingliskeelseid publikatsioone. Etnoloogias valitseb ikka veel varsti juba saja-aastase Claude Lévi-Straussi koolkond, prantsuse keeles pole alates 1970. aastatest ilmunud ühtki uuenduslikku teksti; keeleteaduses on prantslaste tööde tase väga madal (kui mõni üksik erand, nagu näiteks Alexandre Franēois, välja arvata) ning ükski välismaine autor ei tsiteeri neid enam. Poliitikateadustes näib prantslaste toodang piirduvat Ameerika mõtte uusimate suundade vähem või rohkem ärritunud kommentaaridega, filosoofid on aga üha enam mattunud naeruväärsetesse vaidlustesse Heideggeri seoste üle natsismiga. Mõningad Prantsuse mõtlejad, nagu Gilles Deleuze või Julia Kristeva, on USAs jätkuvalt moes, kuid üks neist on juba surnud ja teine üsna vana, mantlipärijaid aga ei paista kuskilt. Ajaloolased avaldavad küll endiselt huvitavaid tekste, kuid ükski neist pole nii mõjukas kui Annaalide koolkonna kunagised suurkujud. Reaalteaduste valdkonnas on olukord veelgi hullem eriti seetõttu, et bürokraatlik ja ebatõhus riigiasutus CNRS1  põeb skleroosi ning et ettevõtetes on teaduse tase üpris nõrk; majanduse seisukohast on aga ometi tegemist äärmiselt olulise valdkonnaga… Maailma tasemel omab ainsana kaalu Prantsuse teoreetilise matemaatika koolkond. Ülikoolid, kes peavad toime tulema massiliseks muutuva kõrghariduse jagamisega, on rahaliselt täiesti kuival; sajandipikkuste traditsioonidega institutsioonid on kriisis, näiteks Ulmi tänava mainekas Ecole Normale Supérieuremässab avalikult praeguse direktrissi vastu.

 

Prantsusmaa elab üha enam oma hiilgava mineviku mälestustes: tegemist on USA kõrval maailma suurima turismisihtpunktiga, mis on järk-järgult muutumas suureks muuseumiks ning müüb välismaalastele oma (üha paremini kaitstud) maastikke, oma (puutumatuna säilinud) elukvaliteeti, kokakunsti, muuseume, katedraale, keskaegseid külasid ning muusika- ja teatrifestivale. Niisuguse arengu vastu pole õieti keegi, kuna äärmiselt tulutoov ja kunagisest tööstusel põhinevast majandusest märksa keskkonnasõbralikum (ehkki rannikut siiski tublisti hävitanud) turismimajandus ei loo eriti palju ebameeldivaid ja madalapalgalisi töökohti (välja arvatud ehk toitlustussektoris): prantslaste elukeskkond on üha meeldivam, näiteks Pariisist on saanud üks puhtamaid ja vähem saastunud metropole maailmas ning see sõna otseses mõttes kubiseb muuseumidest ja kontserdisaalidest: kuna peale selle on tegemist kosmopoliitse linnaga, kus elab kõrvuti väga erinevat päritolu kogukondi, võib siin kuulda nii Siberi kõrilaulu kui ka tänapäeva Portugali parimaid fado-lauljaid, maitsta kõikvõimalike rahvaste sööke, osta kümnetes keeltes kirjutatud raamatuid ja koguni peaaegu tasuta õppida eesti keelt. Ainult London ja New York suudavad Pariisiga kultuurielu mitmekesisuselt võistelda.

Kirjeldatud areng toimub kogu Euroopas, eriti niisugustes vana, monumentaalse linnakultuuriga riikides nagu Hispaania ja Itaalia, kuid samuti võib seda mõnel määral täheldada ka Eestis, ehkki siin on monumentaalse osakaal väiksem ja enam rõhutatakse loodust. Säärase arenguga käib paratamatult kaasas ka üha intensiivsem dialoog minevikuga – selle väljenduseks on muuseumid, näitused ja ajaloosündmuste ametlik tähistamine (Prantsusmaal on see alates 1980. aastatest, eriti aga alates Prantsuse revolutsiooni kahesajanda aastapäeva tähistamisest 1989. aastal, muutunud üha sagedasemaks), samuti aga rahvusliku identiteedi üle arutlemine – ajal, mil globaliseerumine ja Euroopa ülesehitus seavad rahvusriigi kui sellise küsimärgi alla, on tegemist äärmiselt tähtsa küsimusega: on ju Prantsusmaa üks neid riike, kus rahvusriik leiutati… Prantsusmaal, nagu ka Eestis, on tähtsaimaks küsimuseks rahvuse- ja integratsioonimudeli küsimus. Nii nagu Eestis on tugeva venekeelse vähemuse olemasolu seadnud küsimärgi alla traditsioonilise rahvuse kui kultuurilise terviku kontseptsiooni (Eestist on pöördumatult saanud multikultuuriline ühiskond ühes kõigi selle probleemidega), nii seati ka Prantsusmaal immigrantide üle kivide ja kändude kulgenud integratsiooni tulemusel traditsiooniline rahvusemudel küsimärgi alla – 2005. aasta sügisel Prantsusmaal ja 2007. aasta aprillis Eestis aset leidnud rahutused näitasid, et olukord on nii siin kui seal ühtviisi pingeline.

Põhimõtteliselt on Prandtuse rahvusemudel puhtpoliitiline: iga inimene, kellel on Prantsuse pass, on prantslane, milline ka oleks tema emakeel või kultuur. Arvatakse, et sellise rahvusekontseptsiooni tõttu on Prantsusmaal suudetud vältida rassismi­ilminguid ja vähemuste eraldamist ühiskonnast, mille kohta võime negatiivse näitena nimetada (teiste hulgas) Saksamaad. Probleem on aga selles, et moslemite ja aafriklaste puhul ei toimi see mudel eriti edukalt: nad võivad küll olla Prantsusmaal sündinud ja rääkida ainsa keelena prantsuse keelt, kuid ometi diskrimineeritakse neid nahavärvi või religiooni alusel, mistõttu osa neist on võtnud integratsiooni eitava hoiaku (näiteks islamiäärmuslased, keda pole küll palju, kuid kes torkavad silma). Nicolas Sarkozy on üks esimesi Prantsuse poliitikuid, kes on avalikult öelnud, et selle olukorraga ning samuti tõsiasjaga, et Prantsusmaal elab väga erinevaid kogukondi, tuleb arvestada, et neid tuleb tunnustada ja nendega dialoogi astuda. Paraku pandi see viimase neljakümne aasta jooksul Suurbritannias ja USAs rakendatavast Affirmative Action’ipoliitikast inspireeritud söakas lähenemine valimiskampaania ajal kalevi alla, eelistades liigagi sageli väljendada ksenofoobiasse kalduvaid seisukohti, mis pidid meeldima konservatiivsematele valijatele. Tõtt-öelda ei kritiseerinud ka vastaskandidaat Ségolčne Royal “Prantsuse integratsioonimudelit” kuigivõrd tõsisemalt: vasakpoolsed on “kommunitarismi” suhtes täpselt sama vaenulikud kui parempoolsed.

Ometi on Sarkozy presidendiks valimine ja muidugi ka Rahvusrinde rassistlike lollpeade lüüasaamine sellest vaatenurgast positiivne. Uus president on pärast 1882. aastal surnud Léon Gambettad esimene immigrandi pojast poliitik, kes on riigipeaks valitud; lisaks kutsus ta valitsusse kolm moslemit, kellest üks on Aafrika päritolu mustanahaline naisterahvas ja kaks araablased – neist omakorda üks, Rachida Dati, on justiitsminister, mis on väga oluline poliitiline ametikoht. Ehkki osa inimesi kardab, et nende inimeste ministriks nimetamine on lihtsalt osa meediastrateegiast ning et sellel pole sügavamaid tagajärgi, tundub, et Prantsusmaa on vähehaaval leppimas sellega, et tema identiteet on mitmekesine, segunenud ja muutuv, et hiljutised lisandused annavad sellesse sama suure panuse kui aastatuhandete vanune pärand ning et täiel määral prantslane olemiseks pole tingimata vaja olla mitusada aastat Prantsusmaa pinda kulutanud. Muidugi on mentaliteedi, sealhulgas Nicolas Sarkozy taolise konservatiivi mentaliteedi niisugune muutumine äärmiselt oluline riigile, kes tahab toime tulla 21. sajandi väljakutsetega, mida esitab nii Euroopa ülesehitus kui ka majanduslik ja kultuuriline globaliseerumine: vaatamata immigratsioonipoliitika jätkuvale karmistamisele, mida võib näha kogu läänemaailmas, on Prantsusmaa kalduvus endasse sulguda väiksem kui kunagi varem, ja see on väga hea.

 

Prantsuskeelsest käsikirjast tõlkinud

 

 

Indrek Koff

 

1 CNRS (Centre National de la Recherche Scientifique) – Riiklik Teaduskeskus. Tlk.

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk

Külgpaneeli navigatsioon