“Kirjutamine teeb kirjameistriks” (Raymond Queneau “Stiiliharjutused”)

Mariliin Vassenin

Mariliin Vassenin
“Kirjutamine teeb kirjameistriks” (Raymond Queneau “Stiiliharjutused”)

RAYMOND QUENEAU. STIILIHARJUTUSED. Prantsuse k-st tlk J. Porila ja T. Tamm, värsstekstid tlk A. Kaalep. Varrak, Tallinn, 2007. 144 lk. Hind 149 kr.

 

“Isn’t life a series of images that change as they repeat themselves?”

Andy Warhol

 

Raymond Queneau (1903–1976) “Stiiliharjutused” ei sobitu hästi ühegi žanri alla. 99st lühipalast koosnev teos koondab eri stiilivõtete “harjutamist”  ühel lihtsal teemal, mis sisaldab kaht üksteisest sõltumatut stseeni: ühistranspordis leiab aset sõnelus; kaks tundi hiljem võib sõnelejat näha jaama ees sõbraga vestlemas ja sõber näitab talle, et ta mantlil puudub nööp. Mõte midagi sellist kirjutada tekkis Queneaul kuulates Bachi “Fuugakunsti”, kus üht lihtsat teemat varieerides moodustatakse keerulisi kontrapunkte.

“Stiiliharjutused” pole päriselt lood ega ka etüüdid. Queneau kasutab nimetust exercice, mis viitab ühtlasi selle ettevõtmisega kaasnevale pingutusele ja kohustusele pidada kinni etteantud reeglitest. Harjutus eelneb sellele, mis on “päris”, ja harjutades on lubatud eksida või näida naeruväärne.

Eraldi võetuna pole harjutusel seda mõju, mille ta omandab tervikus. Ka Queneau ise rõhutas, et “Stiiliharjutusi” tuleb lugeda algusest peale, sest ainult nii pääseb idee mõjule ja tekib koomiline efekt. Niisiis pole teos lihtsalt tekstikogum. Tal paistab olevat selge struktuur, mille kasuks räägib ka Queneau püüd säilitada teoses alati 99 harjutust: eri väljaannetes on osa harjutusi välja jäetud ja asendatud uutega, kuid koguarv – 99 – jääb alati samaks.

Kui lugeda struktuuri otsides “Stiiliharjutusi” kui lugu, võib näiteks uurida, kas ja kuidas on markeeritud “loo” algus, keskpunkt ja lõpp, ehk vastavalt 1., 50. ja 99. harjutus.

1. harjutus on “Märkmed”, mis visandab sündmustest lakooniliste vahenditega ülevaatliku pildi, laskumata liigsesse stiiliakrobaatikasse. Rõhk on selgelt informatiivsusel ja lugu hakkab toimima mustandina, mille põhjal tuletatakse ülejäänud.

50. lugu pealkirjaga “Kohmakas” on omamoodi metaharjutus: jutustaja räägib, kui raske tal on kirjutada, kuna selle tegevuse juures on vaja järgida reegleid, mis teda segavad. Loo tegelikku teemat on mainitud vaid paaris lauses. Kuid oma tegevust lahates järgib ta teadlikult enesele seatud piirangut – kuidas jutustada lugu nii, et üldmulje jääks kohmakas. Tekib perspektiiv, ilus ruumiline efekt: teose keskel asub lugu, mille keskmes on teose tegelik sisu – stiil, reeglid ja kirjutamine. Loosse hiilib sisse isegi teatavat laadi moraal, kui jutustaja otsustab, et “C’est en écrivant qu’on devient écriveron,” kirjutamine teeb kirjameistriks.

“Stiiliharjutused” lõpeb ootamatult. Seda sõna otseses mõttes – 99. harjutus kannab pealkirja “Ootamatu”, ning selle lõpp on samuti ootamatu. Kuna tegemist on viimase harjutusega, langeb tähelepanu paratamatult loo lõpule, ja lõpp ongi tugevalt markeeritud, sest katkemist rõhutab üllatusefekt.

Niisiis on 1., 50. ja 99. positsioon täidetud viisil, mis tõepoolest paistab järgivat teatud paigutusloogikat. Ent teose “salajase arhitektuuri” tuvastamine polegi “Stiiliharjutuste” puhul vahest kõige olulisem. Terviku üle mõeldes torkab silma hoopis vastupidine, nivelleeriv jõud.

Seades endale ülesande jutustada üht lugu 99s eri stiilis, näib Queneau eeldavat, et sisu ja vormi on võimalik lahutada ning üks ei tingi teist. Stiil on Queneau jaoks vorm, millesse sisu on valatud, ja see võib tähendada kindla kujuga stroofe, erialakeelte kasutamist või kombinatoorikareeglite rakendamist keelematerjalil. Kõiki stiile võrdväärseina käsitades lõhub Queneau hierarhiaid, mis žanride vahel seni eksisteerisid, ja projitseerib need tasapinnale, kus nad hakkavad kokkuvõttes meenutama mõnd Andy Warholi maaliseeriat (millega sarnaneb muuseas ka raamatu kujundus). Võte on sama, kuid Warhol ei varieerinud vormi, vaid sisu, kajastades ühesuguses kiretus vormis Mona Lisat, purgisuppi, Marilyn Monroed, dollaritähtede rulli, “Püha õhtusöömaaega” ja elektritooli. “Stiiliharjutustes” juhtub midagi samalaadset: stiilist saab siin sisu; see, kuidas kujutatakse, hakkab asendama seda, mida kujutatakse. Ja kui vaadata sellist tasapinnalist erisust, torkab esmalt silma hajutatus, fookuse puudumine; ka kõige tähelepanelikum analüüs ei suuda tuvastada algupärandit ja õigupoolest polegi see võimalik.

Pikapeale kaotab küsimine “originaali” järele üldse tähtsuse ja näib, et olukord on sootuks vastupidine: mulje sisu ning vormi erisusest osutub petlikuks. “Puhast” sisu pole olemas, sest sisuga kaasneb alati stiil. Ka “Stiiliharjutuste” esimesel lool “Märkmed” on oma stiil: lakooniline ja informatiivne. Edasi lugedes hakkab üha enam tunduma, et harjutusi ei ühenda samasus (sa­ma sisu), vaid erisus (iga loo stiil erineb talle eelneva ja järgneva loo stiilist) Selle nurga alt omandab Queneau ettevõtmine uue sü­gavuse – “Stiiliharjutused” kujutab endast muuhulgas ka ajamudelit. See pole enam tsükliline ega vektorina liikuv aeg, vaid igavese tagasitulemise aeg, millest rääkis Nietzsche ja mida arendas edasi Deleuze; lõputult korduv üks ja seesama, mis naaseb alati pisut erinevana.

*

“Stiiliharjutuste” puhul rõhutatakse tihti, et nad on olemuselt tõlgitamatud. Vajadus sellise väite järele kaob ning sisu-vormi erisuse küsimus saab selgemaks, kui teha vahet kahel stilistikas käibival arusaamal: monistlikul ja dualistlikul. Dualistlik lähenemine eeldab, et väljendus ja sisu on eristatavad ning et ühte ja sama sisu võib panna mitmesse vormi. Monistlik arusaam väidab aga vastupidist: teisiti väljendudes on kohe tegu teistsuguse sisuga. Sünonüümia pole võimalik, samuti pole võimalik kirjandusteoseid parafraseerida. Seega välistab monistlik arusaam tõlkimise – teises keeles ütlemine tähendaks juba teise asja ütlemist.

Niisiis võetakse tõlkima asudes automaatselt omaks dualistlik seisukoht: stiili ja sisu on võimalik eristada, nad kuidagi kätte saada ja teises keeles uuesti kokku panna. “Stiiliharjutuste” tõlkijal lasub topeltpiirang: iga looga kaasneb konkreetne šiffer, mida kasutades tuleb lugu oma keele vahendite abil rekodeerida. Lisaks loogilisele taibule nõuab nende tekstide ümberpanemine oma ja võõra kultuuri erikeelte ja stiiliregistrite valdamist ning väga head huumorisoont.

Laias laastus jagunevad “Stiiliharjutused” kolmeks: 1. Harjutused, mis manipuleerivad keele kui märgilise materjaliga (tähtede, sõnade kombineerimine; väljajätted, lisandused ja ümberpaigutused, manöövrid grammatikareeglitega). 2. Harjutused, mis manipuleerivad tekstiga ehk teksti vormiga. Siia kuuluvad žanriharjutused (tanka, sonett, komöödia), retoorilised mängud (nt metafooride ja teiste troopide kasutus) ning samuti mängud kirjandusväliste žanridega nagu ametlik kiri või raamatu annotatsioon. 3. Harjutused, kus Queneau manipuleerib mentaalse kujutisega, mille oleme antud sisust enda jaoks loonud. Põhivõtteks on vaatepunktide, jutustamisviiside ning suhtumise muutmine, sh erialakeelte või sootsiumi eri kihtidest pärinevate inimeste kõnepruugi kasutamine. Sageli sisaldavad siia rühma kuuluvad harjutused uut infot, eriti kui tegu on esimeses isikus jutustajaga.

Osa stiile kannab endas samuti infot. Varem eksisteerinud vormi kasutamine on juba iseenesest intertekstuaalne vihje ja kui kasutada banaalse sisu edastamiseks stiili, mida ollakse harjutud kohtama näiteks eeposes, on tulemuseks paroodia.

Enamasti tekibki koomika sisu ja vormi vahelisest pingest. Nalja aluseks on alati pinge: kas ülitõsine suhtumine mängu (nt rangelt reegleid järgiv “Kasvavate tähegruppide permutatsioon”, kusjuures loo eesmärk – edastada infot kahe tähtsusetu vahejuhtumi kohta – jääb samaks, kuid on permutatsioonide tõttu kaunikesti häiritud) või tõsiste stiilide mänglev käsitlus (nt “Ood”). Kolmandana genereerib huumorit paigaloleku ja liikumise vaheline pinge, st fakt, et mingisugune sisutuum jääb alati samaks, ükskõik kui palju eri stiile tema peal ka katsetataks. Selles osas sarnaneb “Stiiliharjutuste” huumor slapstick’i koomikaga, mille keskmes on alati muutumatu tegelane (vrd Chaplin või Buster Keaton), kellega siis juhtub igasuguseid asju. Ja mida kauem film kestab, seda koomilisemana hakkavad näima tavalised äpardused, mis ei ajakski nii väga naerma, kui näiteks tänaval nende tunnistajaks sattuda.

Tõlkija vaatevinklist on kogumikus kaht sorti tekste: neid, mida on kerge tõlkida, kuna reeglid on lihtsad ja selged. Piisab vaid šifri leidmisest ja teksti on omas keeles lihtne toota. Siia kuuluvad nt “Hellenismid” või “Yingl us tehle”, prantsuskeelse pealkirjaga “Poor lay Zanglay”, kus tekst on kirja pandud inglise keele ortograafiareegleid järgides.

Teist tüüpi tekstid on need, mille tõlkimine tähendab asendamist või millegi võrdväärse leidmist oma keeles, kuid see pole alati võimalik. Sel põhjusel on eestikeelsest kogumikust välja jäetud kaks argooteksti, millest üks oli kirjutatud lihunike kõnepruugis. Samuti on asendatud need harjutused, mis mängivad prantsuse keele grammatikareeglitega, millele eesti keeles vastet ei leidu.

Šifri avastamine ja selle säilitamine, nii et lugeja selle tõlkest samuti kätte saaks, võib nõuda üksjagu vaeva. Harjutuses “Olevik” (Présent) jääb see küllaltki segaseks. Queneau loob mulje olevikust, tuues omavahel sidumata, kuid ajas järgnevad stseenid lugejani ilma, et teksti siseneks narratiivsus. Selleks on kasutatud põhjuste ja tagajärgede seoste selgitust ning oletust. Eestikeelne vaste näib pidavat šifriks verbi aega, ja verb ongi kenasti olevikus, aga stseenid on pandud üksteisele järgnema ning seeläbi saab olevikumulje lõhutud.

Eestikeelses väljaandes lisandub 39-le varem ilmunud harjutusele (Vikerkaar 1995, nr 9/10) 60 uut; mõnd vana teksti on kohendatud. Uued tõlked ei jää vanadele vaimukuselt alla, ja kui neile üldse midagi ette heita, siis ehk liigset “korralikkust”. Väga hästi on õnnestunud kõrgstiilis harjutuste tõlked, ent madalamate stiilide matkimisel on tõlkija(d) jäänud liiga kõhklevaks. Näiteks harjutuses “Kõnekeelne” (Vulgaire) märgivad labast kõnepruuki sõnad nigu, molu, kassanäe jne. Queneau tekst püüab aga tabada oraalsust. Tänapäeva eesti keeles on selline kõnekeel täiesti olemas: sinna kuuluvad sellised atrofeerunud vormid nagu mai (ma ei), (või), läind (läinud), ku (kui) jne. Siin oleks olnud hea võimalus see register eraldada ja kleepida ta stiiliherbaariumisse.

Samuti on kõheldud neis harjutustes, kus šiffer pole väga selge. Kimbatus on lahendatud (sisuliselt) väga korrektse tõlkega. Näiteks harjutuses “Ettepoole, tahapoole” (Par devant par derrière) oleks võinud julgelt kasutada mõnd eestikeelse ringmängu refrääni, kas või “Kaks sammu sissepoole, kaks sammu väljapoole”. “Vabavärsis” on kõik korralikult ära tõlgitud, kuid seda sürrealistliku hõngu, mis tekstil on prantsuse keeles, eestikeelsetest värssidest ei hoova.

Kuid nagu ütleb Marek Tamm raamatu põhjalikus järelsõnas – parimalgi juhul on iga “Stiiliharjutuste” tõlge vaid tõlgendus originaali ainetel ega suuda iial asendada algupärandit. Eestikeelne tõlge tervikuna on peen töö.

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk

Külgpaneeli navigatsioon