Selles nädalalõpulisas: eesti mehe eri!

Tiina Laanem. Väikesed vanamehed. Eesti Päevaleht, Tallinn, 2007. 256 lk. Hind 189 kr.

JOHANNA ROSS

Tiina Laanemi romaan “Väikesed vanamehed” kui viimase romaanivõistluse võitja on kohaselt ajakirjanduses äramärkimist leidnud. Nii mõnegi kajastuse keskmes on küll olnud furoorimaiguliseks klopitud linnalegend autori ebamäärasest sookuuluvusest, nii et tekkinud pilt ei pruugi olla päris õiglane. Siiski lubasid nii loetud kui kuuldud pudemed arvata, et sedakorda seisneb peamine küsimus järgmises: kas tegu on selle õige ja eheda kirjandusega või on lahke juhuse kaasabil pjedestaalile jõudnud piisavalt nutikas kergtekst? Teatud kahtlusi äratab ju ka tagakaanetutvustus, mis põhimõtteliselt lubab lugu meeste ja naiste suhetest üksikul saarel. Teiselt poolt – kui asi temaatikale taandada, siis millest muust üks romaan rääkima peakski?

Peamine küsimus lahenes kiiresti. Kõik kahtlused likvideeris ammendavalt ja elegantselt fraas “küpseid meloneid meenutavad rinnad lillelise suvekleidi kaelusest kordamööda poolenisti välja volksamas” (lk 75). Niisuguse lause valguses võib tõepoolest mõista kuulujuttu, et käsikirja autorit olla pimesi meheks arvatud: esmajoones tulevad meelde teatud tekstid, mille sihtgrupina nähakse enamasti meessugu. Muidugi, samahästi võib niisugune fraas pärineda ka mõnest žanripuhtast “naistekast”, kus nii tegelaste välimus kui seksapiil olulist rolli mängivad. Ja pigem kaldubki käesolev juhtum sinnakanti. Raske on seda lauset aga ette kujutada tõsiselt võetava romaanivara koostisosana.

Loomulikult on niisugune otsus tinglik. Sobilik kontekst võiks selliselegi lausele ohtralt nii- ja naasuguseid tähendusi anda. Kuid sellist konteksti ei teki: romaan tervikuna on kirjutatud küll veidi soft­core’imas, kuid muidu sarnases laadis. Siin ja seal on suunurgast nurisetud, et Laanemi raamat olla lihtsakoeline jutukas, ent sama hingetõmbega avaldatud kiitust lobeda stiili ja mõnusa jutuvestmisoskuse eest. Seepeale tuleb arvata, et on maitseasi, kui lobedalt kellelgi sellised püüdlikult reipad ja naksakad, peaaegu läilalt naljatlevad lausekesed kurgust alla lähevad. Tõsi, vahepeal kohtab üllatavat ja ilusat. Siin ja seal esineb peaaegu rabavaid kujundeid. Kohati hälbitakse valitsevast lakutud-ilusast stiilist, näiteks jutustab macho-isa poegi treenima sundides neile innustuseks loo vanaisast, kes kord 31. detsembril jõusaali minnes leidis eest suletud ukse, ent oli sunnitud selle maha murdma ja hiljem trahvi maksma, vaat nii suur isu oli tal trenni teha. Seesugune pala puhast, mahlakat groteski võtab lausa õhku ahmima – aga seda üsna lameda tekstimassiivi taustal. Üldiselt jookseb lause magusalt ja innukalt nagu professionaalsel raadiohäälel.

Samas jääb narratiiv päris meelelahutusliku loo tarvis pisut kasinaks – kuigi ajuti tekiks nagu mingit põnevust seoses konfliktide ning isegi surmade ja kadumistega, juhtub tegelikult õige vähe. Loodud reaalsust on küll päris nutikalt ära kasutatud ja jutustamise käigus tabatud nii mõnigi leidlik olukord. Ent sageli on need nii läbi nämmutatud, viimase silbini lahti kirjutatud, et võlu kipub kaduma. Narratiivi nõrkust pole aga siiski mõtet ette heita, kuna ilmselgelt ei olegi taotletud kirjutada jutukat, mille pinge püsiks süžee keerdkäikudel. Kui liigsele nämmutamisele vastukaaluks jäävadki mitmed otsad ja otsakesed siin ja seal lahtiseks, või otse öeldes lõpetamata, ei pea seda pidama puuduseks, olgugi et kohati võib see olla ette kavatsemata. Keskendutud on tegelastele ja nende “lugudele” elusaatuse tähenduses. Paraku on seda tehtud viisil, mille nimetamine psühholoogiliselt veenvaks näib olevat liig. Enamasti joonistatakse mõne valitud detaili või lausekatkega tegelane välja – kas järjekordne “väike vanamees” või ka keegi muu –, luuakse mõne kärme liigutusega mulje, mis temast jääma peab, ning ülejäänud aja vältel kirjutatakse seda pikemalt lahti. Lahtikirjutus on üpris sirgjooneline: põnevuse mõttes lisatakse hiljem mõni konks või krutski, üldpilti see aga tegelikult eriti ei muuda ega kõiguta. Nõnda jäävad tegelased, kellega küll tublisti vaeva on nähtud, ometi õige üheplaaniliseks.

Just nimelt see toobki pähe järgmise võrdluse: selle asemel et olla oma tegelastele keskendatuses täpne ja tabav, raamat nagu vaheldaks üksteisega kergesti seeditavaid ja tarbimisvalmeid portreelugusid erisugustest “huvitavatest tüüpidest”. Autori ajakirjanikuametile tähelepanu juhtida ei ole muidugi originaalne, ent paratamatult kipub domineerima mulje, nagu oleks “Väikeste vanameeste” puhul tegemist ajalehe laupäevalisaga, mis on paisutatud raamatuks. Portreelugude kokkukleepimiseks laenatakse mujaltki tükikesi: tegevuskohta aitavad kirjeldada elustiiliveerg ja sisustusnurk, sööki valmistatakse kokanduslehekülgedelt pärit sõnavaras. Vahele pikitakse üldhuvitavaid fakte näiteks serenaadi laulvatest hiirtest (rubriik “Kirev maailm”) ning et lugu paremini jookseks, on lausa ajalehe põhiosast kri­mikroonika motiive kopeeritud. Ajakirjanduslikkus seletab ilmselt kõige paremini ka eespool kirjeldatud mainstream-humoorikat lausestiili.

Sealjuures tuleb aga tunnistada, et kõnealune laupäevalisa ei pärine mõne nürilt haltuurat vihtunud ajakirjaniku sulest. Kuigi kuri toimetaja võib olla käskinud täita leheruumi eespool kirjeldatud lobedate lausetega, on kirjutajal säilinud soov luua hingeminev, ehk isegi tulemusi andev probleemlugu. Selle loo teemaks on eesti mees. Ent teema on ette võetud lausa häm­mastava süstemaatilisusega: näidis­eksemplaride portreteerimisel ei ole kõrvale jäänud pea ükski stereotüüp. Põetakse seedehäireid ja salaalkoholismi. Vihatakse homosid ja põlatakse kanarinnaga nõrgukesi. Armastatakse kirglikult autosid ja jahte. Seltskonnas ollakse lõbus ja lärmakas, sisimas kinnine ja ebakindel. Tahetakse tunda end peremehena. Salamisi peljatakse olla läbikukkunu ja tuhvlialune. Tuntakse end elu poolt nurka aetuna, mur­­dutakse, leitakse väljund vägivallas. Kätt aja pulsil hoidev autor pole tähelepanuta jätnud ka uuemaid tuuli: aeg-ajalt otsitakse abi esoteerikast, pöördutakse looduse poole, avatakse chakra’id. Ei tulegi pähe, et midagi oleks välja jäänud.

Kõige selle taustal figureerivad kui tapeedina naised, kes katavad lauda, kujundavad kodu, suhtlevad inimestega mõistval ja empaatiavõimelisel moel. Kuigi kohati tungitakse ka sügavamale, iseloomustavad neid naisi peaasjalikult ikkagi needsamad kaelusest välja volksavad melonirinnad. Laanem ise on öelnud, et tahab kirjutada inimestest. Käesolev raamat kõneleb inimestest ja naistest. Kas meeste lähilugemine on autoril täppi läinud, tuleb ehk jätta eeskätt meeste otsustada – igatahes tundub, et nii mõnigi on sellega rahul olnud. Kas see on õnnestunud muidu nauditavalt, leidis juba arutamist. Ikkagi võiks õhku jääda (mitte tingimata etteheitva varjundiga) küsimus, miks on autor otsustanud just sellise rõhuasetuse kasuks. Ent kui jätkata ajakirjandusspetsiifilist põhjendusliini, on asi selge: selle tingib probleemloo teema. Praegu palutakse meil mõelda ennekõike meestele. Ning kui probleemloo eesmärk on juhtida lugeja tähelepanu mingile kitsaskohale antud valdkonnas, siis selle on käesolev raamat tõepoolest saavutanud. Ka liigne didaktilisus, mis teost hariliku romaani võtmes lugedes häirib, võib sel puhul õigustatud olla. Nn eesti mehe kü­simus ongi juba suuresti klišeeks muutunud. Selles mõttes on see leidnud käsitlemist omamoodi tabaval viisil: sisu ja vorm on kaunis kooskõlas.

Sellega nõustudes võib ometi veel pepsilt küsida, miks on romaanivõistluse peapreemia antud niisugusele raamatule – ei saa üle ega ümber paratamatust tõsiasjast, et auhind otsekui kohustab millekski. Olgugi kõnealuse võistluse reputatsioon nii- või teistsugune, kuni hiljutise ajani on seal pärjatud ikkagi üsna selgelt kõrgete taotlustega romaane. Tõsi, viimastel aastatel on sellest ehk tasapisi kõrvale kalduma hakatud. Tundub aga, et nii selgelt ajaviiterubriiki kuuluvale kirjandusteosele ei ole seni esimest auhinda omistatud. Samas ei ole see ehk sugugi ootamatu, kui heita pilk ümberringi. Sellega ei taha ma hinnanguliselt viidata “eesti kirjanduse kurvale hetkeseisule”, pisar silmanurgas, vaid üksnes kirjeldavalt osutada valitsevale värvingule: kirjandusmaastikul muutub üha tooniandvamaks ajaviitelis-ajakirjanduslik stiil. Paljud blogijad-pseudoajakirjanikud kirjutavad enam või vähem “ilukirjanduslikke blogisid”. Mitmed neist on avaldatud paberraamatuina. Kirjanike Liidu hiljutine esimees on asunud ühes suuremas päevalehes rõhutatult “suvises” laadis järjejuttu avaldama. Päriselt asjassepuutumatu pole ehk seegi, et teine suurem päevaleht seob oma nimega raamatusarju. Miks mitte sel juhul anda romaanivõistluse peaauhind kergele nädalalõpu leheloole, mis tegelikult probleemartiklina täiesti arvestatav on?

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk

Külgpaneeli navigatsioon