Mis jäi üle (Armin Kõomägi, “Nägu, mis jäi üle”)

Kadri Tüür

Kadri Tüür
Mis jäi üle (Armin Kõomägi, “Nägu, mis jäi üle”)

ARMIN KÕOMÄGI. NÄGU, MIS JÄI ÜLE. Pegasus, Tallinn, 2006 (tegelikult 2007). 168 lk. Hind 199 kr.

“Härra Lammas kirjutas ainult hästi tõsiseid ja süngeid raamatuid. Alati lõppesid need väga halvasti, keegi jäi kas auto alla, kukkus kuristikku, uppus või pandi lihtsalt vangi.” Andrus Kiviräha loodud kuvand kolekirjanik härra Lambast raamatus “Sirli, Siim ja saladused” kerkis Armin Kõomägi uudisteost lugedes aredasti siinkirjutaja vaimusilma ette. Muud lõbustavat peale selle paralleeli pakkus raamat vähe. Kuivõrd aga hinnang “nüri” ei asenda paraku arvustuselt eeldatud kirjanduskriitilist analüüsi, püüan seda järgnevalt “Nä­gu, mis jäi üle” tekstide najal mingil moel läbi viia.

Üldiselt on Kõomägi looming senini pälvinud suhteliselt entusiastlikku tervitamist, seda nii esimese kui nüüd teise kogu puhul. Mõnevõrra meenutab see sama, mis toimus Kaur Kenderi sisenemisel eesti kirjandusilma. Vaimustust stiilis “Oo, kui lahe, keegi tuleb ja toob kuivavatele filoloogidele teateid ja mahlu elust enesest” väljendavad nii kuivavad filoloogid ise kui ka need kirjandussõbrad, kel tõenäoliselt rohkem võimalusi/tahtmist elumahladega otseselt kokku puutuda. Enamik Kõomägi juttude tegelasi meenutab mõnevõrra Kroonika kangelasi ning see tundub olevat ka tema kirjatööde peamine sihtgrupp. Sellele tundele annab kinnitust Barbi Pilvre tähelepanek: “Tegijate maailmast ootab kirjanduslikke teateid ennekõike eesti uus ärieliit ise, kelle hulgas on “lugemine nüüd moodi tulnud”, aga ka ajakirjandus, kes otsib pingsalt uusi positiivseid kangelasi “nende” hulgast, keda mainivad äriküljed ja seltskonnakroonikad,” märgib ta Kõomägi intervjuud saatvas kommentaaris Eesti Ekspressis (05.12.2005). Mida võiks Kõomägi looming pakkuda väljaspool seda kontingenti paiknevale lugejale või kas tal ongi regulaarse lugemisharjumusega publiku püüdmise ambitsiooni, on minu jaoks selle teosega seonduv peamine küsimus.

Esimese hoiatussignaali annab tagakaanele kirjutatud vigurdav tekst, millele on alla kirjutatud “Armin Kõomägi”. Selles öeldakse, et allakirjutanu on lahkesti lubanud oma nime raamatu kaanel kasutada, kuna sama autori nimega jutt on saanud “kellegi Tuglase medali”, ja kui oma nime kasutamisele üleliia vastu sipsima hakata, võetakse see (medal siis) veel viimati käest ära. Kui selle teksti mõte oli eneseiroonilise müstifikatsiooni loomine, siis on see iroonia küll üsna hambutu. Kui selle teksti mõte oli midagi muud, siis ei saanud mi­nu filoloogimõistus sellest lihtsalt aru. Üldiselt on see mu meelest ohu märk, kui autor hakkab oma tekstidele ise metatekste koostama – siis ei ole ta ilmselt ise ka veendunud, et tema loodu laias maailmas iseseisvalt enese eest kõneleda suudab.

Viide “Tuglase medalile” on muidugi asjakohane märkus, kuna Tuglase novelliauhinna on Kõomägi Loomingus avaldatud “Anonüümsete logistikute” eest tõepoolest saanud. Seda kommenteeris tookordne žürii esimees Andrus Kivirähk kui “debütandi edumaad”: ““Armin Kõomägi on aga eesti kirjanduses uus nimi,” lisas Kivirähk, “ja uuel tulijal on võimalusi rohkem üllatada, nagu ka uuel näitlejal. Tal on lihtsalt teatav edumaa teiste ees, mida edaspidi enam kasutada ei saa” (Postimees, 23.02.2006). Debütandina on teda tunnustanud ka Jan Kaus.

Asjaolu, et Kõomägi on avaldanud oma loomingut sellistes etableerunud kirjandusliku suunitlusega nišiväljaannetes nagu Looming ja Vikerkaar, on rõhutanud mitmed tema isiku ajakirjanduslikud kajastajad Äripäevas, Pärnu Postimehes ja mujalgi. Võimalik, et need faktid peaksid automaatselt tagama kvaliteedi ja tõsiseltvõetavuse potentsiaalse raamatuostja silmis.

Raamatusse on koondatud üheksa lühemat ning üks pikem proosapala pealkirjaga “Nägu”. Viimane on osaliselt ka raamatule pealkirja andnud. Sellele viitab muuhulgas teose kaanepilt, mille keskmes püüab pilku kena pontsakas naisterahva tiss. Lugu “Nägu” jutustab nimelt dr Frankensteini laadi ilukirurgist, kes avastab end loo lõpus segastel asjaoludel kon­tamineerunud nägude ja kehade puntrast ega saa enam isegi täpselt aru, mis siis see tema mehelike ihade objekt õieti on.

Kõomägi loomingus valdab rõhutatult maskuliinne (isane) vaatepunkt, mis tekitab taaskord paralleeli Kenderi teostega. Heaks kõrvutuseks sobib “Ebanormaalne”, mille keskne probleem keerles minu arusaamist mööda suuresti ümber küsimuse, miks leidub naisterahvas, kes ei taha keppi toredalt isaselt, kes pealegi veel keskmiselt intelligentsel tasemel vestelda oskab. Kõomägil küll otse sellist probleemi ei eksisteeri, sest peategelasteks olevatel mees­tel jääb oma riista ümber kepsutamise kõrvalt eneserefleksiooniks üldse suhteliselt vähe aega. On muidugi selge, et novellides ei saagi tegelasi kes teab mis psühholoogiliste sügavusteni arendada, aga Kõomägil on nad ikka lapikud mis lapikud. Skemaatilised, pinnapealsed; tegutsemismotiivid juba kolm lehekülge enne tegutsema asumist ette aimatavad, nagu ka tegevuse tulemused. Vahest on see karakterikujunduslik lõtvus mõeldud võimendama lugude sisu kujundavat kombelõtvust? Kardan siiski, et see oleks ületõlgendus.

Raamatu iiveldama ajavale sisuplaanile on tähelepanu pööranud Maire Liivamets oma “Liivametsa lugemistes”, mis on pea­miselt raamatukoguhoidjatele suunatud eesti kirjandust tutvustav võrgukoht, kuid mida on kindlasti huvitav ja hariv lugeda teistelgi (http://www.nlib.ee/74626). Nõustun temaga – lugude sisu on valdavalt imal ja rõve ning mina ei peaks seda mingiks stilistiliseks võtteks või iseäralikult “julgeks keelekasutuseks”, mille eest autorit kindlasti kiita tuleks, kui ei taha jätta silmakirjaliku moraalijüngri või lihtsalt lootusetu elupelguri muljet. Rõvetsemisel ja rõvetsemisel on vahe ja see vahe seisneb selles, kas ta on millegi muu teenistuses või esineb ainult enese eksponeerimise eesmärgil. Ka Andrus Kiviräha “Armastusest” on oma pealispinnal tülgastav, kuid selle pinna alt on võimalik leida eksistentsiaalseid küsimusi, mis muutuvad ilmseks üksikteost autori kogu loomingu konteksti paigutades. Kõomägi loomingu kontekstis ei leia ma naturalistlikel või üle vindi keeratud stseenidel mingit sügavamat kü­simust küljes olevat. Ehk ei oska otsida, kuigi ega ka teised arvustajad pole vist leidnud. Mart Juur kirjutab kõikenäinud humoristi stoilisusega: “Kõomäe raamatu võib julgelt kätte võtta igaüks, kes ei kannata huumorimeele puudumise või ülearenenud sündsustunde all. Eesti kirjanduse kontekstis on tegemist ikka väga kergemeelse lektüüriga. Kõomägi ei loe moraali, ei punnita isiklikest angstidest suurt kunsti destilleerida ega otsi vastust igavikulistele küsimustele, ta jaurab enese ja teiste rõõmuks” (Postimees, 02.06. 2007).

Ei saa muidugi salata, et filoloogilegi siiski üht-teist pudeneb. Suhteliselt loetav ja arusaadava sõnumiga on jutt “Jäi üle”, mis räägib sellest, kuidas tarbe- ja reklaamtekstid väikese inimese elu kujundavad. Süžeearendusele üksiku poissmehe pesumasinaostust on vahele pikitud mitmesuguseid kasutusjuhendeid, telekavateksti, isegi piiblisalme – lõpuni ei ole aga siingi suudetud joonel püsida. Teksti argitasandil paiknevale teadmistenivoole vaatamata on agorafoobial ahastusega kummivooliku pärast üsna vähe pistmist. Agorafoobiat, kui juba jutuks tuli, on väga mõjuvalt ilukirjanduslike vahenditega ku­jutanud Sofi Oksanen romaanis “Baby Jane”. Seda teost võiks soovitada ka lugejale, kes eelistab rõhutatult ühesoolist vaatepunkti, seda aga kunstilises, mitte naturalistlikus käsitluses.

Veel üks kriteerium, mis postmodernse aja kirjanduse “kirjandusemaks” muudab, on teatavasti intertekstuaalsus. Ei saa salata, et omal kombel katsub sellest sangast haarata ka Kõomägi, tulemus ei ole aga paraku Kenderinigi küündiv. Kui viimane püüab asja natukenegi keerulisemaks ajada ning nimetab teatud viisil loomisele lähedal seisvad tegelased näiteks Jaffaks ja Madaks, siis Kõomägil on asjad sirged ja selged: aias (botaanikaaias), mida kureerib J. E. Hoova, kohtuvad Aadam ja Eeva (kes on queer), söövad keelatud vilja (mangot), langevad pattu ja aetakse aiast välja. Tegevus toimub tänapäeval. Milline on see lisaväärtus, mis piiblilegendile sellise töötluse tulemusena osaks peaks saama, jääb minu jaoks selgusetuks.

Ühe ülistavama tutvustuse Kõomägist kui kirjanikust on ajakirjanduses pakkunud Kati Murutar, kes peab tema väljenduslaadi mänguliseks, lihtsaks ja geniaalseks. “Ääretult kujundlik mõtlemine, ülivaimukad võrdlused, nähtuste ja ihuliikmete koomilise personifitseerimise oskus, paradokside avastamise ja edastamise anne, pila ja filosoofia peenel piirimaal balansseerimise osavus,” loetleb ta kirjaniku loomingu positiivseid omadusi. Lisaks sellele kiidab aga ka, et “noorel mitme ala ettevõtjal on haruldaselt elus ja ilus eesti keel” (Pärnu Postimees, 22.05.2007). Pean tunnistama, et mina ei tabanud tõepoolest imet üheski Murutari poolt esile tõstetud aspektis. Kui tekstis sisalduvatest kujunditest kunstilise elamuse kätte saamine on ehk tõesti individuaalne ja vaieldav – kes saab, kes ei saa, miks saab, miks ei saa –, siis ilusa eesti keele alal on grammatika ja keelekorraldusega tegelevad professionaalid aja jooksul välja töötanud terve hulga kvantitatiivselt mõõdetavaid parameetreid, mille alusel on võimalik keele korrektsust/ilu hinnata.

Kenderiga sarnase stiilivõttena torkab Kõomägi tekstides silma hakitud, elliptiliste lausete kasutamise rohkus. Iseäranis rõhuvaks muutub see lühiloos “Ükskord ujulas”, kus lisandub jutustamine sinavormis. Võimalik, et see peab rõhutama peategelase, keskealise mehe sisemist ebakindlust ning kerget haavatavust mis tahes normist kõrvale kalduvate nähtuste (nagu suplev downikupoiss) kohtamisel, kuid sama võtet on teistes juttudes kasutatud ka sisemiselt väga integreeritud meestegelaste puhul, näiteks loos “Buum”, kus edukas kinnisvaraärimees on võtnud nõuks enda firma poolt turule paisatavate uute elamispindade rohkuse tasakaalustamiseks isiklikke elamispindu aeg-ajalt lihtsalt laiali peksta. Paraku ei ole elliptilisus aga läbivalt ellu viidud stilistiline võte. Väljajättelised laused vahelduvad normaalsete lühilausetega, need aga omakorda üpris keerukate ja vigurdavate põimlausetega, mille puhul on raske aru saada, kas need on teksti tekkinud pidurdamatu inspiratsioonipuhangu väljendamise käigus või on neid tükk aega seda- ja teistpidi klaviatuuri piinates kokku pandud. Näiteks: “Pikalt võitles paisuv pisar kahe külgetõmbe jõuga, kuni lõpuks end ahvatlevast puuviljast vabastas, et hetk hiljem Aadama silme vahel miljoniks molekuliks plahvatada” (lk 51) või “Kabrioleti kokpitti suunatud pilk, millega kirurg Metsik abikaasa poolt valesti kasutatud hoovakest vaatas, oli mõru nagu kalamaksaõli” (lk 119).

See on keeletoimetaja õudusunenägu, mitte haruldaselt ilus eesti keel. Esimene lause koosneb kolmest kokku põimitud lausest, millest igaühes koormavad põhisõnu omakorda hämara sisuga epiteedid ja kujundid (“kahe külgetõmbe jõud”, “miljon molekuli”). Teine näide kujutab endast kolmeosalist põimlauset, millesse on omakorda kombineeritud kaks tud-lauselühendit ning kogu saadust üpris mao­tult võõrsõnadega garneeritud.

Selleks et nii keerutavalt väljendatud mõtet jälgida suuta, peab lugeja olema kas erakordse tekstihaaramisvõimega või siis peab esitatud mõte olema erakordselt lihtsakoeline. Siin on minu hinnangul tegu viimase variandiga. Samalaadi lihtsakoeline rõõm äkiliselt pähe tulevatest keelelistest assotsiatsioonidest leiab tekstides mitut puhku väljenduse ka vähenõudlikes kalambuurides ą la “konservatoorium ja konservid” (lk 19).

Pikka juttu lühidalt kokku võttes: üldiselt on kirjanduses siiski pisut peenemad mängureeglid kui vindi üle keeramine ja omaks lõbuks jauramine – neid reegleid ei ole aga ühe arvustuse raames jõukohane selgeks teha kõige potentsist pakatavamalegi õppurile.

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk

Külgpaneeli navigatsioon