Foorum

Hasso Krull

Hasso Krull
Foorum

Meelis Friedenthali “Süüst ja häbist “rohelise mõtlemise” taustal” (vt käesolev Vikerkaar lk 67–75) puudutab mõ­nesid põhimõttelisi küsimusi, mis väärivad kom­menteerimist. Kuna kirjutise  peamiseks lähtepunktiks on minu raamat “Loomise mõnu ja kiri”, millele mitu korda otseselt viidatakse, visandan siin lühidalt oma nägemuse.

1. Süü- ja häbikultuuri vastandus ei mõlkunud mu meeles, kui kirjutasin esseed vanarahva kosmoloogiast. Tõsi, võiks oletada – nii nagu teebki Friedenthal –, et see on peidetud sinna implitsiitselt, kuigi ma neid mõisteid otseselt ei kasutanud (“häbi” esineb ainult mõnedes tsitaatides, ja “süü” ei kuulugi minu käsitluse sõnavarasse). Tegelikult on asi siiski palju lihtsam: niisugune vastandus on minu meelest ebasümmeetriline ega võimalda selgeid eristusi antropoloogilise või etnoloogilise materjali tõlgendamisel. See ebasümmeetria sarnaneb usundiloost tuntud vastandusega monoteismi ja polüteismi vahel. Monoteismi mõistest lähtudes saab küll sellest erinevad usundid konstrueerida polüteismina, kuid vastassuunas liikudes langeb ehitis kokku – eeldatav “polüteism” pole ühtne, tal on liiga palju “monoteismi” tunnuseid, ja “monoteism” oma­korda toimib tegelikkuses “polüteismina” või selle erivormina. Samuti ei saa ka “häbikultuuri” seisukohalt konstrueerida sellele vastanduvat “süükultuuri” – süü mõiste on arvatavates “häbikultuurides” juba sees, niihästi individuaalse kui kollektiivse süüna.

See abstraktne jutt saab ehk selgemaks, kui esitada süü ja häbi mõisted komplementaarsete paaridena. Kuna süü puudutab vaid inimese tegevust, mitte tema olemust, ei ole süütunne kujutletav ilma või­maliku karistuseta: sisestunud süü­­tunne, mida psühhoanalüüsis tähistatakse “üle­mina” mõistega, eeldab karistuse kartust isegi siis, kui see reaalselt teostuda ei saa. See võib tähendada, et karistus projitseeritakse kujutletavasse teispoolsusesse; modernse subjekti puhul võib aga olla ka nii, et inimene karistab pidevalt iseennast, uskudes, et midagi on ta ikka valesti teinud, ja arvates, et keegi peale ta enese teda ei karistaks. Nii tekib tüüpiline süükompleks.

Häbi puhul on kausaalsus ümber pööratud: oluline pole mitte see, mis häbile järgneb (see oleks ju karistuse teisend), vaid häbile eelnenud au kaotamine. Au puudutab otseselt inimese olemust, ja häbisse langemine tähendab, et ta ei olegi päriselt tema ise: tegu on teatud mõttes identiteedi kaotusega. Muidugi võib ka häbitunne sisestuda, ja sel juhul viibitakse pidevas identiteedikriisis, ilma ise selle põhjust taipamata. Miski näib olevat kadunud, kuid mis see õieti oli? Modernne subjekt ei vaja selle seisundi püsimiseks isegi rühmasuhteid. Sest kes oskaks öelda, milline ta identiteet peaks olema? Sellises olukorras on “au” mõiste naeruväärne, häbi jääb aga alles.

Lühidalt, süü- ja häbikultuuride vastanduses ei oska ma üht teisele eelistada. Lõppkokkuvõttes põhinevad mõlemad hirmul. Kui aga oletada, et vanarahva kosmoloogia hõlmab nii inimese tegusid kui ka tema olemust, siis puudutab see peale süü ja karistuse kindlasti ka au ja häbi.

2. Friedenthal oletab, et kuna ma suhtun “individuaalsusesse suure kahtlusega”, peaks “loomuliku ja loodusliku inimese juurde tagasipöördumine” ühtlasi tähendama “individualismist vabanemist”. Siin peaks kindlasti teineteisest lahku lööma “individualismi” ja “tagasipöördumise” mõisted. Seepärast selgitan neid eraldi.

Minu jaoks on individualismi suurim probleem see, et tõelist individualismi pole olemas: abstraktsed, isoleeritud indiviidid eksisteerivad vaid seadusetähe järgi. Tegelikkuses on tänapäeva inimene oma ühiskonnast sõltuvam kui kunagi varem. Sõltuvus rühmasuhetest pole viimasel ajal kahanenud, vaid kasvanud – eks kujutlege tänapäeva noort inimest ilma mobiiltelefonita! Rühmaseosed tungivad isegi sinna, kus inimene varem oli täiesti üksi. Teisest küljest võib abstraktse indiviidi kujutelm siiski muutuda reaalsuseks, kui inimene sattub sotsiaalselt ebasoodsasse olukorda. Siis tuleb välja, et mingid rühmasidemed ei loe; süü ega karistus, au ega häbi ei loe. Loeb ainult see, kas kodanik on maksujõuline või mitte. Ma arvatavasti pooldaksin individualismi, kui see tähendaks, et autonoomsel subjektil on vabadus kehtestada iseseisvalt kõik oma väärtused ja toetuda vaid enese valitud struktuuridele, mille ta vajaduse korral ka ise kujundab. See aga eeldaks, et ta ei sõl­tu ühiskonna nõudmistest, majanduslikest tingimustest, ruumilistest piirangutest, füüsilistest ja emotsionaalsetest vajadustest jne. Kui see nõnda ei ole, on individualism illusoorne ja varjab tegelikult orjust, solidaarsuse kadumist ja vastastikuse abi nõrgenemist.

Hoopis teine asi on Friedenthali kujutletud “tagasipöördumine”, mis võiks “individualismist vabanemise” järel tulla. Selline mõttekäik on minu jaoks läbinisti vastuoluline. Esiteks, kuidas saab mingi kogukond “tagasi pöörduda” seisundisse, mida ta ei ole kogenud? Teiseks, milline traditsioon võiks elada ilma “tagasipöördumise” illusioonita? Ja kolmandaks, kuidas saaks “vabaneda” individualismist, mis ei ole kunagi tõeliselt teostunudki? Kuna ma ei oska ühtki neist vastuoludest mõistlikult lahendada, võin ainult öelda, et minu meelest varasemate eluvormide juurde tagasi pöörduda ei saa; et minu meelest ei saa olla traditsiooni, mis ei vaataks minevikku, seda ühtlasi omal moel idealiseerides; ja et individualism võiks pigem olla üks võimalikke eesmärke, kui see tähendab iga kogukonnaliikme ainulisust. Friedenthali fantaasiad “häbiühiskonnast”, kus tegutsetakse “välise surve – ehk siis seaduste või kogukonna otsuste – sunnil”, ning kutsest pöörduda tagasi “traditsioonide poole, tihedama seotuse poole loodusega”, ei kannata mi­nu meelest kriitikat. Väikestes kogukondades tegutsevad inimesed harva sunniviisil, ja traditsioonid ei tähenda tingimata seotust loodusega.

Tundub, et Friedenthali painab “tagasipöördumise” teema puhul üks kinnismõte, mida võiks kokku võtta võrdpildiga uuest veinist ja vanadest lähkritest. Ta väljendab veendumust, et need kaks ei sobi kokku. Võib-olla küll, aga minu kavatsus on siiski olnud midagi muud. See peaks selgelt välja tulema ka “Loomise mõnu ja kirja” eelviimasest peatükist, kus korra kasutasin sõnapaari “teistsugune antiik”. Minu jaoks on oluline traditsiooni uuendamine. Miks osta alati pudelivett, kui mõnikord saab ammutada otse allikast? Ka vastupidine hoiak on võimalik: see oleks tüüpiline fundamentalism, mis orienteerub pühakirjale ja taotleb pigem traditsiooni vanandamist, tänapäevase elu näilist arhaiseerimist. Fundamentalismi sõnum on: tõelist allikavett saate vaid meie pudelitest, sest see villiti sinna nii-ja-nii-palju sajandeid tagasi. Niisugune traditsionalism on üksnes kahjulik ning suudab inimkooslust vaid lõhestada. Seepärast võtsingi suuna suulise pärimuse loogikale. Ehk teisisõnu, kui tsiteerida iseennast: “Tähtis on pärimust mõtestada ja arendada, kasutada seda oma äranägemise järgi, nii nagu tegi vanarahvas ise.”

3. Suuremat sorti segadus tekib Friedenthali arutluses siis, kui ta jõuab pealkirjas väljakuulutatud “rohelise mõtlemiseni”. Jääb mulje, et Friedenthali meelest on see mingite moralistide leiutis, kellele on “pinnuks silmas” tänapäeva tehnoloogia võime meie looduslikke elutingimusi muuta. Rohelised paistavad ole­vat isemoodi traditsionalistid, kes irratsionaalsest vaenust ajendatuna püüavad piirata moodsa inimese elumõnusid ja kutsuvad teda “tagasi looduse juurde”, st avat­levad kehvemalt elama. Inimene aga ei taha järele anda – teda tõmbab vastupandamatu veetlus Stupid White Man’i poole, kes “süüst ajendatud” mõtteviisi jõul taotleb kõigile õnne ja rõõmu. Stupid White Man on nimelt kõige kangem nõid, ša­maanistki vägevam; ennäe, seal ta juba ootabki, kätel surnud laps, kelle ta on heal meelel valmis vanematele tagasi andma.

Viimases kujutluspildis on ehk oma tõeteragi. Stupid White Man annaks ehk tõesti pärismaalastele nende lapse tagasi – aga tingimusel, et see on enne tühjaks tehtud kallitest elunditest, et tal on silmad peast välja kougitud, neerud välja lõigatud jne. Toorainet pole ju mõtet raisata, universaalne “süütunne” sunnib lakkamatult taotlema üldist heaolu ja õnne… Aga heakene küll. Mis siin salata, Friedenthali ettekujutus “rohelisest mõtlemisest” on groteskne. Roheline mõtteviis ei põhine ju arusaamal, nagu tänapäeva tehnoloogia ei toimiks. Vastupidi, rohelised arvavad, et selle võimsust ei tohi alahinnata; niihästi tulevasi kui juba teostunud ohtusid tuleb näha realistlikult. Nii on roheline liikumine õigupoolest kõige modernsem suund; et saada “roheliseks”, tuleb tehnilised võimalused kogu täiega omaks võtta ja vaadata, mis siis saab edasi teha. Selgub, et energiakulukat majandamist jätkates suudaks inimkond oma ümbruse tühjendada ja ära mürgitada küll. Selgub ka, et tehnoloogiliselt oleks võimalik seda suunda muuta, puudu jääb seni vaid tahtest. Siit tuleneb praktiline järeldus, et halvast tehnoloogiast tuleb vabaneda parema abil.

Lihtsustatud progressiideoloogia tõttu ei saa tänapäeva inimene küll tavaliselt aru, et energiakuluka tehnoloogia kõrval võiks olla teisi, peenemaid ja säästlikumaid. See ongi tekitanud rohelistes teatava pessimismi, millele järgnevad ühiskonnakriitilised hoiakud. Ometi ei ole siin üht paratamatut teed. Kuigi Friedenthal näib arvavat, et paganlus, individualismi kriitika ja roheline mõtlemine moodustavad ühe “usutunnistuse”, pole see tingimata nõnda. Roheline mõtteviis on ikkagi vaid minimaalne pragmaatiline programm, millel ei pruugi olla mingit müütilist ega filosoofilist tausta. Õigupoolest on see lihtsalt sine qua non, sest mis mõtet oleks tulevikunägemusel, mis ei arvesta keskkonna hävimisel tekkivat arengutõket? Meil peaks ju olema mingi tegevuskava ka “musta stsenaariumi” puhuks. Alles siit hakkab võrsuma vajadus  leida ka kultuurilisi alternatiive – kuid see on loogiliselt juba kolmas aste.

Need kolm punkti ei ammenda ilmselt veel kõiki lahknevusi minu ja Meelis Frie­denthali arusaamade vahel, kuid põhiküsimused peaksid siin siiski välja joonistuma. Lisan veel paar pisimärkust. “Loomise mõnus ja kirjas” kasutatud kirjandus ei ole koolkondlik. Kuigi Friedenthal usub, et see on “jungiaanlik”, millest tulenevat ka minu “uuspaganlik mõtlemine”, ei ole ma sedalaadi kirjandust seal tsiteerinud (ainus erand on Marie-Louise von Franz). Miks? Ennekõike sellepärast, et Jungi triksteri­käsitus jääb minu meelest liiga skemaatiliseks. Samuti ei pruugi ma sünonüümsetena mõisteid “muhe” ja “mõnus” – esimene on vaid harv epiteet, teine aga viitab pealkirjas figureerivale põhimõistele. Ja lõpuks – minu nägemus selles raamatus ei ole “uuspaganlik”. Kui juba olla pagan, siis ikka vanapagan.

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk

Külgpaneeli navigatsioon