Metsluiged Coole’is

Inglise keelest tõlkinud Märt Väljataga

W.B. Yeats

Nüüd puud on täies sügisilus,
kuiv lehevaip on teel,
oktoobriõhtu tüüne taevas
peegeldub järveveel,
kus luiki kivide seas pilliroos
on viiskümmend üheksa koos.

Siin loendasin neid esmakordselt
üheksateist aasta eest;
ja enne kui sain valmis, järsku
kõik lendu tõusid veest
ning valjult, tehes suure murtud kaare,
lõid kokku tiivapaare.
Ma olen vaadelnud neid uhkeid linde,
ja nüüd on hinges äng;
kõik muutund sest, kui esmakordselt
see tiivakellamäng
mu kõrvu kostis, tookord ent need kellad,
veel olid kerged, hellad.

Need armastajapaarid pole
jäänd vanaks; külmas vees
või sõbralikus tuules sõudes,
neil süda noor on sees;
käib vallutus ja kirg veel kaasas neil
ükskõik kus rännuteil.
Kuid salapäraselt ja kaunilt
neid liugleb järvel nüüd;
kus kaugel kaldal inimesi
teeb rõõmsaks nende hüüd,
kui ühel päeval, silmad lahti teinud,
ma näen, et nad on läinud?