Kirjanik ja pasatornaado

Tiit Aleksejev

Tiit Aleksejev
Kirjanik ja pasatornaado

“See ei ole marksistlik revolutsioon. See on kasakate mäss”

(Isaak Babel, “1920. aasta päevik”).

“Suur lõuend, täis kadunud hingi ja kaotsi läinud võimalusi”

(Andrei Platonov, “Märkmed”).

2007. aastal möödus 90 aastat Oktoobrirevolutsioonist, sündmusest, mis viis välja miljonite ohvritega veresaunani, eelmise sajandi ühe vägivaldseima diktatuurini ja kaudselt ka Eesti Vabariigi tekkeni. Nõukogude ajal elanud inimestel seostub selle kõigega esmajoones nauseaa, mis Suure Oktoobri taasesitamisega igal sügisel möö­dapääsmatult naasis.

Samas jäi bolševike võimuhaaramise ja sellele järgnenud kodusõja tegelik ajalugu – kaasaegsete jaoks oli tegu ühe ja sama pikaleveninud revolutsiooniga – pikka aega pimedaks ruumiks.1 Võimalik, et seda lõpuni valgustada ei olegi võimalik. Täie kindlusega võib aga väita, et 1917. aastal vallandus üks neist ajaloo purustavatest jõududest, tornaado, mille vaibudes ellujäänud võisid öelda: meie tegime revolutsiooni, me tegime ajalugu.

Siinse artikli eesmärgiks on vaadelda Vene kodusõja kajastumist 1920. aastate nõukogude proosas, täpsemalt viie punaste poolel võidelnud autori loomingus. “Võidelnud” on siinkohal võtmesõna – valitud on autorid, kes otsesest kogemusest teadsid, mida sõda endast kujutab. Sel moel sündinud tekste on käsitletud ajamärkidena ja nende kirjanduslikku väärtust – kui sellist asja üldse mõõta tasub – on loetud teisejärguliseks.2 Eelistatud on teoseid, mis on eesti keeles saadaval, lugeja võib neid soovi korral üle sirvida ning neile omaenese tõlgenduse anda.

Esile tuleb tuua veel kaht üldisemat asjaolu: esiteks vene kultuurile omast kirjanduse piiride laienemist ajalookirjutuse arvel;3 ning teiseks seda, et ajal, mil Nõukogude Liidus oli kodusõja objektiivse ajaloo avaldamine mõeldamatu, said ometi ilmuda oluliselt suurema lugejaskonnaga proosatekstid, kus toimunut vaadeldi mär­kimisväärse avameelsusega.

Mõistagi toimisid ideoloogilised filtrid ning “kontrrevolutsioonilised” teosed jäid lihtsalt avaldamata. Samas ilmnevad siin siiski kummalised laguunid ning tundub, et teatud tekstide puhul on kodusõja-aegseid mentaalsusi võimalik vähemalt osaliselt taastada.4 Igal juhul on võimalik esile tuua kindlaid motiive ja õhkkonda, mis tekstist teksti korduvad ning mille edasiandmist 1920. aastate autor oma kohuseks luges.5

Isaak Babel – läbikukkunud kasakas

Isaak Babel (1894–1941) on vaieldamatult silmapaistvaim kodusõja-autor, kes saab varakult aru olulisest tõest – sõjal ei ole romaani struktuuri.6 Ja nii läheb ta kohati proosapoeemidele lähenevate novellide teed.7 Babeli loomingu teeb eriliseks kont­rast olustiku brutaalsuse ja stiili kujundlikkuse – Borgese sõnul musikaalsuse – vahel. Selles on ta mõjutatud hassidismist ja juudi religioossusest laiemalt. “Viimse võitluse tee” kirjeldamisel on tulemus muljetavaldav.

Teekond algab 1920. aasta kevadel, mil Isaak Babelist saab JugROSTA kirjasaatja. Seejärel lähetatakse ta ajalehe Krasnõi Kavalerist korrespondendina Esimese Rat­sa­armee 6. diviisi juurde. Esimene Ratsaarmee loodi 1919. aastal, et tuua Punaarmee juurde Doni ja Kubani kasakaid (kellest enamik oli valinud valgete poole), ning kokku kuulus sellesse üle 16 000 saabli.8 Vähetähtis ei ole asjaolu, et poliitiliselt allus väekoondis Stalinile, kes oli 1919. aastast Lõunarinde komissar. Selle juhtivkoosseis kuulus tulevase diktaatori lähikonda, mis hilisematel aegadel tagas neile meestele ellujäämise: ainsad marssalid, kes 1930. aastate repressioonidest puutumata jäid (Vorošilov, Budjonnõi, Timošenko), olid kõik Esimese Ratsaarmee taustaga.

Babeli relvavendade näol ei olnud tegu tavaliste võitlejatega. Piisab, kui meenutada asjaolu, et Esimese maailmasõja ajal kasakaid vangi ei võetud. Babeli märkmetest ilmneb, et kasakat iseloomustas ennekõike mitmekihilisus: “röövimine, hoolimatus, kartmatus, professionaalsus, revolutsiooniline vaim, loomalik julmus”.9 Üks kiht, mis seda sibulat koorides alati esile tuli, oli antisemitism. Isaak Babel aga oli pesuehtne Odessa juut. Lühikest kasvu, lühinägelik ja intelligendi välimusega.10 Keset Kubani võitlejaid, kes nägid välja nagu röövlid ja kes sõdisid nagu asiaa­did.

Kirjanik otsustab, et oma päritolu ei ole mõtet liigselt afišeerida ning Isaak Babeli nimelisest juudist saab venelane nimega Kirill Ljutov, kes hakkab koguma ainest, millel on määratud saada “Ratsaarmeeks”.11 Aga enne seda on päevik, mis pärast kirjaniku arreteerimist juhuslikult säilib ja kust Babeli põhiteose kujunemislugu üksikasjalikult esile tuleb.12

Tavaline ei ole ka kampaania, kuhu tornaado Babeli kannab. 1920. aasta kevadel ületasid Esimese Ratsaarmee üksused Vene-Poola piiri. Bolševikele – täpsemalt Trotski lähikonda kuuluvatele maailmarevolutsiooni-idee pooldajatele13 – oli tegu põhimõttelise üritusega: Varssavi langemine oleks tähendanud internatsionalismi võitu, mis oleks avanud tee üleeuroopalise tööliste ja talupoegade vabariigi tekkimisele. Vähemalt usuti, et oleks avanud.

Poolakatega toimunud lahingud on ka kodusõjakirjanduses esiplaanil. Üheks põhjuseks oli eksootiline välismaal sõdimine – punakaartlastele avanes Euroopa, mis on vene sõduris läbi ajaloo ühtaegu iha ja põlgust äratanud. Teiseks ja märksa olulisemaks põhjuseks oli, et Vene-Poola sõda markeeris revolutsioonilise vaimustuse tippu, ehk nagu ühe kaasaegse kirjandusteose peategelane seda meenutab:

“Seejärel tuli rinne ja lahingud poolakatega. See oli tore aeg, mil pea iga päev vallutati mõni linn või küla ja kogu maa oli nagu üksainus suur maantee Varssavi peale. Isegi pärast seda, kui Varssavi all prahvatas nende pihta valla kuulipildujate külgtuli ning rinne lagunes, kandis Bezais kaotustest hoolimata rinnas edasi seda pidulikku tunnet.”14

Piduliku tundega rinnus suundub Kubani kasakate juurde ka Isaak Babel. Vastuvõtt, mis talle osaks saab, on kaugel sõbralikkusest. Babel on selle jäädvustanud novellis “Minu esimene hani”:

““Nõndaks, mehed,” ütles majutaja, asetades minu sumadani maha. “Vastavalt seltsimees Savitski käsule olete kohustatud võtma selle mehe endi juurde varju alla, ja rumalused jäägu ära, kuna see mees on täädusest nikastanud…”

Majutaja punastas nagu vähk ja tegi minekut, kordagi tagasi vaatamata. Ma tõstsin käe mütsisisirmi juurde ja andsin kasakaile au. Sorakil linakarva juuste ja imekena rjazaanlasenäoga noor poiss astus minu sumadani juurde ja virutas selle vä­ravast välja” (RA, lk 40).

Siinkohal ilmneb Babeli puhul psühholoogiline kahestumine, millel on “Ratsaarmee” novellide õnnestumises oluline osa15. Kasakate maailma primitiivsus tekitab Babelis üldjuhul tülgastust. Samas tõmbab selle loomalik elujõud teda ligi. Kohati sooviks ta olla üks neist: käituda niisama uljalt, hoolimatult ja metsikult. Nii õpib Babel näiteks kasaka kombel ratsutama, mis tema eskadronikaaslaste põlgust ainult suurendab.16

Kui “Ratsaarmee” novellide minategelaseks on Ljutov, siis on ta kõhklev, kahetsev ja kahevahel. Kui sõna antakse lihtsatele kasakatele (novellid “Sool”, “Matvei Rodionõtš Pavlitšenko elukäik” ja “Konkin”), siis saavad sündmused tõelise hoo. “Konkini” minategelase sõnadega:

“Tegime šlahtast hakkliha taga Belaja Tserkovit. Panime nagu pohli, nii et mets lookas. Ma sain hommikul täkke külge, kuid tegin koomuskit üsna aitajasti edasi, mis seal ikka” (RA, lk 73).

Surma minnakse “üleilmse revolutsiooni ja hapendatud kurgi eest”, möödaminnes, milleks Ljutov kunagi võimeline ei ole. Babeli alter ego ebakindlus tuleb kõige paremini esile järgmises katkes:

““Perenaine,” ütlesin, “mul on kere hele…”

Eit tõstis mulle hägustunud poolpimedad silmad ja langetas nad jälle.

“Seltsimees,” ütles ta vähekese aja pärast, “kõik see värk on nisuke, et poo en­nast või üles.”

“Sa issanda jumala kuradi raisk,” urisesin seepeale pahaselt ja tonksasin eidele rusikaga rindu, “hakka siin veel teiega seletama…”” (RA, lk 41).

Seejärel tõmbab Ljutov mõõga ning tapab sellega perenaise hane, millega ta pälvib kasakate heakskiidu. Samas on peategelane teadlik, et on toime pannud oma loomusele vastukäiva teo:

“…seejärel läksime heinavirna otsa magama. Me magasime seal kuuekesi, jalad segamini ja vastastikku üksteist soojendades, aukliku katuse all, mis tähti läbi laskis. Ma nägin und ja unenägudes naisi, ainult mu tapatööst määritud süda kirvendas ja veritses” (RA, lk 42).

Ljutovi süda valutab just hane hukkamise pärast – inimest ta veel tapnud ei ole. Babelile mõjuvad surnud loomad üldse märksa šokeerivamalt kui surnud inimesed. “1920. aasta päevikus” kirjeldatakse nülitud ja teele vedelema jäetud lehmakorjust, vaatepilt seostub kirjanikule noore hukatud emaga ja muutub seega sõjakoleduste sümboliks.17

Siiski ei ole prillidega intellektuaalil määratud kasakatega kohaneda, nagu seda hästi iseloomustab novell “Dolgušovi surm”, kus raskelt haavatud budjonnov­la­ne palub poolakate kätte vangilangemist kartes endale lõpp peale teha:

““Ei,” sõnasin vastu ja andsin hobusele kannuseid.

Dolgušov vajutas sinised kämblad vastu maad ja silmitses neid uskumatult…

“Või jalga lased?” pomises ta losakile vajudes. “Või jalga lased, tõbras…”

Higi nõrises mul mööda ihu. Üha tihedamini, hüsteerilise kangekaelsusega ragisesid kuulipildujad. Päevaloode nimbusest ümbritsetud, kihutas meie juurde Afonka Bida.

“Sugupärast saab uhatud,” karjus ta elevusega. “Mis laata te siin peate?”

Näitasin Dolgušovi peale ja sõitsin vä­heke kaugemale.

Nende jutt oli lühike, sõnu ma ei kuulnud. Dolgušov andis oma dokumendi rüh­maülema kätte. Afonka torkas selle oma saapasäärde ja laskis Dolgušovile paugu suhu.

“Afonja,” ütlesin hädise naeratusega, sõites kasaka juurde, “aga näed, mina ei suutnud.”

“Kao minema,” vastas ta kahvatades, “või tapan maha! Va prillmaod, hoiate kah meiesuguseid nagu kass hiirt…”

Ja tõmbas kuke vinna” (RA, lk 53).

Sama motiiv kordub novellis “Pärast lahingut”:

“Õhtu tõusis lennul taevasse ja otsekui linnuparv ja pimedus vajutas mulle pähe oma vettinud pärja. Ma olin väsimusest kokku varisemas, kuid vantsisin edasi, nõtkudes selle kalmulise ehte all ning anudes saatuselt kõigist oskustest kõige lihtsamat – oskust tappa inimest” (RA, lk 130).

Ja oleks siis asi tapmises. Päeviku 12. juulist pärinev sissekanne kirjeldab talumeestelt vara rekvireerimist, teiste sõnadega röövimist: “Ma tunnen end laisana, mul on neist [s.o talumeestest] kahju, kõik need ringi rähklevad ratsanikud, esmapilgul see ongi vabadus. Ma ei võtnud midagi, kuigi ma oleks saanud. Minust ei saa kunagi tõelist budjonnovlast.”18

Nii uitabki kirjanik kahe maailma vahel, minnes kaasa kodusõja ja üleilmse revolutsiooniga ja samal ajal hõljuvad ta kohal toorarullid, palverihmad, palmioksad, hanukkiad ja kõik need lugematud pisiasjad, mis shtetli-eluga seostuvad. Babeli sõjatee meenutab mõnd Marc Chagalli maali ja lõpptulemusena on kõik see, mis peaks olema võitluslik ja traagiline, lihtsalt nukker. Pateetiline. Prillidega juudi nooruk, keset tormi, pasatornaado keskpunktis.19

Babel võtab selle kokku novellis “Rabi poeg”, mida võib lugeda ta enda saatuse eelaimusena. Minategelane jutustab Vassili-nimelisele kasakale lugu kahest näiliselt lähestikku asetsevast maailmast:

“Kas mäletad seda ööd, Vassili? … Akna taga hirskasid hobused ja käratsesid kasakad. Sõja laastermaa haigutas akna taga, hommikupoolse seina ääres aga palvetas rabi Motale Bratslavski, klammerdudes pehastunud sõrmedega talessi külge. Siis nihkusid eesriided pühalt laekalt kõr­vale ja me nägime küünalde leinalises helgis toorarulle, mis purpurpunasest sametist ning helesinisest siidist ümbristesse keeratud, ja toora kohal rabi poja, dünastia viimase printsi Ilja liikumatut, alandlikku ja imekaunist nägu…” (RA, lk 134).

Siis nihkub tegevus mõned kuud edasi, aega, mil poolakad Koveli all rinde läbi murravad. Segadus, põgenemine:

“Poliitosakonna rong hakkas mööda lagendike elutut turja eest ära roomama. Kari tüüfusehaigeid maamatse rullus kaasa, kandes endaga kõige harilikumat soldatisurma. Nad kargasid meie rongi astmelaudadele ja paisati kabahoopidega jälle maha. Nad ähkisid, küünistasid mulda, tormasid tuhatnelja edasi ja vaikisid. Ja kaheteistkümnendal verstal, kui mul enam kartuleid ei olnud, virutasin nende sekka pataka lendlehti. Kuid ainult üks neist sirutas ropase kooljakäe, et lendlehte võtta. Ja ma tundsin temas ära Ilja, Žitomiri rabi poja. Ma tundsin ta silmapilk ära” (RA, lk 135).

Rabi poeg on vabatahtlikult punastega liitunud ja on nüüd tüüfusesse suremas. Peategelane tõmbab ta vagunisse. Selle käigus pudeneb haige koti sisu põrandale: “Siin oli kõik ühes hunnikus –  agitaatorimandaadid ja juudi luuletaja õpetused. Lenini pilt vedeles kõrvuti Maimonidese omaga. Rauana sämbuline Lenini kolp ja Maimonidese portreede tuhm siid. Kuuenda parteikongressi otsuste vahele oli pistetud salguke naisejuukseid ja kommunistlike lendlehtede servi mööda kägardusid heebreakeelsete luuletuste kõverad read. Nukra ja harviku vihmana rabisesid nad mu peale – leheküljed ülemlaulust ja revolvripadrunid” (RA, lk 135).

Esemete tähendus on sümboolne: tegemist on kõige sellega, mida Babel ise mõtteis kandis. Vastuolulised asjad, kõik segiläbi: täiuslikud ja eemaletõukavad, purunevad ja purustavad. Rasked ja kerged. Rabi poeg sureb ning jutustaja sängitab ta mingis teivasjaamas mulda. Jaamakolkas, mis on ainult peatus. Nagu rabi poja mai­ne teekondki. Ja kõik need teised sõnad.

Huvitav on see, et “Rabi pojas” – nagu “Ratsaarmees” tervikuna – on enamik juu­di kultuuriga seostuvat iidne ja kaunis, otsekui omamoodi Arkaadia või Kaanan, ja vastandub niiviisi kodusõja “laas­ter­maale”. “1920. aasta päevikus” ilmneb teistsugune pilt: Galiitsia ja Volõõnia juudid elavad madalates ja pimedates ubrikutes, nad on haletsusväärsed, hirmunud ja segaduses. Babel selgitab neile, millised olulisi eeliseid elu tööliste-talupoegade paradiisis endaga kaasa toob, ise sellesse uskumata. Päeviku 21. juulist pärinevas sissekandes on kirjas: “Rahvas ootab päästjaid, juudid vabastajaid ja siis ratsutavad sisse Kubani kasakad.”20 Päevikus tunneb Babel selle kõige puhul üleolekuga segatud kurbust. Novellidest on üleolek kadunud. “Ratsaarmee” lihvimiseks kulunud aastate jooksul oli Babelil võimalus läbielatu üle järele mõelda. Ta saab aru, et on ise samasugune sõjapõgenik, kelle neljatäheline jumal lõpuks kätte saab. Seda näib kinnitavat novell “Kozini kalmistu”, millel Ratsaarmee ega kasakatega pole mingit pistmist. See tuletab lihtsalt meelde, et 1920. aastas ei ole midagi ainulaadset. Et nii on alati olnud.

Mõistmine saab alguse lüüasaamisest. 1920. aasta hilissuveks on poolakad vägesid koondanud ja annavad punastele vastulöögi. Esimene Ratsaarmee taganeb. Õigemini ei tagane, vaid valgub tagasi:

“Igaüks õgib mida saab: aganaleiba, tooreid õunu, rüve vastuhakkav toit, mida räpaste sõrmedega haisvatesse suudesse topitakse. Me ratsutame edasi. Väljad mahatallatud või rüüstatud viljaga, mägine maa, kuskohas see kõik küll lõpeb?”21

Ja igal pool päevikus: jäta meelde! kirjelda! Kirjelda kuulipilduri nürimeelset nägu! Kirjelda rühmaülema jatagani! Kirjelda viljas lebavat tapetud poolakat! Kirjelda kirjeldamatut soovi magada! Babel kirjeldabki. Muuhulgas ka vastaspoole mehisust. Novellis “Konkin” on stseen, kus komissarist minategelasel õnnestub relvituks teha valgete kindral, kes tunnustab budjonnovlase vaprust ja on valmis end vangi andma. Kuni olulise täpsustuseni:

““Komissar?” karjub tema.

“Komissar,” ütlen mina.

“Kommunist?” karjub tema.

“Kommunist,” ütlen mina.

“Mu suremise tunnil,” karjub tema, “mu viimse hingetõmbe juures ütle mulle, kasakas, mu sõber, kas sa oled kommunist või valetad?”

“Olen kommunist,” ütlen mina.

Istub mu vanapapi seejärel maha, suudleb mingit püha asjandust, murrab mõõga pooleks ja kaks tulelõket sütib ta silmis, kaks laternat kesk pilkast steppi.

“Anna andeks,” ütleb siis, “kommunistile ei või ma alla vanduda.” Ja soovib mulle kättpidi tervist. “Anna andeks,” ütleb veel kord, “ja tapa mind mõõgaga nagu sõdurit…”” (RA, lk 75).

Kerkib küsimus, kuidas selliseid stseene kirjeldav teos üldse ilmuda sai? Otseselt nõukogudevastaseks oleks “Ratsaarmeed” võinud lugeda ehk 1970. aastate tsensuurireeglite järgi. 1920. aastate vaimne kliima oli teistsugune ja kõrvalekalded olid veel võimalikud. Lisandub üks oluline nüanss. On teada, et Lõunarindel aset leidnu oli Stalinile hingelähedane teema ja võimalik, et talle imponeeris Babeli lugude ilustamatus ja neis esinev julmus. Novelli “Matvei Rodionõtš Pavlitšenko elukäik” punakindralist minategelane ütleb:

“Kui pauk ära anda – see on minu arvamine –, võib inimese ainult kaelast ära saada: mahalaskmisega on talle armugi heidetud ning iseendale asi näruselt kergeks tehtud, mahalaskmisega inimese hinge ei pääse, kuskohas see tal on ja kuda ennast välja näitab. Kuid mina, teate, endale armu ei heida, mina teate, tambin vaenlase otsas tund aega või enamgi veel, mina tahan maiku saada, mis elu on ja kuda ta meil on…” (RA, lk 66).

Lõik, mille iga endast lugupidav diktaator peaks oma käega ümber kirjutama. Mis elu on ja kuda ta meil on…

See on üks põhjusi, miks Babelit valetamises ja tõe määrimises süüdistanud Budjonnõi kriitikal erilist mõju ei olnud.22 Stalini lakooniline hinnang ““Ratsaarmeel” ei ole viga midagi” paneb asjale lõpliku punkti. Ja mida suudakski üks saapaharja meenutavate vuntsidega marssal kirjanduse vastu? See ei ole saabliga vehkimine ega inimeste surma saatmine.

Näib, et kõik läheb tõusvas joones. “Ratsaarmeed” tunnustavad nii nõukogude kui emigrantlikud kriitikud. Ilmuvad Babeli kogutud teosed. Kirjanik viibib ka korduvalt välismaal ning peab Nõukogude literaatide nimel ettekande Pariisi Rahvusvahelisel Kirjanike Kongressil. Aga tasapisi kogunevad mustad pilved. Professionaalse ellujääjana on Babelil tarkust tagaplaanile tõmbuda. Mõnda aega õnnestub tal tormist kõrvale hoida, vaikimise hinnaga.

1937. aastal saab alguse uute repressioonide laine. Sõbrad on Babelile juba ammu emigreeruda soovitanud, tema aga on alati keeldunud. Hoolimata asjaolust, et kõik ta pereliikmed on Läände pagenud: naine ja tütar Pariisi, ema ja õde Brüsselisse. Kirjanik otsustab jääda ja loodab, et ehk läheb seekordki õnneks. Aga ei lähe. 1939. aasta mais arreteeritakse Babel kahtlustatuna kuulumises trotskistlikku salaorganisatsiooni. Lõpuks mõistetakse “Ratsaarmee” autor süüdi koostöös Prantsuse ja Austria luurega (ülekuulamistel tunnistas Babel üles, et ta värbajaks oli Ilja Ehrenburg ja menetlejaks André Malraux) ning lastakse 27. jaanuaril 1940. aastal maha.23 Surmaotsuse on heaks kiitnud Stalin isiklikult.24

Kokkuvõtteks? Tšehhovi kohta öeldi omal ajal, et kui Venemaa peaks maa pealt kaduma, siis oleks Anton Pavlovitši novellide põhjal võimalik seda taastada (Tšehhovi Venemaa kaduski, aga see taastati kahjuks hoopis teiste eeskujude põhjal). Kui kõik Vene kodusõda käsitlevad materjalid ühel ilusal päeval haihtuksid, siis peaks “Ratsaarmeest” samuti piisama. Liiatigi on Babel oma novelle aastate jooksul viimistledes – kirjaniku tütar on meenutanud, kuidas Babel pereliikmeid ettelugemisega vaevas, nii et lõpuks teadsid lähedased tema lugusid peast, – “Ratsaarmeesse” peitnud midagi enamat – tõestuse, et kirjeldamatut on võimalik siiski kirjeldada. Ja sellega saavutab ta pasatornaado üle hinnatava punktivõidu.

Boriss Lavrenjov – pöördunud ohvitser

Pärast Babeli novellide totaalsust võiks vaadelda teksti, mis avab kodusõja traagikat mikrotasandil, mehe ja naise armastusloos. Tegemist on jutustusega, mille pealkirjaks on “Neljakümne esimene”.25 Selle autor Boriss Lavrenjov, kodanikunimega Boriss Sergejev (1891–1959), on tähelepanuväärne juba seetõttu, et tegemist on punaste poole valinud tsaariarmee ohvitseriga, kel õnnestus üle elada Esimene maailmasõda, kodusõda ja kõik Stalini-aegsed repressioonid. Nii õnneliku saatusega “endiseid” ei olnud palju.

Moskva ülikoolis juristidiplomi saanud Lavrenjov paneb end 1915. aastal vabatahtlikuna kirja ja võitleb kahurväe koosseisus Läänerindel.26 Veebruarirevolutsiooni ajal on ta juba Moskva garnisoni revolutsiooniliste vägede staabi komandant (ka hiljem on tal annet end kõikvõimalikesse staapidesse, komiteedesse ja kolleegiumidesse sokutada). Nagu kirjaniku autobiograafiast võib lugeda, lööb Oktoobrirevolutsioon ta “mõneks ajaks jalust maha”. See on tagasihoidlikult öeldud. Lavrenjovil tuleb 1917. aasta hilissügisel teha elu valik: kas järgida ohvitseri au või minna kaasa rahvaga? “Rahvas” tähendas enamasti maalt pärit harimatuid sõdureid, kes kõiki pagunikandjaid südamest vihkasid.

See, mis Lavrenjovit valiku lõpuks pu­naste kasuks kallutas, ei olegi lõpuni selge. Autobiograafias mainitud Lenini esinemisest tingitud “äratundmishetk” on ilmselge vale – või ka tolleaegsetele elulugudele iseloomulik kanooniline nõks, sõltub, kuidas asjale vaadata. Igal juhul on Lavrenjov 1918. aasta talvel juba Punakaardi ridades ning sõdib Ukrainas, Krimmis ja Turkestanis. Enne kodusõja lõppu suunatakse ta poliittööle, rindelehe Kras­naja Zvezda toimetajaks. 1924. aastal ta demobiliseeritakse. Samal aastal ilmub “Neljakümne esimene”.27

Jutustuse sisuks on punaväelase Marjutka ning valgete hulka kuuluva po­rutšik Govoruhha-Otroki traagilise lõpuga armastuslugu, mis on esitatud omalaadse robinsonaadina. Tegevus toimub Turkestanis. Marjutka on snaiper, kes laseb mööda oma neljakümne esimesest sihtmärgist, kelleks on Govoruhha-Otrok. Po­rutšik võetakse vangi ja ta teeb koos punaväelastega läbi teekonna Araali mere äärde. Seal võetakse vastu otsus valgekaartlane Sõr-Darja suudmes asuvasse staapi saata. Teda saatma määratakse Marjutka koos kahe punaväelasega. Puhkenud torm kannab paadi üksikule saarele. Marjutka ja porutšik on ainsad, kes eluga pääsevad. Merehädalised leiavad peavarju kalurite hurtsikust. Porutšik haigestub ja Marjutka ravib ta terveks. Nad armuvad. Tunne, mis tekib valel ajal, vales kohas, valede inimeste vahel. Marjutka ja porutšik pärinevad täiesti erinevatest maailmatest (nagu Robinson ja Reede, kelle lugu porutšik Marjutkale jutustab). Marjutka on pärit Volga-äärsest kalurikülast, aadlisoost Govoruhha-Otrok aga Peterburist.

Peale õnnestunud dramaatilise efekti väärivad jutustuses tähelepanu ka valgekaartliku ohvitseri mõtisklused ja armastajate dialoogid, kus Lavrenjov omaenda kahtlused ja läbielatu vallandab. Porutšik meenutab sõjaeelset maailma, mille revolutsioon oli purustanud:

““Mul oli palju raamatuid. Kolm seina oli maast laeni nende all. Vahel, õhtuti teisel pool akent haaras Peterburi udu rõske kämblaga inimesi ja pures neid, aga toas oli ahi soojaks köetud, sinise kupliga lamp. Istud raamatuga tugitooli ja tunned ennast nii nagu näiteks praegu, ilma igasuguste muredeta. Süda õitseb sees, on isegi kuulda, kuidas õielehed sahisevad. Nagu mandlipõõsas kevadel, saad aru?”

“Mhm,” vastas Marjutka valvsaks muutudes” (NE, lk 53).

Nagu Lavrenjovgi on porutšik vabatahtlikuna Esimesse maailmasõtta läinud ja seal midagi kohutavat läbi elanud. Aga see ei ole veel kõige hullem:

“Siis tuli revolutsioon. Uskusin teda nagu pruuti… Aga tema… Kogu oma ohvitseriajal pole ma ühtegi soldatit sõrmega puutunud, aga Gomeli vaksalis püüdsid desertöörid mu kinni, kiskusid pagunid maha, sülitasid näkku, määrisid roojaga kokku. Mille eest? Jooksin minema, jõudsin Uraali. Uskusin veel kodumaasse. Läksin uuesti sõtta jalge alla tallatud kodumaa eest. Oma teotatud pagunite eest. Sõdisin ja nägin, et polegi kodumaad, et kodumaa on samasugune kõnnumaa nagu revolutsioongi. Mõlemad armastavad verd. Aga pagunite pärast ei tasu isegi kakelda” (NE, lk 53).

Konflikt on vältimatu. Porutšik teeb ettepaneku põlema süttinud maailmast taganeda ja teineteisele elada. Marjutka süüdistab teda egoismis ja mõistmatuses:

““Sa sarjasid bolševikkude tõde. Ütled, et ei taha sellest teadagi. Aga kas sa oled seda kunagi teadnud? Kas sa üldse tead, milles selle tuum on? Mismoodi see on soolase higi ja pisaratega läbi imbunud?”

“Ei tea,” vastas porutšik loiult. “Imelik on ainult, kuidas sina, tütarlaps, oled nii jõhkraks muutunud, et sind kisub purustama, tapma koos nende joobnud, täitanud hordidega” (NE, lk 55).28

Lõpuks õnnestubki Marjutkal po­rut­šikut veenda ja too otsustab võitlust jätkata. Ainult et vastaspoolel. Marjutkale mõjub see üllatusena:

““Mis? Kas said tõepoolest targemaks?”

“Sain targemaks, kullake! Targemaks. Aitäh, et õpetasid! Kui me praegu raamatute taga istume, maa aga jätame täielikult teie kasutada, teete te sellel midagi niisugust, et viis põlvkonda uluvad pärast verepisaraid” (NE, lk 58).

Nagu robinsonaadile kohane, on lahenduseks puri silmapiiril. Paadis on valgekaartlased. Porutšik jookseb omadele vastu. Marjutka laseb ta maha.

Teksti süvenedes on huvitav kogeda, kuidas ühte ja sama teost on võimalik eri aegadel tõlgendada. 1920.–1930. aastate nõukogude kirjanduskriitika naeruvääristab Govoruhha-Otroki kõhklusi, seostades need aadlivõsukesele omase nõrkusega. Tõsiasjast, et porutšik käitub surmapõlglikult, talub kõrbeteekonna raskusi mehisemalt kui punaväelased, ning ei ole hoolimata kahtlustest loobunud “kodumaa eest” võitlemast, vaadatakse lihtsalt mööda. See-eest tuntakse uhkust Marjutka põhimõttekindluse üle. Ainus, mida kirjanikule ette heidetakse, on ahastus, mis Marjutkat pärast porutšiku tapmist haarab. Milleks sellisele kaasa tunda? Pauk ära ja valmis. Aga olgu peale, naisterahva asi, pea läks hetkeks segi, klassivõitlus ununes…

Tänapäeva lugejale jäävad Marjutka käitumine ja teda armsamat tapma ajendanud motiivid arusaamatuks. Porutšiku arutlused aga kõlavad vägagi inimlike ja mõistlikena. Väide, et ühe või teise püha ürituse mõttekuse küsimärgi alla seadmine ei pruugi ilmtingimata nõrkust tähendada, ei vaja samuti erilist tõestust.

Siinkohal avaldub asjaolu, mis “Neljakümne esimest” “Ratsaarmeele” lähendab: kodusõja kirjanduse parimat osa on võimalik lugeda mõlema vaenupoole seisukohalt ja see, millist värvi lipu all kirjanik ise võitles, ei pruugi üldsegi esmase tähtsusega olla. 1920. aastate kompromissituse taustal mõjub see esmapilgul üllatavana. Aga nii see on. Võtame kas või väite: “Kui me praegu raamatute taga istume, maa aga jätame täielikult teie kasutada, teete te sellel midagi niisugust, et viis põlvkonda uluvad pärast verepisaraid.” Täielik Venemaa vabastusliikumise kreedo.

Siinkohal on kaks võimalust: kirjanik on teadlik musta valgeks kirjutamise hinnast (teksti tugevuse seisukohalt); või – mis on märksa tõenäolisem – tegelikes sündmustes osalenuna on talle hästi teada, et ühe poole tõekspidamised ei ole õigemad kui teise oma. Ühel oli lihtsalt määratud võita ja teisel kaotada.

Lavrenjovi teiseks õnnestunud jutustuseks on “Tuul”29, mis kirjeldab revolutsiooniaegsest õhkkonda ja üht tornaado kõrvalsaadust – sõjaga harjunud inimese vajadust sõdida.30 Jutustuse peategelaseks on Vassili Guljavini nimeline Balti laevastiku madrus. Guljavin määratakse Proletaarse Raevu Rahvusvahelise Madruste Lendsurmapolgu komandöriks ning enne rindele minekut antakse talle kaasa staabiülem Strojev, endine tsaariarmee kahurväe lipnik.

Võitluste käigus selgub, et Strojev on hoolimata “ohvitserlikest maneeridest” kartmatu ja külmavereline võitleja ning et punakaartlasi paneb tema “tasane, rahulik ja vasturääkimist välistav järeleandmatus” tõhusamalt kuuletuma kui Guljavin sõim.31 Strojev on ilmselgelt ideaalne komandör, samas kui peategelane on selles osas alles poolel teel ja pärale ta ei jõuagi. Polgu lahingutee viib läbi Ukraina. Strojev hukkub peategelase “atamaniplikast” armukese käe läbi ja Guljavin tunneb end selles süüdi.

Peagi saab terve üksus hukka, pääseb ainult haavatud Guljavin. Ta määratakse väikelinna rahvamajandusnõukogu esimeheks. Peategelane kuhtub. Kõik ümbritsev tundub talle täieliku mõttetusena: “ega Guljavin selleks bolševikuks hakanud, et roti komber pabereid tuhnida”.32 Töökaaslastega suhtlemisest ei tule midagi välja. Armuelust samuti – intiimsetel hetkedel kerkivad Guljavini silme ette hukkunud seltsimehed ja siis haaravad teda raevuhood. Viimaks õnnestub tal uuesti rindele pääseda. Kõik asetub omale kohale. Guljavin on jälle meeste keskel, kes “käivad lahingus nagu putru toomas”.33 Lõpuks saadetakse ta luurajana valgete ülemjuhataja kindral Aleksejevi staapi, kus ta peab etendama kahe väekoondise vahelist sidet tagavat porutšikut. Madrus ei suuda ohvitseri rollis päevagi vastu pidada. Põgenemiskatsel lastakse ta maha.

Loo ilmumise ajal oli esiplaanil Guljavini tegelaskuju kompromissitus ja “revolutsiooniline palang”, mida tuule kujund tähistabki. Tänapäeval on märksa huvitavam vaadelda Guljavini kui tormi-inimese suutmatust rahuajaga kohaneda. Selles mõttes kuulub ta Kodusõja ajal kujunenud inimtüüpi, kes tunneb end elus olevat ainult eluga riskeerides. Ühe kaasaegse sõnul “kõlbasid nad ainult soomusronge õhku laskma”.34 Sellised inimesed tundsid end üha bürokratiseeruvas süsteemis reedetuna ja põhjusega, sest valdav enamik neist lõpetas kas mahalastuna või Gulagis.

Neid kaht jutustust lugedes süveneb mulje, et see, mis Lavrenjovi loomingus tõeliselt õnnestub, on seotud tema ohvitseri-minaga. Selles mõttes võib samastumisi “Lavrenjov/Govoruhha-Otrok” ning “Lavrenjov/Strojev” võrrelda “Babel/Ljutoviga” või siis “Ljutov/Konkiniga”. Lavrenjov on kirjanikuna usutav senikaua, kui ohvitseri-mina temas veel elus on. Samas soovib ta ise seda unustada ja uuele režiimile oma kirjanduslikku lojaalsust tõestada. Ohvitseri-mina on traagiline, sellel ei ole tulevikku – nii Govoruhha-Otroki kui Strojevi hukkumine on algusest peale etteaimatav. See annabki neile tegelaskujudele sügavuse.

Kes teab, võib-olla oleks ka Lavrenjov soovinud “monarhia, isamaa ja hapukurgi” eest surma minna. Aga läks teistmoodi. Temast sai hinnatud pateetika-autor, üks revolutsiooni ja kodusõja mütoloogia loojatest. See on aga tänamatu žanr: kaasnevad süsteemi ettekirjutused, millega arvestamine tapab lõpuks igasuguse loomingulisuse. Lavrenjovi kirjandusliku pinnalejäämise hinnaks on tema kui kirjaniku surm. Loodetavasti oli asi seda väärt.

1 Vene kodusõja üldkäsitlustest näib seni parimana: O. F i g e s, A People’s Tragedy. The Russian Revolution 1891–1924. London, 1996. Sõjalistest aspektidest annab hea ülevaate: J.-J. M a r i e, La guerre civile russe 1917–1921. Armées paysannes, rouges, blanches et vertes. Paris, 2005.

2 Erandiks on Isaak Babeli “Ratsaarmee”, mis on unikaalne mitmes tähenduses. Babel ongi ilmselt ainus 1920. aastate nõukogude kirjanik, kes saavutas oma eluajal ühtaegu süsteemi tunnustuse ja rahvusvahelise tuntuse ning kelle loomingu tähendus (erinevalt näiteks ta mentori Maksim Gorki omast) ei ole vähenenud, vaid suurenenud. Enamiku Vene kodusõjast kirjutanud autorite looming pakub tänapäeval huvi peamiselt kirjandusloolastele, “Ratsa­armee” aga mõjutab nüüdiskirjandust kõige otsesemas mõttes.

3 Lisandub “prohvetlike” autorite traditsioon, mille tuntuim esindaja on ilmselt Nikolai Berdjajev. Kodusõjaga seotud ettekuulutuste paikapidavuse poolest võib esile tõsta Pjotr Uspenski (1878–1947) “Kirju Venemaalt” (1919). Vene kirjanduse ennustusjõu tähendusest vt K. J a a n s o n, Küsimärk Venemaa II. Akadeemia 2003, nr 10.

4 Näib, et hea kirjanik ei ole võimeline musta lõpuni valgeks rääkima, või teeb ta seda nii hästi, et loob alternatiivse tegelikkuse, oma kavatsusi sellega reetes. Samas tuleks meeles pidada asjaolu, et on olemas ajalooline reaalsus ning kirjanduslik reaalsus ning need kaks ei pruugi omavahel kokku langeda.

5 Viimase jäädvustamisel olid oma kindlad kanoonilised nõksud: dialektide ja skaz’i kasutamine (lihtrahva hulgast pärit jutustaja), rohked metafoorid, iroonia jne. Vt selle kohta G.    F r e i d i n, Revoljutsija kak estetitšeskii fenomen. Novoje Literaturnoje Obozrenije 1993, nr 4.

6 See määratlus pärineb Antti Tuurilt. Lisaks üldisele kirjeldamatusele tuleb arvestada ajaliste nihetega: kõik tähelepanuväärne võib toimuda paari hetke jooksul, mis hilisemas taasesituses pikema ajaühiku peale laiali venivad.

7 Samalaadset lähenemisviisi on kasutanud Ameerika kodusõja kogemusest ainest saanud Ambrose Bierce (1842–1914?). Vt nt: A. B i e r c e, Shadows of Blue and Gray. The Civil War Writings of Ambrose Bierce. New York, 2002.

8 Vene kodusõda oli viimane sõda Euroopas, kus tugineti massilistele ratsaväekoondistele. Esimeses maailmasõjas oli Vene armee ratsaväeformeeringute osatähtsus olnud minimaalne (mõned üksikud operatsioonid Edelarindel). Viimane seletab ka asjaolu, miks pärines enamik valgete juhte ratsaväeohvitseride seast – neil oli olnud õnne maailmasõjast eluga välja tulla. Alles suuri maa-alasid hõlmanud kodusõda andis ratsaväele tema tegeliku võimaluse. 1920. aasta juulis formeeris Punaarmee juhtkond Edelarindel veel Teise Ratsaarmee, mis tegutses Põhja-Taurias ja Dnepri ääres.

9 I. B a b e l, 1920 Diary. Ed. C. J. Anvins. New Haven; London, 2004, lk 28.

10 Kodusõjakirjanduses on “intelligentne välimus” omamoodi klišee, see on kas nõrkuse tunnus, või siis peab tegelane tõestama, et ta on kõrgest laubast ja prillidest hoolimata siiski vapper võitleja. Sealjuures on abiks mingist väga isiklikust üleelamisest välja kasvanud “revolutsiooniline viha” või ilmasõja-aegne rindekogemus.

11 Tsiteerimisel on kasutatud väljaannet: I. B a b e l, Ratsaarmee. Odessa lood. Novellid. Maria. Tlk O. Jõgi. Tallinn, 1977. Edaspidi viited tekstis.

12 Babeli teise naise Antonina Pirožkova valduses olnud 1920. aasta päevik katab ajavahemikku 03.06.–18.09.1920 ning publitseeriti esmakordselt 1987. aastal. Enamik Babeli märkmeid konfiskeeriti ta arreteerimise ajal ning suure tõenäosusega kuulusid nende säilikute hulka, mis Moskvale lähenevate sakslaste hirmus 1941. aasta talvel hävitati.

13 Selle fraktsiooni viimane võimalus oli 1924. aasta Tallinna mässu korraldamine, mille läbikukkumine veenis Stalinit lõplikult, et teesile “sotsialismi võit ühel maal” ei ole alternatiivi.

14 V. K i n, Valgete tagalas. Tlk J. Ojamaa. Tallinn, 1978, lk 19.

15 Babel toob 1920. aastate nõukogude kirjandusse “teise” motiivi, s.o marginaalsuse ja võõrandumise kui omaette väärtused. Eespoolmainituga liitub häälte paljusus (erinevad jutustajad), mis võimaldab Babelil ühe tegelase juurest teise juurde hüpata ning eetilisi hinnanguid vältida. Viimase puhul on esile toodud Esimese maailmasõja läänerinde-kogemust kirjeldanud prantsuse autori Gaston Vidali mõjusid.

16 Borgese väitel seisnes Babeli traagika asjaolus, et ainuüksi mõte lahingusse kappavast juudist mõjus kasakatele naeruväärselt. Vt J. L. B o r g e s, The Total Library. Non-Fiction, 1922–1986. London, 1999, lk 163.

17 I. B a b e l, 1920 Diary, lk 92. Ligilähedasest kogemusest rääkis mulle üks Afganistani veteran: tulistanud põgenevaid dušmaneid, läks ta hiljem kišlaki juurde surnukehi uurima ja avastas seal haavata saanud lehma, kelle piinu ta võimalikult kiiresti lõpetada üritas. Samas lebavate tapetud afgaanide nägemises aga oli midagi harjumuspärast ja need talle meelde ei jäänud.

18 I. B a b e l, 1920 Diary, lk 15.

19 Babelil oleks olnud lohutav lugeda ilmasõjas Prantsuse poolel sõdinud ateistist juudi André Kahni rindemärkmeid. Kohati on nende päevikud hämmastavalt sarnased. Vt A. K a h n, Journal de guerre d’un juif patriote 1914/1918. Ed. J.-C. Simoën. Paris, 1978.

20 I. B a b e l, 1920 Diary, lk 28.

21 Sealsamas, lk 79.

22 Budjonnõi Babeli-paljastamine (“babizm Babelja”) tipnes artikliga 1928. aasta 10. oktoobri Pravdas. Eelnenud olid Punaarmee kümnenda aastapäeva puhuks korraldatud näidisprotsessid “Ratsaarmee” üle. Babel ise hindas Budjonnõi vastutegevust taeva kingitusena, eeldades õigesti, et huvi teose vastu sellest ainult suureneb.

23 Tagantjärele on oletatud, et tegelikuks põhjuseks võis olla suhtlemine põlu alla sattunud NKVD-juhi  Nikolai  Ježovi  naisega.  Babeli  protsessi  puudutavate  materjalide  kohta vt  A. V a k s b e r g, Protsessõ. Literaturnaja Gazeta 1988, nr 18.

24 Babel rehabiliteeriti 1954. aastal, mil tema teoseid Nõukogude Liidus uuesti välja andma hakati. Sellega kaasnes kirjaniku “märtrisaatuse” toonitamine, mille puhul aga jäeti kahe silma vahele, et kommunist Babel oli valitsevale režiimile alati lojaalne olnud. Kirjaniku sisemine konflikt joonistub välja hoopis teistsugustel maastikel.

25 Tsiteeritud väljaandest: B. L a v r e n j o v, Neljakümne esimene. Seitsmes kaaslane. Tlk J. Karindi. Tallinn, 1975. Edaspidi viited tekstis.

26 1916. aastal Kiievis komandeeringus olles pakkunud Lavrenjov ajakirjale Ogon jutustust “Gala-Peter”, mille tsensuur ära keelas. Lavrenjov saadeti väeossa, kus teenisid karistatud madrused. Viimasest seigast sai Lavrenjov ainet jutustuse “Tuul” kirjutamiseks.

27 Lavrenjov on kirjutanud palju ja ebaühtlaselt. Hilisemad teosed – eriti näidendid – on kantud juba sellisest kommunistlikust paatosest, et neid võib tellimustöödena vaadelda. Kirjaniku loomingu parim osa ilmus 1924. aastal, vahetult pärast demobiliseerimist. Peale “Neljakümne esimese” kuuluvad sellesse tsüklisse veel jutustused “Tuul”, “Tähevärv” ja “Lugu lihtsatest asjadest”.

28 Marjutka sõnad kõlavad kalurikülast pärit lihtsa tüdruku suus ebausutavalt, porutšiku resignatsioonis on seevastu midagi tõeliselt ehtsat.

29 B. L a v r e n j o v, Tuul. Tlk J. Karindi. Tallinn, 1978.

30 Nagu Lavrenjovi kirjast B. Geronimusele (ära toodud tsiteeritud “Neljakümne esimese” väljaande lisas) ilmneb, moodustasid “Neljakümne esimene” ja “Tuul” osa lõpetamata jäänud romaani käsikirjast, mille kirjanik hävitas.

31 Strojevi tegelaskujus, kelle teenistuskäik tsaariarmees vastab üksüheselt kirjaniku omale, tuleb Lavrenjovi soov iseennast ideaalkujul teksti viia selgelt esile.

32 B. L a v r e n j o v, Tuul, lk 46.

33 Sealsamas, lk 51.

34 Juri Lotmani järgi on tegu “semiootikaajastul elanud inimeste suutmatusega lülituda ümber praktilisse sfääri”. J. L o t m a n, Hirm ja segadus. Tallinn, 2007, lk 48.

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk

Külgpaneeli navigatsioon