20. sajandi eesti kirjandusteadus Euroopa kirjandusteaduse taustal

Detsember, 2007

Tiit Hennoste

Tiit Hennoste
20. sajandi eesti kirjandusteadus Euroopa kirjandusteaduse taustal
11. loeng: kirjanikulood

Eesti kirjandusuurimise 20. sajandi esimese poole põhiparadigma on positivism, mille tüüptekstiks on kirjanikumonograafia (kirjanikulugu) ja kirjanduslugu. Selles loengus vaatlen kirjanikulugusid.

Enamik uurimustest jäi 1920.–1930. aastatel kirjanikuloo eeltööde tasemele, tegeldes tekstide algupära, prototüüpide ja kirjaniku eluloofaktidega.1 Need olid teaduslikud tööd, mis ilmusid põhiliselt ajakirjas Eesti Kirjandus või ülikooli toimetistes ja olid määratud kitsale asjatundjate ringile. Nende kõrval ilmus ka sünteetilisemaid töid konkreetsetest kirjanikest laiemale lugejaskonnale.

Kõnealused käsitlused ei moodusta mingit ühtset kogumit. Ühte kolmnurga tippu jäävad teadusliku pretensiooniga tööd. Teise tipu moodustavad populaarsed käsitlused, mis võivad olla vormistatud teaduslikult (allikaviited jne), aga põhiosas võtavad kokku varasemat materjali. Kolmanda tipu moodustavad esseistlikud käsitlused, milles analüüsile pole pandud erilist rõhku. Avaldamisajendi poolest jaguneb suurem osa töödest samuti kolme rühma: kirjaniku juubel, kooliõpetuse vajadused, riiklik propaganda. Ja viimaks võib eristada pikemaid monograafiaid ja artikleid.

Täiemõõdulisi kirjanikulugusid sündis üksikuid. Põhiosa töödest on kümmekonna lehekülje pikkused juubeliartiklid või -esseed.2 Samas on muidugi raske öelda, kas näiteks ca 40-leheküljeline tekst on pikk artikkel või juba monograafia. Nii ilmub Bernhard Linde “August Kitzberg” 1926. aastal läbi kolme Loomingu numbri artiklina ja samal aastal ka raamatuna.

Omaette sarja moodustavad koolidele mõeldud õppematerjalid (sari “Keel ja Kirjandus”) 1930. aastate teisel poolel. Need on üldjuhul poolesajaleheküljelised kompilatiivsed tekstid, mille juurde kuuluvad ülesanded, harjutused ja loomingunäited.

Teise sarja moodustavad rahvuspropagandistlikud kirjanikulood Pätsi autokraatia ajal (“Eesti rahvuslikud suurmehed”), kus koos Vabadussõja kangelaste ja poliitikutega saab oma 50 lehekülge ka hulk kultuurirahvast, sh kirjanikke: Friido Toomuse “August Kitzberg” (1936), Karl Mihkla “Eduard Vilde” (1935) ja “Lydia Koidula” (1936) jt. Nende töödega ma siin ei tegele.

Kirjanikumonograafiad

1920. aastate tähelepanuväärseim monograafia on Tuglase “Juhan Liiv: Elu ja looming” (1927), lisaks tema “Karl Rumor: Elu ja loomingu äärjooni” (1930). Teine suurtöö oli Hugo Raudsepa mammutessee “Mait Metsanurk ja tema aeg“ (1929).3 Ülejäänud pikemad käsitlused on Marta Sillaotsa esseeks nimetatud “A. Kitzberg’i toodang” (1925, 68 lk) ja “A. H. Tammsaare looming” (1927, 130 lk), Bernhard Linde “arvustuslik-elulooline essee” “August Kitzberg” (1926, 46 lk) ning esseekogus “Omad ja võõrad” avaldatud üle 40-leheküljeline “A. H. Tammsaare. Jooni elust ja loomingust”.4

Marta Sillaotsa“A. H. Tammsaare looming” on esseistlik, ümberjutustav ja segane tekst, mis meenutab päevakriitika mustandit ja mu arust pikemat käsitlemist ei vaja.

“A. Kitzberg’i toodang” algab programmilise positivistliku määratlusega: kirjanduse olulised mõjutajad on kodumuld, sugukond, tõug, aeg-õhkkond (lk 7). Peamiselt refereerib ja analüüsib Sillaots teoseid, kasutades palju tsitaate.5 Lisaks kirjeldab ta Kitzbergi aega, lapsepõlve ja selle maastikke Kitzbergi enda mälestuste põhjal ning teeb pidevaid võrdlusi Vilde, Liivi, Särgava jt sama aja kirjanikega.

Sillaotsa Kitzbergi-käsitlusest võiks ehk esile tõsta kolm olulist väidet. Kitzbergi loomingu valemiks onhuumor+ nukrus+ armastus, mis on tagasiviidav Mulgimaa päikeseliste pühapäevahommikuteni. Kitzbergi kesksed probleemid on ahnus ja sellest sündinud ülbus (tipneb Mogri Märdi kujus) ning eesti tõug ja veri (tipneb “Libahundis”). Kitzberg väljendab oma loomingus lõunaeesti tõugu.

Bernhard Linde“August Kitzberg” on esseistlike põigetega positivistlik tekst. Linde kõneleb Kitzbergi eluloost ja ta noorusaja kirjanduslikest oludest (honorarid jne) eeskätt ta enda mälestuste põhjal. Pikemalt analüüsib Linde Kitzbergi tippnäidendeid, aga ka ta teoste huumorit, keelt, meeleolu, kompositsiooni (kõrvalepõiked, vesteline toon jne). Linde tekst pakub ka ise kõrvalepõikeid kaasaega ja mälestuskilde (nt iroonia näitlejate üle lk 53).

Lindele on olulised klassikalised nooreesti positivismi jooned: kirjanikutemperamendi (põhiloomuse) ja tõu mõju. Ta näitab, et tõu ja raha hukutav võim saavad keskseks alles Kitzbergi loomingu lõpuajal. Sealjuures seostab ta tõuprobleemide esiletõusu “Libahundis” üksnes Tõnissoni selleaegsete tõuparandusideede ja Grünthali “Tõuküsimusega” (1913), kuid ei viita laiemale tõulisuse-küsimuse tähtsusele kas või nooreestlaste mõtlemises just samadel aastatel.6

Kitzbergi paljude juttude ained on laenatud, seetõttu arutleb Lindegi laenude üle ja muuhulgas kritiseerib Sillaotsa, kes on rajanud kaugele minevaid järeldusi jutule “Sauna-Antsu oma hobune”, arvestamata, et see on kirjutatud laenatud ainele toetudes (lk 50).

Kaudselt tulevad Linde käsitlusest välja ka mitmed positivistliku lähenemise probleemsed kohad. Nii ütleb ta, et Kitzbergi haridus oli ebasüstemaatiline, mistõttu on raske jälgida tema kirjanduslikke mõjutajaid (lk 48). Või et on raske analüüsida mõnda tööd, kui pole teada, kui palju selles on laenatut (lk 56).

Üldjuhul toetutakse kirjanikulugudes kirjaniku elust ja mõjudest kõneldes pidevalt ja eelkõige autori enda mälestustele, interpreteerides neid vaieldamatu tõena. Ka Linde kõneleb Kitzbergi lugemusest, Ibseni ja Jannseni mõjust, kuid vaidleb näiteks Kitzbergi enda välja pakutud Koidula-mõjutustega.7

“A. H. Tammsaare. Jooni elust ja loomingust” suurim väärtus on selles, et ta toob käibele palju otseselt Tammsaarelt endalt saadud eluloofakte (nt tema isiklikud suhted Suitsuga jms). Käsitluse erijooneks on, et Linde räägib siin lõiguti ka üldisematest kirjandusküsimustest, mille taustal ta Tammsaaret vaatleb. Näiteks on juttu kirjanike tööviisidest ning romaanist üldisemalt ja teoreetilisemalt. Aga ka Linde otsib “Tõe ja õiguse” tegelaste algkujusid, reaalelulist tausta.

1930. aastatel ilmub kolm monograafiat. Karl Mihkla kirjutab Tammsaare 60. sünnipäeva puhul ülevaate “Tammsaare elutee ja looming”, Paul Amburilt ilmuvad “Ernst Särgava loomingu probleemistikust” (1939) ja “Laulurästas hallaöös” (1942).8

Karl Mihkla “Tammsaare elutee ja looming” on 140-leheküljeline piltidega raamat, aga väga deskriptiivne, pealiskaudne ja hõre. Mihkla teemaks on talle tüüpiliselt kirjaniku elulugu, mille vahele on pikitud lühikesi ülevaateid teostest. Sealhulgas kasutab ta Tammsaarelt ja ta sugulastelt saadud teavet (koduarhiivi fotosid, andmeid koolitunnistuselt jms) ning toob ärapalju täpseid elufakte, mis loominguga üldse ei seostu (talude suurus jms). Loomingu kohta pakub ta aga vaid pisikesi referaate ja mõnelauselisi üldistusi. Sealjuures seob Mihklaotseselt romaani ja elu, kirjutab alguses Tammsaare elust romaani tsitaatidega ja hiljem romaanist reaaleluliste seikadega (ikka Sikenbergi ja Hansenite kohtuskäimised jms), märkides küll, et romaan pole elu täpne koopia.

Paul Hamburgi9 “Ernst Särgava loomingu probleemistikust” annab ülevaate kirjaniku elukäigust ja perest, toob välja Sär­gava iseloomu ja hariduse, esitleb ühiskonnaelu ajatausta, kõneleb kirjanduslikest mõjudest (saksa noorsookirjandus, Tolstoi), lühidalt ka mõne teose geneesist ja elulisest taustast (“Ei iialgi”, “Paisete” kava, lk 74). Raamat on täis tsitaate ja referaate teostest ja arvustustest. Erinevalt tüüpilisest positivismist on teoste tõlgendus siin selgelt didaktiline (paised, millele autor siin tähelepanu juhib, on… jms).

“Laulurästas hallaöös” on 150-leheküljeline monograafia Karl Eduard Söödist, avaldatud luuletaja 80. sünnipäeva puhul ja mõeldud “laiale lugejaskonnale”. Hinnangud on siin enamasti juubelihõngulised, lugupidavad ja probleeme pigem vältivad.

See on klassikaline elulooülevaade, milles esinevad muuseas ka eesti kirjandusloo kanoonilised isa- ja emakujud (usin, kohusetruu, karmilt õiglane isa, ohvrimeelne ja hoolitsev ema, lk 11). Veidi eripärane on, et raamat annab pildi ka Söödi kirjandusvälisest elust ja tegevusest (kirjastaja ja ärimehena). Samas ei ole mitte ühtegi sõna Söödi eraelust, naistest, armastustest jms. Autor konstateerib vaid, et armastus on Söödi luule olulisemaid tõukejõude, aga tema elukäigus pole see suuremat osa mänginud (lk 106–107).

Luules tõstab Hamburg esile sümbolistlikud-müstilised-rahvausundilised luuletused ja leiab, et need on kasvanud välja “meie rahva psüühi põhistruktuurist”, pärit verest, mitte ajudest (lk 53). Ning kokkuvõttes ütleb, et Söödis “on ühendatud enamik eesti rahva tõulisi voorusi” (lk 142).

See paistabki olevat kõik. Bernhard Linde kirjutas sõja ajal veel mälestuslikku laadi teose “A. H. Tammsaare oma elu tões ja õiguses: isiklike mälestuste, kirjade ja dokumentide põhjal” (ilmunud raamatuna alles 2007).

Artiklid kirjanikest

Need võib laias laastus jagada kaheks.

Esimese tüübi moodustavad artiklid, mis sisaldavad punktiirset positivistlikku ülevaadet kirjaniku elust ja loomingust, andes pildi ajastust, kirjaniku eluloost, haridusest ja lugemusest ning refereerides ja analüüsides ka tekste. Olgu näiteks Arno Raagi “Jakob Pärna elu ja töö” (1926), Gustav Suitsu “Tammsaare tee ja töö” (1928), Oskar Urgarti “Mait Metsanurk” (1929), “Andres Saal 70-aastane” (1931) ja “Oskar Luts. Peajooni isikulisest ja loomingulisest arenguloost” (1937) või K. Koljo “Ernst Särgava 70-aastane” (1938).10

Teise rühma kuuluvad esseed, mis hüplevad eri suundades, kuid on eeskätt keskendunud loomingule. Siin annavad olulisema panuse Loomingu erinumbrid kirjanike sünnipäevade puhul, mis pakuvad mitut, kirjanikku eri vaatenurkadest vaatavat teksti.11 Lisaks harvad üksiktööd, näiteks Ilmar Reimani “Oskar Luts” (1927).12

Muuseas torkab silma teatav kirjutajate-kirjutatavate suhetevõrgustik. Nii seostuvad omavahel eluläheduslased, aga ka veidi eklektilisem komplekt Suits-Tuglas-Visnapuu-Semper-Oras. Ja leiab ka kõrvalolijaid (nagu Luts), kellest kirjutavad juhuslikumad sõnavõtjad. Teiselt poolt eristuvad n-ö patentkirjutajad nagu Mihkla ja Urgart. Näiteks 1939. aastal jõuab Mihkla Eesti Kirjanduses kirjutada Adsonist, Haavast, Metsanurgast ja Sütistest.

Veidi omaette tüübi uurijate ja esseistide piiril moodustab Henrik Visnapuu. Tema olulisemad tööd koonduvad kahte tsüklisse. Esiteks on värsiõpetuse küsimused, mida vaatlesin eelmises loengus.13 Teiseks esseed luuletajatest, millest varajasemad on koondatud raamatusse “Vanad ja vastsed poeedid”, 1920.–1930. aastate vahetuse lood aga jäänud ajakirjadesse.14

Need kannavad enamasti pealkirja “N. luuletajana” ja on üsna ühelaadsed. Keskmes on arutlused luuletuste üle koos pikkade tsitaatidega. Tähtsal kohal on mõjude ja sarnasuste otsimine ning eriti tugev on vormianalüüs. Samas kõneleb Visnapuu mõnigi kord lühidalt ka üldisematest kirjandusanalüüsi küsimustest ja pakub huvitavaid üksikideid. Nii arutleb ta artiklis “Jakob Liiv luuletajana” (1929) muuhulgas kirjanduse periodiseerimise probleemide üle ja esitab huvitava mõtte, et eesti 19. sajandi kirjanikel puudub loomisjulgus (lk 50). Teisalt pole ka Visnapuule mõnikord võõrad taine’likult positivistlikud mõttekäigud, mida ta seostab eluläheduslike ja uuemaaegsete autoritaarsete ideedega. Näiteks “Gustav Suits rahvusliku aateluuletajana” (1934) sisaldab muuhulgas väiteid: “Mida suurem talent, seda lähemale tuleb ta tõuliselt oma rahvale”; “Iga Eesti kirjanik, kes ei nõjatu väliseeskujudele, vaid loob iseseisvalt, on tõupärane ning rahvuslik kirjanik” (isegi kui eitab rahvust ja omariiklust; lk 188). Seejärel kõneleb Visnapuu andeka kirjaniku omapärast, mis avaldub ta sisemistes loomuomadustes, ning toob lisaks positivistlikele joontele välja ka hoopis mujale viitavad mõisted, nagu elutungi staatilisus või dünaamilisus ning juhtidele anduvus või kriitiline suhtumine (lk 188).

Koolilood

Koolidele mõeldud kirjanikulood hakkasid ilmuma 1930. aastate teisel poolel, olulisimad neist sarjas “Keel ja Kirjandus” kirjastuselt Loodus. Seal ilmus nii keele- kui kirjandusalaseid raamatuid, nii ülevaateid kui tekstikogumikke, nii eesti kui väliskirjandust käsitlevaid materjale. Kokkuvõttes on sari väga hea saavutus.

Eesti kirjanikest ilmus kuus käsitlust: Liis Tohver (Raud) kirjutas Faehlmannist ja Kreutzwaldist, Villem Alto (Alttoa) Ernst Petersonist, August Kitzbergist ja Eduard Vildest, Harald Jänes Juhan Liivist ja Paul Viires Friedebert Tuglasest.15 Kõigi pealkirjades esineb määratlus “elu ja looming” ning kõik on esitatud sama mudeli järgi: natuke ajastust ja natuke kirjaniku eluloost, mis on loomingu põhimõjutajad. Mõnikord ka tükke kirjaniku enda mälestustest. Vahele juttu loomingust koolianalüüsi tüüpmõistete kaudu: teemad, motiivid, kompositsioon, stiil.

Teise rühma sarjas moodustavad kirjandusvoolu-kesksed ülevaated. Vooludest olid eesti kirjanduse jaoks olulised romantism, realism ja uusromantism, kusjuures viimane hõlmas kogu sajandialguse realismivastast suundumust. On huvitav, et realism ja proosa on esindatud samahästi kui ainult kirjanikukäsitlustega, voolulist lähenemisviisi esindab üksnes Kustas Raua “Eesti vanaromantiline näite- ja jutukirjandus”.16 Samas saab sarjast kokku üsna ülevaatliku pildi romantismist ja luulest. Siin moodustavad omaette terviku Pauksoni “Romantism välis- ja eesti kirjanduses” ja Hamburgi “Eesti ärkamisaegseid lüürikuid”,“Eesti hilisromantika lüürikuid”, “Eesti uusromantika lüürikuid” ja ”Eesti tänapäeva lüürikuid”.17

Pauksoni “Romantism”annab ülevaate Euroopa romantismist, aluseks muuhulgas Brandes, Anttila, Fritz Strich. Paukson toob välja romantismi kesksed tunnused (poeet peab rääkima oma sisimatest tunnetest jne). Ta kõneleb saksa, prantsuse ja inglise romantismi erinevustest (sakslased pakuvad filosoofiat ja programmi, prantslased teoseid; sakslased tegelesid rahva ja rahvaluulega, prantslased sotsiaalsete küsimuste ja kaasajaga jne). Edasi annab ta lühikese ülevaate eesti rahvusromantilisest kirjandusest, tuues ka paralleele ja võrdlusi Euroopaga (nt “Kalevipoja” ja “Ossiani laulude” meeleolude vahel).

Paul Hamburgi eesti luule ülevaated on kirjutatud üsna ühesuguse malli järgi: põhiliselt on see loomingu koolianalüüs, millele lisanduvad napid ajastu- ja eluloofaktid ning üksikud katsed siduda loomingut ja elu (kodusaare looduse motiivid Ridalal jms) või ajastut ja luulet (Siuru).

Üldiselt on selle sarja tööd kompilatsioonid olemasolevatest uurimustest, nad sisaldavad palju tsitaate teostest, arvustustest, uurimustest. Nende väärtus on selles, et nad esitavad tervikpildi kirjanikust või suunast, mõnigi kord esmakordselt. Lisaks tuuakse harva käibele ka uusi fakte (nt Viires Tuglase või Hamburg Enno puhul). Loomulikult on siinjuures olulised ka kasvatuslik-ideoloogilised arusaamad, mis seostuvad riigivõimu, eestluse jms esiletõstmisega. Mõnelgi juhul on tekst väga patriootilis-pedagoogilis-hinnanguline (nt Hamburgi isamaaluule-käsitlus).

Ainus kirjanduslik rühm, kellest eraldi kirjutatakse, on Noor-Eesti, autoriks Paul Hamburg.18 Tema “Noor-Eesti: olemus ja kirjandus-kultuuriline tegevus” on esimene ja vist siiamaani kõige mahukam monograafia Noor-Eesti kohta (96 lk).

Hamburg alustab teaduslike ambitsioonidega, pannes paika uurimisolukorra ja võimalikud allikad ning ühtlasi viidates kriitiliselt Noor-Eesti uurimises valitsevale paradigmale, kus domineerib nooreestlaste endi enesehinnang, mis aga on tema arvates kõige ebausaldusväärsem lähtekoht (lk 4). Kuid kokkuvõttes on ka selles käsitluses analüüsi minimaalselt, palju enam tsitaate ja hinnanguid.

Hamburg peatub pikalt Aaviku “Ruthil”, nähes selles nooreestlaste tollaste tõekspidamiste elulist kehastust (lk 43), nii nagu ta Ormussonis näeb nooreestlaste meesideaali (lk 48).

Autor on nooreestlaste suhtes üsna kriitiline: see torkab silma väikestes lausekildudes, mida küll kohe korrektiividega “remonditakse” (nt “…truudusevandes on küll rohkesti poositsemist ja suuresõnalisust, kuid … ka rohkesti noorusetuld ja kaasakiskuvat vaimustust”, lk 7). Hamburgi lemmiksõnad on segane, ähmane, udune (kõik koos esinevad nt “Felix Ormussoni” iseloomustuses, lk 48), lisaks oskamatus (Linde ja Oksa tööd kolmandas albumis “kubisevad oskamatult kokkukuhjatud uutest võõrsõnadest ja mõistetest”, lk 18). Ka tsiteerib autor palju Juhan Luiga negatiivseid arvamusi nooreestlaste kohta. Ilmselt on negatiivsuse taustaks nii tema enda arusaamad kui ka Pätsi ajastu rahvuskeskne maailmapilt, millesse Noor-Eesti üldinimlik-kos­mo­poliitine maailm enam ei mahtunud.

Tagantjärele tarkusega võib öelda, et Hamburgi eesmärk muuta Noor-Eesti retseptsiooni enesekesksust jäi saavutamata. See vaateviis prevaleerib siiani.

Kokkuvõtteks

Niisiis on teaduslikumate ambitsioonidega terviklikud kirjanikulood oma põhialustelt positivistlikud. Nende hoiaku võtavad kokku Arthur Roose sõnad artiklis “Eduard Bornhöhe” (1924): “Et mõista üht kirjanikku, selleks peab kõige päält tutvuma ta elulooga, mis näitab, millistes oludes ja võimalustes tuli tal tegutseda” (lk 29).19 Mõneti erinev on Marta Sillaotsa lähenemisviis “Mait Metsanurgas” (1929): “Autori isik võib ja tohib huvitada üksnes niipalju, kui palju see teosesse valgust heidab; looja maisel kujul on tähtsust ainult sel määral, mil määral see suudab olla võtmeks toote mõistmisel”(lk 449).20

Aga need kaks kuulutust ei vastandu teineteisele. Ka Sillaots võtab töö lõpus programmiliselt kokku põhjused, miks kirjanik kirjutab nii, nagu ta kirjutab. Nendeks on iseloom, arenemistingimused, pärilikud tegurid (lk 504). Seega ei erine need lähenemisviisid mitte selle poolest, kas positivistlikud seletusmallid kehtivad või mitte, vaid selle poolest, kui suurt rõhku tekstivälisele materjalile pannakse.

Kõik kirjanikulood koosnevad kahest poolest: elust-ajastust ja loomingust. Valitseb pidevalt üks ja sama mudel. Antakse pilt autori ajastust, selle sotsiaalsest ja kirjanduslikust elust, kirjaniku eluloost, teiste autorite mõjudest ja laenudest. Refereeritakse teoste sisu ja hinnatakse lühidalt vormi (kompositsioon, keel, stiil). Käsitluse tekst kulgeb pea alati kronoloogiliselt, elu algusest lõpu poole. Nii ei ole see mitte tekstikeskne teosteanalüüs nagu “Keele ja kirjanduse” sarja avanumbrina ilmunud Jaan Roosi “Kirjandusteose analüüsis” (1934)21, vaid toetub pigem antiigist peale kasutatud analüüsiskeemidele.

Seoseid elu ja loomingu vahel luuakse üldjuhul otse, eriti kasutades kirjaniku enda mälestusi tema eluloo vaieldamatu allikana või otsides teoste prototüüpe otse elust. Aga keerukamad seosed elu ja loomingu vahel jäävad uurimata. Veel enam, enamasti on kirjaniku elulugu käsitlejale siiski pigem väärtus iseeneses ja taust, mis aitab näha, millistes oludes kirjanikul tuli tegutseda. Tulemuseks on rutiinistunud ja lamendunud positivism.

Järgmine erinevus autorite vahel on selles, milliseid positivismi tahke esile tõstetakse. Kõigile on tähtsad ajastu, elulugu, lugemus ja teiste kirjanike mõju. Peale selle tõuseb oluliseks tõug. Seda kasutavad vanemad uurijad (Linde, Sillaots), see saab oluliseks autorite puhul, kes seda ise oluliseks on pidanud (Kitzberg), ning see tõuseb taas tähtsamaks koos rahvusluse tõusuga 1930. aastate keskel (Visnapuu Suitsust ja Ambur Söödist kõneldes). Aga see ei ole enam nooreestilik tõulisus, mis püüdis n-ö pinnalisest rahvuslikkusest eemalduda. Siin on see pigem rahvuslikkuse sünonüüm ja seostub ka autoritaarse aja rahvuskäsitlustega.

Kokkuvõttes luuakse positivistlike tööde abil kanooniline skeem kirjaniku elu ja loomingu kirjeldamiseks ja analüüsimiseks. See kujundab selged arusaamad, mis on kirjandus, mis mõjutab kirjandust, kuidas kirjandus on tehtud, missugune on hea kirjandus jne. See paneb paika, milline peab olema hea ja õige kirjandusteaduslik tekst. Aga sellega kujundatakse välja ka kirjaniku ja lugeja roll kirjandussituatsioonis. Sama skeem on kasutusel ülikooli teadustöödes, laiemale publikule mõeldud käsitlustes, kooliõpikutes ja mujal. Nii läheb see skeem kõigi kanalite kaudu erinevate lugejarühmade teadvusse. Ja kuna positivistlikku lähenemisviisi võetakse kui normaalparadigmat, siis on tulemuseks üks ja ainuõige positivistlik kirjandus­situatsioon.

1 Vt T. H e n n o s t e, Hüpped modernismi poole II. 20. sajandi eesti kirjandusteadus Euroopa kirjandusteaduse taustal. 6. loeng: võrdlev-geneetiline positivism 1920.–1930. aastatel. Vikerkaar 2006, nr 12, lk 86–99.

2 Muuseas Looming on 1920. aastatel eesti kirjanikulugudest väga hõre. Eesti kirjanduse kohta ilmuvad seal eeskätt põhimõttelised artiklid-esseed ja läbi mitme numbri jooksvad katkendid kirjanike kirjutatud monograafiatest (Tuglas Liivist, Rumorist, Grenzsteinist, Raudsepp Metsanurgast jt). Enam hakkab esseid kirjanikest ilmuma 1930. aastatel seoses kesksete autorite juubelitega.

3 Vt T. H e n n o s t e, Hüpped modernismi poole II. 20. sajandi eesti kirjandusteadus Euroopa kirjandusteaduse taustal. 6. loeng: võrdlev-geneetiline positivism 1920.–1930. aastatel, lk 86–88, 92.

4 M. S i l l a o t s, A. Kitzberg’i toodang. Tartu, 1925; M. S i l l a o t s, A. H. Tammsaare looming. Tartu, 1927; B. L i n d e, August Kitzberg. Looming 1926 nr 1, lk 42–57; nr 2, lk 162–169; nr 5, lk 547–567; B. L i n d e, August Kitzberg, Tartu, 1926; B. L i n d e, A. H. Tammsaare. Jooni elust ja loomingust. Rmt-s: B. Linde, Omad ja võõrad. Esseed. Tallinn, 1927, lk 103–145.

5 Muuseas, Sillaots kasutab Kitzbergi puhul tihti sõnavara, mis sobiks üksüheselt üle võtta ka Lutsu kirjeldamiseks. Ise ta sellist paralleeli kusagil ei tõmba.

6 Selsamal ajal kõnelevad ju tõust Tuglas Liivist (1914) ja Ridala Haavast (1914) kirjutades ning Aavik “Eesti luule viletsustes“ (1915). See mõtteviis jätkus ka pärast sõda – vrd Tuglase artiklit Metsanurgast, Aaviku “Puudusi uuemas eesti luules” jne. Vt T. H e n n o s t e, Hüpped modernismi poole II. 20. sajandi eesti kirjandusteadus Euroopa kirjandusteaduse taustal. 5. loeng: Noor-Eesti ja positivism. Vikerkaar 2006, nr 9, lk 79–88.

7 Tõukeskne lähenemine on üldine just Kitzbergi puhul, ilmselt ka seetõttu, et autor ise tõu olulisust kuulutab. Samas laadis kirjutab Arno Raag artiklis “August Kitzberg 70-aastane” (Eesti Kirjandus 1925, nr 12, lk 513–527), seostades Kitzbergi tegelasi eesti tõuga.

8 K. M i h k l a, Tammsaare elutee ja looming. Tartu, 1938 (muide, nii Linde jutust kui ka Mihkla käsitlusest paistab läbi, kui hoolega siiski Tammsaare valvas oma kuvandit avalikkuses); P. A m b u r, Ernst Särgava loomingu probleemistikust. Tartu; Tallinn, 1939; P. A m b u r, Laulurästas hallaöös. Tartu, 1942.

9 Kirjaniku- ja perioodikäsitluste viljakaim kirjutaja oli Paul Ambur (Hamburg, 1904–1974). Ta õppis Tartu ülikoolis filoloogiat 1924–1929 (mag. phil. 1929). Töötas õpetajana ja koolijuhatajana 1924–1931. Seejärel oli kirjastustöötaja: kirjastuses Loodus 1931–1940, ENSV riiklikus kirjastuskeskuses 1941, Tartu Eesti kirjastuses 1941–1944, kirjastuses Ilukirjandus ja Kunst 1945–1948, ENSV riiklikus kirjastuskeskuses 1948–1949. Vahepeal 1944–1945 oli Õhtulehe vastutav sekretär. 1949–1959 oli Ambur vangis, Siberis ja Kasahstanis. 1964–1965 Kunstifondi rändnäituste direktor. Oli bibliofiil ning eksliibriste koguja ja uurija. Muuseas, sarja “Keel ja Kirjandus” andis välja kirjastus Loodus ja Ambur oli üks selle toimetajaid. Loodus kirjastas ta Särgava-monograafia ja Tartu Eesti kirjastus Söödi-monograafia.

10 A. R a a g, Jakob Pärna elu ja töö. Eesti Kirjandus 1926, nr 8, lk 385–395; nr 9, lk 433–450; nr 10, lk 515–533; G. S u i t s, Tammsaare tee ja töö. Tema viiekümne aasta puhul. Looming 1928, nr 1, lk 43–48; nr 3, lk 250–253; O. U r g a r t, Mait Metsanurk. Tema 50-aastase sünnipäeva puhul. Looming 1929, nr 9, lk 1120–1134; O. U r g a r t, Andres Saal 70-aastane. Eesti Kirjandus 1931, nr 6, lk 305–311; nr 7, lk 367–373; O. U r g a r t, Oskar Luts. Peajooni isikulisest ja loomingulisest arenguloost. Looming 1937, nr 1, lk 98–105; nr 2, lk 229–233; nr 5, 575–583; K. K o l j o, Ernst Särgava 70-aastane. Eesti Kirjandus 1938, nr 4, lk 177–197.

11 Loomingus ilmunud kirjanikukäsitluste komplekte: Tammsaarest 1928, nr 1 (Suits, Sillaots, Andresen); 1938, nr 1 (Looring, Sillaots, Mihkla, Hubel); Underist 1933, nr 3 (Visnapuu, Oras, Tuglas, Suits, Semper); Raudsepast 1933, nr 5 (Annist, Urgart, Schütz, Kärner, Raudsepp); Tuglasest 1936, nr 3 (Adson, Hubel, Urgart, Semper, Oras, Aspel, Suits); Suitsust 1933, nr 9 (Tuglas, Kruus, Oras, Kärner, Visnapuu, Semper); Lutsust 1937, nr 1 (Viiding, Urgart, Hindrey); Söödist 1937, nr 10 (Ambur, Mihkla, Sang); Metsanurgast 1939, nr 9 (Annist, Mihkla, Paukson, Kangro); Visnapuust 1939, nr 10 (Semper, Kangro-Pool, Mihkla); Barbarusest 1940, nr 1 (Semper, Andresen, Eerme).

12 I. R e i m a n, Oskar Luts. Eesti Kirjandus 1927, nr 6, lk 322–330; nr 7, lk 367–374.

13 Vt T. H e n n o s t e, Hüpped modernismi poole II. 20. sajandi eesti kirjandusteadus Euroopa kirjandusteaduse taustal. 9. loeng: värsiõpetuse õppetunnid. Vikerkaar 2007, nr 9, lk 92–94, 96–98.

14 Vanad ja vastsed poeedid. Tartu, 1921; Marie Under luuletajana. Looming 1928, 4, lk 318–332; Jakob Liiv luuletajana. Luuletaja 70. sünnipäeva puhul. Eesti Kirjandus 1929, nr 2, lk 49–59; nr 3, lk 97–112; Karl Eduard Sööt luuletajana (Tagasivaade 70. a. käänakutelt). Looming 1932, nr 10, lk 1180–1194; Marie Under luuletajana. Eesti Kirjandus 1933, nr 3, lk 97–105; Gustav Suits rahvusliku aateluuletajana. Looming 1934, nr 2, lk 188–193; Enno tee. (Ernst Enno luuletajana). Looming 1934, nr 3, lk 317–325.

15 L. T o h v e r, F. R. Faehlmanni ja F. R. Kreutzwaldi elust ja loomingust. Tartu, 1934; V.   A l t o, Ernst Petersoni elu ja looming. Tartu, 1934; V. A l t o, August Kitzbergi elu ja kirjanduslik tegevus. Tartu, 1935; V. A l t o, Eduard Vilde elu ja looming. Tartu, 1935; H. J ä n e s, Juhan Liivi elust ja loomingust. Tartu, 1935; P. V i i r e s, Friedebert Tuglas: elu ja looming. Tartu, 1937.

16 K. R a u d, Eesti vanaromantiline näite- ja jutukirjandus. Tartu, 1935.

17 H. P a u k s o n, Romantism välis- ja eesti kirjanduses. Tartu, 1934; P. H a m b u r g, Eesti ärkamisaegseid lüürikuid. Tartu, 1936; P. H a m b u r g, Eesti uusromantika lüürikuid. Tartu, 1934; P. H a m b u r g, Eesti hilisromantika lüürikuid. Tartu, 1934; P. H a m b u r g, Eesti tänapäeva lüürikuid. Tartu, 1935.

18 P. H a m b u r g, Noor-Eesti: olemus ja kirjandus-kultuuriline tegevus. Tartu, 1935.

19 A. R o o s e, Eduard Bornhöhe. Looming 1924, nr 1, lk 29–35.

20 M. S i l l a o t s, Mait Metsanurk. Viiekümnenda sünnipäeva puhul. Eesti Kirjandus 1929, nr 11, lk 449–460; nr 12, lk 495–504.

21 J. R o o s, Kirjandusteose analüüs. Tartu, 1934; vt T. H e n n o s t e, Hüpped modernismi poole II. 20. sajandi eesti kirjandusteadus Euroopa kirjandusteaduse taustal. 9. loeng: värsiõpetuse õppetunnid. Vikerkaar 2007, nr 9, lk 101–102.