Eesti luule kaotatud sõda

Kivisildnik

(:) Kivisildnik
Eesti luule kaotatud sõda

Eesti luule on nagu Hitleri punker sõja viimastel kuudel. Ainult selle väikese vahega, et asjad on läinud palju halvemini. Kolmandas Riigis on võimu haaranud lesbiline kommuun Eva Brauni ja proua Goebbelsi isikus, uue türannia siseringi kuuluvad veel pooltosin alaealist Goebbelsit ja mõned hämarate tõutunnustega lemmikloomad.

Füürer, Himmler ja vana Goebbels koos parteieliidi, SSi isikkoosseisu, Gestapo ja kindralstaabiga on pikkade küünte ööl mõrvatud. Vanaeided, hitlerjuugend, invaliidid, kroonilise laksu alla kannatav SA ja suvalised aaria beibed koostöös fašismivangide hordiga on üleöö tapnud kuuskümmend miljonit inimest. Süütuid ja mõrvareid, kõiki läbisegi, valdavalt meelelahutuseks.

Surmahirmust tiivustatud saksa lihtsõdurid, keda küündimatu strateegia enam ei kammitse, vallutavad möödaminnes Venemaa, Hiina, Briti saared, Aafrika ja enesestki mõista suurema osa mandri-Euroopast, välja arvatud Feministlik Saksamaa ja selle liitlased: Kabalistlik Poola ja Hollandi Sodomiitide Klikk.

Islami usu vastu võtnud Rommel uputab teise rinde jäänused Punasesse merre ning jänkid kapituleeruvad, sõjakurjategija Roosvelt puuakse Teheranis üles. Habras tasakaal jääb püsima ainult tänu tuumarelva kaaperdanud Indiale. Rahu hinnaks on tuhastatud Sidney ja Melbourne.

Just niisama haige on olukord eesti luules täna.

Isegi kvantiteet, see viimane, millelt loodeti kvaliteedi poole ülejooksmist, saab vaikselt minevikuks. Rämpsluule, mis seitse aastat rikkalikku saaki andis, on tänavu ikaldunud, raamatuid ilmub vähe, ehkki need on nutuselt halvad. Vaakumit üritavad kirjastajad täita Tungla ja Siia kaalult arvestatavate, kuid sisult kergete köidetega.

Luulel pole isegi formaalseid positsioone enam. OP sulges kirjandusminutid, ainsa televäljundi, mis luulel oli. Muide, OPi filosoofia on rääkida ainult headest asjadest. Aga muretsemiseks pole põhjust, sisekujundus ja arhitektuur on endiselt ainsa kultuurisaate programmis.

Luuletaja Sinijärv tõusis küll Kirjanike Liidu esimeheks, aga see liit on kultminile nagu õhk – liidu luuletajad ei saa ministeeriumilt aastapreemiaid ja neid ei kinnitata ka kultuurkapitali ekspertgruppi. Tartu “Sõltumatut Ametiühingut Kirjanike Kodu” usaldab minister rohkem, SAKKist on luuletaja Indrek Hirv maksumaksja raha jagamas, liidu poolt ei ole aga kraani juures ühtki kirjanikku. Luuletajast rääkimata, fakt.

Luuletajate ametlike esindajate pöördumised kultuuriministri poole ei ole andnud ei sotsiaalseid tagatisi, töötingimusi ega üldse mitte midagi. Isegi eelmise ministri lubatud pool milli jäeti liidule andmata, öeldi, et see kulus Rootsi raamatumessi Eesti messiboksi ehitamise peale. Samas jäi lehti lugedes mulje, et ooperiteater sai esimesel vingumisel ministrilt viis miljonit. Päevapealt.

Kusjuures ooperis on kõik palgal, nii tagumise rea tenorid kui timpanimängijad. Keegi neist ei üüri ise endale proovisaali ega etenduse jaoks lavamooduleid, ükski ooperitöötaja ei maksa ise sotsiaalmaksu. Aga nad ei tule omadega välja, lahkuvad ooperist, meelelahutuse tootmine ähvardab seiskuda ja riik sekkub. Luule tootmine on ammu seiskunud, kedagi ei huvita.

Meil ei ole riigikirjastust, küll on aga karjakaupa riigiteatreid, Teet Kallasel on selles küsimuses tuline õigus. Meil pole riiklikku kirjanduslehtegi, ainult mingid eraettevõtjate dotatsioonipumbad. Ma ei saa sellest riigist kuidagi aru. Kui on vaja kultuurilehte või raamatuid välja anda, miks siis riik toetab mingit eraettevõtet, miks makstakse kinni kellegi ettevõtja kasum, kui ilma selleta oleks ometigi odavam või saaks sama rahaga teha sellise kirjanduslehe, kus töötegijad saaksid enamvähem mõistlikku palka.

Aga kuidagi ei saa asju mõistlikult te­ha, kellegi isiklik kasum on ikka ja alati olulisem kui kultuurist tõusev ühiskondlik kasu. Nii on õpikute kirjastamisega, ma tahan näha, kuidas see röövlibande kohtus tõestab, et nende roojane õpik vastab õp­pekavale, kui seal õppekava autoreid sees ei ole. Kui Kirjanike Liit neid lugemiku- ja õpikupetiseid kohtusse ei anna, teen ma seda ise. Võit on kindel.

Et mitte üldsõnaliseks jääda, võtan ette viis uut luuleraamatut neist, mis mulle raamatukogus kätte sattusid: Harald Reinop “Jäljed maanteetolmus” (kirjastus Koolibri), Eeva Park “Tulearm” (Verb), Jaak Kõdar “Taevased tuuled” (Steamark), Reet Post “Hilissuvi“ (Kentaur) ja Aare Pilv “Näoline” (Tuum). Ei jõua ju nimetada kõiki äpardunud tooteid sellest saastast, mida luule pähe kaubastatakse.

Reinopi kaubamärk on nürimeelne riimikiskumine: “Aeg antud on kõigeks – nii tulla kui minna, / aeg tundmatust tulla, taas taanduda sinna” (lk 14); “Ma selle peale pole mõelnud varem: / kas see, mis paremale sai, on parem?” (lk 50), ja nii edasi ja nii edasi.

Muudest selletaolistest labasustest eristab Reinopit enesekriitiline noot: “tühiriimi nime anda / võiks mu riimivõttele” (lk 135); “Vist mõni eesligeen / on lõimunud mu geenikoodi” (lk 53); “Mul on neid peidus padja all / paar peotäit juba koos. / Ja mul on nüüd ka uus diagnoos…” (lk 31), aga nagu näeme, pole enesekriitikast midagi kasu, kui see väljendub samasuguses tühjas sõnadetegemises nagu kõik muugi.

Jaak Kõdar on ennegi raamatuid kirjutanud, hästi on läinud lugejal, kelle teed selle hädise vesipruuliga pole ristunud. Kõige tüüpilisem halb luule: “nagu päike / kuum ja väike / loojud merre / minu verre” (lk 12); “Vaid õiglus pakub õudu / kesk isemeelset jõudu, / seob iga tundeaine / AEG-ELURUUMI lainel” (lk 27); “Dave Benton kinnitada võib: / ta lauludki Arubalt kaasa tõi” (lk 60). Kuskil on keegi, kes on suutnud selle faili ära kujundada, ilma et oleks autoril monitoriga pea lõhki löönud.

Kuid pole ühtki läbinisti väärtusetut raamatut. On Kõdargi suutnud kirjutada paar hoomatava tähendusega värsirida: “nad oma tilgad võivad lasta püksi, / sest Kriim ja Rein on nendega – nad pole üksi” (lk 73). Miks teevad raamatuid inimesed, kellel pole selleks kõige vähematki annet ega kopika eest kainet mõistust? Kas on siis raske aru saada, et see on pask?

Kõdari ja Reinopi taustal mõjub Eeva Park kultuurse ja sügavmõttelisena, aga see mulje ei kesta kaua, raamat on häbematult nõrk. Ehkki lauslollust, riimiparanoiat ja lausa nüridaid ilukõnepurskeid on vähem, puudub siin ka väärtuslik materjal täiesti.  Luuletustes pole intensiivsust, nad on lõpetamata, vähimagi tähenduseta.

No mida? “Viimaste piduliste kurvas kambas / keegi meist enam ei naera” (lk 39); “sest mina, suutmata naerda / keeldusin nutmast, / kui sina elusana sündisid” (lk 31); “kus tiigrid rebides küüntega reviiripuid märgistavad oma jahiala / elu ohtlikud piirid” (lk 25). Tammumine jahus, kas üldse saab veel kohmakamalt? Vähemalt tuleb üritada. Pole millestki rääkida, mõni vananemispilt, aga nõrga emotsiooniga, mõni mälupilt – üks topib teise pildi endale püksi, aga kõik on tatine, udune, hõre, krobeline ja tüütu.

Päris halvad raamatud on sageli särtsakamad kui Pargi-tüüpi keskpärasus, mõni lapsepõlvemälestus, joomalaul või luuvalu­salvestus on vähemasti siiras. Mõni koht on suva amatööril nii halb, et ajab lausa naerma. Park sellistesse kõrgustesse ei küüni, tüüpiline eesti luuletaja, aga ei midagi enamat. Kui Pargil on midagi saada, siis mõtteline osa Arvi Siia turuosast.

Reet Posti “Hilissuvi” on pensionäri neljas luuleraamat, tema toodang on selline: “mälestuste sügavrohelisi / smaragde / katab vihm / oma halli mantliga” (lk 21). Ilmselt on liigne lisada, et seda joru saab ajada ainult Debussy klaveriprelüüdi kuulates. “ma siiski / sinu juurde jään / ma olen sinu/naine” (lk 35); “Ülaseid siin tärkab / igast tema sammust” (lk 73).

Post on samas tüüpiline näide sellest, kuidas kõlgaste hulgas võib ka mõni enamvähem vastuvõetav luuletus olla: “Vana mehe portree” (lk 41), mõru meeleolu luuleklubi õhtust (lk 53), ning lk 66 leidub peaaegu hea murdeline armastusluuletus, aga sellel tuleks lohisev mõttesalmisaba maha lõigata. Vähemasti on siin mitu luuletust ladusas keeles, arusaadaval teemal ja korraliku kompaga. Eelmistes polnud sedagi.

Keda huvitab küsimus, kui tõenäoline on Aare Pilv ja mida ta kartuleid süües mõtleb, andku minna ja närigu ennast läbi “Näolise”. See on siin ainus raamat, mis võiks ehk kirjandus olla, kui ta lugeda kõlbaks. Kuigi Pilv on tugeva vormiga autor, on ta teosed sada protsenti sisuvabad. Ega see vist enam üle ei lähe, autor pole enam poisike.

Õõnsalt kõmisevana kõrgub “Näoline” Urmas Karu ja Mari-Liis Paalmäe kõrval. Osundan: “väreluse hetkel, mil lõpetan / lause ja vaikin maha olulise, / hoida ülal alalist” (lk 107) kõlab kindlasti paremini kui mõni Reinopi mõtesalm, aga “lõpmatu vestlus, mille lause on elamise öeldis, aga “mina” pole alus vaid sihitis” (lk 105) tüüpi ülitarkused tühistavad viimasegi vähese, mis selle intensiivsuseta proosa lademetest välja ulatub.

Liiga napilt on selles raamatus luulet ja liiga palju varase Rohu tüüpi ininat: “Kuldmündi kirjaks jahedad lilled – see on su õnneloos, mis ostab silmist pisaraid ja lõõska ning muudab sinu nime. Ihus võrsumas umipuu pilk” (lk 63). Kellele sellist koolitüdruku maneeridega päevikumäärimist tarvis on? Kolm neljandikku raamatust on kassikullaprooviga ballast.

Kui saast laiali loopida, jääb võibolla tõesti Pilve raamatust järele rohkem kui teistest. Aga tõsiasi on, et siin pole midagi, mis võiks päriselt püsima jääda. Pole vihjetki sellele toorele jõule, millega suured luuletajad endale ruumi teevad. Mingi poeedi aktsendiga grammatika. Puhas ajaraiskamine. Käsiraamatu jaoks liiga hea, luule jaoks täiesti lootusetu. Pilv võib küll mõni aeg kindlustada oma positsioone Kõdari- ja Pargi-suguste vastu, aga see on napp punktivõit, kus tulemus on kohtuniku, mitte kellegi teise teha. Ilmselt ta võidab mõne vääritu kirjanduspreemia. Aga kui pilved on võitjad, siis on sõda kaotatud.

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk

Külgpaneeli navigatsioon