Jeesuse lugu

Jaan Kaplinski

Jaan Kaplinski
Jeesuse lugu

Ma ei ole teoloog ega Rooma impeeriumi aja Lähis-Ida ajaloo spetsialist. Nii pole mul akadeemilist kvalifikatsiooni kirjutada Jeesusest. Ent olen kirjanik ja see annab mulle võimalusi vaadata Jeesusest kirjutatut ühe loona, jutustusena, ning seda sellise jutustusena ka hinnata. Evangeeliumid ei ole meile harjunud mõttes jutustused, ei ole kirjutatud kirjandusena, vaid teistel eesmärkidel, ennekõike kinnitamaks inimeste usku, et Jeesus oli juutide oodatud-lubatud Messias ning – seda eriti Luuka ja Johannese evangeeliumides – et juudid ta ära põlgasid ja surma saatsid ning sellepärast on ära teeninud karistuse.

Nii ei ole meile kättesaadavates Jeesuse lugudes tihti arvestatud tegevuse loogikat ega inimeste psühholoogiat. See, et evangeeliumid omavahel hästi kokku ei sobi, on ammu tuntud ja usutegelastele palju päävalu teinud ning sundinud neid nuputama keerulisi lahendusi. See aga pole siin põhiline. Kuna säilinud lugudes Jeesusest on siiski palju detaile, millest mõned piiblikriitika andmetel on usaldusväärsed, mõned mitte, on neist võimalik ehitada üles lugu, mis on kirjanduslikult, niisiis ka psühholoogiliselt ja narratiivselt usaldusväärne. Ning mille kohta, muidugi väga kahtlemisi, võiks öelda, et see on lugu millestki, mis võis olla, lugu, mis võis olla jutustus ühe inimese saatusest, kes elas Rooma impeeriumi ühel ääremaal ja kelle elu, jutlused ja surm jätsid ajalukku väga sügava jälje.

Niisiis. Kunagi, täpset aastat ei saagi vist määrata, aga ilmselt oli see mõni aasta “enne Kristust”, sündis Rooma provintsis Galileas poisslaps, kes sai nimeks aramea keeles Joshua, heebreapäraselt Jehoshua. Juutide jaoks, kelle usuline ja kultuuriline keskus oli Jeruusalemm, oli Galilea provints, kus elas väheharitud rahvas. Neisse suhtuti metropolis umbes nii, nagu meil Eestis on suhtutud setudesse. Jeesuse sündimisega seostub paar isesugust seika. Kõi­gepäält ei olnud ta ilmselt oma ema abikaasa Josephi – Joosepi laps, või kui ka oli, oli ta sigitatud enne ametlikku abielu. Igatahes oli tema päritolu kohal kahtluse vari, mis oletatavasti andis ainet kuulujuttudele ja võis mõjutada inimeste suhtumist temasse. Ning võibolla ka tema suhtumist endasse, mis on samuti oluline. Mehel, kes kannab endal niisugust märki, ei ole sageli kerge elada, temast võib saada kohmetu ja pelglik olevus või siis leiab ta võimaluse oma althõlmalapse-staatusest pääseda, mingi kompensatsiooni. Oletame, et Naatsareti Jeesus selle ka leidis, võibolla ka oma vanemate-lähikondsete toel. On võimalik, et tema sünniga seostus veel teinegi tavatu seik, et sohilapsest sai mõnede silmis imelaps.

Jeesuse elu uurijad ei võta kuigi tõsiselt lugu teda kummardama tulnud kolmest “kuningast”, mis kreeka originaalis pole küll hoopiski kuningad, vaid “maagid”. Kui lugu pole hiljem Jeesuse looga liidetud legend, oli tegu ilmselt astroloogidega, ennustajatega, kes mingil moel lugesid tähtede seisust, aga võibolla ka millestki muust välja, et kuskil Galileas peab määratud ajal ilmale tulema üks imeline poisslaps. Kelle nad võibolla siis ka leidsid ja kelle vanematele nende lapse erakordsuse selgeks tegid. Nii võis ehitusmeister Joseph lõplikult leppida sellega, et ta võttis naiseks last ootava tüdruku, ning laps ise juba varakult harjuda mõttega, et temas peab olema midagi erakordset. Nii ka osa muid suguvõsa liikmeid.

Mida võis erakordsus tähendada tookord Juudamaa Setumaal – Galileas? Oletatavasti seda, et sündinud lapsest tuleb pühamees, “jumalamees”, keda vahel nimetati ka “Jumalapojaks”. Mees, kelle palveid Jumal kuulda võtab ja kes niiviisi Kõigekõrgema abiga võib teha imesid – ravida haigeid ja isegi äratada ellu surnuid. Imetegijad ja pühamehed olid Galileas populaarsemad kui judaismi keskuses – Jeruusalemmas.

Ent Jeesuse erakordsus võis tähendada ka enamat: nimelt seda, et temast oodati Messiat – lunastajat, tulevast kuningat, kes vabastab juudi rahva võõra võimu alt ning annab talle tagasi endise suuruse ja erilise koha maailmas. Kui Matteuse ja Luuka evangeeliumid toovad Jeesuse genealoogia, tõestamaks, et ta oli oma isa (või võõrasisa) Josephi kaudu kuningas Davidi järeltulija, siis enamasti peetakse seda evangelistide hiliseks interpolatsiooniks, mille eesmärk, nagu paljude muude interpolatsioonide puhul, oli tõestada, et Jeesuse sündi ja saatust on juudi pühakirjad juba ennustanud. Ent pole võimatu, et Messia tulekut ootavad juudid mõtlesid tõsiselt ka sellele, kas imelapseks ennustatud Jeesus ei või äkki olla seesama oodatu, ja hakkasid siis arutlema tema päritolu üle. Genealoogiad olid vanal ajal olulised asjad, eriti kui nende kaudu sai tõendada oma pärinemist suurest soost. Nii võidi Jeesuse suguvõsas niisuguseid põlvnemislugusid hakata kokku panema (ja ka välja mõtlema) juba te­ma eluajal, isegi lapsepõlves. Nii võis ta kasvada usus, et temast võib kord saada oma rahva päästja, tulevane kuningas. Või keegi, kelle tegemistest selle oodatu tulek kuidagiviisi oluliselt sõltub.

Evangeeliumid – kui jätame kõrvale sellised täiesti folkloorsed tekstid nagu Tooma lapsepõlve-evangeelium – ei räägi suuremat Jeesuse lapsepõlvest ja varasest noorusest. On võimalik, et see periood tema elus ei olnud ka evangelistide jaoks oluline ega huvitav: ehitusmeister Josephi poeg Joshua elas tavalist või peaaegu tavalist elu oma perekonnas. Täiesti märkimata jääb ning seetõttu on tekitanud ka palju spekulatsioone küsimus, kas Jeesus oli abielus või ei. Kui temast sai rändõpetaja ja ravitseja, oli ta ligi kolmekümneaastane: selles vanuses juut sai vaevalt elada poissmehena, kui selleks ei olnud mingeid erilisi põhjusi. Ent kui Jeesusel ka oli naine ja pere, jättis ta nad ühel saatuslikul ajal maha. See võis olla seotud sügava religioosse elamusega, mida usklikud tavaliselt nimetavad “ärkamiseks”. Jeesus, kes seni võis küll olla teadlik oma erilisusest ja missioonist, võttis selle nüüd omaks ning asus seda takistustest hoolimata täitma. Lugu Jeesuse kiusamisest kõrbes, te­ma kohtumisest Saatanaga ongi lugu inimese ümbersünnist, sellest, et ta heidab kõrvale oma senise isiksuse ja elu (milles on võibolla sügavalt pettunud) ning alustab uut. Vana ja uue vahel on kuristik, uus on midagi täiesti uut, on vana eitus. Vana mina, vana elu, vana keskkond, terve aegilm (ilus vana eesti vaste kreeka “aioo­nile”!), mille väärtusi enne aktsepteeriti, mille järgi elati, on kurjast, on Saatana võimu all. Sellest aegilmast tuleb lahti öelda, loobuda. Pääle selle on see maailm nagunii määratud hukule, ta on muutunud juba täiesti kurjaks ning varsti peab saabuma lõpp. Mida Jeesus, nagu suur osa te­ma aja juute, kujutles Iraani traditsiooni järgi suure kataklüsmina, “viimase võitlusena” kurjuse ja hääduse jõudude vahel, mis peab lõppema selle kurjuse küüsi langenud maailma-aegilma hävinguga ja uue tulekuga. Mida tema nimetas jumalariigiks või taevaseks riigiks.

Loo loogikaga sobib see, et läbi elanud kriisi ja ärkamise kõrbeüksinduses, süvenes või isegi tekkis Jeesusel veendumus, et temal on neis lähenevates katastroofilistes sündmustes, vana maailma hävimises ja uue tulekus oma roll. Jeesuse elu uurijad kalduvad arvama, et Jeesus ei pidanud ega nimetanud end tegelikult kunagi Messiaks, tuleva riigi salvitud kuningaks. Ent meie narratiiv lausa nõuab, et ta midagi sellist uskus. Kuigi narratiivi kuuluvad ka päätegelase sügavad kahtlused, kriisid, meeleülendus ja meeleheide.

Kahtlusi võime leida Jeesuse arusaamades ja kõnedes sellestsamast Jumalariigist. Need arusaamad näikse kõikuvat vana juutliku kujutelma ja hilisema Iraani-mõjulise kujutelma vahel. Kuigi usk Messiasse on ise suuresti Iraani algupära, oli juutide arusaam temast alguses üpris materialistlik ja poliitiline: Messias pidi olema Jumala valitud-saadetud kuningas, kes või­dab juutide vaenlased ja taastab nende riigi. Võitleva kuninga sümbol on mõõk ja seda sõna kasutab Jeesus õige mitmel olulisel puhul. Öeldes näiteks, et ta ei ole tulnud tooma rahu, vaid mõõka. Teisalt kaldub ta jälle patsifismi, kuulutades, et mõõga tõstja saab mõõga läbi ka hukka, ning õpetades, et lööjale tuleb ette pöörata ka teine põsk. Kiuslikke küsimusi küsivaile traditsioonilist judaismi esindavatele saduseridele-sadikitele, kes ei uskunud elu pärast surma, kostab ta, et jumalariigis ei võeta naist ega minda mehele, vaid elatakse nagu Jumala inglid taevas. Siit kostab taas iraanlikku usku, et tulevases puhtas-jumalikus ilmas ei ole seksi, ei ole isegi meest ja naist, vaid mõlemad on ühinenud üheks täiuslikuks helendavaks valgus­kehaks.

Nagu tulevas ilmas ei kehti abielu, perekond ja muud maised asjad, kaotavad oma väärtuse ka vara ning staatus – vaesed on õigemad kui rikkad, lihtsameelsed ülemad tarkadest, lapsed ülemad vanadest. Ning kas ei sobiks sellises ilmas kuningaks just keegi, kes võibolla on küll vanast kõrgest soost, kuid ometi kannab endal sohilapse märki ja on pärit kolkalinnast, kust Jeruusalemma paremate poegade meelest ei saa tulla midagi hääd?

Jeesus jutlustab meeleparandust ja kuulutab vana aegilma lõppu ja uue tulekut. Kes tahab jõuda sinna uude aegilma, peab loobuma vanast, jätma oma pere, kodu, vara ja tulema Jeesusega kaasa. Suur küsimus on, kas ja kuidas Jeesus ka püüdis ise maailma lõppu lähemale tuua, vallandada vapustuste ahelat, millest see lõpp pidanuks algama.

Valdav arvamus on, et Jeesus oli vaid rahumeelne jutlustaja, oli ta siis uurijate meelest tõesti “jumalinimene” või lihtsalt inimene. Võitleva revolutsionäärina on Jeesust näinud vaid mõned kristlikud kommunistid, kelle seisukohti ilmselt eriti tõsiselt ei tasu võtta. Kuid ometi – sümboolne mõõk jääb loosse ometi, sellest ei pääse mööda.

Ma ei ole leidnud täpseid andmeid selle kohta, kes võis Rooma impeeriumis ja tema autonoomsetes riigikestes mõõka kanda. Kuid paralleelid keskajast osutavad sellele, et mõõk oli tollal umbes seda, mis meie ajal Kalašnikov – relv, mis kuulus vaid sõjameestele ning mida ei tohtinud (välja arvatud erijuhud) kanda tavaline inimene. Miks siis käsib ta oma õpilastel (kreeka originaalis pole eri sõna “jüngri” jaoks, Jeesuse õpilasi nimetatakse tavalise sõnaga õpilasteks) ja pooldajatel (Luuka 22:35–38) müüa kõik ja osta mõõk? Miks oli Jeesuse ühel kaaskondlasel mõõk, mi­da ta kinnivõtjate vastu ka kasutas? Võibolla saavad piibliteadlased need seigad ebaautentsetena kõrvale heita. Kuid jäävad veel kaks seika. Esiteks see, kuidas Jeesus oma kaaskonnaga ründab kaubitsejaid templi eesõues, ja see, et Pilatus käsib tema ristile kinnitada sildi, milles hukatavat nimetatakse “juutide kuningaks”. Ka stseeni templi juures on püütud kuulutada hilisemaks lisanduseks, kuid see sobib väga hästi jutu loogikaga, looga inimesest, kes – vähemalt mingil hetkel – uskus, et ligi on “viimane võitlus” ning temal ja tema omadel tuleb sellest lausa materiaalselt, mõõgaga käes, osa võtta.

Jeruusalemma tempel oli juutidele umbes seda, mis muslimitele Meka Kaaba – koht, kus iga õige juut pidi käima suurte usupühade aegu ning tooma Jumalale ettenähtud ohvrit – tuvikesi ja muid elajaid. On loomulik, et kaugelt tulnud ei saanud ohvriloomi endaga kaasa tuua, nad ostsid neid templi juures. Niisama loomulik on, et templiandideks mõeldud raha tuli vahetada õige (“koššer”) raha vastu, millel polnud imperaatori kujutist: judaism ei lubanud inimest kujutada. Nii polnud Jeesusel väga veenvat põhjust templi juures oma äri ajavaid kaubitsejaid raevukalt rünnata. Miks ta seda tegi ja mis sellele järgnes?

Ka tänapäeval kuulub kirikute juurde sageli poeke, kus müüakse vaimulikku kirjandust, helisalvestisi, katoliiklastel-ortodoksidel ka ikoone, krutsifikse, palvehelmeid ja muud sellist vaga kaupa. Säärane vaimulik kiosk asub ka Püha Peetruse katedraalis Vatikanis. Kujutleme nüüd, et keegi innukas protestant astub Vatikani poodi, piitsutab läbi nunnadest müüjad ning lööb segi poe sisustuse. Ilmselt sekkub otsekohe paavsti politsei – šveitslastest kaardiväelased – ning rahurikkuja toimetatakse kindlasse kohta. Pole põhjust arvata, et tollal võis juutide kõige pühamas paigas olla teisiti. Ka sääl pidid olema valvurid, kellel olid mõõgad või mingid muud sõjariistad ja kelle ülesanne oli vältida igasugust korrarikkumist, rääkimata vägivallast. Loomulikult oleksid need valvurid pidanud sekkuma kohe, kui keegi ründas templi juures olevaid kaubitsejaid. Kas nii juhtus? Evangeeliumid ei ütle selle kohta midagi. Jeesusel lastakse pühakojas või selle õues vabalt jutlustada ja ravitseda, mis on ülimalt kummaline. Võime oletada, et Jeesus oma kaaskonnaga sunniti templi juurest lahkuma. Või siis, et tal ja tema relvastatud (sic!) kaaskonnal õnnestus ometi valvurite vastupanu murda ja templisse tungida. Võibolla uskus Jeesus, keda vahest innustas poolehoidjate usk ja ind, et siis, kui tema astub templisse, algavadki need oodatud ja kardetud selle aegilma lõppu kuulutavad sündmused, et vallandub viimane võitlus pimeduse ja valguse jõudude vahel.

Olgu, kuidas oli, midagi säärast ei juhtunud. Kas Jeesus pääses templisse või ei, igal juhul veetis ta järgmise öö kõrvalises kohas Getsemane aias. Kirjeldusest võime oletada, et teda tabas sügav kriis, täielik meeleheide. Ta palvetas ahastades, nii et ta palgetelt langesid verepisarad. Ülevale meeleolule järgnes meeleolu lang. Mis viitab ehk sellele, et Jeesus oli “bipolaarne”, vanemas terminoloogias maniakaal-depressiivne isiksus. Pärast episoodi templis langeb ta algul meeleheitesse ja siis nähtavasti sügavasse resignatsiooni, loobudes igasugusest vastupanust, keelates ka oma kaaskondlastel teda kaitsta, ning läheb poolsõnatuna vastu surmale.

Kristlikus traditsioonis on Jeesuse hukkamises nähtud juutide kättemaksu neid ärritanud jutlustajale. Tegelikult oli lugu ilmselt teistsugune. Pärast kokkupõrget templi juures (või templis endas) sekkus Rooma võim prokuraator Pilatuse isikus. Kuna juudi omavalitsus ei olnud ise saanud ohtliku segaduse summutamise ja selle õhutaja kinnivõtmisega hakkama, teatas Pilatus, et kui nad otsustavalt ei tegutse ja mässuohtu (mis oli toonasel Juudamaal vägagi reaalne) ei likvideeri, sekkub ta ise. Juudi omavalitsuse esindajad (Sanhedrin) pidid kiiruga kokku tulema ja midagi otsustama. Et asi oli kiireloomuline, näitab see, et kokku tuldi ja asja arutati pühade eelõhtul, mil igasugune kohtupidamine on juutidel keelatud (nagu üldse öösi). Ent see keeld ei kehti, kui mängus on inimese elu (hinge) päästmine. Johannese evangeeliumis (mis on küll kõi­ge hilisem ja kõige omaloomingulisem) leiame olulise seiga, mida ehk tasub tõsiselt võtta. Nimelt ütleb sääl üks kokkutulnuist, ülempreester Kaiaphas, et parem on, kui üks inimene saab hukka, kui et terve rahvas kannatab. Küsimus võis siis olla selles, et ühe juudi elu hinnaga oli võimalus vältida karme repressioone. Kaiaphase ütlusest ilmneb, et see otsus ei tulnud kergelt: alandav oli anda juut, olgu või pahandusi tekitanud rändjutlustaja Galileast, roomlastele hukata, päälegi ei saanud tema üle korralikult juudi sääduste järgi kohut mõista, kuulata üle tunnistajaid ja viia läbi muid keerulisi juriidilisi protseduure. Ent roomlaste ultimaatum rippus õhus ja tegutseda tuli. Nii ohverdatigi Jeesus, kelle üle templiintsidendi ja mõnede tema ütluste pärast oleks ehk muidugi kohut mõistetud. Nüüd aga seda enam teha ei saanud. Resigneerunud, sügavas depressioonis olev Jeesus võeti kinni ja anti roomlastele üle. Kes hukkasid ta alandaval viisil, lüües ta risti, nagu tehti suurte kurjategijatega. Oluline seik on, et Pilatus ei jätnud mõnitamata nii hukatavat ennast kui juute üldse juba nimetatud sildiga, kus Jeesust nimetati juutide kuningaks.

Võibolla lootis Jeesus ka meelemasenduses, et Jumal siiski veel sekkub ja päästab tema, et loodetud ja kuulutatud aegilma lõpp siiski saabub. Kuid ristil piineldes kadus ilmselt seegi lootus ja surija hüüdis oma emakeeles, aramea keeles: “Mu Jumal, mu Jumal, miks sa jätsid mind ma­ha!?”

Sellega lõpeb minu lugu Jeesusest. Mui­­dugi on see ainult üks mitmetest võimalikest ja mitmed neist, nagu teame, ei lõpe tema surmaga ristil. Edasine pole aga enam narratiiviloogika, vaid pigem juba usu ja usuloogika küsimus.

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk

Külgpaneeli navigatsioon