Kultuuriajakirjad ja uued ideed

Prantsuse keelest tõlkinud Indrek Koff

Marc-Olivier Padis, Märt Väljataga

Prantsuse Instituut Eestis avas 28. septembril 2012. aastal Tallinna Ülikoolis mõttevahetuste sarja “Uued ideed Euroopas”. Avaüritusel vahetasid mõtteid Marc-Olivier Padis Pariisi ajakirjast Esprit ja Märt Väljataga Vikerkaarest, modereeris Marek Tamm ja jutuajamist tõlkis Indrek Koff. Siin avaldatud tekstid ei kattu päriselt tol õhtul improviseerituga.

 

MARC-OLIVIER PADIS

Euroopa Liidus pole ideede üle arutlemisel põhimõtteliselt mingeid takistusi: mõttevahetus toimub vabalt, on olemas ideede levikut edendavad institutsioonid, paljud vaatlejad kutsuvad üles aina aktiivsemale väitlusele. Ometi ei allu ideed turuloogikale nagu kaubad ja nii võib igaüks täheldada, et vaba liikumise põhimõttele tuginevas ühisruumis ei ole intellektuaalsed vaidlused sugugi mitte nii intensiivsed, kui võiks eeldada, ehkki samas aitaks Euroopa avaliku ruumi tähtsuse kasv toetada ning tasakaalustada majandus- ja institutsioonilisi suhteid, mis kalduvad viimasel ajal sünnitama Euroopa rahvaste vahel rohkesti vääritimõistmist ja lausa karikatuurseidki eelarvamusi. Miks see ideedevahetus siis kuidagi tekkida ei taha?

Esmalt tuleks küsida, milline see olla võiks, kui üleüldse tekiks? Seda sorti avalikku arutelu ei saa ette kujutada mingi varasema mudeli eeskujul. Ei saa ju riigisisest debatti lihtsalt rahvusvahelisele tasandile üle kanda, ühtviisi takistav oleks nii keelebarjäär, ühise suhtluskeele (inglise keele) kasutamine kui ka tõlkimine. Ka ei saa seda samastada teaduses toimuvate aruteludega, mis põhimõtteliselt ei tunne piire ning toimivad kontekstist sõltumata: teaduslik fakt jääb samaks olenemata selle edasiandmise ja vastuvõtmise paigast. Tõelise üleeuroopalise arutelu puhul ei saa eirata tõsiasja, et üleminek ühest kontekstist teise ei ole siin neutraalne. Enamgi veel: tähtis pole mitte üksnes vääritimõistmisi välja selgitada, vaid ära kasutada tuleks ka piiride ületamisega kaasnevate liikumiste ja teisenemiste tulutoovaid mõjusid. Praegusel ajal on ainsa tõepoolest üleeuroopalise debati monopoliseerinud majandusteadlased, kes saavad oma distsipliini tehnilisele iseloomule viidates kohalikud eripärad neutraliseerida: kõikjal tulevat kinni pidada majanduse “seadustest”, eirates vajaduse korral isegi poliitilisi valikuid.

Ometi pole asjad mitte alati nõndaviisi olnud. Kultuurialane mõttevahetus on Euroopa ühisruumile rammu andnud juba pikka aega ning selle juures on keskset rolli mänginud ajakirjad. Mis on siis muutunud? Sellele küsimusele vastates ei saa kõrvale jätta ajaloolist perspektiivi. Kultuurivaldkonnas ei toimu mõttevahetus samasuguses rütmis nagu kaubavahetuse puhul: see kujuneb tükati, teatavate perioodide kaupa, ja keskendub mõningatele suurtele küsimustele. Sestsaadik kui ideede levitamisel on Euroopas olulist rolli mänginud ajakirjad, see tähendab alates 19. sajandi lõpust, võib Euroopa tasandi debati puhul laias laastus eristada kahte etappi. Esimene suur teemadering oli seotud demokraatia ja rahvusega: eriti puudutas arutelu sekulariseerumisega kaasnenud konflikte, religiooni mõju poliitikale ja seda, mida Prantsusmaal nimetati kahe kultuuri (katoliikliku ja vabariikliku) sõjaks. Iseseisvuse saavutamise, keele ja rahvuskultuuri kaitsmise ning demokraatia aateid väljendati sageli just ajakirjades. Teisel etapil, mis algas Teise maailmasõja järel, jagunes Euroopa kahte leeri marksismi ja kommunismi küsimuses. Kuid kommunismiküsimus, mis on põhjustanud väga palju lahkarvamusi, viis vastasseisu poliitiliselt tasandilt märksa kaugemale ja võib ehk koguni öelda, et sellest kujunes intellektuaalsetele jõukatsumistele ühtne raamistik. Sõjajärgsetel aastatel kujunes sellel teemal tõeline üleeuroopaline arutelu par excellence ning just selle ümber vormusid intellektuaalsed lahkarvamused ja sümpaatiad kuni 1980. aastateni: olulisel kohal olid siin teisitimõtlejate ja kirjanike tähtis roll ning vaba mõtte sõltumatus võimust.

Pärast kommunismi kokkuvarisemist, 1990. aastatel, kujunes arutelu paradoksaalsel moel keerulisemaks. Euroopa küll ühendati taas, kuid kontakte polnud kerge säilitada, paljude pilgud pöördusid kiiresti USA poole, kus arutelu toimus täiesti teisel viisil: meedia kaudu, mille toime on tänu lingua franca’ks kujunenud inglise keele ulatuslikule levikule ning võimsale ja dünaamilisele teadussektorile ülemaailmne. Kui 1990. aastate märksõnaks saigi Ameerika akadeemilise debati külgetõmbejõud, siis 2000. aastate Euroopas sellest enam suuremat kasu ei olnud: USA sulgus endasse, tegeldes 2001. aasta 11. septembri rünnakute ning Iraagi ja Afganistani sõdade mõjul riigisiseste küsimustega ning poliitilisel tasandil toimus vihane võitlus majandusmudeli üle, mis juhtis riigi otsejoones 2008. aasta kriisi. Ameeriklaste ägedad ideoloogilised vastasseisud ei aita aga leida kandepinda Euroopas toimuvates aruteludes, kus solidaarsusele tuginev süsteem, mis küll riigiti varieerub, on siiski jätkuvalt tugev ja legitiimne. Suhe Ameerika Ühendriikidega on Euroopa intellektuaalsetes debattides alati kesksel kohal olnud. Kuid viimasest majanduskriisist saadik on Euroopa siseküsimuste tähtsus kasvanud ning ameeriklaste huvi Euroopa vastu kahanenud (toogem näiteks kas või Obama kasvava huvi Aasia vastu).

Sellises kontekstis on ajakirjade ülesanne olla taas Euroopa riikide vahendajaks: enam ei määra arutelu iseloomu ideoloogia, poliitika ega geopoliitika. Teisest küljest ei ole enam selliseid konkreetse teadusharuga seotud mõtte- või moevoolusid, mis oma teemad kõikjal läbi suruksid – nii, nagu see oli eksistentsialismi, strukturalismi, annaalide koolkonna või ka dekonstruktivismi puhul. Ideede tootmine ei piirdu enam ka üksikute rahvusvaheliselt tuntud suurkujudega, kes Prantsusmaa vaimuilma omal ajal suuresti mõjutasid, nagu näiteks Raymond Aron, Maurice Merleau-Ponty, Claude Lévi-Strauss, Paul Ricœur… Nende suurte nimede kadumine toob taas päevakorda huvi kultuuriajakirjade kui kollektiivse töö keskuste vastu, mille eesmärgiks on anda oma panus kaasaja mõtestamisse, vähemasti juhul kui lepitakse teadmisega, et üks teadusharu või üksainus põhjapanev teos ei suuda haarata ühe ajastu kõiki küsimusi.

Mitmeid Euroopa riike puudutavad küsimused kajavad eri kontekstis vastu erinevalt. Vastukaja avaldamine eeldab aga tööd, täpsemalt toimetaja, väljaandja tööd, ja siin mängib olulist rolli selline struktuur nagu Eurozine, mis tegeleb kultuuriajakirjade ühisprojektidega. Need aga ei tule kätte sugugi enesestmõistetavalt, selleks tuleb tekste tõlkida sõna mõlemas tähenduses, see tähendab ühest keelest teise ja ühest kultuurist teise. Euroopa intellektuaalne debatt ei tohiks piirduda majanduslike vastuolude käsitlemise, EL-i institutsioone puudutavate arutelude ega ka põhimõttelisi küsimusi käsitlevate üleskutsetega, mida toetavad tuntud ja tunnustatud intellektuaalide allkirjad (nagu näiteks mõningate juba sümboliks kujunenud haritlaste petitsioonid Euroopa suuremates ajalehtedes). Ideed nõuavad institutsioonilist tööd, need ei sünni ise, puhtalt ideede genereerijate geniaalsusest. Vaja on keskkonda, kus need saaksid tekkida, ning mõttetöö konsolideerimist, ja kultuuriajakirjad ongi üks selliseid keskkondi.

Millised siis on need Euroopa riikide ühised suured küsimused, mis stimu-leerivad ka kultuuriajakirjade tööd? Järgnevalt nimetan mõningad teemad, mis ulatuvad Euroopa institutsioonide temaatikast kaugemale, kuid muidugi mõista pole nimekiri ammendav.

  1. “Voolav modernsus” (Zygmunt Bauman). Mõiste tähistab ruumiliste orientiiride muutumist uutele seostele tuginevas maailmas. Arutelu on siin laiem kui “üleilmastumise” puhul, mida Prantsusmaa kontekstis kaldutakse käsitlema üksnes majandusprobleemina, st piirdudes rahvusvahelise konkurentsi ja delokaliseerumise küsimustega. Üleilmastumine on terviklik nähtus, mis korraldab ruumi ümber vastavalt suhtevoogudele ja ühenduskohtadele. See oli jutuks ka septembrikuus Hamburgis aset leidnud Eurozine’i viimasel kohtumisel, kus kõneldi sadamatest kui ülemaailmse ühenduse loomise paikadest. Esinema oli kutsutud Ameerika sotsioloog Saskia Sassen, kelle uurimused “globaalsetest linnadest” aitavad mõista maailma uut geograafiat, mis illustreerib maailma kui ruumi ümberkujunemist. Üleilmastumise kontekstis kerkib niisiis esiplaanile geograafiline ja urbanistlik analüüs, mis aitab paremini mõista suurte linnade vahelisi suhteid, samuti aga suurlinnade suhteid neid ümbritseva territooriumiga ning poliitiliste taustruumidega, millest hiidlinnad osaliselt väljapoole jäävad. Prantsusmaal, mis on traditsiooniliselt eelistanud tsentraliseerimist, polegi sellest nii kerge aru saada, kuna sellistesse territooriumidesse nagu suurlinnad, mis võivad omandada märkimisväärse jõu, on keskvõim siin alati suhtunud ettevaatlikult. Milline on sellest seisukohast asjakohane poliitiline ruum? Euroopa eestvõitlejad rõhutavad juba pikemat aega, et riigitasand pole enam asjakohane. Ent kas Euroopa on suutnud uue alussüsteemina kanda kinnitada? Demokraatia vaatevinklist teame, et see pole päris enesestmõistetav, kuivõrd enda Euroopa kodanikuna identifitseerimine ei ole sügavalt juurdunud ning ka Euroopa avaliku ruumi tekkimine on seni pelgalt hüpoteetiline.
  2. Kultuuriliste raskuspunktide nihkumine. Nähtus, mida tunneme “üleilmastumise” nime all, tähendab ka, et muutub Euroopa koht maailmas. Geopoliitilised mõjud kujunevad teistsugusteks, võimukeskused on vahetumas, rikkuse loomine kandub üle Aasiasse, maailma majanduses on algamas uus periood. Euroopast vaadates võib võtta seisukoha, et tegemist on vaid tasakaalustumisprotsessiga, mille ulatus on piiratud: rikkus püsib jätkuvalt üsna ebaproportsionaalsel määral tööstusriikide käes. “Tõusvate” riikide poole vaadatakse hirmu või sümpaatiaga, neid võetakse kui konkurente või uusi partnereid, kui eksporditurgusid või kui piirkondi, kuhu majandustegevus üle viia. Aasia riigid aga tõlgendavad alanud perioodi teisiti: nemad ei leia, et nad kuhugi “tõuseksid”, nad lihtsalt võtavad tagasi koha, mis on majandusajaloos terve aastatuhande vältel neile kuulunud – esikoha. “Atlandi kriis” on kõigest episood, mis kiirendab Hiina naasmist tähtsamate majandusriikide hulka.

Mõttetöö seisukohast ilmneb see muu-tus ennekõike historiograafias, kus on välja kujunenud “läbipõimunud ajalugu” [l’histoire interconnectée]. Nimetatud mõiste on täpsem kui “globaalne ajalugu”, kuna viimane viitaks ajaloole, mis on kirjutatud mingilt kõrgemalt positsioonilt, millele aga tegelikult mitte keegi pretendeerida ei saa. Küll aga on võimalik kirjutada ajalugu, eelistamata ühtki vaatepunkti, ei õhtumaist ega sellele vastanduvat või imperialismivastast. Romain Bertrand nimetab seda “võrdväärseks” ajalooks [l’histoire “à parts égales”], kus näiteks Indoneesia ajaloo uurimisel omistatakse samavõrra tähtsust nii koloniaalvõimu kui ka kohalikele allikatele. Sama lähenemisviisi pooldavad Serge Gruzinski ja Patrick Boucheron. Ses mõttes sarnaneb too liikumine postkoloniaalsete uuringutega, milles teadvustatakse Euroopa liidrirolli lõppu, naasmata seejuures kolonialismi pärandit puudutava ajaloolise poleemika juurde (vt Achille Mbembe).

  1. Avatud ühiskonna dilemmad. Maailma tasandil muutunud võimusuhete teadvustamine tähendab ka, et esitame küsimusi Euroopa kultuuri staatuse kohta võrgustikest moodustunud maailmas, mis ei koosne enam keskusest ja perifeeriast. Ent kas selleks tuleb tingimata Euroopa kultuuri relativiseerida? Ja kui see kaotab senise aluskultuuri staatuse, kuidas siis ette kujutada lõimumist mingi ühise projekti ümber meie ühiskondades, mille võtmesõnaks on kujunenud sisseränne ja kultuuriline pluralism? Kõnealune küsimus paneb mõtlema liberaalsesse ühiskonda kuulumise vormide üle. Tööstuskeskkonnas oli solidaarsuse tagatiseks ennekõike kuulumine tööilma, palgasaajate hulka, mis andis töötajale kaitstud staatuse ja struktureeris sotsiaalseid üleminekuid. Kuid see tööilm on tööstusajastu lõpuga oluliselt muutunud ja töö pole enam kaugeltki mitte nii lõimiv kui varemalt; sellega aga kaasneb tõsiseid probleeme, mille põhjuseks on töötus ning tööhõive äärmiselt individualiseeritud vormid, mis muudavad heaoluriigis kujunenud solidaarsuse alused hapraks. Tööstusajastu lõpu ilminguks on võrgustikest koosneva maailma ja küberruumi väljakujunemine, mis lööb paigast geograafilised piirid ja nendega seotud orientiirid.

Küllap on just seetõttu poliitikas jälle kord jõuliselt esile kerkinud identiteediga seotud küsimused, kusjuures poliitilises plaanis on neid üsna raske käsitleda, kuna sageli on tegemist habraste, pelgalt kujuteldavate või lausa välja mõeldud identiteetidega, lähedusega, mis on rekonstrueeritud lünklike teadmiste põhjal ja arvestamata purunenud peresidemetega (mille põhjuseks võib olla näiteks väljaränne). Nõnda on kultuurilise ja religioosse identiteedi aluseks kujunenud pigem seosed identiteediotsingutest lähtuvate uusmoodustistega, kujuteldavate sidemetega (islami puhul näiteks ummaga, vt Olivier Roy ja Patrick Haenni käsitlust) kui perekondliku pärandiga (vrd kõigil mandritel jõuliselt arenenud nelipühikirikuid, kus kesksel kohal on uskupööramise ja -pöördumise temaatika). “Voolav modernsus” tähendab ka kuuluvuse, identiteedi voolavust, minakonstruktsiooni, mille puhul on äärmiselt oluline liikuvuse kogemus.

Kuidas saab avatud ühiskond pakkuda õigusriigi formaalsetest tagatistest tugevamaid samastumisvorme? Need küsimused puudutavad kõiki EL-i liikmesriike, samuti aga Euroopa projekti üleüldse.

Nimetatud kolme ühist teemaderingi, mis muidugi ei moodusta ammendavat loetelu, ei saa täielikult mõista ega esitada ajakirjanduse kaudu, mille ülesandeks on kajastada päevakajalisi sündmusi ning millel on raske sääraseid ulatuslikke teemasid laiemas perspektiivis käsitleda. Teisest küljest tegelevad nende küsimustega mitmesugused teadusharud: näiteks võib tuua tööõiguse (Alain Supiot), religioonisotsioloogia (Sébastien Fath), poliitilise ajaloo (Pap N’Diaye), linnageograafia (Michel Lussault) jms. Ent kõik need teemad ei kuulu mitte üksnes teadusuuringute valdkonda: neil on oma mõju kõigi Euroopa riikide poliitilisel maastikul ning need eeldavad valikute tegemist, see tähendab vastasseise ja seisukohavõtte riiklikul tasandil. Just seetõttu eeldavad need ka laiemat haaret, positsioonide kõrvutamist ning vastukaja ka kunstiilmas, sotsiaalseid ja angažeeritud seisukohavõtte, mida kultuuriajakirjad saavad hõlpsasti levitada, kuna just selliste kokkupuutepunktide loomine ongi alati olnud nende ülesanne.

Prantsuse keelest tõlkinud Indrek Koff

 

MÄRT VÄLJATAGA

Siinse arutelu jaoks vahest piisab, kui mõista ideid teadvuse voolu peatuspaikadena, piiritletud klompidena inimkogemuse voogamises. Kogemusvoogu saab tarretada mitmekujulisteks ideedeks, mida vahetada, töödelda, tarbida, mängitada, rakendada, importida ja eksportida. Neist annab moodustada tehteid, konstruktsioone, järeldusahelaid, mida siis eluvoogu tagasi suunata. Me ei saa kunagi päriselt kogeda teise inimese kogemust, küll aga mõtelda teiste mõtteid.

Ideede ja praktika ning ideede ja huvide seos on alati ala- või üledetermineeritud, nende vahel pole üksühest vastavust. Kunagi ei ole võimalik täpselt ennustada, kui tugevaid ja milliseid tagajärgi mõni idee kaasa toob. Vaateviisid sellele on vastuokslikud. Ühel pool on arusaam, et ideed jäävad pelkadeks ideedeks, olles mõttelelud, fiktsioonid, abstraktsioonid, mida on mõnus mängitada ja kombineerida. Tähtsate sündmuste tõelised põhjused aga peituvat pigem ainelises ja tahtelises, majandus- ja võimusuhete valdkonnas. See on esteetiline suhtumine, mille järgi ideede huvitavus, kujutluslik köitvus on tähtsam kui paikapidavus või praktiline rakendatavus. Selle kõrval esineb arusaama, mida vanasti jagasid näiteks marksistid: ideed on pelgalt omakasupüüdlike huvide kattevarjud, tagantjärele ratsionaliseeringud, mille abil antakse tegevustele õigustusi. Ja on ka ideede algatuslikku esmatähtsust tunnustav vaateviis, mida kokkuvõtlikult väljendab üks John Maynard Keynesi paljutsiteeritud arutlus: “Majandusteadlaste ja poliitikafilosoofide ideed, olgu õiged või valed, on võimsamad, kui tavaliselt taibatakse. Õigupoolest ideed maailma peamiselt valitsevadki. Teoinimesed, kes peavad end igasuguse intellektuaalse mõju alt vabaks, on tavaliselt mõne ammusurnud majandusteadlase orjad. Võimule saanud hullud, kes kuulevad tühjusest hääli, on oma kire ammutanud mõne aastatetaguse akadeemilise kirjamehe töödest. Olen kindel, et isiklike huvide jõudu on kõvasti üle hinnatud, võrreldes ideede järkjärgulise levikuga. Muidugi ei avaldu ideede mõju otsekohe, vaid teatava intervalliga: majanduse ja poliitikafilosoofia vallas pole palju neid, keda uued teooriaid pärast 25. või 30. eluaastat mõjutaksid, seega ei ole ideed, mida riigiteenistujad, poliitikud või ka agitaatorid päevasündmustele rakendavad, tõenäoliselt need kõige värskemad. Kuid varem või hiljem osutuvad nii heas kui kurjas otsustavaks just ideed, mitte erihuvid.”

Niisiis kolm positsiooni: ideed kui mõttemängu lelud, ideed kui erihuvide maskeeringud, ideed kui praktika peamised määrajad. Kahjuks ei ole head tõsikindlat meetodit, mis näitaks, milline neist paika peab. Küll aga on selge, et mida abstraktsem või metafüüsilisem on idee, seda ebamäärasem ja ennustamatum on selle praktiline rakendus. Sellegipoolest on ka kõige metafüüsilisematest ideedest püütud praktilisi järeldusi välja pigistada. Vincent Descombes on 1970. aastate Prantsuse mõttekliimat karikeerinud nii: “Prantsusmaal on otsustavaks proovikiviks, mis peaks esile tooma mõne mõtteviisi lõpliku tähenduse, sellega seostuva poliitilise positsiooni väljatöötamine. Justkui ei selguks asja tuum enne, kui eeldustest Ühe ja Palju või tunnetuse loomuse kohta ei jõuta järgmiste valimiste teemani või suhtumiseni kommunistlikku parteisse.” Ideedelukku vaadates me aga näeme, kuidas kõige kõrgema üldisusastmega kontseptsioonid (pragmatism, idealism, realism, positivism, essentsialism, relativism jne) võivad eri aegadel ja eri keskkondades anda inspiratsiooni täiesti vastandlikele poliitilistele hoiakutele ja liikumistele.

Ideed ei rända mitte ainult ajas – nii et ammusurnud mõtlejate mõtted puhkevad hiljem õide teoinimeste tegudes –, vaid ka ruumis, ning mõlemal juhul võib toimuda huvitavaid moondeid. Tavaliselt tekivad ideed konkreetsete vastustena konkreetsetele probleemidele ja hakkavad hiljem elama oma elu, rännates üle piiride ja teisenedes. Idee, mis ühes kultuuris võib olla “lihtsalt idee”, mõttemänguasi, huvitav võimalus, muutub teisal kõige otsesõnalisemaks tegevusjuhiseks. Nii juhtus Lääne ideedega 19. sajandi Venemaal: ideed ühiskonna ümberkorraldamisest, millesse Läänes suhtuti tihti pigem teoreetiliselt, mänglevalt ja kerglaselt kui mõtteeksperimentidesse, said uues keskkonnas kohe praktilisteks programmideks ja kandsid uuel pinnasel loodetule vastupidist vilja. Või värskem näide: paari aastat eest osundas briti ajakirjanik Peter Pomerantsev üht vene blogijat, kes oli märkinud, et Derrida mainimiskordade hulk Vene poliitilises kõnepruugis ületab juba mõistuse piiri: “Hiljutisel konverentsil tsiteeris riigiduuma saadik Ivanov Derridad kolm ja Lacani kaks korda.” Pomerantsev kommenteeris: “Otsekui peegeldades sotsialismi saatust 20. sajandi alguses, on Venemaa võtnud üle moeka, oletatavasti vabastava Lääne mõttevoolu ja teinud sellest rõhumisvahendi.” Võib leida ka vastupidiseid näiteid – kuidas käegakatsutavad tegelikud poliitilised sündmused ja mured äratavad piiri taga huvi kui lihtsalt abstraktsed ideed. Saksa vaimuinimesed, nagu Kant, suhtusid Prantsuse revolutsiooni omamoodi esteetilise distantsiga, pöörates tähelepanu mitte niivõrd lihast ja verest konfliktidele ning valatud verele, vaid loosungitesse kätketud printsiipide ülevusele. Tänapäeval aga kurdetakse tihti, kuidas eurokriis, mis on paljude maade jaoks valus reaalsus, on sakslastele alles piiridetagune kauge müra, lihtsalt üks õpetlik idee. Samuti kurdetakse õigusega selle üle, kuidas ideede ja kavatsuste ning nende poliitiliste tagajärgede niigi aladetermineeritud seos olevat lausa katkenud: kavatsused jäävad tagajärjetuks ja tagajärjed on kavatsematud.

Nii nagu ideede mõju tugevus ja iseloom jäävad mõnevõrra salapäraseks ja ettearvamatuks, on kummalised ka nende levimisteed – mitte ainult üle riigipiiride, vaid ka piiride sees. Suurem osa ideedevahetusest käib ju endiselt rahvuslikes kultuuriruumides. Nii nagu maailmamajandus, on ka “ideedeturg” ebavõrdsuste süsteem, milles on omad eksportöörid ja importöörid. Perifeersemate rahvaste ideedevahetuse jooksevkonto jääb defitsiiti: me veame rohkem mõtteid sisse kui välja. Sageli on see vahetus ebaõiglane. Näide valdkonnast, millega olen akadeemiliselt tegelenud: tähtsaimad 20. sajandi kirjandusteoreetilised ideed arendati välja Ida- ja Kesk-Euroopas (k. a saksakeelsed maad), kust ingliskeelsesse maailma jõudnuna moondusid need omaenda vulgaarseks travestiaks, mida nüüd prestiižkaubana uuesti itta sisse veetakse. Nõudmise ja pakkumise suhted on intrigeerivad. Ideid veetakse sisse kohapealsete nõudmiste rahuldamiseks, aga nõudmine võib olla ka pakkumise sünnitatud. Viimast me kogeme eriti akadeemilises sfääris, kus abstraheeritud ja imporditud ideed otsivad endale meeleheitlikult kohalikku rakendust.

Rahvusvahelisi kommunikatsioonivooge on veel vähe uuritud. Väikese ülevaate neist andis 2004. aasta mais Tallinnas Euroopa kultuuriajakirjade kokkusaamisel Bremeni professor, kadunud Bernhard Peters (“Ah, Euroopa!”, Vikerkaar, 2005, nr 4/5). Ta tõdes, et “kultuurivahetus, ideede, argumentide, raamatute, ajakirjaartiklite, ajalehelugude ja -reportaažide vood, vastastikused viited artiklites jne on märksa tihedamad Euroopa maade ja Põhja-Ameerika, täpsemalt Ameerika Ühendriikide vahel kui Euroopa-siseselt”. Ja arvatavasti on need vood ebasümmeetrilised: Ühendriikide mudeleid võetakse järjest üle Euroopas, kuid Euroopa ideede mõju USA-le kahaneb (vt Perry Anderson, Vikerkaar, 2002, nr 11/12). Sellest ka Timothy Garton Ashi kuulus ja lööv mõttekild: “Parim viis, kui tahta jõuda kõige laiema Euroopa intellektuaalse lugejaskonnani, on avaldada oma essee The New York Review of Books’is“ (Vikerkaar, 2001, nr 5/6).

Ashi, Andersoni ja Petersi tähelepanekud jäävad eelmisse aastakümnesse, kuid vaevalt on transatlantilistes kommunikatsioonivoogudes palju muutunud. Tõsi, arvatavasti ei ole USA globaalne mõjuvõim enam nii suur kui tollal. See oletus seostub teisega Marc-Olivier’ mainitud kolmest suurest üle-euroopalisest küsimusest või teemast: kultuuriliste raskuspunktide nihkumisega.

Globaliseerumine tähendab muuhulgas ka Lääne (nii Euroopa kui Ühendriikide) suhtelise tähtsuse langust ning muude piirkondade tõusu. Kuidas see on nähtav Eestis? Puhtisiklik kogemus: kui 1980. aastatel pakkusid Hiina ja India tudengitele peamiselt filoloogilist huvi, seostudes Vana-Hiina ja Vana-Indiaga, siis nüüdseks on need paigad muutunud ühtäkki materiaalseks, majanduslikuks reaalsuseks. Kuna aga sealt lähtuv immigratsioon Eestisse ning Eesti majandussuhted üle Euroopa Liidu piiride on nõrgad, siis ilmneb Aasia tõus meil esmajoones teatavate elustiilinähtustena (köögist new age’ini).

Kuidas avalduvad meil Marc-Olivier’ esimene ja kolmas küsimus: voolav modernsus, ruumiorientiiride muutumine, avatud ühiskonna dilemmad? Samuti üpris kaudselt ja ülekantult: võib-olla üldise ebakindluse ja haavatavustundena, murena väljarändamise, demograafilise tuleviku ja rahvusliku pärandi pärast, millega poliitikud mõistagi manipuleerimata ei jäta. Niisiis avalduvad mõned neist teemadest (Aasia või megalinnade tõus) lihtsalt “huvitavate ideedena”, teised (voolav modernsus, uued identiteedid) pelgalt afektiivsete hoiakutena.

Milline on aga rahvusvahelises ja rahvuslikus mõttevahetuses kultuuriajakirjade roll? See on valus teema. Omaaegses kuulsas essees “Pantvangis Lääs” (1983) kirjeldas Milan Kundera, kuidas ta Prantsusmaale emigreerudes kõneles sõpradele Praha okupeerimisest: ““Kujutage ette! Kõik kirjandus- ja kultuuriajakirjad pandi kinni! Kõik, viimseni!” … Mu sõbrad aga vaatasid mind hämmeldunud kaastundega, mille tähendust taipasin alles hiljem. Jah, kui Tšehhoslovakkias pandi kinni kõik ajakirjad, teadis sellest kogu rahvas, ja rahvas tundis ängistusega selle sündmuse tohutut tähendust. Kui Prantsusmaal või Inglismaal kaoksid kõik ajakirjad, ei märkaks seda keegi, isegi mitte nende toimetajad.” Muidugi on see kirjanduslik liialdus, ajakirjade kadumist märkaksid vähemalt nende toimetajad.

Võin nimetada mitut otseselt Marc-Olivier’ sõnastatud teemadele pühendatud Vikerkaare erinumbrit (tõusvad riigid: 2010, nr 4/5; urbanistika: 2004, nr 4/5; sekulariseerumine: 2008, nr 1/2; tehnoloogiaga seonduvad õigusprobleemid: 2011, nr 10/11 jne). Vikerkaare kuulumine Eurozine’i võrgustikku on andnud mõnedele siin ilmunud mõtetele (Tõnis Saarts, Tiit Hennoste, Rein Müllerson) ka rahvusvahelise võimenduse. Kuid ikkagi on väikese lugejaskonnaga kultuuriajakirjade mõju igapäevaarvamusele või poliitilistele päevateemadele küsitav. Neil võib küll olla kaugem mõju kultuuri arengule laiemas mõttes, kuid, nagu Bernhard Peters osutas, on sellist intellektuaalset “allavalgumis-efekti” empiiriliselt väga raske mõõta. Viimase veerandsajandi jooksul on nii Ida- kui ka Lääne-Euroopas teisenenud meie suhtumine sugudevahelistesse ja perekondlikesse suhetesse, oma kehasse ja järglastesse, loodusesse, vähemustesse jne. Pole välistatud, et nende muutuste juured viivad tagasi ammuste mõttevahetusteni kultuuriajakirjades. Ajaloost on teada, kuidas postkommunistliku Poola edukas välispoliitiline kurss pandi 1970. aastatel paika Pariisi eksiilajakirja Kultura veergudel või milline oli Eestis Loomingu roll praegu kehtiva õigusliku järjepidevuse ja kodakondsuse doktriini formuleerimisel.

Puhtimpressionistlikult söandan osu-tada vähemalt kolmele Vikerkaarest avalikkuse ette jõudnud ideele või vormelile, mis on kas juba hakanud või alles hakkavad juuri alla võtma ka laiemas avalikus ruumis. Üks neist käib mineviku, üks oleviku ja üks tuleviku kohta. Esiteks, Marek Tamme tõlgendus “monumentaalsest ajaloost” (2003, nr 10/11), mis on aidanud teadvustada olevikumurede mõju ajalookirjutuses langetatavatele valikutele ning keeranud mitu vinti peale ajalooalasele eneserefleksioonile. Teiseks Tõnis Saartsi diagnoos viimase aastakümne Eesti poliitikale: “etniline kaitsedemokraatia” (2008, nr 4/5; 2009, nr 4/5; 2012, nr 6). Sellesse vormelisse on hästi kokku võetud meie ühiskondlikke valikuid piirav mõtteargus, mille poliitilisteks viljadeks on väiklus, suuremeelsuse puudumine ning mille tagajärjed võivad olla ennastnurjavad. Tulevikuideeks võib aga veel saada Lauri Mälksoo visioon “põhiseaduspatriotismist” (2009, nr 10/11), rahvusluse keskme nihkumisest etniliselt kultuurilt poliitilistele õigusriiklikele institutsioonidele, mis võiks aidata Saartsi diagnoositud ummikust üle saada.

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk

Külgpaneeli navigatsioon