Mineviku lõustaga olevik

Elo Viiding. Teised. Tuum, Tallinn, 2012. 176 lk.

Martin Luiga

Kogu algas kahe parema looga. Sellistega, et kui see oleks “keskmine”, siis see “keskmine” oleks mulle sümpaatne. Nõukogude kvaliteet. Mitte et ma selleaegse kirjandusega liialt kursis oleks – tänapäevasega veelgi vähem –, aga isegi kui seal toona midagi suuremat polnudki kui lohutu kolhoos ja et brigadiri naine tahab uut sektsiooni, ikkagi jääb mulje, et siis osati nii lauseid kui lugu veidi kenamini kokku panna kui nüüd.

Esimene lugu “Oleme muutunud paikseks” on suuremas osas inimese sisemonoloog, kes on täielikult mateeria lummuses. Retsiteerib peas oma argielu seadusandlust. Koomiline ja kurblik on lugeda – väikekodanlane on kahtlemata nõme ja naeruväärne, ent tema tee pole kerge, iga reegli taga kummitab vastikus ja hirm. Maailm, mis peaks olema lõbus ja mõttetu ning kus saab endale oma töövilja eest igasugust vahvat träni koju sikutada, on muudetud kohaks, kus träni veetakse koju kohustuse korras nagu põllukive maakamara seest ja kaalul on kui just mitte elu, siis vähemalt inimese väärikus, kuvand sellest, “kuidas peab olema”. Kõige laastavam ongi, kui inimene üritab midagi saavutada: et tal on mingi siht silme ees, mingi vaikelu, mille osa ta peaks olema ja mis on tähtsam kui kõik muu. Inimene, kelle enesepilt on jäägitult unistuse pantvangis ja teist teed enam ei ole. See näib alalhoidlik, aga ei ole mitte – seab inimese, kes niigi mateeriast füüsiliselt sõltub, sellest ka psüühilisse sõltuvusse, nii et kui turujõud peaksid tema vastu otsustama, ei jää muud üle, kui endale käsi külge panna. Novelli lõpus vastandatakse sellele inimesele mõnevõrra idealiseeritud olemisega asotsiaal, kellele ta kunagi paar eurot andis. Asotsiaal peab aru, miks naine nii kurb on. Temalgi on mateeriaga samalaadsed probleemid, aga mitu astet otsesemad, neilgi on omamoodi hoone-ühistu, mis tegeleb maja sisesoojustuse otsimisega, aga tundub, nagu elu vaevaks teda veidi vähem. “Kõik elanikud peavad jõulupühi täpselt ühel ja samal ajal” on kaval eufemism “eestikeelsele trepikojale”, mis vahepeal korterikuulutustes figureeris.

Kinnismõtetega inimesed ongi novellikogu läbivaks teemaks. Teine lugu räägib naisest, kes vihkab oma õde. Paljuski tuletab see meelde Heljo Männi vahvat romaani “Tolmunud helendus”, mis rääkis viiekümneaastasest naisest, kes on elanud valesti, ei võidelnud ennast õigel ajal võimuka ema varju alt välja, ei julgenud ligineda mehele, kes talle meeldis, ning selle tagajärjel elab ebamaailmas, suudab veel ainult surnutega rääkida. Aga kui Heljo Männi kangelanna oli eksinud oma südame kohuse vastu ja selle eest elavana põrgusse läinud, siis Viidingu tegelasel jääb õigust veel ülegi. Tema ema ei olnud võimukas, vaid kannataja. Minategelane kannatas temaga koos ja pärast ema surma kandis seda kannatust auga edasi. Nii emal kui tütrel oli kompulsiivne suhe oma õdedega, kes sobitusid paremini ühiskonna peavoolu. Osutus tarvilikuks õdede mehi ihaleda. Üsna ilmselt võib öelda, et ei meestel enestel ega nende omadustel olnud mingit tähtsust, et nad olid lihtsalt statistid, perekondliku rivaliteedi pahaaimamatud ohvrid. Samuti kannab peategelane moraali, mis muudab rahuldava inimsuhtluse võimatuks. Kui kahe inimese vahel on mingisugune tõmme, peab üks neist selles suhtes midagi ette võtma. Sest muidu ei juhtu midagi. Aga maailmas oma käe järgi mingite muudatuste tegemine on ilmselgelt demoniseeritud, sellega tegelevad õelad ja hoolimatud inimesed, kes tahavad ainult allutada.

Ka see lugu siseneb mingi hetk ebamaailma ja võib mõista, et tegelikult on ta kogu aeg piirimail olnud. Trieri “Antikristus” tuleb samuti meelde. Vigade parandus muutub mõttetuks, kõik on valesti, suletud süsteem, kohtumine tundmatuga.

Kolmas lugu on ilmselt raamatu nõrgim. On üritatud kujutada noori inimesi. See ei ole õnnestunud. Ei nende probleemid ega lahendused haara kuidagi südant, keel ei köida, kirjeldused lonkavad, ebaveenev on. Millest on kahju. Tõelised noored inimesed oskavad täiesti imperaatorlikult kannatada ja üksteisele sitta keerata. See on suur katsetamise ja läbiproovimise aeg, kus inimene proovib kokkuleppelise reaalsusega igasuguseid asju teha, et vaadata, mis juhtub. Kaheksakümne viienda aasta väljalaset, saati siis veel piire nihutavalt häälestunud noormeest ei peaks liialt kõigutama, et ta isa on juoppo. Ja suurest vihast ja kättemaksutundest kantud proosa peaks süngem ja võimukam tulema. Et sedakorda siis niiviisi. (Pole võimatu, et tegemist on subjektiivse antipaatiaga. Üks teine lugeja pidas seda novellikogu paremasse ossa kuuluvaks.)

Neljas lugu “Kaks päeva ja kolm kuud” toimub kruiisilaeva pardal. Sellisena peegeldab ta raamatus mitmel puhul korduvaid teemasid, kuna kõik teavad hästi, et kruiisilaeva peal leidub kahte sorti rõvedust – odavat ja kallist sorti – ja et sealt ei saa kuidagimoodi minema. See on selles suhtes natuke nagu ühiskond. Tegelasteks on joodik naisterahvas, kes töötab ülikoolis ja vihkab elu, ning Patrick Batemani meenutav yuppie’st kajutivägistaja, kes kujutab ette, et ta on ingel. Ootuspäraselt on heade kavatsustega Bateman tavakohaste kavatsustega Batemanist veel tera võrra jõledam. Loo moraal kui selline on minu jaoks veidi liiga üksüheselt Paulo Coelho: surma suus ära käimine ehmatab elutahte sisse tagasi. Aga jutustamisviis ja karakterid on elulised ning lugu on kompaktne, samuti ei ole kulutatud romaani selle peale, mis mahub novelli. Kindlasti on inimesi, kes võidaksid selle lugemisest mõndagi. See kehtib muide kogu raamatu kohta. Oleks meeldiv näha, kui seda autorit loetaks laialdaselt. Ma näeksin teda ka televiisorile kirjutamas. See teeks televiisori paremaks. On olemas pilk kõrvalt ja karakterite mitmeplaaniline mõistmine, armastust inimese vastu küll suurt ei paista, aga eks igasugune tegelemine on mingi hoolimine.

Lapsed figureerivad kõigis lugudes, kasvõi taustaelemendina. Kaks viimast lugu tegelevad lastega iseäranis korralikult. Tõesti, võiks arvata, et on tuhande üheksasaja kaheksakümnendad ja lapsi on kõik kohad täis, ehkki tegelikult saavad lapsi arst, insener ja mütoloogilised vaesed Kohtla-Nõmmelt, kes elavad muldpõrandaga paneelmajades. Keskklassi inimesel ei ole võimalik lapsi saada, see muudaks ta põranda kohe mullaks. Õnneks on targal valitsusel selle tendentsi jaoks plaan olemas. Keskklass kaotatakse ära. Neil keeratakse elekter välja ja loodetakse, et nende kultuurkiht kukub maha ja neil hakkab piisavalt igav, et lapsi saada.

Niisiis peale materiaalse poole – “baasi” – on probleeme ka ideoloogilise poole ehk “pealisehitusega”, ehk teisisõnu: inimesed on sageli oma aadetele halvaks propagandaks. Et uskuda Jeesuse tõde, on keskmise kriitikavõimega inimesel vaja kõigepealt vaadata silma nendele inimestele, kes harilikult Jeesuse tõega ringi lehvitavad. Selline tung on – üritada erineda inimestest, kes ebameeldivad tunduvad. Emadusega on ilmsesti sama lugu. Kui räägitakse, et seda üritatakse üsna agressiivselt ja erilise pieteedita tihtilugu kõigile tüdrukutele pähe määrida, pole põhjust kahelda. On isegi nähtud. Selle loo võti on tegelikult Ilse. Ilset ei huvita, mida inimesed arvavad. Suguvõsa kokkutulekule ei pea minema, kui see närvidele käib. Ükshaaval on inimesed enamasti viisakad – on ju selline lugu, kus Kierkegaard läheb mööda tänavat ja inimesed mõnitavad teda, aga siis ta küsib ühe käest neist piibule tuld ja talle antakse viisakalt. Inimesed lepivad rohkemaga, kui võiks arvata, leitakse ühine keel või mõistmine nii fašisti, kommunisti kui kriminaaliga ja väikestes külakohtades jäetakse kohalikud veidrikud tegelikult rahule. Miks siis mitte ka naist, kes leiab õige kategooriliselt, et tema otsused on tema enda asi? Ja erinemine tähendab alati, et ennast tuleb rohkem kehtestada. Samuti võib öelda, et inimesel on jalad all ja halvast kohast saab tänapäeval üsna kergelt minema.

Lõpuks murdus loo jutustaja ühiskonna surve all katki ja lõpetas dispanseris. Selle loo nimi oli “Kestmine” – sõnast “kest”? Mäherdune roojane ühiskond, ühed on suisa labased ega saa millestki aru, primitiivse materialismi kütkes, teised aga arvavad, et asjad on lõpmatuseni keerukad, ja kaovad täielikult oma mõtlemise alla!

Ja raamatu viimane lugu räägib sellest, et inimese keha on riiakas ja nigel vidin. Hei-hoo. Kui kahe viimase loo voorustest rääkida, siis nende hulka tuleb lugeda see, et tegelased on kergemini sümpatiseeritavad kui eelmiste lugude omad (peale selle kodutu).

Lootustandev kogumik, kirjutagu veel. Samuti tuleb kiita autori otsust (ma eeldan, et just sellega on tegu) anda oma raamat ehtsale kunstnikule kujundada. Ja lõpetuseks, tagakaane teksti kohta midagi ka: ma ei poolda inimeste jaotamist “esimesteks” ja “teisteks” ega sellekohast enesemääratlust. See asetab inimese ebameeldivasse pingeolukorda, mida enam sellele keskenduda. Võtmesõnad, millest võiks lähtuda, oleks minu meelest pigem: “kuidagi normaalne” või siis “keegi peab selline ka olema”. Tõesõna, ma eelistaksin siis juba seda, et inimesed käiksid ringi enesest ja maailmast teadmatult: sellist positsioneerimist on üüratu palju ja see on üks igavene tüütus. Aga see ei ole kirjaniku süü.

Leia veel huvitavat lugemist

Täheke
Õpetajate leht
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk
Sirp
Müürileht
TeMuKi