20. sajandi eesti kirjandusteadus Euroopa kirjandusteaduse taustal

Tiit Hennoste

Tiit Hennoste
20. sajandi eesti kirjandusteadus Euroopa kirjandusteaduse taustal

Eesti kirjanduslugude ajalugu 20. sajandi algupoolel on hõre. Selle aja ainus oluline kirjanduslookirjutaja on Mihkel Kampmaa, kelle “Eesti kirjandusloo peajooned” on ainus akadeemilist mõõtu raamat. Ülejäänud on kas puhtalt kooliõpikud (Ridala, Mihkla, Jänes, Roos) või lühikokkuvõtted entsüklopeediatele ja/või välismaalastele (Suits, Tuglas). Selles loengus vaatlen Kampmaa kirjanduslugu, järgmises ülejäänuid.

Mihkel Kampmaa

Mihkel Kampmaa (1867–1943; 1936. aastani Kampmann) on eesti olulisimaid kirjandusuurijaid, kirjandusloolane, pedagoog ja koolikirjanduse koostaja.1

Kampmaa sai hariduse Valga õpetajate seminaris 1884–1888, omandas 1890. aastal Tallinnas Aleksandri gümnaasiumi juures algkooliõpetaja kutse, 1900. aastal aga kodukooliõpetaja kutse Pärnu gümnaasiumis. 1903. aastani töötas ta eri kohtades õpetaja, köstri ja lehetoimetajana, sh 1896–1903 Viljandis, ja tegeles kõigega nagu tüüpiline järelärkamisaegne tegelane ikka.2

1903–1907 oli Kampmaa Volmari (Valmiera) seminaris eesti keele õpetaja. Uue sajandi alguses hakkas ta tegelema koolikirjandusega. 1904 ilmus tal näiteks retoorikaõpik “Kirjaseadmise õpetus” ja 1905–1907 “Kooli Lugemiseraamat” – novaatorlik ja paljukiidetud koolilugemik, mis oli Eesti koolis valitsevas seisundis 1900.–1920. aastatel.

Sajandi alguses toimub ka teine oluline pööre Kampmaa elus: ta alustab kirjandusloo materjalide kogumist eri allikatest, sh kirjanike ja nende sugulaste käest. Selle tegevuse algus jääb ilmselt aega pärast 1903. ja kindlasti enne 1905. aastat.3 Suur osa materjalidest hävis Teise maailmasõja ajal, kuid raamatutes ilmunud kujul on tema kogutud faktid siiani käibel ja teised autorid on neid omakorda kasutanud.

1907–1919 oli Kampmaa Tartus Eesti Noorsoo Kasvatuse Seltsi tütarlastegümnaasiumi õpetaja. Tartus saab ka eluloomaterjalide kogumine suurema hoo, kusjuures enim materjale on säilinud aastatest 1910–1914.

Sel ajal alustab ta ka kirjutistega eesti vanemast kirjandusest.4 Selle töö vahekokkuvõttena ilmubki 1908 “Eesti vanem ilukirjandus. Üleminek vaimuliku kirjanduse valitsusest Eesti algupärasele rahvuslikule kirjandusele”.5 Samal ajal kirjutab Kampmaa artikleid ka uuemast kirjandusest, mille seas olulisim on 1913 ilmunud “Impressionistlik uusromantismus mujal ja meil”.6 1907–1914 töötab Kampmaa aktiivselt Eesti Kirjanduse Seltsi eri toimkondades, 1910–1913 peab kirjandusloenguid Vanemuise seltsi üldhariduslikel suvekursustel. 1912 ja 1913 ilmuvad ta peateose “Eesti kirjandusloo peajooned” kaks esimest jagu.

1919–1928 on Kampmaa eesti keele ja kirjanduse, eesti keele ja koduloo metoodika ning didaktika õppejõud Tartu õpetajate seminaris (pärast pensionile minekut jätkab ta seal kuni 1933. aastani tunniandjana). 1920. aastatel avaldab ta oma kirjandusloo esimeste jagude uustrükid ja kolmanda jao.

1930. aastatest surmani jätkab ta tööd kirjandusloo kallal, tehes ümber esimesi osi ja kirjutades juurde neljanda jao. Tulemuseks on ca 1100–1200 tihedat lehekülge (olenevalt redaktsioonist).7

“Eesti kirjandusloo peajooned”

“Peajoonte” koostamine jaguneb kolme etappi. Esimese etapina võib käsitleda ülevaadet “Eesti vanem ilukirjandus” (1908) ja “Peajoonte” kahte esimest jagu (1912 rahvaluule ja varane kirjandus kuni Jannsenini, 1913 romantism). Kust arvestada kogu töö algust, pole mulle selge. Ise ütleb Kampmaa, et nägi teise jao tegemisel neli aastat vaeva, mis tähendab, et selle kirjutamine on alanud umbes 1908–1909. Samas ütleb ta esimese jao alguses, et raamat on kasvanud välja Vanemuise seltsi kursustest, ehk alates aastast 1910. Arvan, et kogu töö alguse võib siiski tagasi viia juba andmete kogumise alguseni aastate 1903–1904 paiku.

Teine etapp algab ca 1912, kui Kampmaa hakkab ettevalmistusi tegema kolmanda jao (realism) kirjutamiseks. Selle materjali tutvustab ta Tartu rahvaülikooli kursustel 1922–1923. Jagu ilmub 1923. Sellesse aega mahuvad ka esimeste jagude kohendamised uustrükkideks, mis ilmuvad 1920–1924.

Kolmas etapp algab 1920. aastate teisel poolel, kui ta hakkab koguma materjali neljanda jao tarvis (uusromantism Noor-Eestist siurulasteni), mis ilmub 1936. Sellesse aega mahub ka esimese ja teise jao ümbertöötamine (uustrükid 1938 ja 1933). Kolmas jagu jääb ümbertöötatuna ilmumata, kuigi Kampmaa tegeleb sellega kuni surmani.

Seega on esimesest jaost olemas kolm ja teisest kaks trükki. Need uustrükid on siiski oluliselt erinevad. 1920ndate algupoolel ilmunud väljaanded on vaid esmatrüki vähe kohendatud variandid.

Näiteks teise jao teises trükis on parandatud trükivigu, lisatud minimaalselt uusi eluloofakte ja uurimuste tulemusi (nt Grünthal Haavast), kaotatud mõned liiga pateetilised hinnangud või teemakauged lõigud, tõstetud mõni lõik ringi loogilisemasse kohta (nt Järve “Karolus”). Mõnikord on muudatused isegi lohakad (nt Andres Saali osa ülariba nimi osal lehekülgedel muutmata).

Esimese jao kolmandas trükis on muutusi veidi enam. Siin on kohendatud keelt ja muudetud terminoloogiat (haledus > sentimentalism, jenoveevad > muinasjutu-novellid), vähendatud emotsioone, kaotatud põhiteemast kaugemale viivaid osi (nt piiblikonverentside peatükk 1:3, 192–197, osa sentimentalismi ja ratsionalismi suhetest 1:3, 228–229), lisatud uusi fakte ja ka arutlusi (nt rahvaluule maailmavaade 1:3, 136–138, endise paari lehekülje asemel kuus lehekülge rahvaluule vormist).8 Uuena paistab silma Vana Testamendi keele plastilisuse ja julge keelekasutuse rõhutamine lõppsõnas (1:3, 316), mis näitab Tuglase mõju.

Esimese ja teise jao 1930. aastatel ilmunud väljaanded on aga tugevalt ümbertöötatud tekstid.

Kõigepealt, osalt on muutunud metodoloogilised põhimõtted. Kampmaa on võtnud arvesse sajandivahetuse kirjandusteaduse suundi. Uutele aluspõhimõtetele toetub ka samal ajal ilmunud neljas jagu. Põhimõtted on ka märgatavalt pikemini lahti kirjutatud.

Osalt on muudetud periodiseeringuid ja nende terminoloogiat. Nii on nüüd ka­sutusel liigendus “teerajajad–kõrgaeg–järelromantism” senise “ettevalmistus – rahvusliku ärkamise vanem ja noorem sugupõlv – kainenemine” asemel. Juba “Vanemas ilukirjanduses” kasutatud liigendus, mis toob välja kirikuõpetajate ja köstrite-koolmeistrite perioodid varases kirjanduses, on muutunud vastavalt tekstikeskseks vaimuäratavaks ja tundeid ihalevaks suunaks.9

Lisatud on palju uut faktimaterjali ja korrigeeritud on varasemaid seisukohti.10 Lisatud on terveid uusi osi. Näiteks kõneleb Kampmaa nüüd ka uuemast rahvalaulust, mis üldiselt kirjanduslugudes üsna kõrvale on jäetud (1:4, 122–130).11

Nii peegeldavad “Peajoonte” 1., 2. ja 4. jagu oma lõppkujul eesti kirjandusuurimise ja autori vaadete seisu 1930. aastatel, realismiköide aga 1920. aastate alguses, ning eesti kirjandusuurimise ajaloo seisukohalt on siin põhimõtteline vahe.

Ma ei hakka siin põhjalikult läbi vaatama kogu raamatut. See nõuaks monograafia mahtu. Peatun pikemalt Kampmaa ajalookirjutuse aluspõhimõtetel ja tema kohta tehtud kriitikal. Lähtealustest omakorda kõnelen viies osas: positivism, idealism-romantism, arenguideed, esteetilised arusaamad ja hüpe uusromantismi poole.

Positivism

Kampmaa käsitluse metodoloogiliseks põhialuseks on positivism ning enim Georg Brandese ideed.12 Brandesele viitab juba raamatu pealkiri (vrd Brandese “Hauptströmungen der Literatur des neun­zehnten Jahrhunderts”) ning positivismile alapealkiri, mis kõneleb kirjanduse seletamisest näidete abil. Ja eessõnas 2. jao 4. trükile kirjutab Kampmaa, et on otseselt võtnud juhiseks Brandese sõnad: “Tervikut tugevasti ja nõnda valgustada, et peajooned (Hauptzüge) esile kerkivad ja silma hakkavad” (2:4, 5).

Oma arusaamad kirjandusloo olemuse kohta esitab Kampmaa juba “Eesti vanemas ilukirjanduses”: “Kirjanduslugu ei otsi esimeses reas mitte kunsti ennast, vaid tema tekkimist algusest kuni käesoleva ajani” (lk 4–5).13 Esimese jao esmatrüki “Eeskõnes” ütleb ta, et ei tahtnud “mitte ainult kirjanduse tegelaste ja raamatute ajalugu” kirjutada, vaid ka ideede ajalugu ja kirjanduse üldist arenemist näidata. Sellega põhjendab ta muuseas periodiseeringut, mille aluseks ei ole kirjanduse välised tunnused, vaid valitsevad ideed ja kirjandusvoolud.14 Ja kuigi kirjanduse arengu ideed saavad alguse juba romantikutelt, teevad need kuulsaks samuti positivism ja Brandes.

Brandesele on tagasi viidav ka Kampmaa võrdlev vaateviis, mis seob eesti kirjanduse arengu Euroopa-suhetega ja sealt saadud mõjudega, kuigi voolud eesti kirjanduses nii selgelt ei esine kui Euroopas. Nii toob Kampmaa välja paralleele näiteks saksa ja eesti romantismi vahel (2:3, 124).

Arenguideele vastavalt tõstab Kampmaa kirjanduses esile uuendajad, öeldes esimese jao esmatrükis: “meie viibime üksnes nende juures pikemalt, kes kirjandusepõldu iseäralikul mõõdul harinud, oma aja kohta uudist pakuvad ja sellepärast rohkem silma paistavad” (1:1, 2). Samas on talle lõpuni vastuvõtmatu avangardi idee vana täielikust minemaheitmisest, “vihast” vana vastu, mida ta näeb siurulaste juures ja seob individualismiga (4, 300).

Positivismile on oluline leida autori olemus, mis on määratud rassi, miljöö, momendi või päritu, läbielatu, õpitu poolt. Olulisim kirjanduse olemist määrav tegur on Kampmaale ajavaim, ajastu mõju kirjandusele (=moment), nii nagu see oli keskne ka kogu eesti positivismile. Esimese jao neljanda trüki sissejuhatuses ütleb ta: “Olgugi luuleteos luuletaja isiku individuaalne väljendus, siiski ei valmi ta väljaspool aega ja ruumi, vaid ajatootena ta paratamatult kannab laubal ka ajamärke” (1:4, 8). Seetõttu algab tal iga peatükk ajastu ja selle vaimu iseloomustusega.

Mõnikord toob Kampmaa positivistlikud põhilaused sisse ka konkreetsete kirjanike juures, näiteks Otto Wilhelm Masingu puhul: “Masingu elutunnete kompleks ja elusuund olenevad tema päevil kehtivast ajapsühholoogiast, miljöömõjudest ja rassilistest elutungidest” (1:4, 209). Üldiselt aga keskendub ta kirjanikke käsitledes schererlikult päritu, läbielatu ja õpitu peale, eriti Brandesel tähtsale lapsepõlvele ja kujunemisajale. Just sellega tegelevad enim ka Kampmaa küsimustikud kirjanikele, kus on kesksel kohal kirjaniku sünnikoht ja ümbrus, lapsepõlvemuljed, vaimse arenemise algus, kooliskäimine ja esimesed raamatud, mõjutajad ja armastatud kirjanikud nii eesti kui väliskirjanduses, prototüüpide küsimus, maailmavaate ja kunstivaate arenemine.15

Positivismile on oluline faktikesksus, uurija objektiivsus ja erapooletus. Kirjanduse esteetiline pool jääb üldiselt kõrvale. Kampmaa on tugevalt faktikeskne ja fakti austav kirjutaja. Aga ta proovib kõnelda ka kirjanduse esteetilisest poolest, hilisemates trükkides üha enam. Ja uurija erapooletus on tema puhul keerukas küsimus.

Nimelt konkreetsete kirjanike ja teoste analüüsis esitab ta kogu aeg nii positiivset kui negatiivset ning on mu arvates üsna objektiivne ja tasakaalukas. Kui ta aga kõneleb üldistest ideedest, ideoloogilisest taustast jms, siis pakub ta selgeid ja ühemõttelisi omapoolseid suhtumisi kuni sapise irooniani. See paistab teravalt silma näiteks kolmandas jaos, kus tal tuleb teha tegemist pahempoolse ideoloogiaga, mida ta ei salli. Aga sama kehtib ka sentimentaalse suuna ja eriti pietismi puhul, mida ratsionalist Kampmaa hindab teravalt negatiivselt (“haiglased tundmused”), ja uusromantilise suuna põhjaks oleva nietzscheliku individualismi puhul, mille kohta käivad lõigud on täis kaudset kõneviisi (“Neist tugevaist pidavat tõusma suured geeniused…” – 4, 12). Samas pole selleski midagi erilist, ka Brandes esitas selgelt oma ideoloogilisi seisukohti.16

Ainult et Kampmaa ideoloogilised arusaamad erinevad järsult nii positivismist kui Brandesest. 19. sajandi positivism oli eeskätt liberaalne, Brandes liiatigi ateist või vähemalt kirikuvastane. Kampmaa ideoloogia aluseks on aga rahvuslus ja klassikaline idealism, mis peaosas lähevad tagasi 19. sajandi romantismi ja eesti rahvusideoloogiani, kuigi idealismi juured võib viia ka antiigini. Ning talle on tähtis religioosne tunne.17

Idealism, rahvuslus ja romantism

Kampmaa arusaamad kirjanduse ja kirjaniku rollist toetuvad idealismile ja romantismile ning nende põhialused jäävad algusest lõpuni muutumatuks.

Oma väärtusi kuulutab ta kohe esimese jao esmatrüki “Üleüldises sissejuhatuses”. Väärtuslikud on talle need raamatud, mis “rahva kõrgemaid püüdeid, kaunimaid paleusi kujutavad, nimelt püüdeid tõele, headusele ja ilule” (1:1, 1).

Kampmaa jaoks on oluline kirjaniku idealism, aateinimese, vaimselt massist kõrgemal seisva jumalikult loova geeniuse roll (4, 296). Ta peab tähtsaks, et inimesel ja elul oleksid maailmas kõrgemad eesmärgid. Kirjanduses pole talle oluline mitte argielu, vaid ideaalidemaailm, ka fantaasia – kui produktiivse loomingu kese (4, 299). Kirjandus peab juhatama kõlbelisele elule. Veel enam: moraalsete väärtuste vastu ükskõikne inimene ei saagi tema arvates “anduda sellele, mis on ilus ja ideaalne” (1:4, 260).

Kampmaa rõhutab kirjanduse sotsiaal-eetilist kallakut, kirjaniku ühiskondlikku südametunnistust ja rolli. Siin toetab ta selgelt 19. sajandi eesti rahvusluse ideoloogiat. Talle on tähtsad sellised mõisted nagu rahvus, rahvatervik, kollektiivsustunne, kirjandus kui rahva elujõu ja enesetunde tõstja ning oluline, et kirjanik oleks ühenduses “rahvahinge jõuallikatega” (4, 301). Väljaspool rahvuslust pole mingi teadus, kirjandus ega kunst tema jaoks mõeldav (3, 246).

Selle vaateviisi analoogid leiame näiteks Juhan Liivi ja Anton Jürgensteini kirjandusvaadetes. Aga Kampmaa seisukohad on väga lähedased ka 1920. aastate August Annistile.18

Kampmaa rahvuslusest ja idealismist tuleneb tema üheselt negatiivne suhtumine materialistlikku, pahempoolsesse, “nihilistlikku” maailmavaatesse, mis hävitab idealismi, kultiveerib külma aru, labast mehaanilist käsitust inimelu olemusest. Ta leiab, et ühegi aja suured vaimukangelased ja luuletajad pole suutnud seda omaks tunnistada.

Sealjuures näeb Kampmaa hästi ühiskondlikke probleeme ega soovi neid kuidagi maha vaikida. Ta kirjutab otse, et sentimentaalse voolu kirjanikud ei näidanud mitte kuidagi tollase talupoja ülirasket elu, vaid aitasid otse maha suruda talupoja arvustavaid mõtteid elu kohta (1:4, 259). Aga Kampmaale ei meeldi klassiteadvuse õhutamine ja rahvusliku ühtsuse vastasus, mis ei mõtle sellele, et “klassidesse jagunemine väikese rahva kohta enesetapmine võiks olla” (3, 99).

Kampmaa jaoks on põhimõtteline vahe klasside teadvustatud ja mitteteadvustatud erinevuste ning vastasseisu ja kooseksisteerimise vahel. Kohati jääb mulje, et tema jaoks seisnevadki klassid ainult klassiteadvuses. Kui pole viimast, siis pole ka klasse. Veel paistab Kampmaale, et kogu sotsialism võetakse tihti omaks kas pimesi või on lihtsalt poos, millega endale tähelepanu tõmmata. Näiteks laenab ta selle tõenduseks Tuglaselt mõtte, et kõige oma välise sotsialismi juures jäi Vilde loomult siiski elumaitsvaks kodanlaseks (3, 120).

Sealjuures näeb ta sotsialismi taga peamiselt vaid vene mõju, mis 19. sajandi lõpus tema arvates järsult eestlase hingeelu muutis, hävitades eestlase mõistlikkuse ja tasakaalukuse. Vene egoism, kirg ja lodevus imbusid ühe osa eesti seltskonna verre (3, 247). Vene mõjust ja sotsialismist kirjutades kaob ka Kampmaa enda tasakaalukus ja mõistlikkus, vene ideena esitab ta arusaama, et “töötegemine on lollus” jne.

Samas ei suhtu Kampmaa pahempoolsusega seonduvasse realismi ja ka kunsti kunsti pärast kuulutavasse uusromantismi sugugi üheselt eitavalt.

Realismi puhul on tema jaoks positiivne armastus tõe vastu, võitlus “mammonis­miga”, omakasupüüdlikkusega, kõlbelise variserlikkusega, auahnusega, seisuslike eelarvamustega, rikaste ülbusega, samuti kaasatundmine rõhututele ja kõrgema inimsuse kuulutamine. Lisaks astub realism stiili poolest romantismist suure sammu edasi, vabanedes magusast, õõnsast fraseoloogiast. See on eluline, tüse ja värske, täpne, ja mis kõige olulisem: “omandab siin ja seal individuaalse laadi” (3, 249).

Uusromantismi puhul hindab Kampmaa kõrgelt, et see astus vastu tegelikkuse kopeerimisele, püstitas kunstilise järjekindluse nõude ja tõstis esile fantaasia, mis mäletatavasti tähendas talle igasuguse pro­duktiivse loomingu keset. Aga sealjuures ei ole Kampmaa nõus uusromantikute kunst-kunsti-pärast ideaaliga. Kunsti eripärased seadused toimivad tema jaoks vaid teose vormis. Idee ja sisu vallas peab kunstiteos ikka otsima elulisi väärtusi (4, 299, 301).

Sama kehtib ka teistpidi. Kampmaa ideoloogilised vaated ei määra tema hinnanguid konkreetsetele teostele ega ka mitte voolule. Romantism on kongeniaalne ta ideoloogia ja laiemate arusaamadega kirjanduse rollist. Kuid ta näitab selgelt selle puudusi ning lõppkokkuvõttes leiab, et eesti romantismis on väga vähe jääva väärtusega teoseid (2:3, 259). Ja samas, Vilde “tendentsiga” novellid tähendavad talle sotsialistlikult vaatekohalt esitatud kirjandust. Aga tema arusaamad Vilde teostest on erinevad. Nii hindab ta “Külmale maale” kaasakiskuvust ja täpset olude kujutamist ning “Mäeküla piimameest”, aga kritiseerib seda, kuidas “Prohvet Maltsvet” ajaloolise tõega vastuollu satub ning et Vilde ei esita ideid kunstilisel kujul, vaid paneb alasti tendentsid inimeste suhu või “targutab ja agiteerib iseenese nimel”. Silmatorkavaim on hoopis, kuidas Kampmaa talle ideoloogiliselt sobivaid ja sealjuures häid autoreid kaldub kas üle kiitma või siis toob nende negatiivseid külgi palju vähem välja (näiteks Kitzberg).

Arenguideed

Kirjanduslooga koos sünnivad ka seletused kirjanduse arengu kohta. Romantikud kõnelesid kirjanduse elukaarest. Järgnesid positivistide evolutsioonilised arusaamad kirjanduse sünnist, elust ja surmast ning arengust lihtsamast keerulisema poole. Sellele vastandusid Hegeli käsitused teesist, antiteesist ja sünteesist ning enesest teadlikuks saanud vaimust. Ja näiteks Brandes pakub pilti kulgemisest ühelt veriselt revolutsioonilt teisele, kus vastamisi seisavad progressiivsed jõud ja tagurlus. Kampmaa pilt eesti kirjanduse arengust ei taandu ühele ideele ega ole ka üheselt seotud ühegi teooriaga.

Kõigepealt jaguneb tema kirjanduslugu kaheks. Arenguideed tulevad sisse alates romantismist, mis tähistab tema jaoks iseseisva eesti kirjanduse algust. Sealtpeale saab tal põhimõisteks kirjandusvool. Selle seesmise arengu vormiks on talle evolutsiooniline elukaar, mida markeerib voolu jagunemine alguseks, tipuks ja languseks. Niisugust liigendust rakendab ta kogu tsükli läbinud romantismile ja realismile (teerajajad–kõrgaeg–järelromantism ja realismi tõuseng–kriitiline realism–järelrealism), aga mitte uusromantismile.

Voolude vaheldumine toimub Kampmaa meelest pööretena, milles uus matab enda alla vana (kuigi see ei kao lõplikult). Voolude vaheldumise üheks mõjuriks     on kohalike olude (momendi, ajavaimu) muutumine, mida kirjandus peegeldab, teiseks aga väliskirjanduse mõjud, nagu saksa mõju romantismi, vene mõju realismi ja erisugused mõjud uusromantismi puhul. Sealjuures tõstab Kampmaa esile just need uue voolu omadused, mis eelnevale vastanduvad või selle ühekülgsust parandavad, näiteks realismi elulisus või uusromantismi naasmine ideaalimaailma juurde. Lisaks seob Kampmaa eri voolud ka eri ühiskonnakihtidega: romantismi talupojaga, realismi linna väikekodanlusega, uusromantismi intelligentsiga.19

Kui aga otsida Kampmaale olulisi läbivaid, kindlasuunalisi arenguideid, siis neid on mu arust kaks komplekti. Esimene seostub kirjanduse liikumisega üha suurema iseseisvuse ja eneseteadlikkuse poole. Nii äratas Kampmaa arvates romantism rahvuse, realism üksikute kihtide ning uusromantism indiviidi eneseteadvuse ja isikuvabaduse. Teine seostub kirjanduse stiili (vormi) täiustumise ja individua­liseerumisega, mis sai alguse romantismis, arenes edasi realismis ja muutus uusromantismis tungiks täiuslikkuse poole.

Esteetilised arusaamad

Oma ideoloogilised ja metodoloogilised vaated esitab Kampmaa tihti eraldi lõikudena, jagude sissejuhatustes, kokkuvõtetes, ning suudab neid ka piisavalt hästi järgida. Kampmaa esteetilised vaated aga leiavad enamasti otsese väljenduse konkreetseid teoseid vaadeldes pillatud üksiksõnades või -lausetes. Siiski saab ka neist kokku panna üsna koherentse pildi.

Kõigepealt, Kampmaa jaoks seostub kirjanduse esteetiline pool üheselt kirjanduse vormiga, kusjuures vorm on talle oluline. Ta kirjutab otsesõnu, et kirjanduse väärtus oleneb “ideede käsitlus- ja väljendusviisist” (2:3, 254) ja et tähtis on individuaalne stiil, mille taga on isiklikult läbitunnetatud elamused. Väärtuslik on talle kirjandus, mis tõuseb üle oma aja, tegeleb igavikuliste probleemidega ja suudab anda neile ka sellise vormi, mis kestab üle aja.

Talle on oluline omapära ega meeldi jäljendamine. Samas suhtub ta laenudesse ja laiemalt kogu romantilisse originaalsuseideaali oluliselt leebemalt kui näiteks Suits. Ta lihtsalt konstateerib, et suur osa Kreutzwaldi toodangust on osutunud laenuliseks, kuid samas kirjutab, et need tööd väärivad siiski tähelepanu, sest “nad on rikastanud meie vaimukultuuri ja mõjustanud kirjanduslikku loomingut” (2:3, 38).

Kampmaa vormiväärtustest saab kokku panna pidevalt korduvate märksõnade loendi, mis küll minu arust  pole hie­rar­hiseeritav. Positiivsed stiilijooned on näiteks elulisus, tüsedus, usutavus, värskus, jõud, omapärasus, kunstiline järjepidevus, täpsus, lihtsus, loomulikkus. Negatiivsed jooned on magusus, õõnsus, pinnalisus, šabloonsus, vulgaarsus, eklektika, protokollilisus, kaootilisus, liialduslikkus.

Nii on Kampmaa esteetilised ideaalid suures osas pärit Euroopa klassikalise kirjanduse põhialuste varamust, millele ta eriti 1930. aastatel lisab uusromantismist (nii saksa uurijatelt kui eesti praktikast) võetud ideid. Tegelikult võib lausa öelda, et Kampmaa esteetilised arusaamad, eriti 1930. aastatel, on tugevasti sarnased Tuglase omadega, kusjuures õpilase rollis on olnud Kampmaa. Eristama jäävad neid eeskätt ideoloogilised vaated.

Uuendused 1930. aastatel: hüpe uusromantismi poole?

Oma kirjandusloo 1930. aasta väljaannetes püüab Kampmaa tuua sisse ka n-ö uuemaid kirjandusuurimise suundi. Ta kirjutab: “Nagu nüüd on selgunud, sisaldas mu vaatlusmenetlus juba algusest peale elemente sellest, mida W. Dilthey nimetab ideede-ajalooks, F. Gundolf elutunde ja elutungi jälgimiseks, S. Lublinski kirjandusarengu sotsiaalsete eeltingimuste selgituseks ja O. Walzel kunstide vastastikuseks valgustuseks.” Ja lisab, et on proovinud neid moodsaid vaatlusviise siin-seal veelgi paremini rakendada (2:3, 6). Viidatud autorid seostuvad sajandialguse saksa uusromantilist tüüpi kirjandusuurimisega. Fraasid “nagu nüüd on selgunud” ja “siin-seal” annavad aga teada, et varasem kasutus oli ebateadlik ja ühtlasi, et põhimõttelisi muutusi metodoloogias ei tule.

Milles uuendus väljendub, ütleb neljanda jao eessõna: “Kirjanduse arenemiskäigu pragmaatilisel jälgimisel olen eelistanud ideedünaamilist menetlust, mis püüab aimata kirjandustegelaste elutunnet, hingelisi põhitunge ja nii avastada filosoofilis-psühholoogilisi kujundavaid jõude” (4, 5). Enim kasutatud uus mõiste ongi elutung või elutunne, mille põhisuunda ta eri autorite puhul proovib ära arvata ja eraldi lõikudes välja tuua. See ideestik annab aga kokku üsna eklektilise pildi.

Ühelt poolt: Kampmaa sõnavara on väga varieeruv. Läbisegi on hingeline dünaamika, elutungi suund, vaimsus, elusuund ja elutunnete kompleks, tegevuse jõuallikas, kujundavad jõud, tegevuse sihid, elusiht jne. Kord kõneleb ta ajajärgust ja selle erilisest elutundest (“Vaimutooteid tuleb vaadelda teatud ajajärgu erilise elutunde väljendusena” – 1:4, 10), kord ajapsühholoogiast (“tolleaegsed kirjamehed alistusid ajapsühholoogiale ja omandasid üldiselt valitsema pääsenud sentimentaalse elutunde” –1:4, 178).

Teisalt kasutab ta neid mõisteid erinevalt. Esimeses jaos kirjeldab ta nende terminitega peaaegu ainult seda, kuidas näeb autorite poolt enesele seatud keskset ülesannet, nagu rahva silmaringi laiendamine, kõlbelise taseme tõstmine, isamaalise meelsuse või eestluse äratamine vms. Nii on Jannseni “elutung” suunatud “rahva vaimse silmaringi laiendamisele, kõlbelise taseme tõstmisele ja vaimutule sütitamisele” (1:4, 249). See viitab terminoloogiast hoolimata positivismile ja näiteks Masingu puhul seob Kampmaa asja otseselt miljöö,  momendi ja rassiga (1:4, 209). Vaid haruharva toob ta siin sisse midagi muud, märkides näiteks Petersoni puhul, et “abnormsed seletamatud ürgtungid ristlesid petlike unistustega” (1:4, 220). Või osutab ühtäkki hoopis rahvuslikele tõuparanduse-ideedele, kirjutades Juhan Vasarale viidates, et rahva tõuline ja hingeline struktuur on aluspind, mille omapärasused olenevad “pärivusest, miljööst ja ristamisest” (1:4, 10).

Teistes jagudes kasutab ta samu termineid kirjanike sisemise elutungi suuna või siis – laiemalt – teatavate psühholoogiliste dominantide iseloomustamiseks. Näiteks Jaan Bergmanni “tegevuse jõuallikaks” peab Kampmaa piinlikku kohusetäitmist ja korratunnet (2:3,170). Teises trükis rõhutab ta hoopis armastust isamaa vastu, mis Bergmanni eesti kirjanduse alal töötama innustas. Aga mainib seal sedagi, kuidas too juba karjasena olnud piinlikult hoolas ja korralik (2:2, 226, 224). Karl August Hermanni puhul on juttu edasirühkimistungist, kangekaelsest enesele ustavaks jäämisest ning ka suurusuimast, tungist aule ja kuulsusele kui tõukejõust (2:3, 162), aga samalaadseid märkusi leidub Hermanni eluloo esituses varemgi (2:2, 206).

Nii võib öelda, et need lõigud sisaldavad vaid osalt uut. Tihti on neis nüüd ül­distuse ja dominandina pakutud välja jooni, mis varem olid esinenud autori eluloos mingis konkreetsemas seoses. Muud uuendused on minu arvates ebaolulised.

Kokkuvõttes jäävad need muudatused suuresti kosmeetiliseks, ebajärjekindlaks ja edasi arendamata. Ja vahest tähtsaim: need ei muuda kuidagi raamatu positivistlikke ja rahvuslik-idealistlikke aluseid.

Kampmaa kirjandusloo kriitika

N-ö erakriitika algab juba 1908. aastal, mil autor saab tigeda kirja Karl August Hermannilt: “Teie pidada Eesti kirjanduse ajalugu uuesti välja andma. Eesti kirjanduse ajalugu teaduse põld on 3/4 minu oma. (…) Avaldan protesti selle vasta, kes minu põllult lõigata ihkab, kus ta ei ole külvanud. (…) Teiste sõnadega oma uurimust puudulise töö tarvis pruukida mina ei luba. (…) Ümber sepitseda keelan täiesti ära.”20

Samalaadseid kriitikanäiteid võib leida ka muudest Kampmaale saadetud kirjadest, mis siiski üldiselt on tunnustavad. Kriitiline pool on kõige selgemalt näha neljanda jao ümber keerlevas kirjavahetuses, kus oma seisukohti esitavad kohati üpris teravalt Daniel Palgi ja Friedebert Tuglas.21

Avalik kriitika jaguneb selgelt kaheks.22 Algusest peale hinnatakse ning tunnustatakse Kampmaad kui olulist materjalikogujat ja kirjanike elulugude koostajat, samuti ta faktoloogilist korrektsust ja proovi põhjendada oma väiteid. Ja algusest peale süüdistatakse teda isiklike seisukohtade puudumises ja kompilatiivsuses, subjektiivsetes hinnangutes, süsteemi nõrkuses, lihtsustamises, nõrgas esteetilises analüüsis, pikkades teoste ümberjutustustes, ebakorrektses viitamises.

Legend kõneleb, et nooreestlased tegid Kampmaa maha. Üldistusena on see siiski liialdus. Ridala ei arvustanud Kampmaad üldse. Ta luges küll käsikirju, aga mingeid olulisi vastuolusid nende vahel ei paista ilmnevat, mis on ka arusaadav, kui lugeda Ridala kirjanduslugu, kust õhkab samasugust vaimsust. Aaviku kriitika pakkus pigem üldsõnalist kiitust ja kõneles peamiselt keelest. Linde võttis sõna üksnes Kampmaa “Eesti vanema ilukirjanduse” puhul. Tema kriitika oli tõepoolest terav ja ründav. Suits arvustas 1934. aastal romantikajao kolmandat trükki. See tekst on suuresti kirjeldav, aga hinnangutes lausa positiivne, rõhutades Kampmaa arenemist, ilutsemise vähenemist, uuendatud fakte ja lisades vaid näpuotsaga analüüsikriitikat. Teiseks kirjutas Suits 1937. aastal piduliku, lühikese ja üsna sisutühja juubeliloo, milles on suitsulikku irooniat, kuid mis on siiski tunnustav. Veel üks arvustus nooreestlastelt “Peajoonte” kohta on Tuglaselt, kes arvustas realismijagu. Tuglas on kriitilisem kui Suits, põhjuseks suuresti ideoloogilised probleemid. Aga ka tema suhtumine Kampmaasse on lugupidav. See väljendub nii arvustuse rahulikus toonis kui ka arutluses, mis toob välja nii plusse kui miinuseid.23

Neljandat osa on arvustanud hoopis Ants Oras, samuti tasakaalukalt ja pehmelt, rõhutades muuseas seda, kuidas Kampmaa on arenenud.24 Arvustavaid märkusi sisaldab Jaan Roosi Kampmaa-artikkel. Ta refereerib lühidalt teiste märkusi ja on omalt poolt väga leebelt kriitiline. Vaatlen siin lühidalt keskseid etteheiteid.

Kampmaad solvas eriti see, et tema tööd nimetati ebaoriginaalseks ja laenuliseks. Tuglas leiab, et Kampmaal pole kuigi palju oma väljavaateid, uusi sihte rajavaid ideid ja värskeid hinnanguid ning et ta kirjandusajalugu muutub võõraste arvamuste mosaiigiks ja eri päritolu detaile pole ühe isiku vaatevinklist vaadatud (lk 23–25). See on mõnes mõttes õige, mõnes mitte. Kampmaa esitab palju teiste seisukohti, kuid kokkuvõttes moodustavad ta arusaamad siiski oma süsteemi, mis aja jooksul muutub üha selgemaks. Eespool proovisin seda ka näidata. Samuti ei maksaks unustada, et Kampmaa on ise oma tööd nimetanud eeskätt koolidele mõeldud käsiraamatuks. Sellel taustal tekitab uute sihiseadete nõudmine tunde, et Tuglas kas ei saa aru, mida arvustab, või siis on tema kriitika sihilik.

Kampmaale on ette heidetud subjektiivsust. Näiteks Tuglas ütleb, et kirjandusloo neljandas jaos ei püüdnud Kampmaa mitte ajajärgu tõtt faktidest tuletada, vaid otsis valmisoleva “tõe” jaoks ainult illustratsioonimaterjali.25 Nagu proovisin näidata, on Kampmaa küll subjektiivne oma hinnangutes talle vastuvõetamatu ideoloogia suhtes, aga konkreetsete teoste ja suundade analüüsi puhul seda väita ei saa.

Minu arust paistab kogu vaidlusest üsna selgelt läbi, et keskne vastuolu on erinevate ideoloogiate vahel. Ka 1920. –1930. aastate Tuglas pole mingi ideoloogiavaba esteet, vaid selgelt pahempoolsed ideaalid säilitanud inimene, kellele on vastuvõtmatu Kampmaa rahvuslus. Samas viib Kampmaa tahe pidada ideoloogiat ja loomingut teravalt lahus minu arvates selleni, et ta ei näe enam nende kahe poole seoseid. Näiteks olen ma Tuglasega sama meelt, kui ta ütleb, et sotsialistlikud ideed on jõud, mis Vildet kindlaid asju kirjutama sundis, ning et just see maailmavaade ta parematele teostele elulise väe annab (lk 27).

Kolmas etteheide väidab, et Kampmaal puudub kunstimaitse. Juba Linde arvates pole Kampmaal kunstist aimugi. See vaidlus võiks olla mõttetu, kuid just erinev maitse paistab olevat mitmete konkreetsemate süüdistuste taga, mida küll hoopis teisiti sõnastatakse. Just maitsega seletub näiteks Orase etteheide valedes proportsioonides: tema üliaustatud Under on saanud liiga vähe ruumi võrreldes Tammsaarega, kellesse Oras suhtus väga kriitiliselt (lk 195).

Neljas etteheide puudutab viideteta laene. Juba Linde märgib, et Kampmaa on jätnud Hermanni kirjandusloole ja ühele Suitsu artiklile viitamata, kuigi neid kasutab. Tuglas süüdistab Kampmaad, et see on mõnegi lehekülje temalt ja ka teistelt sõna-sõnalt maha kirjutanud (lk 24–25).

Kampmaa seletab oma viitamissüsteemi esimese jao esmatrüki “Eeskõnes”: kus oli võimalik eeltöödele toetuda, seal on neid vähemalt kord ka viidatud. See seletab päris palju, sest mitmele allikale ongi viidatud vaid ühel korral. Probleem on minu arvates hoopis selles, et selline viide võib olla üsna juhuslikus kohas. Näiteks Tuglase mõtet, et Vilde sotsialism pole veenev, sest temperamendi poolest jääb ta elumaitsvaks kodanlaseks, kordab Kampmaa kolmandas jaos kahes kohas (lk 120 ja lk 166), aga viitab Tuglasele ainult viimasel korral. Ja mõnikord on Kampmaa tõepoolest kirjutanud üsna täpselt ümber teiste juttu. Näiteks Liivi eluloo käsitluses (3, 24–25) ja Tuglase 1914. aasta “Juhan Liivis” (lk 13–14) mõned laused peaaegu kattuvad. Aga need on minu nägemist mööda põgusad üksikkohad.

Kokkuvõttes ei mõista ei Linde ega Tuglas Kampmaad teravalt hukka. Asi on lihtne: selline viideteta laenamine on selle aja eesti kirjandusteaduse üldine tava. Näiteks Tuglase “Juhani Ahos” (1925) tsiteeritakse paar korda Ahot ennast, viidatakse üldiselt Suitsu artiklile ja kord esineb Aho eluloolase Gunnar Castréni tsitaat. Sama kehtib ka teiste Tuglase artiklite puhul väliskirjanikest, kuigi on selge, et ta peab olema neid kirjutades kasutanud mitmesuguseid allikaid.

Mõnigi kord märgitakse ka Kampmaa ebatäpset sõnastust. Seda mainib juba Linde 1908. ja sama peab tõdema Oras 1936. aastal (lk 196). Sellele ei saa vastu vaielda.

Ja viimaks: pikad proosateoste ümberjutustused, mida Kampmaa harrastab. Didaktikuna ja oma töö adressaati arvestades keeldub Kampmaa ise neist põhimõtteliselt loobumast, kirjutades 1936. aastal: “Hetkelist naudingut võiks süžee esitamine sisu kokkuvõttena vahest häirida, tõsisele stuudiumile on ta aluseks ja kergenduseks” (4, 5). Ja mu arust on Kampmaa esitatud pedagoogilised arusaamad sel puhul täiesti adekvaatsed.

Küll aga lisaksin omalt poolt kaks asja. Esiteks Kampmaa positivistlik naiivsus, mis oli küll omane suuremale osale eesti positivismist. Nii kasutab ta kirjanikelt ja nende sugulastelt saadud materjali üsna kriitikavabalt. Tuglas viitab näiteks, et Kampmaa on võtnud mitmeid väiteid tema kohta emalt saadud andmetest, mis on aga valed.

Teisalt käib Kampmaa kirjanikelt saadud infoga mõnikord üsna halvasti ringi. Nii kirjutab Vilde oma ankeedivastuses, kuidas ta tuli Berliinist tagasi kodanliku kahtleva vabameelsena ning juhtus Tartus läti marksistlike üliõpilaste seltskonda, kus ta pani aluse oma revideeritud maailmavaatele (lk 455). Kampmaa laenab need faktid peaaegu sõna-sõnalt, aga seal, kus Vilde ütleb, et tema pani (mainitud keskkonnas) aluse oma maailmavaatele, muudab Kampmaa selle väiteks, et läti üliõpilased panid aluse Vilde maailmavaatele, lisades veel omalt poolt sõna “targutused”. Kui Vilde ütleb, et see andis tema elule kursi, siis Kampmaa teatab, et Vilde andus pimedalt klassivõitluse-usule (lk 120).

Nii võib mu arvates resümeerida, et Kampmaa-kriitika taustaks olid ühelt poolt erinevad maitsed, aga veel enam vastandlikud ideoloogilised arusaamad. Ja kuna Tuglase–Orase määrata jäi edasine eesti kirjandusest kirjutamise tee, siis sai ka Kampmaast tühisevõitu amatöör. Mida ta kindlasti ei ole.

1 Kampmaast on kirjutatud väga vähe. Kogu kirjutuse põhjaks on üks artikkel Jaan Roosilt Kampmaa 70. juubeliks, mille fakte, hinnanguid ja lauseidki korratakse hilisemates tema kohta käivates kirjutistes kohati lausa sõna-sõnalt: J. R o o s, Mihkel Kampmaa elust ja tegevusest. Eesti Kirjandus 1937, nr 3, lk 126–139. Muid töid: J. R o o s, Mihkel Kampmaa elutöö. Postimees 04.10.1943 (Kampmaa surma puhul); A. V i n k e l, M. Kampmaa töö eesti kirjanduse historiograafias. Keel ja Kirjandus 1967, nr 3, lk 151–155 (taastrükk rmt-s: A. Vinkel, Kirjandus. Aeg. Inimene. Tallinn, 1970, lk 183–193). N. A n d r e s e n, Mihkel Kampmaa: 28. märts 1867 – 30. sept. 1943. Sirp ja Vasar 03.31.1967 (taastrükk rmt-s: N. Andresen, Inimesi ja raamatuid. Tallinn, 1973, lk 31–35); K. R a u d v e r e, “Kuid oma esitusmeetodist ei või ma mingil tingimusel loobuda.” Mihkel Kampmaa “Eesti kirjandusloo peajoonte” IV jao sünniloost. Keel ja Kirjandus 1993, nr 4, lk 212–220; K. M e t s t e, Mihkel Kampmaa – tubli pioneer. Rmt-s: Traditsioon ja pluralism. Tallinn, 1996, lk 108–114; V.        B i r k, Elutöö sillutas üldhariduse ja teaduse vahemaid. Eraõpetlane, kooli- ja kirjamees Mihkel Kampmaa 130. Postimees 22.03.1997; K. M e t s t e, “Nagu nüüd on selgunud…” Lisandusi Mihkel Kampmaa tundmaõppimiseks. Akadeemia 1999, nr 9, lk 1816–1841. Neile allikatele tuginevad ka siin esitatud faktid.

2 Siis ilmusid nt “Loogika õpetus” (1895), “Eestlase iseloom ja laad” (1902), aga ka “Keisri Aleksandri III elu ja valitsus: 1841–1881–1894″ (1895) ja “Kanade pidamine sissetulekute suurendamiseks” (1896) jms.

3 1905. aastal kirjutab ta Jaan Jõgeverile, et tal on hulk materjali olemas.

4 J. W. Jannsen kui ilukirjanik. Eesti Kirjandus 1908, nr 5–7, lk 189–197, 217–224, 249–258; Eesti ilukirjandus Tallinnas saja aasta eest. Eesti Kirjandus 1908, nr 11–12, lk 407–412, 425–437; Kalevipoja mõju Eesti ilukirjanduse peale. Eesti Kirjandus 1911, nr 11/12, lk 461–480; Mihkel Veske luule. Eesti Kirjandus 1915, nr 5/6, lk 153–170.

5 M. K a m p m a n n, Eesti vanem ilukirjandus. Üleminek vaimuliku kirjanduse valitsusest Eesti algupärasele rahvuslikule kirjandusele. Tartu, 1908.

6 M. K a m p m a n n, Impressionistlik uusromantismus mujal ja meil. Eesti Kirjandus 1913, nr 10–12, lk 353–368, lk 397–414, lk 444–450. Selle mõju kohta uusromantismi mõistmisel vt rmt-s: Eesti Kirjanduse Selts 1907–1932. Koost. A. Palm. Tartu 1932, lk 46.

7 M. K a m p m a n n, Eesti kirjanduseloo peajooned I. Tallinn, 1912 (2. täiendatud trükk: Tallinn, 1920; 3. parandatud trükk: Tallinn, 1924; 4. ümbertöötatud ja kirjandusteaduse uuematele seisukohtadele kohandatud trükk: Tartu, 1938); Eesti kirjanduseloo peajooned 2. Tallinn, 1913 (2. trükk 1921 – kaanel: täiendatud trükk, tiitellehel: parandatud trükk –, 3. ümbertöötatud ja kirjandusteaduse uuematale seisukohtadele kohandatud trükk 1933); Eesti kirjandusloo peajooned 3. Tallinn, 1923; Eesti kirjandusloo peajooned 4. Tartu, 1936.

8 Siitpeale on “Peajoontele” viidatud otse tekstis: esimene number tähistab jagu, kooloniga eraldatud number trükki ja komaga eraldatud number lehekülge.

9 Varasemat liigendust kritiseeris juba Linde 1909. aastal, vt B. L i n d e, Eesti vanem ilukirjandus. Eesti Kirjandus 1909, nr 7, lk 279–288.

10 Huvitav on jälgida, millised nihked toimuvad “Kalevipojaga”. 1911 küsib Kampmaa Eisenilt, kas ta peaks “Kalevipoja” jätma rahvaluulesse või panema Kreutzwaldi luule hulka, mis tema jaoks tähendaks madaldamist. 1912. aasta trükis on “Kalevipoeg” rahvaluule-osas ja saab muuhulgas iseloomustuse “sisuliselt rahvaluule”. 1924. aasta trükis on see samas, aga hinnang “sisuliselt rahvaluule” on kadunud. Viimases trükis on “Kalevipoeg” juba Kreutzwaldi-käsitluse juures. Ridala oma kirjandusloos muuseas liitis “Kalevipoja” Kreutzwaldiga juba 1922. aastal.

11 Ridala kirjandusloo esimene trükk (1922) mainib uuemat rahvalaulu paari reaga kui barbaarse keelega aseainet (lk 12), ümbertöötatud trükk aga vaikib hoopis.

12 Siinse positivismikäsituse kohta vt: T. H e n n o s t e, Hüpped modernismi poole II. 20. sajandi eesti kirjandusteadus Euroopa kirjandusteaduse taustal. 3. loeng: Romantiline positivism. Vikerkaar 2006, nr 3, lk 71–83.

13 Seda lauset kritiseerib Linde, kes leiab, et vilets on kirjanduslugu, mis lõpetab pärast kirjanduse tekkimist. Tema meelest on kirjandusloo ülesanne nimelt näidata kunsti järkjärgulist edenemist, väljakujunemist (B. L i n d e, Eesti vanem ilukirjandus, lk 282). Norides võib ju nii väita, aga kardan, et Kampmaa lause on lihtsalt veidi udune ja peab tegelikult silmas just sedasama, mida ütleb Linde.

14 Kampmaa “Vanem ilukirjandus” sarnaneb veel Hermanni kirjandusloole oma registreeriva esitusviisiga ja mõjub üsna juhuslikuna. Aga kirjandusvoolud toob ta sisse juba siin.

15 1913. aastal Eduard Hubelile saadetud küsimustik – vt täpsemalt: A. V i n k e l, M. Kampmaa töö eesti kirjanduse historiograafias, lk 187–188; K. M e t s t e, “Nagu nüüd on selgunud…”, lk 1834. Gustav Suitsu vastuseid vt: Gustav Suitsu autobiograafilisi märkmeid. Litteraria. Eesti kirjandusloo allikmaterjale. Vihik 4. Tallinn, 1987, lk 19–34. Eduard Vilde vastuseid vt: E. V i l d e, Artikleid ja kirju. Tallinn, 1957, lk 418–443, 446–462.

16 T. H e n n o s t e, Hüpped modernismi poole II. … 3. loeng: Romantiline positivism, lk 82.

17 Kampmaa lugemus on silmanähtavalt väga suur. Samas tundub mulle tema positivismi taga olevat vägagi palju n-ö kaasasündinud kalduvusi. Nii kirjutab ta Vildele 1912, et tal on “kange tung kõike põhjalikult seletada, … tõugete algust otsida ja nende järeldusi näidata”. Vt kirja: K. M e t s t e, “Nagu nüüd on selgunud…”, lk 1833.

18 Vt ka T. H e n n o s t e,  Hüpped  modernismi  poole  II. … 4.  loeng:  Eesti kirjandus ja selle uurimine  19.  sajandil:  romantilise  idealismi  aeg.  Vikerkaar  2006,  nr  6,  lk  93–108;   T. H e n n o s t e, Elulähedus ja vaimulähedus: eesti kirjanduse noore põlvkonna manifestid 1920. aastatel. 1. osa: Epigoonide aeg. Looming 2006, nr 7, lk 1069–1089.

19 Lisaks on vihjamisi olemas ka kolmas arusaam, mis näeb algavas uusrealismis sünteesitaotlust (4, 297).

20 J. R o o s, Mihkel Kampmaa elust ja tegevusest, lk 134–135.

21 Tuglase kiri Kampmaale aastast 1935 on ilmunud: F. T u g l a s, Valik kirju. Tallinn, 1986, lk 43–48. Selle kirja lõppu on Tuglas trükiversioonis lisanud järelmärkuse aastast 1942; Palgi ja Tuglase kriitika kohta vt: K. R a u d v e r e, “Kuid oma esitusmeetodist ei või ma mingil tingimusel loobuda”, lk 214–218.

22 B. L i n d e, Eesti vanem ilukirjandus. EestiKirjandus 1909, nr 7, lk 279–288. J. A a v i k, M. Kampmann, Eesti kirjanduseloo peajooned. I. Eesti Kirjandus 1912, nr 10, lk 407–412; J. A a v i k, Kampmanni “Eesti kirjandusloo pääjoonte” arvustus. Keeleuuendus 1925, nr 3/4, lk 59–64; G. S u i t s. M. Kampmann. Eesti kirjandusloo peajooned. Teine jagu, kolmas ümbertöötatud trükk. Eesti Kirjandus 1934, nr 3, lk 135–138; G. S u i t s, M. Kampmaa 70-ndaks sünnipäevaks. EestiKirjandus 1937, nr 3, lk 123–126: F. T u g l a s, M. Kampmann, Eesti kirjandusloo peajooned. Kolmas jagu. Looming 1923, nr 6, lk 460–466 (taastrükk: F. Tuglas, Kriitika VIII. Tartu, 1936, lk 20–32); A. O r a s, M. Kampmaa: Eesti kirjanduse peajooned. Neljas jagu. Looming 1936, nr 9, lk 1068–1072 (taastrükk: A. Oras, Luulekool I, Tartu, 2003, lk 190–197).

23 Heaks võrdluseks sobib Tuglase arvustus Ridala kirjandusloo kohta aasta varem. See tekst on kirjutatud väga terava ja sapise hooga, süüdistused on isiklikud (Ridala maitset iseloomustatakse kui ühekülgset ja piiratut jne). Vt F. T u g l a s, V. Ridala: Eesti kirjanduse ajalugu koolidele. Päevaleht 26.09.1922 (taastrükk: F. Tuglas, Kriitika VIII, Tartu, 1936, lk 7–19).

24 A. O r a s, Luulekool I, lk 191.

25 F. T u g l a s, Valik kirju, lk 48. Kampmaa omalt poolt piirdub Tuglase kirjanduslugude puhul mõne mõõt-mõõdu-vastu lausega, öeldes, et autoril on raskusi kirjandusloo periodiseerimisel ning voolude ja kirjanike hindamisel, takistajaks subjektiivsed sümpaatiad ja antipaatiad (4, 110).

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk

Külgpaneeli navigatsioon