Võit

Jaan Ajalik

Missa brevis

1.

karunaiste kamp
mesilasenahksed mütsid peas
käib läbi roosipõõsaste

2.

“millega on õhtumaise teaduse seisukohalt tegu?”
mõtleb antropoloog, kui läheneb kaameraga kesköösel
trammirööbastel kõndivale taiaõpilasele,
kelle pilk on kinnitatud tontide peale, kes tema
poole rändavad – tema veres voolab kosmiline
siug, endorfiinist tehtud võti on lahti keeranud
vaimuilma väravad, ja Vee Emanda mees on saatnud
ta teele Rõugerahva maale, ta on haiguste mees
ja valudega tuttav, laupa on kasvanud ilmapuu
oks, initsiatsioon on juba alanud. kaamera
püüab kinni tema lause teispoolsuse keeles,
krüpteeritult: “mind laamendati”, ja ta astub
vastu kilpkäeliste ja ümarapealiste vaimude reale,
imbub nende vahele nagu vette, nood vajutavad
ta pikali keset avarat tänavalagendikku, eraldavad
esmalt plekkpaelaga ta labakäed tema kehast; tuleb
võtta lihased ja luud lahti, et need uuesti kokku
panna – ilma selle protseduurita
šamaaniks ei saa.

3. Lapsed

tuli film uiguuri lastekodust
klassi seinal oli marxi pilt
küsiti lastelt – mis te temast teate
ta mõtles välja kuidas elu
õnnelikumaks teha
ta elas koos oma sõbra engelsiga
ütles üks
ei sõbra nimi oli hoopis edison
vaidles teine vastu
ühelt poisilt küsiti mis ta teeks
kui tal vanemad alles oleks
viiksin nad enda seljas mekasse

teisal jälle on lastel vanemad olemas
nad pühitsevad oma esiisa
surmapäeva – püha nimi on ashoura
isad võtavad noad lõikavad lagipähe
endile ja oma väikestele poegadele
veri voolab

kummad lapsed on võitnud?

uiguurimaal aga tuli lõpuks
üks vanamees õpetas lapsed
kõrgel köiel ilma julgestuseta
kõndima ja ütles: “kes kukkudes
surra kardab pole oma elu väärt”

“kas sa oled valmis oma isamaa
eest surema” küsitakse poisikestelt
igal isamaal
“jaa” ütleb üks
“et eelmiste poisikeste veri
raisatud poleks”
“ei” ütleb teine
ja tunneb häbitunnet et
ta veri voolab ta oma soonis
mitte maapinnal millele ta
juhuslikult sündinud on

nõnda see kaup käib
võlg on võõra oma

4. Programm

nad ütlevad: meil on, mida anda – tööd;
inimesed, ärge segage meil teile tööd anda
– sest anda on õndsam kui saada –,
meie anname teile töö ja võtame andmise
eest tasuks raha, teie asi on töö võtta,
ja jätta, kui vaja, kui see takistab andmist.
leib teie laual on meie andmistegevuse
lisaväärtus; aga nagu juba ammu öeldud:
“mitte ainult leivast…” – asja tuum on
meie andmisõndsus, selleks töö olemas ongi.

nad ütlevad veel: teilgi on oma õndsuse läte –
nüüd tuleb uus puuslik, suur pidulik
hauatähis ilma maetuteta, mille sisse on
kirjutatud “in hoc signo vinces”, ehk
maakeeli “see viirastus õigustab vägivalla” –
nii ütles kristus oma suuga ühele muistsele
keisrile nagu üks tõsine isamaalane teisele,
ja lisas “ma tulin teile mõõka tooma”,
selle oli ta saanud soome sepalt. see mõõk
tähendab põliseid üldinimlikke väärtusi.

nad ütlevad ka: tulge turule,
aga mitte lambiga.

5. Kaitsetahe

riigi isad kõnelesid sakstele peksa andmise aastapäeval,
et meil on vägev kaitsetahe, ja selle pühitsuseks jagasid
nad emavormidesse ja tütrevormidesse rõivastatud
riigi emadele ja riigi tütardele riigituld – telekast ise nägin –,
naised treenitud sammul viisid selle maad mööda laiali,
et selle ümber võiks tantsida ja viina juua ning lällutavast
raadiost vahepalana kuulata, et just täna – tahte
pühitsemise päeval – on riigi pojad hukkunud sõjas,
mida ametlikult ei nimetata isegi sõjaks, vaid rahuks,
mida tuleb valvata, sest lahinguid ei peeta võidu
nimel, vaid hea tahte väljendusena, iga lahing algab
eelteadmisega, et taandutakse logistilistel põhjustel,
rohkemaks pole sõdureidki – telekast ise nägin.
nõnda käib kaitsetahte logistika: maksta kõva raha
poistele, kes on pärit väikestest ebarentaabliks
osutunud vabrikutega vabrikulinnadest, nimetada
kaitsetahteks nende soovimatus töötusest pätistuda,
ja öelda neile, et see on statistiliselt ohutum kui
tallinn–tartu maanteel liiklemine. neid palkan mina
oma kirjatööde pealt võetava maksuga, palkad sina,
ja kui nende veri voolab, voolab ta meie kätele, ja kui
hästi läheb, saame selle eest ehk varsti ilma viisata
üle suure vee. mõtle sellele võidutule ääres lauldes
“jää vabaks, eesti meri, jää vabaks, eesti pind,
ei liivatuisku ega kõrbetormi karda mu vaese
sugulase rind”, ja mõtle sellele, et nii see laul kui
minu siinne vasakpoolitsev õrnahingelisus on meile
hambusse surutud nagu koerale sünteetiline stressi
maandav kont, ehtsa maitsega, nii et tahame seda
aina närida – meil on tahe –, silmad vidukil, hambad
vaikselt krudisemas, köögi laua all, õhtuvidevikus

6.

ite missa est

 

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk

Külgpaneeli navigatsioon