Tänu kellele pole meil kodusõda?

Oudekki Loone

Oudekki Loone
Tänu kellele pole meil kodusõda?

2007. aasta 26. aprilli õhtupoolikul seisin ma Tallinna Lennujaamas ja kuulasin ETVst kaitseminister Jaak Aaviksoo väiteid, et kaitseminister peab näitama, kuidas ta oskab sõda pidada, ning vaatasin sinna kõrvale eriti irooniliselt mõjuvat reklaami “Euroopa Liit seisab rahu eest kogu maailmas”.

Mõned tunnid hiljem meenus mulle, kuidas Indoneesias Acehi provintsis kodusõja ajal kohalikud pidasid kinni autosid, et kontrollida, kas inimesed ikka atšehi dialekti räägivad. Need, kes ei rääkinud, lasti maha – või vähemalt nii mulle sealtsamast provintsist pärit tõlk rääkis. Tolle õhtu alguses ma igaks juhuks vältisin Tallinna tänavatel eesti keele rääkimist – kuid see hirm osutus alusetuks. Nii oma tugeva eesti aktsendiga venekeelsete, eesti- kui ka ingliskeelsete pärimiste peale (“Kas te panite tähele, kunas Reformierakonna aknad sisse visati?” “Kas politseid on näha olnud?” “Kas pisargaasi kasutati?” jne) sain viisakad vastused kõigis neis keeltes. Ma olin õnnelik, see hetk veenis mind, et tegemist on siiski liiga emotsionaalseks muutunud valitsusvastase meeleavaldusega, mitte sammuga etnilise kodusõja poole. See ei tähenda, et oleksin ennast Tallinna kesklinnas hästi tundnud: kui ma paar tundi enne seda, kui Dmitri Ganin surma sai, pidin samalt tänavalt ära jooksma, sest natsisümboolikat riietel kandnud inimeste rühmast visati minu poole ilmselgelt midagi Molotovi kokteili laadset (ja oli selge, et politseid sellele tänavale niipea ei jõua), siis leidsin, et info nimel surma saada vaja ei ole. Koju jõudes nägin veel Kanal 2 erisaate lõppu, kus saatejuht avaldas arvamust, et järgmine päev võib ehk kaasa tuua isegi valitsuse tagasiastumise.

Mida oleks saanud teha?

Ei toonud – ehkki valitsus oli kogu “pronks­sõduri saaga” juures teinud ilmseid vigu. Hakatuseks: kõigile pidi olema ilmselge, et Eestis leidub inimesi, kes tahavad pronkssõdurit näha Tõnismäel. Demokraatlik mõtteviis – ja ka lihtsalt terve mõistus – ütleb, et kui mingil ideel on tugevad vastased, tuleks esimese sammuna püüda kindlaks teha, mis neid vastaseid kõige enam häirib, et siis vajalikke korrektiive teha. Sel hetkel, kui Delfi veergudel tutvunud inimesed1 moodustasid pronks­sõduri kaitseks kodanikuliikumise Notšnoi Dozor – kuigi tõesti, see toimus mais 2006, enne valimisi, ehkki sama peaministri ajal –, oleks valitsus pidanud nendega ühendust võtma ja küsima konstruktiivseid ettepanekuid. Poliitika ei salli tühja kohta: kui mingit tugevat vastuolu ei ürita lahendada kehtiv võim, siis on ilmne, et seda püüavad teha teised jõud.

Järgmiseks: kui äsja moodustatud valitsus leidis, et Tõnismäel tuleb teha väljakaevamisi, siis seesama terve mõistus ütleb, et rahu säilitamiseks tulnuks läbi rääkida nii pronkssõduri teisaldamise aktiivsete pooldajate kui vastastega, selleks et kõiki gruppe teavitada oma selgetest ja rahumeelsetest tegevuskavadest. Ka sel hetkel oli olemas nii pronkssõduri ümarlaud kui ka hulk eesti ja vene liikumisi ning aktiviste, kes sel teemal olid sõna võtnud.

Viimaks, 26. aprilli päeval, kui Tõnismäel oli veel rahulikult käituv inimmass, oleks saanud ju ükskõik milline valitsusliige ilmuda nende ette ja kinnitada: praegu me tegeleme väljakaevamistega, kuju saatuse otsustame hiljem pärast arutelu, seni akrediteerime teatud arvu kodanikuliikumiste liikmeid ja meediaesindajaid, et need saaksid toimuvaid töid jälgida. Kõik need ülilihtsad sammud oleksid vältinud öise korralageduse, lõhutud aknad ja Molotovi kokteilid. Nende sammude tegemata jätmine demonstreerib meile kõigile, et Eesti valitsusel ei olnud huvi säilitada rahu omaenese riigis – peaminister ei pöördunud venekeelse meedia poole mitte enne probleemi teravnemist, eesmärgiga rahu säilitada, vaid siis, kui enam midagi vältida ei saanud.

Kummaliseks jääb see, et kuigi valitsus oli teinud nii ilmseid kommunikatsiooniprohmakaid oma kodanikega suheldes, ei tekkinud eestikeelses meedias isegi mitte arutelu tagasiastumise teemal. Eesti meediapilt keskendus küsimusele “kes siin maal elavad / kes siin maal võivad elada?”, mitte sellele “mismoodi kõik inimesed, kes sellel territooriumil asuvad, võiksid elada?”. Kahel esimesel päeval jooksid meediavahenditele tormi mitmed natsionalistid ja rahvuslased (mitte tingimata äärmuslikud) ning vaprad sõdurid, kes ikka niisuguste konfliktide puhul püüavad masse veenda, et vägivald ja “karm käsi” on ainuvõimalik käitumisviis. Veel enam, neil esimesil päevil rõhutati asjaolu, et “Venemaa on vaenlane”, ja kultiveeriti vastandust “rahulikud inimesed ja pätid”. Niisugune käsitlus võimaldas täiesti vältida debatti teemal “millised probleemid meie riigikorralduses on niisugused, et meie kodanikud otsustavad blokeerida liikluse Tallinna kesklinnas?”. Kui mingis riigis on kogukond inimesi, kellele ilmselgelt ei sobi elukorralduse mingi aspekt, siis nagu ma juba osutasin, tuleks esmalt teada saada, mis täpselt ei sobi, alles siis saab välja mõelda lahendusi. Kahjuks ei küsitud, ning aasta hiljem on tekkinud etnilisi gruppe veelgi enam lahutavad stereotüübid, mida kirjeldab tabavalt lavastaja ja telemees Aleksander Zukerman: “Venelased arvavad, et eestlased peavad plaani, mida pärast pronkssõdurit veel ära viia. Eestlased arvavad, et venelased joovad kodus viina, tahavad siis linna lõhkuma minna ning Pihkva diviisi appi kutsuda.”2

Kui uudised näitavad tänavale tulnud inimesi peamiselt venekeelsetena (nii nagu see ka reaalsuses oli), kui arutatakse, milliseid sanktsioone võiks Venemaa ette võtta,3 rõhutatakse Euroopa Liidu distantseerumist ning seejärel üteldakse “tänaval märatsesid pätid”, siis loob see – vildakalt küll – meie ette pildi, nagu oleksid kõik umbes 5000 inimest, kes 26. aprilli ööl Tõnismäele kogunesid, olnud “vene pätid, kes hävitavad Tallinna”. Reaalsuses on praegu, aasta hiljem, lõhkumise eest kohtu alla antud sadakond inimest, kes sugugi mitte kõik pole venekeelsed inimesed. Tõepoolest, juba kolm-neli päeva pärast juhtunut hakati siiski mainima, et “lojaalseid venelasi on ka, need, kes 26.–27. ap­rillil kodus olid”. Antud hetkel see tõesti vähendas rahvuskonflikti eskaleerumise võimalust, kuid samas propageeris mõtteviisi, nagu vene rahvusest kodanikud ei võikski kasutada oma põhiseaduslikku õigust avalikele kogunemistele.

Baltimaad või Balkan?

Seega “pronksiööle” järgnes meediakampaania arvamusartiklitena ja juhtkirjadena, mida jälgides tekkis mitmeid kordi tunne, et ma ei ela mitte 21. sajandi alguse Eestis, vaid 20. sajandi 90. aastate Balkanil. Serbia meedia haaras tookord kiiresti kinni Miloševiƒi väidetest, et Kosovo puhul pole küsimus mitte ainult poliitikas, vaid “meie isamaas”. Keelekasutus Serbias taandus demagoogiale, retoorilistele küsimustele ja hüüatustele “äravalitud rahvast”, kes astub vastu oma saatusele. Tekkisid enesehaletsus, ultimaatumid, vägivalla õigustamine, konspiratsiooniteooriad jne.4 Niisugune retoorika lõi serblastele nii Serbias, Horvaatias kui Bosnia-Hertsegoviinas tugeva “rahvusliku konsensuse”, suurendas aga ühtlasi viha ja halvakspanu “mitteserblaste” vastu ning see viis Kosovo provintsi autonoomia kaotamiseni, koonduslaagrite ja etnilise genotsiidini. Nagu osutab Heather Rae: “Bosnia-Hertsegoviina etniline puhastus ratsionaliseeriti ideoloogiate “Serbia serblastele” ja “kõik serblased ühte riiki” kaudu.”5

Seesama enesehaletsus, pilt “vaprast Eestist, kes ometi julges selja sirgu ajada”, “Euroopast, kes meid ei mõista”, “unikaalsest ajalookäsitlusest” ning mõtete ja kavatsuste omistamine teisele etnilisele kogukonnale ilma mingisuguste reaalse aluseta toimus kahjuks ka Eestis. Õnneks ei võtnud ükski poliitik Miloševiƒi positsiooni.

27. aprilli Eesti Päevalehe arvamusküljelt leiab kahe kolumnisti artiklid, mis väärivad mõlemad tagantjärele tsiteerimist:

“EL-i võimetus midagi ette võtta on paljuski temasse sisse ehitatud. “Postmodernse”  organisatsioonina eelistab EL alati konfliktile koopteerimist. Konflikti korral kujuneb ühenduse moto – “Ühtsus paljususes” – automaatselt ummisjalu tormamiseks madalaima ühise nimetaja suunas. Venemaa osas on selleks praegu vaikus, silma kinnipigistamine, pealesunnitud pimedus. Madalaima ühisnimetaja automaatsust aitaks väärata kaks asja: terav ajalooline mälu ja/või visiooniga juhid. (…) Kuni EL-i “moraalne mädanik” kestab, määndab see omal väiksel viisil ka Eestit. Moskva punub meidki oma valede ja ko­loniseeritud väärtuste võrku…”6 

Niisugune mõte viitab selgelt, et rahumeelsete lahenduste otsimine on Euroopa Liidu nõrkus, püüd saavutada kokkuleppeid, mitte omavahel sõdida – et poleks enam sõda Euroopas, seepärast see liit kord loodi – on “mädanenud ideoloogia”. Selline mõtteviis ei ole maailmas muidugi midagi uut, ka tänapäevases maailmas mitte, kuid tavaliselt ei argumenteeri sellelt aluselt meie liitlased Euroopa Liidus, vaid naabrid Venemaa valitsuses – ja seda kasutasid ka kaugemad naabrid Serbias, rõhudes “teravale ajaloolisele mälule” ja vajadusele vastu astuda oma saatusele.

“…eestlane on loomult uhke, kuid en­nasthävitav – oma hirmud ja alanduse pöörame enamasti iseenda vastu. (…) Aga selge on, et Eestis ei lõppenud okupatsioon Eesti Vabariigi taastamisega. Okupatsiooni ületamine alles kestab. (…) Eesti on iseseisev riik vaid seetõttu, et me ei leppinud meile pealesurutud ajalookäsitusega.”7

Rahvuse “loomus” ei ole tegelikult kuidagi midagi tõestatavat või isegi määratletavat, pigem leiab sellesarnast arutelu tõepoolest natsi-Saksamaal välja antud teostes. Ka mina olen eestlane – näiteks –,    aga ma kinnitan, et ma ei ole ennasthävitav. Sellised  konstruktsioonid, uute kollektiivsete minapiltide loomine, rajavad tihti müüdistikku, et õigustada suvalisi käitumisakte, “uhked ja ennasthävitavad” serblased otsustasid ka viimaks omaenese riigi täies hiilguses taastada – probleem, mis ei ole siiani lahendust leidnud.

“Pruukis aga Eesti riigil veidike mehisust üles näidata, Vene eruohvitseridel veidike ässitada ja tundmatu näitaski Tõ­nismäel oma tõelist palet. Pronksist maski tagant vaatas välja hoopis uus nägu, õigemini juba ära unustatud vana. Mitte sõdur ega muu tsiviliseeritud tegelane, vaid kõi­ge ehtsam vene pätt. Tema olemasolu olimegi juba peaaegu unustanud.”8

“Eesti mehisus”, “vene pätt” ja “ära unustatud vana” ei vaja tegelikult kommentaare. Tegemist on ilmselge rahvusgruppidevahelise vastanduse loomisega, kus ühed on moraalselt kõrgemad kui teised. Kui venelased on pätid, siis tuleb nad vangi panna, ehk vastavaid vangilaagreidki ehitada?

Samal päeval alustab Andrus Kivirähk Eesti Päevalehes konspiratsiooniteooria loomist, mille järgi toimunu oli riigivastane üritus, sihitud demokraatia kukutamisele ja hilisemates tõlgendustes ka Venemaa poolt organiseeritud.

“Lõpuks ometi võis palja silmaga näha, kelle kõrval me ikkagi päevast päeva siin Eestis elame. Millist meelsust esindavad inimesed, kes sõidavad meie kõrval trammis ja käivad meiega samas poes. (…) Ja ometi korraldavad nad sealsamas nii stiilipuhta kristalliöö, et Hitler ja SA pruunsärklaste staabiülem Röhm võiksid nende üle õigusega uhked olla.”9 

Sellele sekundeerib peatselt järjekordne Postimehe juhtkiri:

“Ent nende mõnesaja või mõne tuhande pätiga, kes kaks ööd Tallinnas märatsesid, pole Eesti riigil vähemalt ümarlaua taga midagi rääkida. Need ei ole isegi mitte tavalised kriminaalkurjategijad, kelle eesmärgiks oli poode rüüstata. Ei, nende hoiak oli selgelt poliitiline. Nad astusid Eesti riigi vastu ja tegutsesid hoopis teise, Eestile vaenuliku riigi huvides, kasutades rüüstamist ja lõhkumist üksnes abivahendina oma eesmärkide saavutamiseks.”10

Selleks ajaks ei olnud avalikkusele ega ajakirjandusele esitatud mingeid selgeid tõendeid – ega ole esitatud siiamaani – et akendelõhkumine oleks olnud kuidagi poliitiline akt. Veel enam, hilisemad uurimised on näidanud, et mitmetel lõhkujatest ja vägivallatsejatest oli kriminaaltoimik olemas juba varasemast. Tegelikult on ju loogiline, et kui kesklinnas on 5000 inimest ja politsei on peaaegu täies koosseisus kogunenud mingi ühe punkti ümber – antud juhul Tõnismäele –, siis seadusest mitte hoolivad inimesed kalduvad olukorda ära kasutama ning asuvad teistes kohtades varastama ja lõhkuma. Et päevane meeleavaldus oli spontaanne, siis ei olnud ka ühtegi autoriteeti, korraldajat, kes oleks enda peale võtnud korra eest hoolitsemise, kui politsei liikus kuhugi mujale.

Sama päeva Postimehes muudab olukorra veelgi kafkalikumaks kirjanik ja ajakirjanik Mihkel Mutt:

“Ühelt poolt sigatses kahel päeval vaid murdosa. Aga see, et ülejäänud ei vandaalitsenud, ei tähenda kaugeltki, et nad meisse hästi suhtuksid. Nad on vaid seaduskuulekamad. (…) Šokeeriv oli aga saja eestikeelse vahistamine. Rahulikult seisvat inimest on kõige mugavam pikali käratada. (…) Põhiline, et antud juhul olnuks politseil äärmiselt lihtne teha vahet pätil ja korralikul inimesel. Veelahe jooksis ju täielikult keele pinnal. (…) Kardan natukene, et eestlased kohkuvad ise ära oma vaprusest. Oi, me tegime neile liiga.”11

Mihkel Mutt ei viita ühelegi uuringule, mis kinnitaks, et venekeelsed suhtuvad eestikeelsetesse halvasti – see on lihtsalt tema mõte, mida ei ole võimalik ka kuidagi ümber lükata, sest kui näidata venelast, kes ütleb “ma armastan Eestit ja eestlasi”, siis saaks sellele ju antud loogika järgi vastu väita “ta ainult ütleb nii, küll mina juba tean, mida ta mõtleb”. Niisugune argumentatsioon loob vaid olukorda, kus inimesed hakkavad üksteisesse suhtuma kahtlustavalt juba lihtsalt emakeele põhjal – ja kui kaugel on siis see artikli alguses mainitud Acehi provintsi stsenaarium?

2. mai tõi avalikku diskursusse aga olulise muutuse koos Eesti Ekspressi  ar­tikliga “Peaministri salasõjad”, kus kirjeldati küllalt erapooletult, kuid selgelt valitsust kritiseerivalt positsioonilt pronkssõduri saagat ning valitsuse peataolekut küsimuse lahendamisel. See on ka artikkel, milles pakutud sündmuste rekonstruktsioon tundub mulle olevat praegu avalikkuses omaks võetud – nii Eestis kui väljaspool seda. Analüüs muutus mitmemõõtmelisemaks ning ka poliitikud astusid tagasi jürgenligilikelt seisukohtadelt “Eesti” ja “Vene” poolest. Konspiratsiooniteooria Venemaa osalusest ja organiseerimistööst paraku jäi. Sellele viitasid hil­jem paljud poliitikud: “kõike organiseeriti Pikalt tänavalt” (iroonilisel kombel asub seal peale Venemaa saatkonna ka meie Siseministeerium) ja “tegelikult oli plaanis midagi palju hullemat”.

Üleval hoiti ka arutelu sellest, et tegelik hoop on plaanitud Eestile anda 9. maiks. Reaalsus näitas meile aga hoopis midagi muud – ja seda eelkõige seetõttu, et Eesti vene kogukond oli aprillisündmustest mõistnud, et vägivald sünnitab ainult vägivalda. Mai esimene nädal tõi Eesti ajakirjandusse aina rohkem vene nimega auto­reid, kes kinnitasid oma kurbust lõhutud pealinna pärast – mõnikord ka lõhkujate suhtes nulltolerantsile kutsudes (näiteks ajakirjanikud Viktoria Korpan Postimehes, Viktoria Ladõnskaja saatekülalisena ETVs). Rahulolematuse väljendamisel valitsuse vastu pöörduti tüüpiliste rahumeelse protesti meetodite poole, nagu autosignaalide kasutamine teatud ajal ja kohas, tänavail üliaeglaselt sõitmine. 9. mai keskpäeval oli Tallinna kesklinnas punaseid nelke hankida peaaegu võimatu: kõik, mis müügil olid olnud, viidi juba hommikupoole jooksul Tõnismäe muruplatsi ümbritseva aia külge. Seekord oli aia juures ka politsei, see tavaline, mitte märulipolitsei, ning minu naeratusele nad igal juhul vastasid.

Kuid tundub, et see 2007. aasta aprilli balkanlik meediakampaania on muutnud meie avaliku arutelu viisi. Näiteks arvatavasti esmakordselt ilmusid iseseisva Eesti meediasse sedavõrd kallutatud ja läbinisti ideoloogilised koh­tu­repor­taažid. Tiiu Põld kirjutab Postimehes: “Jaanuari keskel algas ja täna jätkub Harju maakohtus kriminaalprotsess nelja väidetava revolutsionääri üle, keda süüdistatakse riigivastases kuritöös – massiliste korratuste organiseerimises.”12 Karistusseadustiku § 238, mis käsitleb massiliste korratuste organiseerimist, ei maini sõna “riigivastane kuritöö” (minu arvates on tegemist üldse sisutühja terminiga, kuid see arutelu ei mahu siinse artikli raamesse). Kui meenutame reaalseid sündmusi – valitsuse kommunikatsioonipankrot, aia püstitamine Tõnismäele, spontaanne rahumeelne meeleavaldus, sellest väljakasvanud tänavarahutused –, siis jääb ka väljend “väidetavad revolutsionäärid” ilmselgelt põhjendamatuks.

See aga tähendab, et Eesti on nüüd varasemast haavatavam ultranatsionalistliku retoorika suhtes ning kättesaadavam Miloševiƒi, Hitleri või Stalini taolistele poliitikutele ning ideoloogiatele.

Miks meil ei ole siis kodusõda?

Vaadates tagantjärele seda vihkamist, mida ühed mu kaasmaalased mu teiste kaasmaalaste vastu paari päeva jooksul meedias välja valasid, süveneb minus ainult üks veendumus: see, et ma ei kirjuta praegu rindeteateid pealkirjaga “Me oleme kaotanud Kiviõli!”, ei ole tingitud ei Eesti valitsuse “karmidest otsustest”, mai alguses Tallinna linnapea poolt kokku kutsutud ümarlauast ega Eesti meediast, vaid selle eest pean ma tänama ainult oma venekeelseid kaasmaalasi, kes tegid juba mainitud otsuse: mitte vastata vihkamisele vihkamisega ja astuda välja vägivalla suletud ringist. Niisugune käitumine peaks meile kõigile tõestama, et vihastel arvamusavaldustel “ussist meie väikese riigi rinnal” ei ole mingit reaalset alust. Eesti venekeelsed elanikud demonstreerisid efektiivselt oma soovi elada rahus – ja teadmisi sellest, milline protest on kohane demokraatlikule ühiskonnale.

Samas ei tule unustada, et seesama va­litsus peab nüüd, aasta aega hiljem, üht teist sambasõda. Püütakse püstitada klaasist risti, hävitades seekord ise ja otseselt omaenda pealinna ajaloolisi väärtusi – Harju mäe bastione ei õnnestu taastada nii lihtsalt nagu Pärnu maantee poeakende purunenud klaase. Ma loodan, et me kõik, eestlased ja venelased, oleme aastatagustest sündmustest saanud kogemuse, et vägivald sünnitab ainult uut vägivalda, ning uut sambasõda ja võimalikke järgmisi valitsusepoolseid ignorantsiväljendusi vastustatakse teisel viisil – ning Serbia ja Indoneesia jäävad vaid hoiatavateks paralleelideks.

Et see pole üksnes lootus ja unistus, vaid kättesaadav reaalsus, tõestab ka asjaolu, et püüd keelata põhiseaduse (või sellele toetuva seadusandluse) muutmisele suunatud rahumeelseid meeleavaldusi, nii nagu 2008. aasta jaanuaris siseminister Jüri Pihl oma eelnõus pakkus, juba kukutatigi ko­danikuliikumiste poolt läbi – kasutades lihtsalt läbirääkimisi, argumente, rahumeelset tänavaletulekut, traditsioonilist ja uut meediat. Loodan niisiis, et tulevikus ei märgi aastad 2006–2008 Eesti ajaloos mitte etnilise konflikti algust, vaid tugeva, iseennast valitseva kodanikuühiskonna teket.

1 Vt V. L a d õ n s k a j a, Notšnoi Dozor. Eesti Ekspress 01.06.2006.

2 U. S o o n v a l d, Zukerman: Meil õpetatakse eesti keelt nõukogude ajast tuttavate meetoditega. SL Õhtuleht 29.03.2008.

3 Näiteks rõhutatult neutraalsena esitatud  arutlus: J. P i i r s a l u, Kes ütles: “Tere, mina olen Eesti president!”? Eesti Päevaleht 27.04.2007.

4 M. S e l l s, Religion, History and Genocide in Bosnia-Herzegovina. Rmt-s: Religion and Justice in the War over Bosnia. Ed. E. Scott Davis. New York; London, 1996, lk 53.

5 H. R a e, State Identities and the Homogenization of Peoples. New York, 2002, lk 193.

6 A. L o b j a k a s, Vene-pimedus. Eesti Päevaleht 27.04.2007.

7 E. A r u j ä r v, Okupatsioon meis enestes. Eesti Päevaleht 27.04.2007.

8 Nädala nägu: Tundmatu vene pätt. Postimees 28.04.2007.

9 A. K i v i r ä h k, Pronksmees ja kristalliöö. Eesti Päevaleht 28.04.2007.

10 Kurjategija koht on türmis. Postimees 30.04.2007.

11 M. M u t t, Eesti riik kaotab süütust. Postimees 30.04.2007.

2 T. P õ l d, Pronksööl juhtunule eelnes aktiivne ässitustöö. Postimees 28.01.2008.

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk

Külgpaneeli navigatsioon