Kahvel; Kiri Muhvile

Mart Kangur

Mart Kangur
Kahvel; Kiri Muhvile

KAHVEL

 

Mängisime Eerikuga malet ja sõime samal ajal praetud kartuleid, sõime otse pannilt, mille olin pannud laua peale malelaua kõrvale. Mul oli ainult üks kahvel ja me sõime kordamööda, sõi see, kes oli käigu teinud, ja ta võis süüa niikaua, kuni teine käigu tegi. Olime näljased ja kartulid vähenesid kiiresti, kiirenes ka meie mäng, et vastasele vähem söömisvõimalust anda. Varsti ei jõudnud kumbki meist kahvlit enam õieti suhugi pista (kahvli pidi võtma sama käega, millega käidi). Aga vigu ei tohtinud teha, sest iga võetud nupp tähendas, et teise söögikord jäi vahele – etturi puhul üheks käiguks, oda ja ratsu puhul kaheks, vankri puhul kolmeks ja lipu puhul neljaks käiguks (kui teine oli võtnud vankri ja sa võtsid järgmise käiguga ratsu tagasi, vähendasid vahelejäämised ühele korrale jne). Võitja aga võis ära süüa kõik allesjäänud kartulid. Seega istusime dilemma ees – kas käia kiiresti ja kärpida vastase söögiaega kohe või mõel­da ja kärpida ta söögiaega hiljem, aga rohkem. Olime mõlemad instinktiivselt esimese taktika valinud. Eerik ohverdas etturi ja tungis vasakult tiivalt läbi, ma püüdsin halba aimates võimalikult palju kartuleid suhu ahmida, Eerik käis ja ütles:

“Kahvel.”

Kangestusin, kahvel peos püsti. Eerik oli mulle kahvli pannud. Nüüd võttis ta kahvlist kinni, ta oli ju käigu teinud ja tema kord oli süüa, mul olid vankrid kahvlis, olukord oli lootusetu, mul ei olnud kodus rohkem süüa, raha mul ka polnud ja kellegi käest laenata ka polnud, Eeriku käest ammugi mitte, ta oligi tulnud siia söögi peale mängima. Eerik kiskus kahvlit, see oli vana, nõukogudeaegne metallkahvel, kaks ringirida varre peal jooksmas, ma hoidsin kahvlit kinni ja vaatasin kahvlit, mille ta oli mulle pannud, ja sain siis äkki aru, et ma ei saa enam aru, kumb kahvel on kumb. Ma olin kahvlis, ma pidin valima, ma pidin käigu tegema, aga ma ei saanud enam aru, kuidas see käib.

“Kumb?” küsisin.

“Mis kumb?” küsis Eerik kahvlit lahti laskmata vastu.

“Kumb kahvel?”

“Mis mõttes kumb kahvel, ainult üks ju ongi,” ütles Eerik.

“Ma ei saa enam aru, kumb on kumb,” ütlesin kindlalt ja hoidsin kahvlist kinni.

“Mis mõttes kumb on kumb?” kordas Eerik ja tiris kahvlit edasi, mina hoidsin kinni ja tema tiris, ma vaatasin malelauda, seal olid minu kaks vankrit ja Eeriku ratsu, ratsu oli kahvel ja vankrid ei lasknud tast lahti, kumbki neist ei tahtnud surra, aga üks pidi surema, nad ei tahtnud valida, nad ei osanud valida ja ratsu ei aidanud neid, ratsul oli ükskõik, ratsu oli lihtsalt nupp, ta pidi ühe neist tapma, aga ta ei saanud kumbagi eelistada, ta pidi ühe neist kõrvaldama, aga mitte tema ei valinud, nad ise pidid otsustama, kumb neist lahkub, üks neist pidi käima, aga kuidas, kuidas on see võimalik, kuidas see – otsustamine – käib? Kuidas on võimalik käia, kui käima peab sama käega, millega hoitakse kahvlit? Kuidas saab sellesama käega, mis kinni hoiab, lahti lasta? Kes laseb? Kes otsustab?

“Ma ei tea enam, kes otsustab,” ütlesin.

“No anna see kahvel,” ütles Eerik kannatamatult ja tiris kahvlit, ta kõht oli tühi, ta polnud kaks päeva söönud, ta oli kogu oma raha maha joonud ja ööbis pargis, ta ei saanud aru, millest ma aru ei saanud, aga ma ei saanud lahti lasta, see oli ainuke asi, mida ma kindlalt teadsin, kogu minu teadmine oli koondunud ühte punkti, ma olin selles kahvlis, ma olin selles otsustamatuses, ma olin see – mul polnud võimalik lahti lasta.

“Ma ei saa lahti lasta,” ütlesin.

Eerik läks näost punaseks, ma nägin, kuidas nälg, magamatus, pohmell ja riivatud õiglustunne hea kombinatsiooni ähvardava kaotsimineku üle temas raevukaks kokteiliks segunes, aga samal ajal tajusin ma eneses toimumas võrdväärselt intensiivset, kuid otsekui vastupidist protsessi – mu nõutus ja otsustamatus tihenes ja tugevnes nagu hanguv magma, ma muutusin leebeks ja vaikseks nagu väike laps, kahvel otsekui kasvas mu kätte kinni, nüüd pidi selle kättesaamiseks mu käe otsast rebima, sest mina seda lahti lasta ei saanud, nii nagu ma ei saa oma kätt õla küljest lahti lasta – see lihtsalt pole minu võimuses.

“Kahvel siia!” karjus Eerik ja rebis seda lausa kahe käega, tõmbe jõud tõstis mu toolist üles ja ma kukkusin Eerikule peale, malelaud ja pann lendasid uppi ja me langesime põrandale. See toimus! Nii see käis! Eerik lamas mu all ja tema kõrist sahises välja heleda arteriaalse vere lehvik, muutes ligepunaseks mu rinna, meie ümber ja peal lebavad malenupud ja praekartulid ning meie Eeriku kurgu all kokku põimunud käed, mis kahvlit ikka veel – hm, mitte kunagi – lahti ei lasknud.

KIRI MUHVILE

Kallis Muhv!

Ma ei saa öelda, et kirjutaksin Sulle esimest korda. Olen Sulle kindlasti juba kirjutanud. Samas ühtegi eelmist korda, ühtegi eelmist kirja ma ei mäleta. Näib, nagu ei olekski meie kirjutamine käinud kordades, kordamööda või mingit korda järgides, vaid otsekui kõik korraga. Aga see peaks juba kirja lineaarset loomust arvestades võimatu olema. Ja isegi kui kogu meie kirjavahetus – kas saab aga sel juhul mingist vahetusest üldse rääkida? – oleks toimunud korraga, oleks see üks kord ikkagi pidanud olema, see korraga-toimumise kord. Aga ühtegi eelmist korda ma ei mäleta. Kas on selleks korraks siis see kord? Kas kogu meie kirjavahetus toimub seekord, praegu? Ometi ma tean, et olen Sulle kindlasti juba kirjutanud, ma ei saa öelda, et kirjutaksin Sulle esimest korda.

Kallis Muhv! Mind hirmutab mõte, et see meie kirjutamine ei olegi kirjavahetus, et ta pole dialoog ega isegi monoloog, vaid kirja mingi ime­lik vahetus, kirja vahetu olemine ilma minu ja Sinuta, ilma kordade ja korrata, alati juba varem toimununa, aga kättesaamatu, kohalejõudmatu, vastamatuna. Ütle, et ma eksin! Ütle, et Sa oled olemas, et Sa lugesid mu kirja ja muigasid oma muhvi, et Sa keetsid oma punases furgoonautos kohvi ja seadsid end mõnusamalt istuma, et veel kord järele mõelda, mis imelikku juttu ma ajan. Ütle, et Sa lugesid mu kirja Kingpoolele ja Sammalhabemele valjusti ette ja et te arutasite seda koos, ja et Sa ta siis tüdinuna mu teiste, eelmistel kordadel kirjutatud ja loetud, võibolla isegi etteloetud kirjadega ühte pakki sidusid. Kirjuta mulle, et Sa pole pelk kirjafiguur ja et mina seda pole, et Sinu vastusega tekkiv tõeline kontakt meie vahel meid särava ja raske kullana sellest kirja veidrast kor­ratusest ja vahetusest välja peseks. Ühestainsast lausest, isegi vaid ühest sõnast piisab! Kirjuta lihtsalt “Jah”, ja ma tean, mida Sa mõtled, ma tean, et Sa oled olemas, ja et mina olen.

Kallis Muhv! Tervita ka Kingpoolt ja Sammalhabet. Ma tean, et nemad hea meelega kirjutuslaua taha ei istu, nende käest ma sellele, et ma üldse kirja kirjutan, et see mina olen, kes kirjutab, kinnitust ei saa, nad eelistavad sõrmede asemel niiöelda varbaid liigutada, neil on alati vaja füüsiliselt kuhugi minna, ühel mere äärde ja teisel metsa, mingi rahutus on neis, selles asjas ei saa keegi oma lootust nende peale panna. Nad on tummad tükid, üks ehtsaks kõneluseks liiga koleeriline ja teine liiga flegmaatiline. Rästik Rudolfist ma üldse ei räägi… Sina, Muhv, oled ainus, kes mulle tõelist seltsi võib pakkuda, kes saab mulle öelda, et ta mind… Aga ehk arvad isegi ära, mis sõna siia pidi tulema.

Kannatamatult vastust ootama jäädes,

alati ja kõikjal Sinu

M

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk

Külgpaneeli navigatsioon