20. sajandi eesti kirjandusteadus Euroopa kirjandusteaduse taustal

Tiit Hennoste

Tiit Hennoste
20. sajandi eesti kirjandusteadus Euroopa kirjandusteaduse taustal
12. loeng: 20. sajandi esimese poole kirjanduslood

Selles loengus vaatlen lühikirjanduslugusid ja koolikirjanduslugusid. Lühikesi kirjanduslugusid kirjutasid Gustav Suits ja Friedebert Tuglas. Esimese koolikirjandusloo rolli täitis tegelikult Kampmaa teos, mida kasutati ka ülikoolis. Seejärel tulevad Villem Ridala, Karl Mihkla ja Henno Jänese käsitlustesarjad. Neile lisanduvad lühike koolikirjanduslugu Jaan Roosilt ning Anton Jürgensteini pisiülevaade. Mind huvitavad siin nende kirjanduslugude üldisemad loomujooned. Sisu poolelt keskendun sellele, kuidas on käsitletud realismi-uusromantismi-uusrealismi, kuna nende ümber käib põhiline poleemika. Varasema kirjanduse ülevaated on laias laastus ühesugused ning toetuvad eeskätt Kampmaale, lisaks Suitsu ja tema õpilaste faktileidudele.

 

Gustav Suits

Gustav Suits kirjutab ülevaatlikke entsüklopeediaartikleid.1 Neist on tuntuimaks saanud “Die estnische Literatur”, koguteoses “Die Kultur der Gegenwart” (1908), deskriptiivne ja baroksete sõnakeerdudega käsitlus, täis romantilist sõnakasutust (kirg, melanhoolia, lamedus jms), lisaks veidi infot eestlaste elu kohta. Oluline on eesti kirjanduse vaatlemine üleeuroopaliste kirjandusvoolude taustal (romantism ja realism). Veel on Suitsult artikleid Soome ja Rootsi entsüklopeediates ja koguteostes.

Aga see on ka kõik. 1925. aastal on Suits pakkunud Bernhard Lindele kirjastamiseks vanema kirjanduse ülevaadet ja 1929. aastal pidanud EKSiga läbirääkimisi kaheköitelise eesti kirjandusloo koostamiseks koolidele.2 Esimene realiseerub 30 aastat hiljem paguluses (“Eesti kirjanduslugu I”, 1953), teine mitte kunagi, kuigi näiteks 1935. aastal lubab Suits Postimehes, et ta annab raamatu esimese osa (ca 200 lehekülge) veel samal aastal kirjastusele üle.3 

 

Friedebert Tuglas

Tuglas annab välja kaks ülevaadet: “Eesti uuem ilukirjandus” (1920) ja “Lühike eesti kirjanduslugu” (1934), lisaks kirjutab artikleid “Eesti Biograafilisele Leksikonile” (Tartu, 1926, 1927, 1928, 1940) ja “Eesti Entsüklopeediale” (Tartu, 1933).4

“Eesti uuem ilukirjandus” on õieti raamatuna ilmutatud artikkel (31 pisikest lehekülge puhast teksti). See on esimene kokkuvõte realismist ja uusromantismist, saades sellisena aluseks hilisematele kirjanduslugudele.

Ülevaade algab varasema kirjanduse mai­nimisega, mida Tuglas nimetab vähenõudlikuks rahvavalgustuskirjanduseks. Seejärel tuleb väga põhimõtteline mõttekäik: “Alles selle järele, kui hakkas tõestuma Eesti rahva vabanemine võõrast ainelisest ülemvõimust, võis syndida ka omapärane ja euroopalisi nõudeid asetav kunstkirjandus.” Sellest ajast hakkab eesti kirjandus “järjekindlalt peegeldama yhelt poolt Euroopa kirjandusvoolusid, teiselt poolt aga kodumaa yhiskondlikke olusid” (lk 8). Esimene eesti oma järjekindel kirjandussuund on Tuglase jaoks realism.

Realism on ideeline ja vormilt rahvalik ega sea endale eriti puhtesteetilisi ülesandeid. Ka hingeelulised ja filosoofilised küsimused on talle võõrad. Tuglas hindab realismi kui kunstilis-ideeliselt ebamäärast nähtust ning ütleb, et Vilde ja Peterson vabanesid alles aja jooksul “idyllilise romantismi” pahedest (sellele järgneb muuseas Vilde kiitmine, mis lausa vastandub 1909. aasta teravustele; vt lk 11, 20). Nooremat realistide põlve esindavad tal Tammsaare, Metsanurk, Rumor ja Luts.

Uusromantikud olid need, kes tema arvates viisid eesti kultuuri täisealisusele. Nooreestlaste puhul teeb Tuglas vahet kahel asjal. Kõigepealt ütleb ta, et nooreestlaste liikumine oli opositsioonis realismiga, aga ei propageerinud seejuures ise ühtegi voolu, vaid oli eklektiline, entsüklopeediline, võrd­lev ja valiv (lk 23). Teisal aga ütleb, et loomingu poolest oli see romantiline nähtus ja lähedases suguluses tol ajal Euroopas valitsevate kirjandusvooludega, milleks olid sümbolism ja uusromantism (lk 23). Ka rõhutab ta nooreestlaste individualismi ja individuaalsust. Konkreetsetest kirjanikest kõneldes kasutab Tuglas voolunimena uusromantismi-sümbolismi, paigutades selle alla Enno, Suitsu, Ridala, siurulased ja teised sama põlve mitterealistid (Oks, Roht, Tassa, Kivikas jt).

Tuglase iseloomustused eri suundadele on vaoshoitud ja täpsed. Näiteks uusromantiline lüürika on vormilt tugevalt arenenud, aga talle “võib ette heita yhis­kond­liku kõlapõhja nõrkust ja objektiivide ainete vähesust” (lk 31). Proosa on nõrgem ning selgi puhul on halb elust võõrdumine ja aktuaalsuse puudumine (lk 35).

Tuglase vaadete taga paistavad samad positivistlikud arusaamad tõu ja ühiskondlike olude peegeldumisest kirjanduses, mis avalduvad ka ta muudes töödes. Ta toob esile näiteks linna väikekodanluse ja vähem ka tööliskonna tekkimise kui realismi kujunemise mõjutaja ning intelligentsi tekkimise uusromantika puhul (lk 22). Aga uusromantismi tekkemõjurite hulka lisab ka välismaise eeskuju ja võitluse realismi vastu (lk 36). Sealjuures rõhutab ta kogu aeg kirjanike teadlikkust suuna valimisel ja järgimisel.

Tuglas ei anna ülevaadet oma n-ö hea kirjanduse ideaalidest, kuid selle saab leida omadustest, mida ta eri autorite puhul välja toob. Positiivsed omadused on talle näiteks tihe, rütmiline, voolav, peenenenud stiil, avarus ja sügavus, hea inimkujutus, ehtsad tunded, kunstiline mitmekülgsus, tehniline täiuslikkus, rikas, lopsakas, värske, elav keel. Negatiivsed jooned on kerge ajaviide, pinnaline, toores, lõtv, udune, kuiv stiil jm.

“Lühike eesti kirjanduslugu” on soomlastele kirjutatud 100-leheküljeline ülevaade. Kuna Soomes jäi selle ilmumine venima, siis ilmus ta enne eesti keeles sarjas “Elav Teadus”.

Tuglas alustab siin peatükiga rahvaluulest. Sellele järgneb pilt varasemast eestikeelsest kirjasõnast pealkirja all “Kirjanduse alged”, siis “Estofiilide aeg” (19. sajandi alguse baltisakslased ja Peterson) ning “Eelärkamisaeg” (Faehlmann, Kreutzwald, Jannsen). Järgneb “Ärkamisaeg”, mil eesti kirjandus ja eesti rahvas Tuglase sõnul kokku saavad. Ta kirjutab pikemalt ärkamisest, Hurdast, Jakobsonist ja Koidulast. “Venestusaja” peatükk kõneleb taas pikalt rahvusliku liikumise probleemidest. Kirjandus on sel ajal epigooniline, korrates ärkamisaja meeleolusid.

“Realismi ajastu” sissejuhatus räägib sajandivahetuse ühiskonnamuutustest ja ideoloogiast. Realism oli sisult ideeline ja vormilt rahvalik ega asetanud endale eriti puhtkunstilisi ülesandeid (lk 75). Ta sündis suuresti ebateadlikult, oli tugevate romantismijoontega ja hakkas alles pikkamööda oma teooriat selgitama (lk 69). Sealjuures kordab ja varieerib realismi proosaosa 1920. aastal ilmunut, kohati sõna-sõnalt kattudes (nt realismi olemusest rääkides), kohati uusi detaile juurde lisades (nt Vilde eluloos).

Uusromantism jaguneb Tuglasel kaheks. “Uusromantikute vanem rühm” hõlmab nooreestlasi ja käsitlus on nüüd palju põhjalikumalt välja arendatud. Nüüdki teatab Tuglas, et kuigi Noor-Eesti ei järginud teoorias ühtegi suunda, kaldus selle liikmete looming siiski uusromantismi ja sümbolismi (lk 83). Siin paigutab ta Rumori ja Lutsu romantikute hulka, öeldes, et nad kalduvad küll realismi poole, kuid on olemuselt romantikud (lk 87). “Uusromantikute noorem rühm” kõneleb Siuru kirjanikest, kes arendasid edasi Noor-Eesti individualismi, estetismi ja fantastikat (lk 89).

Uus osa on “Uusrealismi ajastu”, mis algab jutuga Tarapitast ja Kivikast, aga siia on nüüd paigutatud ka Tammsaare (lisaks Metsanurk, Jakobson, Vallak, Raudsepp, Sütiste). Uusrealismi märksõnadeks on Tuglasel realism, elulähedus ja ühiskondlikkus koos psühholoogiliste ja stiililiste varjunditega (lk 97, 105).

Samas paistab, et Tuglas ei pea uusrealismi all silmas sel ajal esile kerkivat rahvusidealistlikku kirjandust, mida märgib uue aja algusena.

Peatükkide alguses annab Tuglas lühidalt pildi ühiskonnast ja eestlaste olukorrast ning peatub minimaalselt autorite elulugudel (vaid Vilde hüplikust elukäigust on enam juttu). Seosed ühiskonnaelu ja kirjanduse vahel on aga vaid markeeritud.

Kogu ülevaade on deskriptiivne, harvade ja tasakaalukate hinnangutega. Isegi eluläheduse võitlust Noor-Eesti vastu Tuglas vaid konstateerib (lk 97). Sealjuures peidab Tuglas hinnangu mõnikord konteksti, näiteks hinnangusõnade esitamisse/vältimisse paralleelsetest autoritest kirjutades. Nii on ta Tammsaare puhul kahtlev ja hinnanguline, järgmisena käsitletud Metsanurga puhul aga ei esine samahästi kui ühtegi hinnangulist sõna. 1930. aastate Tuglas on ka üsna konservatiivselt moralistlik. “Mikumärdi” on talle jõhker külakomöödia ja Visnapuu varane luule – osalt rõvetsused.

Tuglase üldised kirjandusloolised seisukohad on samad mis eelmises raamatus, muutused on detailides. Ka nüüd algab tal omapärane ja tõeliselt rahvuslik eesti kirjandus realismist, kuna alles see peegeldab järjekindlalt Euroopa kirjandusvoole. Seetõttu toob ta ka alles siin sisse voolulise periodiseerimise. Ta märgib, et muutustega ühiskonnas kaasnevad muutused kirjanduses (lk 97). Realismi tuleku puhul rõhutab ta linnakodanluse kujunemist, kes kandis uue aja ideestikku (lk 68), uusromantismi puhul ebastabiilset ühiskonda, eestlaste arenemist eri kihtidega kultuurrahvaks, haritlaskonna kasvu (lk 80, 82). Aga nüüd jäävad nooreestlaste välismõjud vaid kaudseks ning võitlust realismi vastu ei rõhutata üldse. Samas rõhutab Tuglas siiski kogu aeg teadlikkust (nt Noor-Eesti puhul lk 82).

Kirjandusteoste positiivsed jooned on talle siin näiteks artistlik süvenemine, sügavam ja hingestatud sõnastus, sugereeriv, mitmekesine vorm, ühtsus. Vastupidise märgi saavad pinnalisus, ekspressionistlik hüsteerika, laialivalguvus, viimistlematus.

Gustav Suits arvustab Tuglase tööd üle­vaatlikus pisiloos, kus ütleb, et Tuglas kirjutab tasakaalukalt, kujukalt, järelekaalutult. Suits toob välja mõned faktivead ja esitab paar kriitilist kildu, näiteks seoses sellega, et Kunderit on liiga vähe käsitletud ning et Tammsaare on nooreestlaste seast “lahti liigitatud” ja pandud uusrealistide hulka.5

 

Villem Ridala

Ridala annab välja kaks koolikirjanduslugu. Kõigepealt ilmub “Eesti kirjanduse ajalugu koolidele” (1922). Sellele järgneb kolmeosaline raamat, mille kaks esimest osa kannavad pealkirja “Eesti kirjanduse ajalugu koolidele. Teine parandatud ja täiendatud trükk” (1924, 1925), kolmas osa lihtsalt ”Eesti kirjanduse ajalugu” (1929).6

Üheköiteline “Eesti kirjanduse ajalugu koolidele” annab ca 140 leheküljel tiheda konspektiivse pildi rahvaluulest kuni maailmasõja eel alustanud kirjanikeni. Peale kirjanduse kõneleb see ka kirjanduse uurimisest ja keeleharimisest. Kogu tekst pakub väga teravaid hinnanguid, mis muudab raamatu omamoodi kummaliseks ülisubjektiivseks teatmeteoseks. 

Ridala raamatu kompositsioon on spon­taanne ja hüplik. Üldiselt annab ta perioodide puhul pildi avalikust elust ja siis autoritest. Aga need osad võivad olla ka läbisegi, nii et keset konkreetsete kirjanike käsitlusi ilmuvad pikad vahepalad ühiskonnamuutustest ja kirjandusega seotud organisatsioonidest (nt Hurt ja EKS).

Varasema kirjanduse osas pole Ridalal eriti midagi uut öelda. Uued on vaid väga kriitilised hinnangud. Aga ta on esimene, kes paigutab kirjandusloos “Kalevipoja” selgelt ilukirjanduse poolele. Uut pakub ta realismi ja uue sajandi kirjanduse puhul, esitades siin teravalt Tuglasele vastanduvaid seisukohti.

Kõik tekstid, milles kõneldakse sotsiaalsetest probleemidest ja põhjendatakse nendega eluraskusi, inimeste saatust jms, on Ridala jaoks tendentsijutud, kerged följetonid ja vested. Näiteks Vildet vaatleb ta järjekindlalt vestekirjanikuna, “Mahtra sõda” on “kerges veste toonis käsitletud ajalooline jutustus” (lk 91) jms.

“Kõige uuema aja” kirjanduse käsitluses kõneleb Ridala pikemalt Noor-Eestist. Seegi jutt on hüplik ja segane. Esimest albumit ta vaid mainib, hüppab siis kohe kogumikule “Võitluse päevil”, teatades, et selles ilmus Tuglase mõlgutus “Oma päikese poole” – “Gorki paljasjalgiste luule mõjualusena sepitsetud, täis ebamäärast sinikauguste unistust ja sonimist” (lk 109), ja tulles sama töö juurde uuesti Tuglasest kirjutades (lk 125). Kolmanda albumi juures kõneleb aga pikalt ja suhteliselt kiitvalt üksnes “Ruthist”.

Järgmisena vaatleb ta 20. sajandi lüürikat ning näeb seda eeskätt sümbolismi-mõ­julisena. Siin kirjutab ta pikemalt Ennost, kellesse suhtub üldiselt kiitvalt. Veel enam saab kiita noor Suits (tihe, kompaktne, terav keel, mehisus, hoog, selgus). Ja kuigi juba “Tuulemaas” Ridala jaoks toda selgust enam ei ole, iseloomustab ta sedagi väga sügava ja väärtusliku koguna.

Jutustava proosa poolel kõneleb Ridala Mändmetsast, Tammsaarest (mage ja imal) ja Metsanurgast, keda kirjeldab palju positiivsemate sõnade abil. Väiksemad kirjanikud jäävad vaid loendiks koos mõnede valdavalt negatiivsete iseloomustustega. Selle osa keskmeks on aga Tuglas, kelle looming on Ridala meelest laialivalguv, ebatasane, liigselt stiiliefekte taotlev, tugevalt venemõjuline, eluvõõras, vaatepiirilt ebaavar, teesklev, otsitud jne. Sealjuures näeb ta Tuglase muutumist eeskätt taandarenguna maneerlikkusse. Siurut Ridala ei käsitle, kuigi raamat ilmub pärast Siuru-aja lõppu.

Ridala periodiseering on udune. Ta alustab ülevaatega rahvaluulest, siis kõneleb vaimulikust kirjandusest ja ilmaliku kirjanduse algusest. Seejärel tuleb tal Kreutzwaldi ajajärk, millele järgneb rahvusliku ärkamise aeg. Järgmised perioodid on 19. aastasaja lõpp ja 20. aastasada. Kirjandusvoole Ridala periodiseerimisel ei kasuta. Nii kõneleb ta ajaloolisest jutustusest, kuid ei kõnele romantismist, kõneleb sellest, kuidas “Külmale maale” proovib anda pilti sauniku viletsusest, kuid ei kõnele realismist. Alles 20. sajandi luule puhul tuleb juttu ka sümbolismi mõjudest ja uusromantismist.

Millised on Ridala kirjanduslikud ideaalid? Suurimaks väärtuseks on talle kirjanduslik tundmus, ilma milleta kirjandus on paljas literatuur (lk 72). Kirjanduse puudused tulevad tema jaoks aga meelekujutuse puudusest ja loova jõu vähesusest (lk 105). Ta nõuab isikupära, täpsust ja teravust, jõudu, sügavust, konkreetsust, selgust, kindlust, voolavust ja nõtkust vor­mis. Ja taunib ebaoriginaalsust ja kunstlikkust, liialdusi, ma­gedust ja imalust stiilis, värvitust, ülepingutatust, õõnsust, maitsetust, efektitaotlemist, sensatsioonihimu jms. Eriti sageli korduvad märksõnad on ähmasus ja segasus.

Ridala raamatut arvustab Tuglas.7 See kriitika on agressiivne, sapine ja isiklik (Ridala maitset nimetatakse ühekülgseks ja piiratuks), aga ei analüüsi kuigivõrd Ridala vaateid. Tuglas leiab, et raamat kubiseb fakti- ja trükivigadest, keel on vigane, lohisev ja konarlik ning et kokkuvõttes on tegu lohaka ja kiirustades tehtud tööga.

Sisu poolelt väidab Tuglas, et Ridala mõistab pidevalt ja räigelt hukka kogu Noor-Eesti-järgse kirjanduse kui moenarruse, teeskluse ja ekstravagantsuse, kallates uuema kirjanduse peale oma sappi seitse-kaheksa korda. Näidetena pakub ta jutumärkides sõnu nagu “ekstravagants”, “näitlus”, “eluvõõrus”, “sõnakõlu”, “paberikirjandus”, “moodinarrus” jms (lk 11). Tuglas ütleb, et Ridala ei esita kõige viimasemat ajajärku, kuid samas vihkab seda “kõige sõgedama kirega” (lk 13). Kummaline, aga mina ei osanud selliseid seisukohti ega märksõnu raamatust leida. Samas toob Tuglas esile, et Ridala asetab kirjanduse suurimaks ideaaliks Ilu. See esineb vaid raamatu viimase sõnana ja võib sellisena küll Ridalale oluline olla.8

Kolmejaoline “Eesti kirjanduse ajalugu koolidele. Teine parandatud ja täiendatud trükk” ja “Eesti kirjanduse ajalugu” moodustavad kokku üle 900-leheküljelise teose, mis sisaldab ülevaate rahvaluulest ja vanemast kirjandusest kuni realismini. Kuigi kaks esimest osa kannavad kordustrüki tiitlit, on nad nii palju mahukamad, et tegemist on mu arvates siiski uue teosega.

Esimene köide annab pildi rahvaluulest ja vanemast kirikukirjandusest Kreutzwaldini. Ridala toob ära tekstide katkeid, analüüsib põhjalikult ja detailselt keelt. Teine köide sisaldab osad “Rahvuslik ärkamisaeg” ja “Venestuse ajajärk”, lõppedes romantilise proosa ja Elisabeth Aspega. Kolmas köide algab peatükiga “Aastasaja vahetus” ja lõpeb Kitzbergiga. Mingeid põhimõttelisi seisukohamuutusi võrreldes esimese raamatuga ma ei avastanud.

Teos koosneb monograafilistest kirjanikekäsitlustest, ülevaatejuttu on vaid kildudena. Esimene põhjalikum üldpilt on proosakirjanduse voolulisest arengust realismiosa alguses. Seal kirjutab Ridala, et eesti kirjandus arenes kobamisi, juhuslikult, süsteemita ja kaugel Lääne-Euroopa ideedest. Realism tuli sinna pikkamisi, vaevaliselt, suurte “hälbimuste ja väärdumistega” (lk 139–142). Ridala armastab siingi kasutada hinnangulise terminina “vestet”, mis tema jaoks tähistab kergeid ja pealiskaudseid ajaviitejutte. Huvitav ja eriline on aga arutlus selle üle, milline roll oli kirjanduses ajalehe jutunurgal-joonealusel (lk 144–145).

Realismi puhul annab Ridala ka pikema ülevaate ühiskonna muutumisest, öeldes, et ühiskonnaelu peegelpilt leiab “omalaadilise kajastuse” ka kirjanduses.

Ridala ülevaated tähtsamate kirjanike elulugudest on ülimalt üksikasjalised, kusjuures ta esitab põnevaid, kuid loomingu suhtes täiesti irrelevantseid detaile. Nii saame Koidulast teada ka seda, millal ta juuksed halliks läksid (lk 7). Siit on näha, et kirjaniku elulugu on Ridalale asi omaette, mitte positivistlik taust. Elu ja kirjanduse seoseid ta enamasti välja ei too.

Ka oluliste autorite loomingut vaatab Ridala detailselt. Näiteks Vilde käiakse läbi lausa jutt jutu haaval. Endiselt näeb ta Vilde peapuudust ja ühekülgsust selles, et too näiteks Väljaotsa Jaani probleeme põhjendab ühiskonnaga, mitte iseloomu bioloogiliste algomadustega (lk 181). En­diselt peab ta Vilde romaane vestelisteks uudisjuttudeks, kuigi nüüd hammaste va­helt ka kiitust kuulda saab. Näiteks “Mäeküla piimamees” on talle jutustus, mille aine on küll triviaalne ja tühine, kuid nüüd on Vilde saavutanud kunstilise realismi tasapinna (lk 195). Hulk pisemaid autoreid on aga kajastatud vaid pooleleheküljeliste entsüklopeediaartikleid meenutavate käsitlustega.

Teos on väga faktitihe, pakkudes rohkesti arve, nimesid, pealkirju. Ka leidub siin tohutu kogus vanema kirjanduse tekstinäiteid, proosateoste ülidetailseid ümberjutustusi, pikki luuletsitaate. Analüüsi on Ridalal vähe, üldjuhul on käsitlusvalemiks tsi­taat+hinnang. Ka armastab ta oletada või vihjata mitmesuguseid mõjusid (tunnukse X mõjusid, X laadis luuletus, võidakse X mõju aimata jms). Jääb mulje, nagu tahaks ta iga hinna eest näidata, et eesti kirjandus on tühine, laenatud ja primitiivne nähtus.

Kokku meenutab Ridala teos mulle kõi­ge enam Hermanni omaaegset kirjanduslugu, ehkki on detailsemas ja teravamas vormis.

 

Anton Jürgenstein

Järgmine koolikirjanduslik tekst on Anton Jürgensteini “Eesti kirjandus. Lühike ülevaade kirjanduse arenemisest” (1925).9 See sisaldab 60 minileheküljel ülihalva trükikvaliteediga ja paljude trükivigadega teksti, kus leidub natuke fakte ja natuke hinnanguid, mis alles Noor-Eesti ajajärgu puhul isiklikumaks muutuvad. Raamatuke lõpeb kõige uuema ajaga, mida esindavad siu­rulased, Roht ja Kivikas. Kirjandusvoole Jürgenstein ei tunnista.

Kirjanduslugudes on Jürgensteini teksti ühe lausega iseloomustatud kui ebaõnnestunud kirjandusloo katset. Tegelikult mee­nutab see enam teatmeteost ja tema olemus saab seletuse, kui lugeda lõpulehekülge. See ütleb, et “raamatukene läheb välja esimeses joones kui seletaja valguspiltide seeria juurde”. Tegemist polegi seega kirjandusloo katsega, vaid väga tõenäoliselt ühega saatetekstidest Eesti kooli õppekava toetava klaasdiapositiivide kogu juurde, mida loodi Tartu Linna Pedagoogilises Muuseumis eri­nevate ainetundide illustreerimiseks.10

 

Karl Mihkla

  1. aastate esimene koolikirjanduslugu ilmub Karl Mihklalt11 ja selle annab välja Noor-Eesti Kirjastus. Mihkla õpikud jagunevad mitmesse sarja vastavalt koolidele (gümnaasium, keskkool, kutsekool etc) ja õppekavadele. Kokku on pilt üpris segane. Keskse sarja moodustab kolmeosaline “Eesti kirjanduse ülevaade” (1932–1939), mõeldud eri aegadel keskkoolile, gümnaasiumile ja kõrgematele kutsekoolidele.12 Lisaks ilmus lühike kokkuvõtlik raamat, mõeldud pro­gümnaasiumile, reaal- ja kutsekoolile.13 Kolmas on kutsekoolidele ilmunud sari, mille ülesehitus on kohati hoopis teistsugune.14 Autori seisukohad neis ei muutu, õpi­kud erinevad mahu, esitletud kirjanike ja konspektiivsuseastme poolest. Siin piirdun põhisarjaga, lähtudes selle viimastest trükkidest.

Kui Kampmaa ja Ridala kirjutasid kirjanduslugu, mille adressaadiks olid kooliõpilased (ja üliõpilased), siis Mihkla “Eesti kirjanduse ülevaade” on kirjanduse õpik (tööraamat), mis kohati meenutab kommenteeritud tekstikogu.

Mihkla raamatud on täis nimesid, arve ja fakte, sealhulgas pikki ja detailseid kirjanike elulugusid (nt kaardid Juhan Liivi elukohtadega). Ta esitab terveid luuletusi ja pikki proosakatkeid, toob kronoloogilisi tabeleid, skeeme ja loendeid (nt realismi ja romantismi vastandus tunnuste kaupa). Raamatu positivistlikku teaduslikkust rõhutavad joonealused viited ja pikad bibliograafiad. Kirjandusloolist interpretatsiooni on raamatus vähe. Mihkla jaoks on peamine tekstide analüüs vastavalt õpikus ette nähtud skeemile. Proosa analüüs näiteks käib läbi aine, tegelaste, ideestiku, kompositsiooni, stiili ja mõju. Sealjuures tuuakse hulgi kujundi- ja stiilinäiteid ning seletatakse kunstilisi printsiipe, mida autor on rakendanud (nt Liivi “Varju” kompositsioon kont­rastiprintsiibi järgi lk 84).

Mihkla kirjanduslooline periodiseering on vooludel põhinev, kusjuures varasema kirjanduse osas see muutub. Esimeses trükis (1932) on perioodideks “Vanem kirjandus”, “Ärkamisaegne kirjandus” (sh Kreutzwald ja Jannsen) ja “Järelromantiline kirjandus”. Teises trükis (1935) aga pakub ta liigenduse “Kirikukirjandus ja ilmaliku kirjanduse algus”, “Eelromantiline kirjandus” (Jannsen, Peterson, Kreutzwald), “Romantilise kirjanduse kõrgaeg” ja “Järelromantiline kirjandus”.

Mihkla eripäraks on pikad ja põhjalikud ülevaated kirjandusvoolude Euroopa-tagapõhjast, kusjuures Eesti-poole esitlemine jääb palju tagasihoidlikumaks. Realismiosa alguses annab ta ülevaate realismiaja ühiskondlikust taustast Euroopas (kapitalism, positivism jms). Seejärel esitab ta vastandustena realismi ja romantismi tunnused ning teeb pika ülevaate realismist ja naturalismist Lääne-Euroopas. Ja lõpuks kõneleb realismi sissetungist eesti kirjandusse, sidudes selle lõdvalt uute olude ja meeleoludega. Muuseas selle osa keskele paigutab ta suure graafiku “Realism Eestis”, mis kajastab sündmusi ja eri autorite loomingut.

  1. sajandi kirjanduse periodiseerimise kohta ütleb Mihkla, et on eeskujuks võtnud Tuglase kirjandusloo (lk 3). Uusromantismi vaatleb ta kui vanaromantismi uuestisündi, nähes ka mitmeid erinevusi. Ta märgib, et uusromantikud püüavad käsitleda kaugeid ja eksootilisi maid, loomade hingeelu inimeste sümboleina, lõhestatud hingeeluga tegelasi. Valitseb rahvapärasuse- ja kodunurgakultus, jäljendatakse rahvaluulet. Oluline on müstiline romaan. Kujuneb ka uus stiil (lühivormid, vabavärss, musikaalsus ja rütm), teoste keel ja vorm saavad suure täht­­suse. Olulisim on Ilu ja kirjanik kui eluvormide looja, mitte jäljendaja (lk 7–8). Autoriülevaadete juures lisab ta veel teoste kokkusurutuse ja harmoonilise kompositsiooni, meeleolude hämaruse ning fantastika ja individualismi. Uusromantismi harudena eristab sümbolismi ja impressionismi. Seejärel annab pildi eri maade uusromantikutest koos teosekatketega.

Eesti uusromantismi taustana toob Mihkla esile linnastumise, mitmesugused poliitilised voolud, venestamisvastased protestimeeleolud, haritlaskonna kasvu, kultuuri tõusu. Aga täpsemalt ta eraldi eesti uusromantikast ei kõnele ega seo ka kirjandusvoolu ja ühiskonda.

  1. aastate kirjanduslugudes uue suunana esinev uusrealism on Mihkla jaoks geneetiliselt seotud 19. sajandi realismiga, teisalt aga palju pärinud uusromantismilt. Uusrealismi olulisim valdkond on inimese psüühilise olemuse jälgimine (erinevalt 19. sajandi sotsioloogilist realismist). Eesti uusrealismi puudutab ta lühidalt ja seostab selle oma riigi tekkimisega. Sel ajal said oluliseks elulähedus ja uusasjalikkus, mis ongi uusrealismi lipukirjaks (lk 41). Vanarealismi eeskujul rõhutatakse sisu, uusromantismilt õpiti viljelema stiili. Uusrealism püüab kooskõlastada realismi ja romantismi ning ühte sulatada teose sisu ja vormi. Aga konkreetseid autoreid vaadeldes nimetab Mihkla ka positiivsust, rahvuslikke aateid, isamaalisust. Tammsaare on Mihklal paigutatud uusromantilise ja Luts uusrealistliku kirjanduse alla.15

Mihkla arusaam kirjanduse ja tausta seos­­test on samasugune nagu ta muudeski töödes. Ta seob loomingu otseselt ja tugevalt kirjaniku eluloo ja isegi konkreetsete eluseikadega (Söödi lapsepõlve suur kivi, Tammsaare talude kaart jms). Samas ühiskonna ja kirjanduse seosed on tal väga üldised ja nõrgad.

Mihkla kirjutusviis on väga faktikeskne ja pakub vähe hinnanguid. Vähe on tal ka teose kunstilisi väärtusi iseloomustavaid märksõnu. Siiski leiab näiteks sellised positiivsed märksõnad nagu ühtlus, koondatus, asjalikkus, proportsionaalsus, peen psühholoogiline eritlus, kunstiline ehk kujundirikas stiil. Negatiivsena toob ta välja näiteks kergesisulisuse, stiililise eklektika, katkendliku, kahvatu, vestelise, pingutatud stiili.

 

 

Henno (Harald) Jänes

Teine 1930. aastate kirjandusõpikute sari ilmus Henno Jänese16 toimetatuna ja Eesti Kirjastuse Kooperatiivi kirjastatuna. “Eesti kirjanduslugu I–III” (1937–1939) on kirjutatud mitme autori koostöös, ilma et eri autorite rolli oleks täpsustatud.17 Ka need on kirjandusõpikud, mis koosnevad ülevaateosadest ja kirjandusvalimikest, ainult et siin on krestomaatiaosa eraldi iga raamatu lõpus. Kirjandusloo periodiseerimisel on lähtutud ajaloolis-poliitilistest ja/või kultuurilistest ajajärkudest. Esimene osa kõneleb vanemast kirjandusest peatükkides “Mälestusmärkide ajastu”, “Vaimulik kirjandus”, “Ilmaliku kirjanduse alged” (siin ka “Eelärkamisaeg: Neus, Faehlmann, Jannsen”), “Rahvusliku ärkamisaja kirjandus” (1860–1890), mis jaguneb kahte põlvkonda, millest noorem kannab nime “Järelromantika” (1880–1890). Teine osa sisaldab “Venestusaja kirjanduse” (1890–1905), mille all mõeldakse hi­lis­romantikat ja realismi. Kolmandas köites on “Noor-Eesti aegne kirjandus” ning “Re­volutsiooni- ja iseseisvusaegne kirjandus” (alates 1917).

Sari on eriti tugevalt autoritekeskne. Varasemate perioodide kohta on üldistavamat juttu minimaalselt. Näiteks ärkamisaja kirjanduse käsitluse alguses on vaid kaks lõiku ühiskonnaelust ja romantismist. Pikalt on läbi kirjutatud realism (kuus lehekülge sissejuhatust, üldistused lõpus ja eraldi peatükk järelmõjust). Kõigepealt kirjeldatakse siin muutusi ühiskonnaelus, rõhutades venestust, kihistumist, tööstuse arengut, eestlaste linnastumist. Sellega seotakse muu­tused kirjanduselus, lisades realismi eelduste hulka positivismi, materialismi ja loodusteaduste mõjulepääsu Euroopas.

Kolmandas osas on taas väga vähe üldisi iseloomustavaid mõisteid. Nooreestlaste puhul peetakse tunnuslikuks romantismi, individualismi, estetismi, uusrealismi puhul aga asjalikkust, elulähedust ja ühiskondlikkust (lk 92). Voolusid mainitakse sealjuures vaid üksiklausetega konkreetse nähtuse või autori juures. Nii öeldakse Noor-Eesti ülevaateosas, et vooluliselt pääses esikohale uusromantism oma ala- ja sugulusvooludega (lk 14), Ridala oli parnaslane (lk 44). Underi puhul viidatakse ekspressionismile (lk 96), Visnapuu puhul futurismile ja sümbolismile (lk 101). Puhtaima sümbolisti Enno puhul aga ei kasutata ühtegi voolumääratlust.

Revolutsiooniaegse kirjanduse vaatlus algab mõneleheküljelise ülevaatega, kus mainitakse (voole määratlemata) Siurut, seejärel olude ja osalt saksa ekspressionismi mõjul tulnud ajaluulet. Uus pööre seostatakse Orbiidiga, kes algatab uusrealismi nime saava suuna (lk 92). Ja lõpus öeldakse, et viimasel ajal on toimunud kirjanduse lähenemine rahvapärasele ja olustikulisele ainesele ning rahvusliku meelsuse kasv. Nii saavad uusrealismi tiitli tegelikult kõik va­bariigiaegsed realistlikud proosatööd ja Sütistet nimetatakse uusrealistliku lüürika kõige iseloomulikumaks esindajaks. Muuseas Tammsaaret on selles õpikus käsitletud Noor-Eesti-aegse, Metsanurka ja Lutsu aga iseseisvusaegse kirjanduse all.

Autorikäsitlused on esitatud kolmes jaos: elulugu, looming ja lõppvaatlusi. Luulet vaadeldakse teemade kaupa (isamaaluule, armastusluule jms). Palju loetakse üles luuletuste pealkirju. Proosaanalüüsi skeem sarnaneb Karl Mihkla õpikutega: käsitletakse tegelaskonda ja ideid, kompositsiooni, stiili ja antakse üldhinnang. Palju on juttu keelest ja stiilist, eriti rõhutatakse kirjanike puhul head stiilikasutust.

Autorite elulood ja looming on küll kõr­vuti, kuid neid seotakse väga ettevaatlikult või üldse mitte. Näiteks Suitsu puhul öeldakse, et tema pettumusluule taga võib oletada väliseid sündmusi (lk 23). Kitzbergi puhul pakutakse, et elus saadud muljed ja kohatud isikud on toetanud tema loomingu sündi (lk 47). “Tõe ja õiguse” puhul aga isegi ei mainita muidu lausa kohustuslikku autobiograafilist lähtepinnast. Samas rõhutatakse eeskujusid ja mõ­jusid teistelt kirjanikelt ning tuuakse mõ­nikord välja ka loomingu seoseid kirjanduse funktsioonidega (Kitzbergi “Veli Henn” ja “Hennu veli” täidavad Postimehe ringkondade propagandistlikke ülesandeid, lk 52). 

Kogu käsitlus on tugevalt hinnanguline. Armastatakse kiita nii üksikteoseid kui autoreid, kohati pateetiliselt (Tuglase ime­pärane novellitoodang ja stiilivirtuoossus, Suitsu varase luule mehemeel jms). Aga ka negatiivsed arvamused on esitatud selgelt ja jõuliselt (Enno luule šabloonsus, vormiline abitus, Tammsaare targutused jms). Üldine lähenemisviis on selgelt rahvuslikum kui teistel kirjanduslugudel (nt sajandialguse õpilasringidest kõneldes esinevad sõnad “koostöö” ja “aateline tervik”).

Olulised positiivsed märksõnad kirjanduse iseloomustamisel on tegelaste elutruudus, tunnete sügavus ja ehtsus, elulisus, sisukus, huvi ümbritseva elu vastu, ustavus kõrge kunsti põhimõtetele, peen hingeelu analüüs, kompositsiooniline keskendumine, stiili tabavus, rikkalik sõnavara, sisu ja vormi orgaaniline kooskõla, vormi valitsemine ja mitmekesisus, musikaalsus, nüansirikkus, liigliha puudumine, vaheldusrikkus, põhjalikkus, viimistletus, plastilisus ja kujukus, värskus, hoog, julgus, siirus, ehtsus, viimistletud ja varjundirikas keel. Negatiivsed jooned – abstraktsus, hämarus, ebamäärasus ja ebatäpsus, laialivalguvus, päevakajalisus, kahvatud tegelased, keerukus, paljusõnalisus, vormiline liigliha, kohmakus, toores keel, ebaühtlus.

 

Jaan Roos

Kolmas suur kirjastus Loodus avaldas õp­pematerjalide sarja “Keel ja Kirjandus”, mis mh pakkus põhjalikumaid lisamaterjale kirjanduslugude juurde ja krestomaatiaid. Sarjas ilmus ka üks kirjanduslugu, Jaan Roosi “Ülevaade eesti kirjandusest” (1936) keskkooli/progümnaasiumi V klassile.18 See annab 140 leheküljel tiheda ja süsteemse pildi eesti kirjandusloost.

Roosi eristab teistest avalik toetumine teoreetilistele alustele ja väga järjekindel terminoloogia.19 Nii alustab ta raamatut peatükiga kirjanduse ja kirjandusloo mõistetest, määratledes seal kirjandusvoolu ja kirjandusliigi tähenduse ning esitades oma vooluloolise periodiseeringu alused.

Perioodidena toob ta välja “Kirjasõna algete aja”, “Vaimuliku kirjanduse”, “Ilmalik-õpetliku kirjanduse” ning seejärel neli vooluloolist perioodi: rahvuslik-romantiline, realistlik-naturalistlik, uusromantiline ja uusrealistlik ajastu. Lisaks on romantism ja realism tema jaoks ka eluvormid (lk 37, 63). Ka rõhutab ta eraldi, et perioodide üleminekud pole kunagi järsud ning sugugi mitte kõik vastava ajastu teosed ei kuulu juhtivasse voolu.

Roos pakub välja kirjandusvoolude kesk­sed märksõnad: ärkamisajal oli kirjanduse ideeliseks lähtekohaks ja “nõiasõnaks” rahvas, realismiajal ühiskond ja uusromantismi ajal isik (lk 89).

Voolude vaheldumist esitab Roos ühtmoodi süsteemselt. Ajastupeatükkide alguses annab ta ülevaate ühiskondlikust ja ka Lääne-Euroopa taustast. Seejärel kirjeldab ta uut voolu, kasutades klassikalisi analüüsitermineid (stiil ja sisu, kirjanduse eesmärgid, faabula jms). Järgneb ülevaade voolu rahvusvahelisest levikust.

Nii kirjutab ta, et 19. sajandi lõpus saabus uus ajajärk uute meeleolude, hingeelu ja mõtteviisiga. Selle põhjustasid rahvuse kihistumine ja väikekodanluse esiletõus, venestuse sissemurd ja majandusliku olukorra halvenemine. Seejärel leiab ta, et see pidi kajastuma ka kirjanduses, sest kirjandus on rahvas peituvate tungide, tunnete, mõtete ja tahete sümboolne kokkuvõte (lk 63). Tulemuseks oli realism, ühelt poolt meie oma elu saadus, teisalt ka väliskirjanduse mõju all tulnud vool. Siis seletab ta realismi rahvusvahelist tausta ja olemust.

Realismile järgnes alates 1905. aastast uusromantiline vool. Uusromantism oli romantismi uus väljaanne. Ka seda vaatleb Roos nii sisemiste kui väliste mõjutuste tulemusena. Ta toob esile rahvusliku tõusu, linnastumise, jõukuse kasvu, kultuurielu arengu. Siis kõneleb nooreestlaste ideedest ning muuseas ainsana pakub välja ka omapoolse seletuse nende estetismile ja individualismile.

Pikalt kirjutab ta “nn uusrealismist” – see pole tema arvates veel kristalliseerunud. See vool on Roosi arvates kõige enam eesti elu ja kultuuri saadus ning välismõjude osa seal on väike.

Pärast oma riigi tekkimist algas uus aeg. Individualism ja estetism ei sobinud uude aega, isik pidi taanduma ühiskonna ja riigi eest (lk 110). See tõigi kaasa uusrealismi. Uusrealismi algatajaks peab Roos Kivikat, suurkujudeks Tammsaaret ja Metsanurka.

Uusrealistliku kirjanduse juhtsõnadeks said elulähedus, uusasjalikkus, tööülistus (lk 138). Keskne uusrealismi tunnus on suurema tähelepanu pööramine psühholoogiale. Varjatult aga on olemas ka arusaam, et uus­realism tähendab ühtlasi po­sitiivsemat eluvaadet ja positiivsemaid tegelaskujusid. Nii seob Roos Jakobsoni varase loomingu naturalismiga ja ütleb, et tõus algas tema loomingus siis, kui ta hakkas looma uusrealistlikus laadis, mis tähendab kirjaniku eluvaate jaatavamaks ja kujude positiivsemaks muutumist (lk 134).

Uusrealism tähendab Roosile eesti kirjanduse senisest kõrgemat kunstilis-psühholoogilist taset (lk 111). Kõrgem areng tähendab seda, et vastaval voolul on olemas oma teadlik kirjanduskunstiline programm. Realism oli esimene, millel selline programm oli, aga realism pani rõhu sisule, uusromantism vormile. Uusrealism on süntees, mis kooskõlastab sisu ja vormi vastuolu. Realismist võeti sündmustiku, ideestiku, probleemistiku tähtsus, uusromantismist kompositsioonikindlus, stiiliühtsus, psühholoogilise analüüsi vajadus. Seetõttu on mõne kirjaniku puhul ka raske ütelda, kas ta on uusrealist või uusromantik (Tammsaare, Luts, vt lk 111).

Autoriülevaadetes kõneldakse lühidalt eluloost ning kainelt ja väga süsteemselt termineid kasutades teoste loomusest. Iga autori juures on esitatud ka tekstinäide.

Roosi stiil on lihtne, aga otseselt hinnanguline (nt on “Kalevipoeg” tema jaoks rahvaluule ja kunstluule “üsna ebaõnnestunud süntees”). Seega on tal ka kirjanduse kunstilist väärtust iseloomustavaid märksõnu palju – nagu Jäneselgi. Eriti oluline on Roosile isikupära. Tähtis sõna on ka “elevus”. Muud positiivsed jooned on näiteks ehtsus, värskus, jõulisus, tegelaste siseelu psühholoogiline motiveeritus, elutõde, usutavad ja elavad tegelased, elav jutustamiseviis, elementide kokkusulavus ja proportsionaalsus, stiili tihedus, peenus, maitsekus, vormiline mitmekesisus, keele sõnarikkus, värskus, isikupärasus. Rütmi nõtkus, puhas riim. Sügavus ja tihedus.

Negatiivsed jooned on Roosi jaoks labasus, epigoonsus, tehtus, kulunus, ideede esitamine liiga otse ja pealetükkivalt, kujutamise pinnalisus, sisemaailma esituse puudumine, laialivalguvus, liigliha, venitatus.

1 G. S u i t s, Die estnische Literatur. Rmt-s: Die Kultur der Gegenwart, I, Abt. IX. Berlin; Leipzig, 1908, lk 333–352 (taastrükk eesti k-s rmt-s: G. Suits, Eesti kirjandus. Vabaduse väraval. Tartu, 2002, lk 113–135); G. S u i t s, Viron kieli ja kirjallisuus, 2: kirjallisuus. Rmt-s: Tietosanakirja, X. Helsinki, 1919, lk 1361–1372; G. S u i t s, Viron kirjallisuus. Rmt-s: Iso Tietosanakirja, XV. Helsinki, 1939, lk 729–739; hiljem ka: G. S u i t s, Estnisk litteratur. Rmt-s: Europas litteraturhistoria 1918–1939. Stockholm, 1946, lk 123–150.

2 H. P e e p, Gustav Suits ex cathedra. Keel ja Kirjandus, 1991, nr 3, lk 146–147. Daniel Palgi oma mälestustes kõneleb lihtsalt kirjandusloo koostamisest: D. P a l g i, Murduvas maailmas. Tallinn, 1994, lk 138.

3 G. S u i t s, Kümme aastat pidevat tööd kirjanduse uurimisel. Postimees, 11.03.1935.

4 F. T u g l a s, Eesti uuem ilukirjandus. Tartu, 1920; F. T u g l a s, Lühike eesti kirjanduslugu. Tartu, 1934, 2. täiend. tr 1936. Teises trükis on tehtud pisiparandusi ja eeskätt faktilisi lisandusi. Soome k-s rmt-s: F. T u g l a s, Viron kirjallisuuden historia; A. P e n t t i l ä, Unkarin kirjallisuuden historia. Yleinen kirjallisuuden historia, III. Helsinki, 1939, lk 5–87.

5 G. S u i t s, Friedebert Tuglas: Lühike eesti kirjanduslugu. Eesti Kirjandus, 1934, nr 7, lk 331–333. Võin eksida, aga minu arvates väljendab see, et Tuglas kummalgi korral ei arva Tammsaaret nooreestlaste, s.o “omade” sekka, piggem negatiivset hinnangut Tammsaarele.

6 V. R i d a l a, Eesti kirjanduse ajalugu koolidele. Tartu, 1922; V. R i d a l a, Eesti kirjanduseajalugu koolidele. I jagu. Teine parandatud ja täiendatud trükk. Tartu, 1924; V. R i d a l a, Eesti kirjanduse ajalugu koolidele. II jagu. Teine parandatud ja täiendatud trükk. Tartu, 1925; V. R i d a l a, Eesti kirjanduse ajalugu. III jagu. Tartu, 1929.

7 F. T u g l a s, V. Ridala: Eesti kirjanduse ajalugu koolidele. Päevaleht, 26.09.1922 (taastrükk rmt-s: F. Tuglas, Kriitika VIII. Tartu, 1936, lk 7–19).

8 Kuigi Tuglas vaid korra mainib talle endale antud negatiivseid hinnanguid, kardan, et olulineosa ta kriitikast johtub ikkagi sellest, et Ridala on just temast (erinevalt teistest uusromantikutest) ülimalt halval arvamusel.

9 A. J ü r g e n s t e i n, Eesti kirjandus. Lühike ülevaade kirjanduse arenemisest. Tartu, 1925. Raamatukese väljaandja ASVETO oli Ants Simmi ja Voldemar Thomsoni kirjastusfirma.

10 Diapositiivikogu ülevaadet vt http://www.utlib.ee/ee/kataloogid/nimistud/fond166.pdf. Praegu on slaidikogust olemas 13 kirjaniku pildid: K. E. Sööt, A. Kitzberg (2 pilti), E. Peterson-Sär­gava, A. Haava, E. Vilde, E. Aspe, Jakob Liiv, A. Saal, J. Järv, E. Bornhöhe, A. Jürgenstein, V. Reiman.

11 Karl Mihkla (1901–1980) õppis Tartu ülikoolis 1923–1930 ja 1943–1944, sai magistrikraadi 1944. aastal ning töötas eri kohtades õpetajana. Tema olulisim teadustöö seisnes kirjanike elulooandmete kogumises ja prototüüpide uurimises, tulemuseks rida artikleid, koolikäsitlused “Eduard Vilde” (1935), “Lydia Koidula” (1936) ja monograafia “Tammsaare elutee ja looming” (1938). Teiseks tööks olidki kooli keele- ja kirjandusõpikud, mida ta kirjutas arvukalt nii vabariigi kui ka nõukogude ajal.

12 K. M i h k l a, Eesti kirjanduse ülevaade I. Tööraamat keskkooli III klassile. Tartu, 1932; 2. täiendatud trükk 1935 (siit alates tiitliga: Tööraamat gümnaasiumi III klassile); 3. täiendatud trükk 1937; 4. muutmata trükk 1939.

  1. M i h k l a, Eesti kirjanduse ülevaade II. Realistlik kirjandus. Tööraamat keskkooli IV klassile. Tartu, 1933; 2. täiendatud trükk (tiitliga: Eesti kirjanduse ülevaade II. Tööraamat gümnaasiumi II klassile) 1938 (siia on kokku pandud järelromantiline luule ja realism).
  2. M i h k l a, Eesti kirjanduse ülevaade III. Tööraamat gümnaasiumi viimasele klassile. Esimene vihk. Noor-Eesti kirjandus. Tartu, 1934; 2. täiendatud trükk 1935; K. M i h k l a, Eesti kirjanduse ülevaade III. Tööraamat gümnaasiumi viimasele klassile. Teine vihk. A. H. Tammsaare toodang. Tartu, 1935; 2. täiendatud trükk 1938; K. M i h k l a, Eesti kirjanduse ülevaade III. Tööraamat gümnaasiumi ja kõrgema kutsekooli viimasele klassile. Kolmas vihk. Uusromantikute noorem rühm ja uusrealism. Tartu, 1939 (lisaks kilde erinevatest Euroopa kirjanduse autoritest).

13 K. M i h k l a, Lühike ülevaade eesti kirjandusest. Tartu, 1936; 2. täiendatud trükk 1938; 3. muutmata trükk 1939.

14 K. M i h k l a, Lühike eesti kirjanduslugu kutsekoolidele I. Õpperaamat kutsekooli I klassile. Tartu, 1934; K. M i h k l a, Lühike eesti kirjanduslugu kutsekoolidele II. Õpperaamat kutsekooli II klassile. Tartu, 1932.

15 Vahepeal nimetab ta ka 20. sajandi realismi tunnuseid: pessimistliku asemel optimistlik ja teovõimas inimene, demokratismivastased meeleolud, tugev üksikisik kui ideaal, rahvusluse tõusu idealiseerimine, katolitsism ja kodunurga traditsionalism, tehniliste saavutuste ülistamine. Aga ütleb, et peale selle reaktsioonilise suuna on olemas ka ideoloogialt positiivne kriitiline realism ja humanism (Anatole France’ist Maksim Gorkini).

16 Henno (Harald) Jänes (1905–1970) õppis Tartu ülikoolis 1923–1929 eesti keele ja kirjanduse õpetajaks. Seejärel töötas õpetajana. Sõja ajal lahkus Eestist ja oli pärast sõda Stockholmi Eesti gümnaasiumi direktor (1945–1970) ning eesti keele ja kirjanduse lektor Stockholmi ülikoolis (1950–1970).

17 H. J ä n e s, A.   M e i e s s a a r, O. P a r l o, B. S ö ö t,   Eesti   kirjanduslugu I. Toim. H. Jänes, Tartu, 1937 (Lisavihk: Ülevaade Eesti rahvalauludest. Tartu, 1938); H. J ä n e s, A. M e i e s ­s a a r, B. S ö ö t, Eesti kirjanduslugu II. Toim. H. Jänes. Tartu, 1938 (ilmunud ka kahes vihus); H. J ä n e s, A. M e i e s s a a r, O. P a r l o, B. S ö ö t, P. V i i r e s. Eesti kirjanduslugu III. Toim. H. Jänes. Tartu, 1939.

18 J. R o o s, Ülevaade eesti kirjandusest. (Keel ja Kirjandus nr 42.) Tartu, 1936; 2. tr 1937.

19 Terminikasutus ja lähenemisviis toetub Roosi enda õpikule ”Kirjandusteose analüüs” (Tartu, 1934).

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk

Külgpaneeli navigatsioon