Eine murul

Eik Hermann

Ma vihkan maastikke. Retked loodusse, et hardal ilmel uurida linnalähedasi võpsikuid, koltunud heinamaid, oh kui ilusaid päikeseloojanguid, värvikirevust, puhtaid toone – kõik see tekitab minus hämmeldust. Põgenemine porisest linnast, et jälle end vaba ja muretu looduslapsena tunda, et kogeda jõu kasvamist, “kanalite” avanemist, energia ringlemist … meenutab mulle pigem palverännakut. Ei tea, milleks seda vaja on. Kas tõesti selleks, et puhastada keha, mis nüüdseks niigi juba nikotiinist ja kofeiinist koosneb? Või siis selleks, et virgutada vaimu, mis petetud lootuste, lõputute vaidluste ja mõttetu ülepinge toel on pöördumatult sandistunud? Ärge saage minust valesti aru. Ma pole mingi sapine tigekott. Teleka eest leiate mind harva. Arvutitest käin kaarega mööda. Lihtsalt see enesestmõistetav pühalikkus on mulle vastukarva. Lõppude lõpuks tulin ma siia matkale ju ise, omal soovil.

Oleme viiekesi. Trambime juba kolmandat tundi selles leitsakus mööda kiviklibust mägirada. Kasvav näljatunne. Püsin vaevalt püsti, kuid eespool tundub olevat veelgi ohtlikum. Hämmeldushüüded, millega kaaslased mu kõrvu kostitavad, ei tee asju paremaks. Vahin alistunult oma saapaninu. Parimad matkasaapad, oli müüja lubanud. Naljakas, et ostsingi ära, hirmkalli hinnaga. Autol on piduriklotsid juba pool aastat läbi, mootoril töötavad ainult kolm silindrit. Kabelaud on kodus juba ammu räbalateks ja kell on rikkis. Aga selle matka jaoks siin, mis tõenäoliselt jääb esimeseks ja viimaseks, tuli osta kõige kallimad saapad. Muie tuleb tahtmatult huulile. Nad ju tõepoolest ei hõõru. Aga see-eest hõõrub kõik muu.

Seisatan ja masseerin kõhtu. Kaks puud tungivad kaugusest esile. Mi­dagi väärastunut on neis. Kaotan korraks valvsuse ning ühe hetkega kat­tub vaateväli igasugu hõrgutistega. Neelatan ja neelatan ja neelatan. Gru­pijuht jääb ka seisma ja märkab, mida vaatan.

“Need seedrid on tõesti maalilised,” õhkab ta. “Nendeni on oma tunni jagu maad. Seal teemegi söögipausi.”

Ta tunneb vist veidi muret, et ma hommikul söömata jätsin. Olin valetanud, et ma hommikuti tavaliselt ei söögi. Et mul tuleb alles hiljem isu. Et saan hakkama. Neid näoilmeid, millega mulle otsa vaadati, kujutate kindlasti ise ette. Vean kihla, et nende arust olen ma lihtsalt mingi hull kabemängija, kes hakkab vaikselt reaalsustaju kaotama. Pikk maa on kõn­dida; süüa saab alles mitme tunni pärast; sul on jõudu vaja; võta ometi mõistus pähe; ma pean vastutama.

Ei, ei, ei. Ma ei söö. Tegelikku põhjust ma neile loomulikult ei öelnud. Nad ei võtaks mind enam üldse tõsiselt, kui neile tunnistaksin, et mul lihtsalt kaob igasugune isu, kui toidu hulgas on murulauguvõileivad.

 

Kõik sai alguse Klaipedast. Olime juba mitu päeva enne kabeturniiri algust kohale sõitnud. Käisime õhtuti väljas, vahel viskasime viina. Ühele sellisele õhtule järgnenud hommikul avastasin, et ma pole voodis üksi. Valgepäine nõtke kehaga neiu naeratas mulle unise näoga ja lõi mind pahviks. Palusin tal hommikusöögile jääda. Täpselt siis, kui ta mahlaklaasist esimese lonksu võttis, tekkis minus aimdus, et ta nimi võiks olla Jolanta. Veetsime terve päeva koos. Ja veel ühe. Tundus, et klapime hästi. Tundus, et see võiks kesta terve nädala. Või kogu elu.

Olime meeskonnaga kokku leppinud, et võistluseelse päeva võtame rahulikumalt. Mina aga sain jälle Jolantaga kokku. Õnnetu, neetud päev! Kõigest väest olen püüdnud juhtunut unustada, aga asjatult. Mida rohkem ma püüan, seda selgemalt kangastub mulle see hetk, see pilk, see naeratus. See naeratus, mis polnud enam see. Kui tobe kõik tagantjärele mõeldes tundub! Kui mitu korda olen mõttes võtnud Jolanta ümbert kinni, puudutanud sõrmedega hellalt ta huuli, naeratanud talle ja eemaldanud selle neetud murulaugutüki, mis ta esihammaste vahele kinni oli jäänud. Aga ei, aga ei, aga ei. Nagu suureks kasvanud infantiil, hal­vatud mõistusega metsavaht, puurisin ma päev otsa oma pilguga seda rohelust, mis Jolanta hambaid ehtis. Ma lihtsalt ei teadnud enam, kuhu lubadusi anda, kellelt paluda, et ta enam oma suud ei avaks. Tema aga naeratas sel päeval palju, tegi plaane, lobises niisama. Ehmunult vaatas ta mulle järele, kui järsku tänaval kabuhirmus põgenema pistsin, teadmata isegi, kas jooksen enda abituse või tema naeratuse eest.

Pärast pikemaajalist seiklemist lõpuks hotellivoodisse jõudnud, kustutasin öölambi ja sulgesin silmad. Esimene asi, mida nägin, olid hambad. Lumivalged, perfektses sirges reas. Murulauk esihammaste vahel.

Avasin silmad. Sulgesin. Uuesti hambad. Masendav. Vähkresin kogu öö, sõba silmale saamata. Pisike rohelusetera, mis esialgu vaid õige pisut pilku riivas, oli tasahilju hammaste ümber kasvama hakanud, võrseid ajanud, metsistunud. Haljastuseksperdi võlumaa. Päiksetõusu ajaks võis hammaste helki vaid üksnes ähmaselt hoomata – vohav rohelus oli katnud ka huuled, osa põskedest ning kaela. Masendav.

Sellest päevast saati pole ma valgetega enam ühtegi partiid võitnud. Alati sama vana lugu: algus läheb hästi; ent ükskõik, kuidas ma ka ei püüaks, ikka viib valgete nuppude nägemine mu mõtted Jolanta hammastele. Umbes siis, kui mäng on avangust keskmängule üle minemas, märkan esimest kurjakuulutavat rohelust oma kivide vahel hingitsemas. Esialgu lihtsalt veidi segab, siis aga hakkavad võrsed juba nuppude nägemist takistama ja tuleb mälu järgi mängida. Lõpuks on võpsik juba nii tihedaks kasvanud, et nuppe ei saa enam laua küljest lahti. Siis alistun. Kuigi alustan iga uut mängu kerges lootuses, et ehk lõpetab just see partii minu piinad, pole seni nii läinud.

Nüüd olen juba targem, aga esimene matš tollal Klaipedas oli ikka tõe­liselt alandav. Jälgisin hirmunult seda vohamist, vaatasin vastasele otsa, et kas temagi midagi imelikku märkab. Tema aga uuris seisu edasi, rahuliku mõtliku pilguga. Kobasin kätega roheluse sees, leidsin nupu, tegin käigu. Vastane hüppas jahmunult püsti. Mõistsin, et olin käinud tema nupuga. Vabandasin, panin tagasi. Kobasin edasi. Leidsin teise nu­pu. Katsusin tõsta, kuid see oli juba liiga kõvasti laua küljes kinni. Leidsin järgmise – sama lugu. Sattusin paanikasse, alistusin, tõttasin saalist. Muresosin: olevat olnud võiduseis.

 

Neelatan. Silme eest jooksevad läbi kõik need magamata hambaööd ja halvatunud võiduseisud. Kerge peapööritus. Leitsak. Seedripuud ja söök. Näe, vaata, milline maastik! Nälg. Kui ilus! Masendav.

“Nii, nüüd tuleb ohtlik rajalõik. Nagu näete, on rada väga kitsas ja libe. Kui libastute, siis millestki kinni haarata ei ole. Ja kukkumine tuleb pikk. Aga paanikaks pole põhjust: kui ettevaatlikult hanereas käia ja mõistlikke vahesid hoida, ei juhtu midagi.”

Grupijuht vaatab meile otsa ja naeratab julgustavalt, peaaegu emalikult. Ja mulle meenub tänane hommikupoolik, kui kõik toidulaua ümber kogunesid. Laud oli rikkalikult kaetud ja kostis rahulolevat mõminat. Asusin parajasti istet võtma, kui grupijuht justkui trumpässana oma kotist need neetud murulauguvõileivad välja koukis, endal peas samasugune heldinud ilme nagu praegugi: “Ise kasvatasin. Selle kevade omad.” No aitäh tõesti.

Võtame haneritta. Jaotame kotid võrdselt kõigi peale laiali. Mina saan söögikoti. Nuhutan ninaga. Tundub, et on midagi head. Kõht tõmbub sees kokku. Grupijuhi pilk palub veel pool tundi vastu pidada. Noogutan. Asume uuesti teele.

Mäed me ees kobrutavad mahlakalt, tunglevad, rüselevad, nii et higi voolab ojadena mööda kiviseid kaljusänge. Looduslikud pilvelõhkujad, tikksirgete õhku ahmivate mälestuskivide paraad, mis kummardub aupaklikult sügaviku kohale, mis otse me kõrval laiutab. Pilguga põhja ei hooma. Kaugemal, teisel pool kuristikku jälle laugem maa. Murune laugus. Valged hambad. Kivide vahel kasvav rohelus. Võdistan õlgu.

Muru, muru, muru, mu arm. Heidan koti seljast ja laotan murule ilusa valge lina. Ma ei tea, tõesti ei tea, mis mul korraga pähe lõi. Käed-jalad siiani võdisevad. Oh, miks pagana pärast ma seda veel tegema pidin? Võtan kahe käega peast kinni. Kõndisime, oli hirmus nälg, nii vähe oli veel pingutada ja siis ma ei pidanud enam vastu. Ei, enne veel see mees mu ees ütles midagi. Rääkis rohelusest ja kividest. Ja siis minus kihvatas. Ühtäkki nägin kombinatsiooni, mis varem oli kahe silma vahele jäänud. Lükkasin teda, ta kukkus, hakkas alla libisema ning tõmbas ennast päästa üritades järgmise ka kaasa. Too tõmbas omakorda järgmise. Nii nad üksteise järel läksidki. Ainult grupijuht jäi viivuks käsi ja keha viibutades tasakaaluasendit otsima. Astusin ta juurde, kõhklesin hetkeks, kuni mul­le meenus tema äsjane emalik naeratus.

Võtan koti ja asun seda lahti pakkima. Eine murul, seedripuude all, üksi. Mõtlen Jolantale, tema hammastele ja sellele, kas iial suudaksin sel­le kõik unustada. Päike särab, aga mina olen varjus. Silun valget lina. Kõik peab olema täiuslik: avang, keskmäng, lõppmäng. Kogu partii.

Neli keha mööda mäekülge alla veeremas. Liiga suur kallak. Abitud näod, mannetu hääl. Muigavalt õudne. Raputan pead. Tõmban kotisuu lahti. Valgesse paberisse pakitud toit. Seda polekski kõigile jätkunud. Vahin tükk aega juhmilt enda ette, kui pakendi sisu lõpuks nähtavale tuleb. Murulauguvõileivad.

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk

Külgpaneeli navigatsioon