Malemäng Wojciechiga

P.I. Filimonov

e2-e4

Wojciechiga malet mängides juhtub ikka midagi ebatavalist. Kord materialiseerub üks Wojciechi mitmetest naistest ja hakkab meile jutustama, kui hea on olla kauges ja kaunis Argentinas või Ukrainas. Wojciechiga malet mängides on Argentina ja Ukraina erinevustele raske pihta saada. Tegelikult on raske isegi kuulda võtta. Mäng haarab täielikult endasse.

Või siis ronib mõnest malendist välja roheline madu – ja siis me Wojciechiga joome. Kunagi ei tea ette, kumb rohkem täis jääb. Mõnikord mina, ja siis pole mõtet mult midagi küsida, sest nagunii ei mäleta ma midagi. Siis toimuvad mingid ähmased ümberpaigutused ruumis, liikumine kuhugi (malest eemale); jah, mingid liikumised, nagu ma juba rääkisin. Vahel Wojciech tassib mind, siis ei tassi, siis jälle tassib – ning hommikul ärkan ma tingimata Wojciechi juures külalistetoas lillalillelisel diivanil; mis oli õigupoolest just minu poolt sisse vajutatud. Peavaluga, jah. A kuidas te ära arvasite? Ning jooksen koju, jah, jooksen maruliselt, enne kui Wojciech ärkab.

Vahel juhtub ka, et Wojciech jääb kiiremini ja põhjalikumalt täis kui mina. Siis muutub ta kuidagi ebatavaliselt lõbusaks: hakkab jutustama rõvedaid anekdoote ja viskama ühemõtteliselt kahemõttelisi nalju (kainest peast oleksid need tema puhul välistatud), kutsub mingitele seiklustele, tõotab mulle igavest sõprust ja avaldab kas või armastust. Reeglina käitun ma säärastes olukordades äärmiselt keskendunult. Tingimata viin Wojciechi koju ja annan üle sellele, kes juhtub tol hetkel tema elamist kaunistama. Asi on selles, et me ei mängi malet mitte päris seal, kus Wojciech ise elab. See tähendab, tal on õigupoolest mitu pesapaika. Üks nendest on see, kus me malet mängime ja kus ma sissevajutatud diivanil külalistetoas tihtipeale ööbin. Sellest ma juba rääkisin. Teine koht on see, kus elab Wojciech oma tolle hetke südamedaamiga. Naised vahelduvad tal nii tihti, et ma olen loobunud nende fikseerimisest – on, mis on. Pole minu asi. Minu asi on Wojciechiga malet mängida.

Ausalt öeldes ei mäleta ma ühtki korda, mil me oleksime partii lõpetanud. Siiski on meie kohtumise eesmärk alati olnud male. A ikka ei saa jamadest lahti – alati tuleb miski vahele. Ükskord tuli koer. Jah, Wojciechil oli koer. Too tuli vist vaatama, kuidas me mängime. Ja hammustas mul kõrva. Kust mina tean, miks?! Hammustaski. Võibolla seepärast, et Wojciech oli tookord kaotusseisus ja pahane, ei mäleta eriti. Ja Wojciech pidi siis mu traumapunkti viima. Jah. Traumapunktis õmmeldi mu kõrv korda. Wojciech jõi meditsiinilist piiritust, mida tollane sõbranna-medõde talle lahkelt jagas, vaatas verd, mis mu kõrvast alul jooksis ja siis enam ei jooksnud – ja vabandas oma koera pärast.

Aeg-ajalt tulid meie juurde igasugused neiukesed. Noh, enamasti tulid nad muidugi Wojciechi juurde. Siis püüdis ta mu kähku ära saata. Aga mina ei tahtnud minna, sest me polnud ju veel lõpuni mänginud. Ning ta rääkis, et järgmine kord, järgmine kord kohe kindla peale mängime lõpuni. Aga mis sellest – paremal juhul läksin ma külalistetuppa sissevajutatud diivanile ja ööbisin seal, oma kõrva kosutades. Halvemal koperdasin koju ning kõige halvemal sõitsin koju taksoga, sest oli juba hilja ja miski enam ei käinud.

Mõnikord oli ka sellel reeglil erandeid: selgus, et osa neiukesi, kes tulid nagu Wojciechi juurde, tulid lõpuks hoopis minu juurde. Tähendab, esialgu, tõsi, keegi seda ei teadnud, kuid pärast kukkus nii välja.

e7-e5

Arusaadavail põhjusil tahaksin neist juhtumeist ligemalt rääkida. Nii, et Wojciech ei solvuks, sest kellega ma muidu pärast malet mängiksin. Wojciech on äkiline. Siukene kuum noor mees, kuigi esimese hooga ei ütleks. Noh, räägin kas või ühest sellisest. Hakkasime kord Wojciechiga malet mängima. Istume ja mängime. Aga me ei oska vaikselt malet mängida. Ei tea, kellegi teisega võibolla oskaks, Wojciechiga küll mitte. Teistega ma ei mängi kah. Ainult Wojciechiga. Võibolla tema mängib kellegagi veel. Loomulikult ei meeldiks see mulle, kuid – ei mina tea. Kas ma ta hoidja olen?

Ühesõnaga, vaikimine ei tule meil välja. Me räägime kogu aeg. Küllap juhib ta mu tähelepanu niiviisi kõrvale. Ma olen seda juba mitu korda mõelnud. Kuni me pole ühtki partiid lõpuni mänginud, on loomulikult raske ütelda, kumb meist paremini mängib. Kuskil sisimas aga, sisimas me kardame teineteist. Mulle näiteks tundub, et Wojciech on väga kõva maletaja. Et see on üksnes teesklus, et ta on lihtsalt lahe joodik ja naistemees. Kord püüdsin isegi ta perekonnanime teada saada, et maleteatmikes kaevata – küllap leian ta kui mitte suurmeistrite, siis vähemalt rahvusvaheliste meistrite nimekirjast. Ei ütle. Jah, isegi purjus peast mitte. Ikka oskab vastusest kuidagi kõrvale põigelda.

Ja nagu mina aru saan, kardab Wojciech mind kah. Kuigi mul ei ole mingeid järke ega midagi. Kui on mahti kontsentreeruda, siis korralik amatöör, muud midagi. Kuid kust tema seda teadma peab. Nii ta räägibki kogu aeg, juhib mu tähelepanu kõrvale. Mina igatahes näen seda asja just nii.

Ei, jutu ajamise vastu pole mul midagi. Ei, Wojciechiga on täitsa huvitav rääkida. Tihtipeale räägib ta naistest. Ta teab neid päris põhjani. Ei tea, millest ta paremini aru saab, kas naistest või malest. Raske öelda. Male poolt kõneleb üksnes minu mulje. Naiste kasuks võib leida aga iga­vese hunniku tunnistusi. Minult ja kellelt tahes veel.

Ühesõnaga, ta hakkab mulle jutustama. Jutustama sellest, et paar päeva tagasi tutvus ta sellise iluduse, sellise iludusega – et lausa ohoh! – ja suudleb oma sõrmi. Barbara on nimi. Ja jutustab Temast väga palju: kuidas kõnnib, riietub, istub, vaatab. Seni pole ta jutustanud, kuidas Ta riidest lahti võtab, ja kuidas lamab; ta ei ole veel selles konditsioonis. Kuid tundes Wojciechit – olen kindel, et varsti tuleb ka see lugu. Veel kunagi pole teistmoodi olnud. Ta räägib  mulle, et see Barbara tunneb mind kuskilt. Ja küsib, et kuskohast. Mina küsin vastu, et kust ta seda võtab. Noh, et Tema mind tunneb. Ta ütleb, et seda näitavad lihtsad, aru­saadavad ja loogilised seosed. Et kuidas muidu, räägib, ikka sääraseid asju teada saadakse. Wojciech jutustanud, et tal on üks harrastus. Kõiki Wojciechi neidusid huvitab ta elu. Mina lähen ikka päris harva enda omadele korda. Seetõttu ööbingi ma kõige sagedamini Wojciechi juures külalistetoas sissevajutatud diivanil. Lillalillelisel, jah.

Ja Wojciech jutustas Barbarale, et tema hobi on malemäng. Et me män­gime sageli. Ta ei hakanud rääkima, et me ei mängi kunagi ühtki par­tiid lõpuni, sest ei saa ju naistele kõike ära rääkida. Muidu kaotavad nad huvi ja puha. Naine päris partneri kohta … tähendab, et kellega ta malet mängib. Ja ütles siis – just nimelt siis ütleski – et tundvat mind päris hästi. Mina küsin Wojciechi käest, et kuidas nii – varem lihtsalt tundis, ja nüüd selgub, et mitte lihtsalt muuseas, vaid veel päris hästi.

Ja Wojciech kinnitab, et jah. Naine ütles just nii.

Ja mina hakkan siis avangule mõtlema, aga tegelikult üldse mitte avangule. Tegelikult meenutan, kas olen üldse kunagi mõnd Barbarat tundnud. Ja kuidagi see meelde tulebki. Täpsemalt – ega ma ei meenuta, aga ei takista end ka mäletamast. Midagi säärast olen ma juba algusest peale kahtlustanud. Juba siis, kui seda nime esimest korda kuulsin. Sest haruldane nimi ju. Mitte nagu minu või siis Wojciechi oma.

Noh ja siis ütleb Wojciech, et Barbara tuleb kohe ja nad hakkavad kep­pima; nii et vaevalt me ka seekord partiid lõpuni mängime. Ütleb, et sellest pole midagi hullu, ega me veel sellepärast pea sellega harjuma. Ma ütlen, et jah.

Of1-c4

Ütlen küll jah, sest pole mõtet vastu vaielda, minu meelest aga võiks par­tiid siiski edasi mängida. Mõtlen, et jõuaks lõpuni mängida. Siis poleks mul enam sooja ega külma, kui lõpuni jõuaksime – võin ka varem ära minna. Isegi seda ei jääks vaatama, kes ja miks tema juurde tuleb. Olen kogu aeg niimoodi mõtelnud. Liiatigi – kui mäng kogu aeg venib ja venib, ei jõua me partiiga mitte kunagi lõpuni. Pean silmas, et kui naised jätkavad ta juurde voorimist. Kuigi see jääb poole peale ka tuhandel muul põhjusel. Wojciech ei viitsi üht ja sama asja kaua teha. Kord sööstis ta mulle sinist tulpi näitama, mille oli botaanikaaiast äsja murdnud, kord pani mingisuguse laulu mängima. Seda kõike siis, kui naised ei tul­nud. Karjus, et ma tingimata pean seda laulu kuulama, sest ainult mina suutvat seda hinnata, mitte keegi teine. Ning partii juurde tuleme tagasi kohe, jalamaid, kui laul lõpeb. Ma pidin noogutama, mõtlikult noogutama, tegema targa ja ka hingestatud näo. Sest neil kordadel, kui naised Wociechi juurde ei ilmunud, kippus ta tihtipeale minult hingestatust nõudma. Rääkis, et ainult nende haruldaste hetkede nimel ta minuga malet üleüldse mängibki. Mitte millegi muu pärast, ainult selle pärast. Kuid noogutamisest ei piisanud: ta nõudis ka argumentatsiooni, ma hakkasingi midagi patrama; aga kuna selles polnud piisavalt hingestatust, siis ta ägestus, ning lõppkokkuvõttes me partiid lõpuni ei mänginud – nagu ikka.

Kordan, et nii läks siis, kui ta juurde naisi ei tulnud. Kuid enamasti neid ikka tuli. Ei, ta ei ajanud mind minema, seda mitte. Kui minus ei ole piisavalt hingestatust, siis taktitunnet oleks justkui terve persetäis, vabandust, muidugi. Jõime kolmekesi koos viisakalt kokteili, mida Wojciech väga armastas. Siis vabandas ta, et ei saa täna lõpuni mängida, ja pakkus mulle võimalust jääda ööseks tema juurde külalistetuppa, sis­sevajutatud diivanile. Sest pole ju vahet, kus välja magada: kas kodus või sellel diivanil. Tavaliselt ahvatles ta mind mingisuguste eksootiliste jookidega, mida ma polnud veel proovinud ja mida Wojciech aeg-ajalt mul­le tundmatutest allikatest sai. Sageli pani ta need mängu minu tavapärase raha vastu – aga kuna partiid jäidki lõpuni mängimata, siis lihtsalt kostitas mind nendega, ainsaks tingimuseks, et jään ööbima sissevajutatud lillalillelisel diivanil. Jooke kaasa ei pakkunud ta kunagi.

Jäin sinna diivanile umbes pooltel kordadel. Ei tea, miks ta mu sinna jättis, kuid mina kuulasin öösel, läbi heliisolatsiooni. Kuulasin ja harva kuulsin midagi. Ning tihtipeale, liialdanud “eksootikaga”, tõestasin Wojciechi ennustuse õigsust ja magasin diivanil suurepäraselt välja. Selle sissevajutatus pärines ju minu kehast, just minu naha poorid olid diivani riidekarva rasvaseks teinud ja ähmastanud lillade lillede kuju. See diivan oli minu jaoks sobitatud.

Mõtlesin vaid partii lõpuni mängimise peale, kui Tema sisse tuli. Tuli ja vaatas minu poole. Mina Tema poole ei vaadanud, sest põrnitsesin malelauda. Sest mängu ajal saan ma vaid põgusalt malelauale vaadata; ma ei kannata, kui mu tähelepanu kõrvale juhitakse. Ma vajan absoluutset keskendumist. Wojciech tutvustas meid. Ikka veel ei pööranud ma malelaualt silmi. Tema ütles, et Tal on väga meeldiv, ma pugisesin midagi.

Of8-c5

Nagu ikka, ütles Wojciech, et peab minuga nelja silma all rääkima; ja pa­lus oodata (kui raske pole). Tal ei olnud raske. No kui Ta juba ise tuli, ega see ootamine nüüd kah nii hirmus raske ole. Jah.

Läksime Wojciechiga külalistetuppa, sinnasamasse, kus on sissevajutatud diivan. Nagu ikka. Nagu ikka, hakkas ta vabandama, et jälle ei õnnestunud meil partiid lõpuni mängida, ja lubas järgmisel korral tingimata kõik muu ära jätta ja siis lõpuks istume me rahulikult maha, ja pole probleemi. Nagu ikka, ütlesin mina, et see jutt on jama ja et kuigi ma ei saa sellisest tähtsusejärjekorrast aru – et midagi on malemängust tähtsamat –, katsun teda mõista ja pretensioone mitte esitada. Siis ütles Wojciech, et joome nüüd kokteili ära, alles pärast seda võiksin meelde tuletada ees ootavaid asjatoimetusi ja siis lahkuda. Noh, nagu ikka. Ma ütlesin, jah, sündigu sinu tahtmine.

Läks aga teisiti. Kui ütlesin, et mul on aeg minna, sest hulk kõiksugu asju on teha kogunenud (ja olengi juba liiga kauaks istuma jäänud jne), vaatas Ta mulle otsa ja küsis, et kas neid asju ei saa edasi lükata. Wojciech pilgutas mul­le silma, Tema õla tagant, justkui märguandeks. Kuid ma ei märganud – sest vaatasin malelauale. Jätsin seisu meelde. Mõtlesin selle seisu jaoks välja plaani, mis viib otseteed võidule – kui see seis kunagi hiljem kordub… Seetõttu ütlesin, et jah, võib ka edasi lükata. Tema ütles, et tore küll: nii kaua pole teineteist näinud ja mina kohe torman kuhugi. Wojciech imestas, et me üldse tuttavad oleme. Väga ammused veel, lisas Tema. Kui täpsemaks minna, siis – kuni ma ei olnud Teda maha jätnud.

Ikka veel põrnitsesin ma malelauda, kuid ütlesin Wojciechile, et Ta valetab. Sest isegi hoolimata keskendumisest seisu meeldejätmisele ei suutnud ma valet kannatada. Vähemalt mitte Wojciechi ees. Ma ütlesin, et Ta valetab, et hoopis Tema jättis minu maha.

Ning me hakkasime suhteid klaarima. Wojciech silitas Tema taljet, aga Ta ei pannud seda tähelegi, sest karjus parajasti minu peale, et meenutaksin seda ja teist. Ka mina ei märganud, sest vaatasin malelauale. Wojciech silitas Tema taljet, aga meie klaarisime suhteid. Meenutasin siiski seda ja teist ning ütlesin Talle, et Ta valetab. Et on kogu aeg valetanud. Ja nüüd valetab taas.

Aga imelikum on hoopis üks teine asi. Järsku jättis Ta karjumise järele. Ei hakanud mind malenditega loopima. Varem oleks Ta tingimata niimoodi teinud. Alati hävitas Ta selle, mis oli minu jaoks tähtis. Teadis küll – aga tegi. Seekord ei üritanudki. Ainult lükkas Wojciechi käe oma taljelt ja küsis mult, miks ma Tema poole ei vaata. Seletasin, et jätan seisu meelde. Tema ütles, et seisu meeldejätmine võtab viis, kõige rohkem kümme minutit; igal juhul mitte pool tundi või veelgi rohkem. Ütlesin, et kuidas keegi. Igaühel on erinev mälu ülesehitus. Tema ütles, et just nimelt. Et ma ei mäleta just seda, mida – Tema arvates – peaks mäletama.

Wojciech ütles, et seda juttu jätkub nüüd tükiks ajaks. Aga joogid saavad tal kohemaid otsa. Nii et keegi peaks minema lisa tooma. Lubasin minna. Wojciech noogutas heakskiitvalt. Barbara ütles, et mind ei saa lasta üksi minna, sest teen vehkat. Ütlesin, et seda küll karta ei maksa, sest vehkat teeb see, kes kardab midagi, aga mul pole antud olukorras midagi karta. Ta küsis, et kas olen selles kindel.

Wojciech ütles, et siis ta läheb minuga koos. Barbara ütles, et tunneks end ebamugavalt, kui jääb võõrasse korterisse üksi. Ja et parem hoopis Tema läheb minuga koos. Et me käime kähku, väga kähku. Wojciech ei öelnud midagi, vaid vaatas malelauale. Ka tema otsustas seisu meelde jätta, mõtlesin.

Läksime siis Temaga. Astusime tänavale. Ja kõndisime vaikselt. Kuni viinapoeni. Aga enne ütlesin, et pean apteeki minema. Ta ootas mind.

Ld1-e3

Kõndisime niisiis viinapoeni. Ikka vaikselt, ilma rääkimata. Ütlesin ainult, et oleksin ka üksi kenasti hakkama saanud, et saatjat poleks olnud vaja. Eriti naisterahvast. Tema vastas, et ma oleks läinud ega oleks tagasi tulnud, sest olen alati niimoodi käitunud. Küsisin, millal ma niimoodi käitusin. Ta ütles, et kogu aeg, ja mossitas. Mäletan väga hästi, kuidas ta mossitas. Otsustasin, et ega ma sega: kui tahab, las mossitab, mina hakkan pigem malest mõtlema. See on suurepärane mäng, ning pealegi oli mul sulaselge võiduseis. Vist esimest korda oli mul tõsiselt kahju, et par­tii jäi lõpetamata.

Olen veendunud, et kui kõvasti trenni teha, võib mõndagi saavutada. Ka Wojciechit võib võita. Aga ma ei arva, et ta on nii tugev maletaja, et tema võitmiseks pole muud võimalust. Ei. Ta on lihtsalt Wojciech.

Tagasi jõudsime varem, kui arvasin. Sest kõndisime vaikselt, peaaegu sõnatult. Küsisin vaid korra veel, miks ta mind saatma tuli, sest ma ei vaja konvoid ega kontrolli, ning oleksin kenasti kõik ise kohale toimetanud. Ta ütles, et ma ei saa nagunii aru. Kah mul asi! Hakkasin partiist mõtlema.

Tema valikul olime ostnud mingit eksootilist jooki. Ma ei suutnud ise­gi nime meelde jätta. Midagi, mida ma pole varem joonud. Tema ütles, et Wojciech kostitab mind ju kogu aeg eksootiliste jookidega, kui ma ta juurde ööbima jään. Et ebameeldivusi siluda, arvas Tema. Ironiseeris. Seega on loogiline, et nüüd kingin selle eksootilise joogi mina talle. Mi­da ta vaevalt kunagi joob. Ütlesin, et siin pole kübetki loogikat, vaid mingi lapsik kättemaksuhimu. Seda enam et täna ma ta juurde ööseks vist ei jää. Tema ütles, et muidugi ei jää. Juba ainuüksi see on minust ru­mal, et sel teemal sõna võtan. Ma küsisin, et millest see jutt. Ja Tema ütles jälle, et ma ei saa aru.

Wojciech ütles, et ta juba arvas, et me kumbki ei tule tagasi. Et on meie tulekust meeldivalt üllatunud. Säärasena pole ma teda kunagi näinud. Kurjana ehk. Võibolla mitte kurjana, vaid kuidagi tusatsevana. Masendatuna. Kas selle tõttu, et me tulime või? Ma ütlesin, me võime ka ära minna, kui ta meid enam ei oodanud. Sest me ei taha talle tüli teha. Ta vastas, et ärgu ma teiste nimel rääkigu. Tema ütles, et antud olukorras on Ta minuga päri. Wojciech tegi ettepaneku hakata jooma. Ma näitasin talle, mis ma olin toonud. Ta imestas ja ütles, et pole kunagi sellist asja joonud. On palju kuulnud, kuid proovinud pole. Cachaca? Ei mäleta. Võimalik.

Ta tõi klaasid ja me hakkasime jooma. Ka nüüd vaatasin ma rohkem malelauale ja analüüsisin seisu. Wojciech küsis, et kas ma bussile ikka jõuan. Vaatasin kella. Ka Tema vaatas malelauda ja küsis, kas ma olen va­hepeal kolinud. Ma ütlesin, et ei ole. Et elukoht on endine. Siis ütles Ta, et siis on küll kummaline, miks Wojciech bussist räägib – niipalju kui Tema mäletab, on minu majani seitse minutit jala minna.

Jah, seepärast me Wojciechiga tutvusimegi. Noh, mitte üksnes selle elukohtade läheduse pärast, aga kaasa aitas see küll. Meil on siin siuke park, kus pinkidel mängitakse malet. Kaarte muidugi ka. Ja kabet. Aga enamasti siiski malet.

Rb8-c6

Jõime, siis jõime veel. Siis jälle jõime. Lõpuks ütles Wojciech, et peab minuga nelja silma all rääkima. Läksime külalistetuppa ja ta küsis, et noh mis. Ma küsisin, et mis mõttes noh mis. Ta ütles, et kas sa ikka kavatsed koju minna? Ma ütlesin, et ei, sest on hilja; tähendab, kunagi oli mul sihuke mõte küll, aga see aeg on nüüd möödas, ja nüüd on juba ükskõik, kas ma lähen kohe või kahe tunni pärast. Ta ütles, et kuulaku ma teda tähelepanelikult. Ma kuulasin. Ta ütles, et ma veel kahetsen, kui ma nüüd otsekohe ei lähe. Küsisin, et kas ta kavatseb siis minuga kakelda. Ta ütles, et kaklus jäägu proletaarlastele – tema lihtsalt ei mängi minuga enam malet. Kuigi ta tahaks seda väga. See tähendab, ta tahaks väga minuga male mängimist jätkata. See oli tema jaoks tähtsaks muutunud. Ta ütles, et ei kujuta endale ette, kuidas ta suudaks edasi elada ilma minuga malet mängimata. Aga küll kuidagi hakkama saab. Sest maailmas on ma­lemängust tähtsamaid asju. Ta kordas seda juba teist korda. Ning see ongi üks nendest asjadest.

Ma ütlesin, et olgu. Olgu, istun veel kakskümmend minutit, ja lähen siis. Nii paugupealt ei saa, ütlesin. Ta ütles, et nõus. Ja et siis järgmine kord mängime me kindlasti, kindlasti lõpuni. Siis surusime teineteisel kätt. Sest malepartnerite vahelised suhted peavad alati vaoshoituks jääma. Vaatamata kõigele. Hakkasime elutuppa tagasi tulema, sinna, kus Ta istus. Ja ukse peal haaras Wojciech mul kampsunist ja küsis. Ta küsis, mis on Temas nii erilist. Küsis kuidagi isemoodi, mitte nagu tavaliselt. Isegi hääl oli kuidagi võõras, mitte nagu enda oma. Tämber. Intonatsioonid. Kui tegu poleks olnud Wojciechiga, võinuks tema küsimist nimetada lipitsevaks. Ta ütles, et on küll maganud Temaga, aga ei ole märganud midagi erilist. Ja palus mind öelda, mis on Temas sellist, millele ta tähelepanu pole pööranud.

(Ma rääkisin talle tõtt. Mul pole midagi Wojciechi eest varjata. Sest malemäng Wojciechiga on üks väheseid väärtusi, mis on mulle jäänud. See on arvestatav osa minu elust, Wojciech ja kõik need lõpetamata partiid. Ning lootus need kunagi lõpetada. Ning värvi valimine, kui Wojciech peidab selja taha ühe valge ja ühe musta etturi ning küsib, kum­mast käest. Sel hetkel jooksevad mul alati judinad mööda selgroogu.)

Ma ütlesin talle, et mitte midagi. 

Tulime tagasi tuppa ja istusime veidi veel. Kakskümmend minutit möö­dus ja ma hakkasin end minekule sättima. Vaatasin veel viimast korda seisu, et see meelde jätta. Malelaud seisis samas, kuhu me selle jätsime – väiksel kohvilaual, mille Wojciech oli hankinud meie tutvuse teisel või kolmandal nädalal. Seni olime kohtunud pargis, kus vaatasime, kuidas pensionärid ja tööinimesed mängivad. Ise me mängida ei söandanud, sobivat laudagi polnud. Ja siis hankis Wojciech kuskilt selle kohvilaua ja ütles, et nüüd oleme ka meie valged inimesed ja võime pealtvaatajate hulgast täiesti rahulikult liigituda võistlustest osavõtjate hulka. Mäletan, et naersime siis veel. Sõnaseadmine on alati olnud Wojciechi tugev külg. Kuid juba esimesel korral pidin ma külalistetoas ööbima sissevajutatud diivanil. Alul ei olnud see veel sisse vajutatud. Võib ka olla, et Wojciech ostis selle alles pärast meie tutvumist, ma ei tea.

Ma ütlesin, et nüüd pean ma tõesti minema. Ja hakkasin head aega ütlema. Siis ütles Ta, et läheb koos minuga. Wojciech ütles, et ei saanud aru. Barbara ütles, et ka tema on juba liiga kauaks külla istuma jäänud. Ja pealegi – kui me poes käisime – jäi meil jutt pooleli.

Lf3…

Siis hakkas Wojciech tõmblema, püüdis jälle mind külalistetuppa nügida. Mina ei andnud aga järele, sest, no tõesti, kaua sa ikka siuke lükata-tõugata oled. Ütlen talle, et närvitsemiseks pole põhjust. Et mõnikord võidab juhuslik amatöör isegi suurmeistrit. Harva küll, kuid juhtub. Saatuse keerdkäigud on imelikud. Tähtede seis vist, ma ei tea. Kes millesse usub. Seega ütlen talle, et kaotused tuleb vastu võtta väärikalt. See eristabki tõelist suurmeistrit amatöörist pargipingil. Nagu näiteks minagi – kaotus ei vii mind endast välja. Ei. Lähen tagasihoidlikult külalistetuppa ja magan sissevajutatud diivanil.

Sa võtad asju nii rahulikult seetõttu, ütleb Wojciech, et ikka kingin ma sulle mingit huvitavat jooki, mida sa pole varem joonud. Ja sinu uurijarefleks võidab solvumised.

Ta ütles, et paneksin tähele tema taktitunnet. Seda, et ta ei kutsunud seda alkohooliku instinktiks.

Ma ütlesin: selles siis uba ongi… Isegi siin, ütlesin, õpin ma sinult head. Hoolitsesin ju sinu eest ja tõin sulle pudeli. Sa pole ju sellist kunagi varem joonud? On ju? Ta möönis, et see on tõsi. Ma palusin vabandust, et hakkasime juba pihta, kuid kokteili jõime ära kõik kolmekesi, ja üheks kokteili koostisosaks oli just see eksootiline jook. Kuid selle, mis üle jääb, selle jätan ausalt Wojciechile. Ja pakun isegi talle võimalust täna külalistetoas minu poolt sissevajutatud diivanil magada. Lillalillelisel. Wojciech noogutas kuidagi lootusetult. Ning homme tulen ma jälle ja me tingimata mängime partii lõpuni. Me jätsime hüvasti ja lahkusime.

Mul oli lihtsalt vaja, et see pudel jääks Wojciechile juba alustatuna. Et see poleks ääreni täis.

Ma ei tea, kas Wojciech läks tõesti külalistetuppa lillalillelisele diivanile magama. Ei tea. Järgmisel päeval teda seal polnud. See ei tõesta küll mi­dagi, sest teda polnud ka kuskil mujal.

Koduteel ei rääkinud me Barbaraga peaaegu üldse. Ta küsis vaid, mida ma apteegist ostsin. Ikka ei vaadanud ma Talle otsa, vaid põrnitsesin all mustendavat asfalti. Millel peegeldusid laternatäpid ülalt. Nagu taevatähed. Vastasin ausalt. Et rotimürki. Siukest vedelat. Värvitut ja lõhnatut. Tema küsis, et kas mul on kodus rotid. Ütlesin, et ealeski pole olnud. Tema küsis, milleks siis mürk. Ütlesin, et ju oli siis vaja. Tema vaatas mind pimeduses ja ütles, et olen selle Wojciechi juurde unustanud. Kü­sisin, et “kelle” – selle. Ta ütles, et mitte “kelle”, vaid “mille”. Mürgi unustasingi. Ütlesin ausalt.

Juba jõudsime tema majani. See on minu omast varem, kui seda teed minna. Peatusin, et ta ukseni saata. Vaadata, kuidas Ta trepikotta siseneb. Küsis, kas telefoni mäletan. Noogutasin pead. Küsis, kas ma Talle helistan. Kehitasin õlgu. Küsis, kas ma homme lähen Wojciechi juurde, partiid lõpuni mängima. Ütlesin, et vaevalt. Et see on mõttetu. Nagunii ei ole võimalik partiid lõpuni mängida. Küsis, kust ma tean. Ütlesin, et lihtsalt tean.

Ma polegi seda unustanud. Mürki, ma mõtlen.

Sest Wojciechil ei olnud õigus. Miski pole maailmas malemängust tähtsam. Mitte miski.

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk

Külgpaneeli navigatsioon