Joosep ja sumo

Juuli, 2008

Mart Velsker

Mart Velsker
Joosep ja sumo
(:) Kivisildnik, “Sumo”; (:) Rainer Maria Rilke, (:) Kivisildnik, “(:) Joosepi kahtlused”

Sattusin järjestikku arvustama Doris Kareva (edaspidi DK) luulekogu “Lõige”1 ning (:)kivisildniku (edaspidi (:)) raamatuid “Sumo” (edaspidi “Sumo”) ja “(:)Joosepi kahtlused” (edaspidi “Joosep”). DK ja (:) on eesti luule kaks mär­gilisemat autorit rahvuslikul siseturul, neil on kontekstu­aalne koorem suurem kui teistel. Rahvusvahelises mõõtkavas DK ja (:) küll Kaplinski vastu ei saa, aga mingid maailmameistrivõistlused polegi selle arvustuse teema. Minu meelest on oluline, et eestikeelset kirjandust lugeva inimese silmis saab sõnapaari “eesti luule” vahetada kas DK või (:) vastu – lisatingimuseks see, et neid ei saa vahetada korraga, tuleb valida üks ja välistada teine. DK kehastab üldjuhul kõike ilusat ja head (või tõsist vms) eesti luules, (:) kõike jäledat ja skandaalset (või lõbusat vms), see on uus ja uhke kaunitari ja koletise muinasjutt, mis koosneb tuttavatest komponentidest, kuid mille lõppu me veel ei tea. Kui meedia tahab kirjutada kirjandusauhindadest või üritustest armsal moel, siis pannakse loole juurde DK pilt, kui tahetakse meediakära ja dramaatilisi solvumisi, siis (:) pilt. Vähe sellest, nad on ka peaaegu ainukesed eesti luuletajad, kelle vastu tunneb huvi seltskonnaajakirjandus, kord ihaledes, kord hirmu tundes. DK ja (:) on eesti luule esindusmärkideks saanud luuletuste, meediaavalduste ja piltidega, uuemal ajal ka sellega, et nad on kaks olulisemat noore luule kirjastajat, kumbki ilmekalt erineva profiiliga. Eriti vist kirjastajapositsioon on tekitanud ka vastastikuse ärapanemise reipa meeleolu, mis on püsinud üllatavalt viisakates piirides, kuid on olnud viimase aasta-paari jooksul pidev. Selle pahupidise dialoogi naljakamad, kuid mitte ainukesed, viljad on (:) arvustus Andra Teede esikkogule (Vikerkaar, 2007, nr 1/2), DK arvustus Kaupo Meieli “Eesti elulugudele” (Sirp, 09.05.2008) ja (:) blogi sissekanded 07.11.2007 ja 09.05.2008.2 Kirjanik (:) on produktiivsem kui kirjanik DK, kuid see ei pea veel määrama muinasjutu lõppu.

Suur pildi- ja tekstimass, mis ümbritseb kahe luuletaja “päristekste”, häiris mind mõnevõrra enne kirjutamisele asumist, kuid (:) puhul sain ma sellest üle, sest mingis mõttes on ta looming just selline, mida tuleb tõlgendada tausta kaudu, tulebki viidata ja tõlgendada igasuguseid teisi ja kolmandaid allikaid. Küsimus on rohkem selles, kas on jaksu panna vastu tausta survele ja asja enamvähem rahulikult analüüsida. Vaatame, näeme. Kontekstu­aalset survet tajusin ka siis, kui osalesin Eesti Kultuurkapitali kirjanduse aastaauhindade žüriis. Probleem polnud mitte žürii sisekliimas, vaid nn avalikus huvis, mida arvasin tajuvat. See kujuteldav avalikkus esitas minu meelest küsimuse luulepreemia puhul umbes nii: kas võidab ilu või või­dab koledus või petetakse ootusi ja mõ­lemad jäävad ilma. Esimesel juhul peaks tabama žürii liikmeid kriitika “inno­vaatikute” leerist, teisel juhul “õige kirjanduse” austajate seast (tabaski, kuid talutaval määral), kolmas juhtum sõltunuks rohkem konkreetsest kaasusest. Minu enda jaoks oli päevakorral võimalus, et auhinna võiks saada keegi kolmas täiesti kompleksivabal viisil. Aga kompleks oli minust sõltumata õhus, õieti selle kompleksi uus hooaeg alles algas, kaugemasse kevadesse jäid (:) ja Rein Veidemanni vahelise sõja põhilahingud ning DK patroneerimine Prima Vistal. Auhinna sai “Sumo”, ehk oli see lõppkokkuvõttes õige. “Sumo” on minu mee­lest hea raamat (seda, kas DK raamat oli hea, ei oska öelda) ja võibolla võttis premeerimine kollektiivseid pingeid veidi vähemaks.

(:) on mõistetud kontekstuaalsusesse kahel viisil. Ühelt poolt on konteksti palju ning see toimib nii tema luule huk­ka­mõistmis- kui kodustamisvahendina. Teiselt poolt on kontekstuaalsus osa tema poeetilisest programmist. Min­­gi nihe huk­kamõistult majasõbraks võtmise suunas on (:) retseptsioonis toimunud 21. sajandil ning see tuli eriti välja seoses “Sumoga”. Huvitavalt ja ootamatult on nende kodustamisstrateegiate juhtkriitikuks (:) loomingu tõlgendamisel tõusnud kahe põhjaliku arvustusega Lauri Kitsnik.3 Ootuspärasel viisil serveerib kriitikutele võimalusi kätte kõige paremini “Sumo”, sest tegemist on haikukoguga ja see annab võimaluse tõlgendusse sisse tuua jaapani haikukultuuri kogu rikkuse ning mässida (:) selle rikkuse sisse. Peale Kitsniku liikus sama teed pidi Alari Allik,4 mõlemad tegid seda õnnestunult ja mõlema mõte tundus olevat see, et (:) luulele saab leida siiski koha suures traditsioonis, hoolimata sellest et ta esmapilgul nagu rikuks reegleid. Miks ma siiski kasutan nende heade arvustuste juures tugeva lisavärvinguga sõna “kodustamisstrateegia”? Peamiselt sellepärast, et tegemist on sellise kontekstualiseerimisega, mida saadab soov teha koletis koduloomaks – serveerida ohtlik elukas kujul, mis kõlbab näidata ka lastele ja haigetele. Ma arvan, et seda tendentsi ei tuleks halvustada, kuigi seda ei pea ka täies mahus omaks võtma. Retseptsioon paratamatult ka on ootuste ja tegelikkuse kohandamisprotsess, paratamatute kompromisside tegemine selle lõhe ületamiseks, mis võib eraldada tekste “sobivaist” tõlgendusmudeleist. Kompromiss see siiski on – võib ju väga hästi näidata, et jaapani luule ja (:) sobivad kokku, kuid sellega on jäetud küsimata, kas nad ikka samal viisil kokku käivad kirjaniku ja “tavalise” auditooriumi peas. Ja­pa­no­loogilist tarkust tulebki rahvale jagada, aga kas (:) teadis enne kõike seda, mida teadsid Kitsnik ja Allik? Kui palju on Eestis veel neid, kes seda teadsid? Need küsimused jäävad kummitama, oletatavad vastused peaksid meile mõista andma, et selles kultuuriruumis, kus “Su­mo” käibib, on see ikka traditsioone rikkuv ja mässav teos ning kui ta ongi min­­gil moel ohutu, siis seda kirjaniku en­da elu ja tegevuse taustal, mis täis märksa rajumaid vahejuhtumeid.

Minu meelest on “Sumo” huvitavam ja ohutum raamat kui “Joosep”, huvitavus ei tulene aga ohutusest. Tekstuaal­ses plaanis võiks “ohtlik kirjandus” olla selline, mis hägustab tekstisisese subjekti piirjooni ning viskab lugeja keelelistesse keerdkäikudesse, sellise “autori surma” aegse kirjanduse manifestatsiooniks sobib “Joosep” paremini. Muus mõttes on kunstiloomingus eriti ohtlikud asjad prototüüpide kasutamine, vaimsete autoriteetide naeruvääristamine ja religioossetel teemadel kõnelemine. Seekord (:) prototüüpidega kohtusse ei pea minema, aga autoriteetide ja jumalasõnaga käitub ta küll “Joosepis” värvikamalt kui “Sumos”. “Sumo” eeliseks novaatorluse rindel jääb mahlakas leksika ja temaatika, kuid ma oletan siiski, et kümmekond aastat tagasi Eestimaad väisanud poleemika “roppude sõ­nade” üle on nüüdseks oma energia kao­tanud – Veidemanni ja (:) konflikt on ümber struktureeritud, ropendamise asemel käib nüüd mäng elu ja surma peale.

Progressiivse lugemismalli kohaselt peaks “Joosepit” seadma automaatselt kõrgemaks liigkodusest “Sumost”. Ma siiski ei tee nii, sest vahetu kogemus ütleb muud ja seda peaks andma ka seletada. Võiks ju kinni püüda viinasõbralikke ja luulekaugeid noorukeid Tali vallast ning teha nende peal katseid. Võiks neile kätte anda kaks vihku, sundida need läbi lugema, pärast jätku üks endale ja visaku teine ära. Ma arvan, et üheksal juhul kümnest viskab nooruk minema “Joosepi” ning teeb seda teksti puutuvatel põhjustel. Oletan veel, et see kümneski juhtum saab olema teistsugune “Joosepi” erutava kujunduse tõttu. Kui inimene peaks raamatu ostma, siis mõtleks ka kümnes ümber ja võtaks “Sumo”, sest täpselt sama lehekülgede arvu saab kätte tunduvalt odavamalt. Ma ei tea, kas need oletused paika peavad, kuid mul­le paistavad olevat ilmsed need põhjused, miks niimoodi võiks ennustada. Asi on selles, et “Sumo” hakkab toimima ka japanoloogiata, kuid on kahtlane, kas “Joosep” kontekstita hakkama saab.

“Sumo” mõjujõud on suurel määral seesama, mis andekal “killukiskumisesteetikal”. Siin on võrreldes vastava folklooriga kraadi võrra rohkem keele mitmetähenduslikkusel toimivat subtiilsust, kultuurset teadlikkust. Kirjanduslikest taustadest, mis võiksid haikuloolist vaa­tenurka siin asendada, sobib mõelda nii hilisele Sass Suumani laadis minimalistlikule kallakule või siis ka (:) enda loomingule, kus on juba pikki aastaid näha nii seda “killuluulet” kui ka huvi selliste luuletehnoloogiate vastu, mis soodustavad kirjanduse muutumist ma­sinaks. Värsisüsteemidest on eesti keeles kõige masinlikuma iseloomuga silbiline süsteem, mida (:) on ka varem kasutanud. Masina nimetut isetoimimist tasakaalustab “Sumos” väga hästi suu­manlik ande ja töö ühtsus. Nagu Suuman hilisemas eas, nii kirjutab (:) “Sumos” väikeseformaadilist luulet, kogub siis kokku suhteliselt pika ajavahemiku jooksul kirjutatud asjad, rapib nad läbi ning viskab ülearuse välja. Vähemalt nii olen ma juhtumist aru saanud. Vahest võinuks veel mõne visata, aga üldiselt on olnud kirjanik õigel teel. Vahelduvad (:) kirjeldused, kuidas ta loomingulises köögis askeldab, aga sõltumata sellest, kas ta räägib tõtt või puhub hambasse, peaks olema nii, et “Joosep” on kirjutatud kiiremini ning võimalusi tekste valida on olnud vähem. Mingis äärmiselt avaras mõttes on ikkagi tegemist Rilke tõlgetega ja kui Rilkel on 15 luuletust kindlas järjekorras, siis on ka samamoodi eestikeelses versioonis. “Joosep” on tervikuna läbi komponeeritud, võimalik, et seda on ka “Sumo”, kuid põhireglement toimib seal ikkagi teksti tasandil. Aia taha läinud seitsmesilbine värss tekitab väiksemat kirjandusloolist kahju kui pikk ebaõnnestunud luuletus. Millega pole ma aga öelnud, et “Joosepi” tekstid oleksid halvad.

“Joosep” on päris kõbus, kuid kahtlusi on teose iserääkimisvõime suhtes. Mingit võimet ju ikka leiab, minu jaoks isegi rohkem kui DK “Lõikel”. Saab ju lugeja mingi irvitamisaluse kätte kahest autorinimest kaanel ja järelsõnast, saab nautida üht ja teist värsinarmast ja kui mingigi tönkamine saksa keele osas olemas, siis tuleb seoseid juurde. “Joosep” muutub tõeliselt huvitavaks aga ikka just siis, kui taustu on piisavalt palju – kas siis on neid (:) luuletusi kuuldud muusikaprojekti osana (mul see ei õnnestunud) või siis on pu­situd asja kallal põhjalikult ja paljastatud igasugu kontekste. Kui “Sumo” on lugejasõbralik raamat, siis “Joosep” on ennemini uurijasõbralik. Uurida tuleb siin esimeses järjekorras teisenduste ahelat, mis on viinud sellise produktini, nagu me seda nüüd raamatu kujul näeme. Visandlikult formaliseerides saab välja tuua üheksa teisendusastet, tegelikult võiks rohkemgi, aga esimese hooga paistavad silma need asjad ja sellises järjekorras:

 

1) Rainer Maria Rilke tuletab Piiblist (peamiselt Uuest Testamendist ja apokrüüfidest) oma luuletsükli “Das Marien-Leben”.

2) Paul Hindemith tuletab Rilke tsüklist oma muusikateose “Das Marien­leben op. 27”.

3) Pärnu ooperiga seotud töörühm (Kai Kallastu, Andrus Kallastu, Vivika Oksanen jt) tuletab Hindemithi teosest eesti Hindemithi-projekti.

4) Eesti Hindemithi-projektist tullakse “tagasi” Rilke juurde.

5) Andrus Kallastu tuletab Rilkest reaaluse Rilke tõlke5.

6) (:) tuletab reaalusest Rilkest oma Rilke (ehk siis (:)Rilke).

7) (:)Rilkest tuletatakse (:)Hindemith.

8) (:)Hindemithi juurest tullakse “tagasi” (:)Rilke juurde.

9) (:)Rilke juurest tullakse tagasi “päris” Rilke juurde, keda kasutatakse illustreerivas funktsioonis: tõlkija järelsõna kohaselt: “Rilke aga ei puutu üldse minusse, illustreeriv materjal on kujundaja rida, pretensioonidega pöörduge Andres G. Adamsoni poole” (lk 47).

Siit edasi saab arutada, kas kõik punktid on ikka õigesti välja toodud, saab ajada asja keerulisemaks lisainfoga, mis tekitab lülisid juurde. Näiteks teadmine, et Rilke inspireeris kunstnik Heinrich Vogeleri, või et Hindemith tegi oma teosest kaks erinevat varianti. Muide, kõik väited pole ka piisavalt kont­rollitud. Ütlesin äsja, et (:) tõlge on tehtud Kallastu reaalusest tõlkest (ja sinna juurde siiski ka poole silmaga “päris” Rilke vaatamisest), kuid olen tegelikult jõudnud selle järelduseni ainult tekste kõrvutades. Kui näiteks (:) tekstis on lähestikku sõnavormid üsas ja lilleõis (lk 13) ja Kallastul samuti, siis võib juba mi­dagi arvata. Kui Kallastul “Jumal elab end neitsi / üsas sisse” ja (:) kirjutab, et “jumal elab end / stanislavski meetodil / neitsi üsasse sisse” (lk 19), siis võib arvata juba rohkematki, kuid ikkagi arvata.

Eriti intrigeeriv tundub mulle “Joosepis” see, et miski, mis on seosteahela alguses, taandatakse lõppu. Rilke luuletsükkel on siin korraga tõlgitav teos (mis on enne (:) teost) ja illustratsioon (mis on pärast (:) teost). Ja seda illustreerivat funkt­siooni kinnitab peale järelsõna ka kujundus. Lugesin raamatut mitme lambiga ning päevavalgel. Selgus, et väiksema võimsusega pirnide korral muutuvad rohelisel foonil valges kirjas olevad Rilke sõnad loetamatuks virvenduseks – ehk siis informatsiooniks, mida tuleb “lugeda” kuidagi teisiti.

Kõik see jutt tahab tõendada, et “Joosep” muutus mu jaoks huvitavaks, kuid kahtlane, kas lihtsalt teksti pärast, huvi tekkis ikka kontekstis sumades. Kõigilt lugejatelt kõigi nende taustade aktualiseerimist nõuda ei saa. Kui nii, siis mis võiks olla see minimaalne kontekst, mille taustal “Joosep” ellu ärkab? Minu jaoks on see minimaalne (või veidi ka üle selle) antud Kitsniku Sirbi-arvustuses, kus on toodud näiteid neist lahknevustest ja seostest, mis on näha (:) luuletustes võrreldes Rilke omadega. Minimaalne selles mõttes, et lugeja peaks taipama mingigi seose olemasolu, peaks taipama, et midagi on muu­tunud, ja peaks ka aru saama teisenduste üldisest iseloomust.

Jutt nagu kisuks sinnakanti, et Tali val­la noorukitele on määratud üks (:) ja akadeemilisele personalile ning avangardmuusika sõpradele teine (:). See nagu oleks nii, aga päriselt ikka ei ole ka. Kui selline vahetegemine kõneks peaks tulema, siis minu eelistus tuli juba eespool välja – olen rohkem sumomees ja vähem Joosepi jünger, selle lihtsa klausliga, et isegi uurija on inimene, isegi akadeemiliselt aheldatul on säilinud õigus raamatulugemisest vahetut rõõmu tunda. Mu hoiak sisaldab siis sarnast kriitikat tekstimasina aadressil, nagu seda avaldas arvustuses “Vägistatud jäämäele” sonetimasina autor Märt Väljataga (Looming 2007, nr 5).6 Kuid ma ei lähe ka selle kriitikaga väga kaugele, sest mul oleks päris kahju, kui (:) oma masina päris seisma paneks. Ega seda masinat tingimata igale lugejale vaja pole, aga mõnele näib olevat. Ning mis võibolla veel tähtsam – kirjanduses peaksid leiduma ka enamvähem loetamatud tekstid, kirjandusele tervikuna on vaja häiret, teistsuguse olemise võimalust, mida “Joosep” ka pakub. Eesti kirjandus muutuks närusemaks, kui sealt subjektsust õgiv ja arutuid tekste produtseeriv robot ära kaoks. Sellepärast soovin lõpuks robotile, Joosepile ja sumoluulele pikka iga.

 

1 M. V e l s k e r, Ilusad kõlad ja kriitiku hädad. Looming, 2008, nr 6.

2 (http://kivisildnik.blogspot.com/)

3 L. K i t s n i k, Lühidusel on tähtsust. Looming, 2008, nr 4; L. K i t s n i k, Tõlge kui ilmutus. Sirp, 30.05.2008.

4 A. A l l i k, Sild kahe kivi vahel (:). Postimees, 15.03.2008.

5 http://www.ooper.parnu.ee/Tekstid_stsenaariumid/RILKE_MARIENLEBEN_DE_EE.htm

6 M. V ä l j a t a g a, Endast ja Eestimaast. Looming, 2007, nr 5.