Putkapäästjad

Aet Annist

Aet Annist
Putkapäästjad
Eve Kask, Signe Kivi, “Eesti bussiputkade peaaegu täielik teejuht”

  1. sajandil jõudsid koloniaalriikide maadeuurijad üha uutesse avastamata paikadesse ja leidsid eest metslasi, kelle eluviis ja teadmised tundusid tsiviliseeruvas maailmas hukule määratud. Sümpaatiast ja kollektsioneerimiskirest ajendatuna asuti sääraseid hõime päästma – mitte küll kadumakippuva nähtuse reaalseks alalhoidmiseks, vaid selle talletamiseks (Lääne intellektuaalide) järeltulevaile põlvedele. Ses tegevuses mängis fotograafia väga olulist rolli, millest annab aimu näiteks indiaanlaste massiline portreteerimine nii amatööride kui professionaalide poolt. Sageli pildistajate ettekujutusele vastavaks lavastatud fotod pealikest ja indiaani elust sisustasid omal ajal ühtlasi visuaalset diskursust Metsikust Läänest.

Eve Kase ja Signe Kivi raamatul on pääs­te-etnograafidega sarnane missioon bussiputkade kollektsioneerimisel: päästa kirev palett Eesti bussiputkaarhitektuuri kui mitte muul moel, siis vähemalt piltide kujul. Putkaraamatu sissejuhatus nendib, et ohus pole mitte ainult mitmekesisus, vaid – nagu 19. sajandil kaduvaks peetud hõimude puhulgi – mingi nähtuse eksistents, antud juhul bussiootamise võimalus üldisemalt. Nagu indiaanlasi pildistanuil, nii hingab muutus kuklasse ka putkajäädvustajaile, kes jõuavad mõnes paigas kohale otse enne lammutajaid ja uute üle-eestiliste standardkarpide paigaldajaid.

Et tegemist on igati hästi valitud objektiga, osutavad mitmesugused intrigeerivad paralleelid, mis putkaraamatut lehitsedes siginevad, ja sujuvus, millega uuritud ob­jekti saaks reaalsuse lakmuspaberina lülitada mitmetesse akadeemilistesse aruteludesse. Fotode üks iseäralikke omadusi on nende võime jäädvustatavat nähtust omast ajast ja kohast irrutada. Uude salvestusvahendisse püütud Kaduva Rassi viimased esindajad lähevad veel tänapäevalgi hästi kaubaks oksjonitel, kus Lääne kollektsionäärid oma eelkäijaist kolonialistide ettekujutust ehedast indiaanlasest kõrgelt hindavad. Just nende piltide põhjal püüavad nüüdisaja ühiskonnauurijad mõista nii indiaanlasi kui ka piltide tõeväärtust ja pildistaja ideoloogilist kallakut. Putkapildid saavad küllap osaks nõukogude ja post­sovetliku perioodi praegustest ja edaspidistest kirjeldustest, lisades neile autentsust või võimaldades neid kahtluse alla seada.

Kuid bussiputkad on ühtlasi ise justkui aja- ja kohaväline nähtus. Marc Augé nimetab lennu-, bussi-, rongijaamu jms pü­simatu maailma liigenduskohti “ebapaikadeks” (non-places).1 Need on kontekstist justkui välja rebitud punktid, tran­sitoorsed ja paikluseta ega ole kellelegi sihtmärgiks iseeneses. Liikuja on ruumis tõesti kohata. Ent temast möödavihisev on kohalik, ja putkaraamat heidabki Augéle kinda, osutades, kui ajastuspetsiifilised ja iseloomulikud on vähemalt osa peatuskohti. Kask ja Kivi on pealegi tabanud nende punktide sihtmärgilisust mõnede gruppide jaoks, kui fotodele on jäänud noorukid (ja nende reviirimärgistused), joodikud jt ootajad ja ootamispaikadega kaasnejad. Nende jaoks sigineb putka väärtus just selle kasutusest liikuvuse kohaliku sõelana.

See muutus, millega Kask ja Kivi, aparaat näpus, võidu jooksevad, võib muidugi olla Augé kirjeldatud supermodernsuse teke. Kuid just nendesamade putkades sihitult ootajate käe läbi saavadki supermodernsed plekk- ja klaaskonteinerid ebapaikadest tagasi paikadeks, kuulutades, kes putkas mingil hetkel olid, ja ropendades kohalikel – või universaalsetel – teemadel. Ehk pelgavad Kask ja Kivi või Augé asjatult: inimesed suudavad ikka moel või teisel ka ebapaigad omastada, näiteks grafiti, aga ka prügi ja sodi kaasabil. Pealegi kipub kohalik koloriit sageli olemagi mahajäetuse ja vaesuse nägu ning säilima võimetuse tõttu midagi kohapeal ette võtta.

Tagasihoidlik putka peegeldab erinevate sotsiaalmajanduslike ja poliitiliste formatsioonide suhtumist ühistransporti ja üksikisikusse, kes selle kütkes oma aega ootamisega sisustab. See peegeldus on masendav, aga ka mitmekesine, naljakas ja südamlik, ning sellesse peaks vaatama igaüks, kel Eestis toimunud muutustega asja. Raamatu ampluaa jääb siiski vaid visuaalseks ekskursiks mööda Eesti teid. Ehk kontekstiülest kunstitraditsiooni järgides esitatakse kogu materjal tausta ja kohalike seosteta, kui puhtgeograafiline punkt välja arvata. Kontekstita jäävad meile aga vaid muljed, mis võivad tõelusest väga väära pildi anda. Korralik pääste-etnograafia peab suutma lisada tausta, mis võimaldaks pilte edaspidi mõista; seepärast tuleb antud väljaannet pidada pildikollektsiooniks, millele annavad tähenduse juba järgmised putkavaatlejad. Taustatus on samas intellektuaalselt isutekitav, jättes lugejat kiusama ridamisi küsimusi. Kuidas nõukogude ajal putkaarhitektuur piirkonniti paika pandi? Mis on mõnede piirkondade erilise hoolitsuse ja ühise värvipoti ning teiste totaalse ükskõiksuse ja min­nalaske taga? Mis see on, mille tõttu suurel osal Saaremaa bussiputkadest on erinevalt ülejäänud Eestist klaasid ees – soom­laste investeeringud ja kõrge elatustase, nagu üks silt diivani ja lillevaasiga varustatud Kargi bussipeatuses pakub, või demograafiline kallak vanemaealiste suunas, kelle käsi enam ei tõuse kivi viskama? Kas putkakaunistajad on kogukonnad või jõulised üksikisikud? Ja nõnda edasi.

Ses kontekstituses jätab raamat putka-elust pidetuma ja möödalibisevama mulje, kui see on. Ja samas on see ju ka autorite olek: liikuvus, kohatus, miski, mis ka antropoloogi ja pääste-etnograafi iseloomustab. Sest eks kohatuna püsimine aita kohti nende kohalikkuses paremini tajuda. Ning selle tunde toob putkaraamat lugejale kindlasti kätte.

1 M. A u g é, Non-Places: Introduction to an Anthropology of Supermodernity. London, 1995.

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk

Külgpaneeli navigatsioon