20. sajandi eesti kirjandusteadus Euroopa kirjandusteaduse taustal

Tiit Hennoste

Tiit Hennoste
20. sajandi eesti kirjandusteadus Euroopa kirjandusteaduse taustal
13. loeng: 20. sajandi esimese poole kirjanduslood III: kokkuvõtteid ja üldistusi

  1. sajandi esimese poole kirjanduslood võib ilmumise järgi jagada kolme perioodi.

– 1908–1913, kui ilmuvad Kampmaa kirjandusloo eeltööd ja kaks esimest köidet ning Suitsu lühiülevaade. Sel ajal pannakse suuresti paika 19. sajandi kirjanduse mudel ja tuuakse kirjanduslukku voolumõisted.

– 1920. aastad, kui ilmuvad Kampmaa kirjandusloo realismiosa, Ridala kirjanduslugu uusromantismi-realismini ning Tuglase kaasaegse kirjanduse käsitlused, mis tegelevad realismi ja uusromantismiga. Eeskätt on see realismi-vaidluste aeg.

– 1930. aastad, kui ilmuvad Kampmaa kirjandusloo kahe esimese jao tugevasti uuendatud uustrükid ning uusromantismi jagu, Tuglase lühiülevaade, Mihkla, Jänese ja Roosi koolikirjanduslood. Sel ajal jõuab kirjanduslukku uusrealismi-mõiste ning jätkuvad vaidlused uusromantismi üle. See aeg paneb paika ka põhiosa kirjandusloolisest kaanonist.

 

Eesti kirjanduse piirid

 

Eesti kirjanduse mõiste sees kõneldakse kirjanduslugudes tegelikult neljast erinevast nähtusest, mis omavahel eriti ei haaku.

Esimene on eesti rahvaluule, mida kä­sitleb vaid osa kirjanduslugudest. Teine on vanem eestikeelne vaimulik kirjasõna. See pole ilukirjandus, vaid usuline tarbetekst, tõlgitud (väga harva kirjutatud) baltisakslaste poolt ja enamasti määratud samuti sakslastele. Kolmas on baltisakslaste poolt eesti talupoegadele mugandatud (harva ka kirjutatud) eestikeelne õpetuslik kirjandus 18. sajandi lõpus ja 19. sajandi alguses. Neljas on eestlaste poolt eestlastele kirjutatud eestikeelne kirjandus, osalt ka muud tüüpi teosed (reisikirjad, esseed jms), mida on kirjutanud tunnustatud ilukirjanikud.

Nii koosneb kirjanduslugu tegelikult kahest poolest, mille vahele jääb ebamäärane piiriala. Vanemat kirjandust käsitledes ei räägita tegelikult mitte oma aja Euroopa mõistes ilukirjandusest (mida eesti keeles peaaegu polegi), vaid poliitilistest, usulistest ja keelekirjelduslikest tekstidest (kroonikad, jutlused, grammatikad jms). 19. sajandist alates aga kõneldakse peaaegu ainult ilukirjandusest ja nimetatud tekstid jäävad kirjandusloost välja.

Teistpidi on eesti kirjanduse piiritlejaks keel. Kõik kirjanduslood lähtuvad arusaamast, et eesti kirjandus tähendab eestlastest lugejatele mõeldud eestikeelset kirjandust. Seega pole keskne mitte autori, vaid adressaadi keel. Kõrvalekalded sellest põhimõttest on haruharvad (Otto Wilhelm Masingu eestikeelsed esseenäited sakslastele jms). Baltisaksa kirjanikud, kes ei kirjuta eesti keeles, jäetakse kõrvale. Selle aja kirjanduslugudes ei kõnelda veel ka 18. sajandi baltisaksa valgustajaist ja ainult mainitakse pikemates töödes Arveliuse saksakeelset luulet jms. Isegi Schultz-Bertram, kes kirjutas küll osalt eesti keeles, aga mitte otse eestlastele, jääb vaid mainitavaks (Kampmaa). Mainitavaks jäävad ka eestlastest autorite saksakeelsed tööd, mis üldiselt ongi nende loomingus teisejärgulised. Ainus erand on Faehlmanni saksakeelsed müüdid, mida ei saa kuidagi liigitada ebaoluliste hulka.

Mõlemad piirid kirjanduskäsitluses kujunevad juba 19. sajandil ja ükski kirjanduslugu nende aluseid või adekvaatsust kahtluse alla ei pane, kuigi väljaspool kirjanduslugusid asja üle veidi ka arutatakse.

Autorite kaanon

Kirjanduslood panevad paika eesti kirjanduse kanooniliste autorite seltskonna ja eriti kaanoni keskme. Ka see jaguneb ka­heks. Varasema aja ülevaade pakub hulga baltisaksa nimesid, kelle väljavalimise alusena võib näha neid ühel või teisel moel iseloomustanud “eestilisust”: eesti keele valdamist, eestisõbralikkust ja eestlaste heaks tehtud tööd. Ilukirjanduse aeg pakub palju vähem nimesid, kes sealjuures on peaaegu kõik eestlased.

Kuigi kvantiteet ei pea olema tähtsuse määraja, on see, kui palju kirjanduslugudes eri autorite vaatlemiseks ruumi antakse, üldjuhul tugevas korrelatsioonis neile omistatava tähtsusega. Anne Erbsen on arvutanud välja kirjanike käsitlusmahud kirjanduslugudes.1 Kui võtta tema tulemustest välja andmed meid huvitava ajajärgu kirjanduslugude kohta, saame järgmise pildi. Eestlastest kirjanike rea eesotsas seisab Vilde, kellele järgneb kolmik Tammsaare, Liiv ja Kitzberg. Siis tulevad Kreutzwald ja Särgava ning neljanda rühmana Tuglas, Koidula, Suits. Esikümne lõpetaks juba teatud mööndustega Haava. Nii võib öelda, et selleks ajaks on eesti klassikalise kirjanduskaanoni kese paigas: romantikud Kreutzwald ja Koidula, realistid Vilde, Särgava, Kitzberg, eraldiseisev Liiv, uusromantikud Suits ja Tuglas ning Tammsaare. Mille põhjal üks või teine kirjandusloolane oma kaanonikeskme on valinud, jääb ebaselgeks, sest põhjendusi selle kohta keegi ei esita.

Samal ajal kujunevad välja ka kirjanikkonna seisuslikud ja klassipiirid.

Baltisakslased, kes kirjutasid eestlastele ja/või eesti keeles, olid peaaegu eranditult pastorid. Omakeelset baltlastele või sakslastele kirjutatud kirjandust viljeles põhiosas aadel. Nii jääb aadlikirjandus eesti kirjandusloost välja. Praktiliselt ainus erand on hull krahv Mannteuffel.

Teine kihistumine tekib eestlaste sees. 19. sajandi eestlastest kirjandustegijad olid oma aja haritlased või maaharitlased (arstid, ajakirjanikud, kooliõpetajad, pastorid), kes kirjutasid umbmäärasele “rahvale”, mis praktiliselt tähendas tollast haritumat talurahvaosa. Sajandivahetus tõi kaasa eesti rahvuse kihistumise ja seejärel nooreestlaste haritlaskirjanduse-loosungi. Edasine eesti kirjanduse kaanon tõstiski ühemõtteliselt keskseks või isegi peaaegu ainuvõimalikuks kirjandusliigiks haritlaskirjanduse ehk haritlase kirjutatud tekstid, mis on mõeldud suhteliselt haritud lugejale.

 

Periodiseerimine ja kirjandusvool

Brandes on öelnud (Tuglase tsiteeringus): kirjanduse ajalugu oma täistähenduses on eelkõige meetodite ja stiilide järjepidevus ning omavaheline poleemika, mitte autorite või teoste kronoloogiline rida.2

Eesti kirjandusloo ja laiemalt kirjandusuurimise keskseks ehituskiviks saab sajandi algusest kirjandusvool.3 See on põhimõtteline muudatus võrreldes varasemate kronoloogiakesksete kirjanduslugudega. Voolumõiste toob sisse ja arendab välja Kampmaa (oma saksakeelse lühikirjanduslooga ka Suits). Peaaegu täiesti jätab selle kõrvale vaid Ridala, samuti arvestab sellega vaid kaudselt Jänese kirjanduslugu.

Üldiselt on aga kirjandusloo periodiseerimise alused kahesugused. Varane kirjandus jagatakse vaimulikuks ja ilmalik-didaktiliseks kirjanduseks, vaid Roos kõ­neleb kolmest perioodist: alged ja esimälestised, vaimulik kirjandus ja ilmalik-õpetlik kirjandus. Vaimuliku kirjandusega probleeme pole, lahknevused tulevad aga sisse ilmaliku kirjanduse piiritlemisel. Siin on autorid eri meelt eeskätt selles, kuidas periodiseerida 19. sajandi teist veerandit ja keskpaika, Jannsenit, Faehlmanni ja Kreutzwaldi.

Kampmaal esindab Jannsen sentimentaalset rahvakirjandust, Faehlmann ja Kreutzwald aga on romantismi teerajajad. Mihklal algab juba 19. sajandi algusest eelromantiline aeg, kuhu kuuluvad kõik kolm. Roosil jääb kogu kirjandus 18. sajandi lõpust rahvusromantismini ilmlik-õpetliku kirjanduse alla. Tuglasel algab Faehlmanni, Kreutzwaldi ja Jannseniga eelärkamisaeg ja enne seda on estofiilide aeg. Seega on raskusi nende autorite koha piiritlemisega, kes liiguvad romantismi ja valgustuse, uue aja ilukirjanduse ja varasema didaktika ning eesti ja saksa piiril.

Esimene laiemalt tunnustatud kirjandusvool on romantism, mida üldiselt ei vaadelda mitte täiemõõdulise voolu, vaid üleminekuajana. Vaid Tuglas väldib romantismi mõistet, põhjendades seda eesti romantismi sobimatusega rahvusvahelisse mudelisse ning jagades 19. sajandi kul­tuurilis-poliitiliselt eelärkamisajaks, ärkamisajaks ja venestusajaks.4

Esimeseks täiemõõduliseks eesti kirjandusvooluks on kõigile realism, millele järgnevad uusromantism ja uusrealism. Vool märgib definitsiooni järgi lihtsalt ühesuguse elu- ja kunstikäsitusega kirjandust (Roos). Aga tegelikult rõhutavad kõik voolu programmilisust: see on midagi, mida järgitakse teadlikult ja millel on oma programm, ideoloogia, esteetiline süsteem vms. Voolu iseloomustamisel on tähtsad selle “puhtus” ja “eestilisus”. Puhtuse määravad eeskätt kaks seika: millal programm välja käiakse ja kui hästi seda järgitakse. Näiteks realistlikud teosed jäid tihti kõikuma romantismi-realismi vahele ja realismi programm selgines suuresti tagantjärele, uusromantikud aga järgisid programmi paremini ja esitasid selle juba voolu tekkides. Eestilisus märgib seda, et täiemõõduline vool peab olema rahvuslik/eestiline nii aines, sisus kui vormis (Roos) või võrsuma Eesti ühiskondlikust olustikust ja peegeldama seda (Tuglas).5

Kirjanduse arengu alused

Kirjanduse lugu pole positivismis juhuslike järgnevuste jada, vaid eeldab, et uurija otsib üles põhiidee, mis läbib kogu kirjanduslike sündmuste sarja. Kasutusel on kaks keskset mudelit kirjandusvoolu ja kogu kirjanduse arengu kirjeldamiseks ja seletamiseks.

Üks on Herderi ja Friedrich Schlegeli esile tõstetud evolutsiooniline, pidevust rõhutav lähenemisviis, mille tuumaks on sünnist surmani ulatuv elukaar: eel-, täis- ja järelklassikaline periood. Selle kõrval esineb ka Darwini ja Spenceri evolutsionistlik käsitus, mille järgi areng toimub lihtsamalt keerukama suunas.

Teine on Hegelile omistatav mudel, kus kirjanduse arengut ei vaadelda analoogiate põhjal loodusega, vaid seda nähakse arenevana vastastikustes suhetes ühiskonnaga, aga iseseisvalt. Sel juhul on vool midagi, mis on enesest teadlik ja objektiivne. Voo­lu arenguvedrudeks aga on revolutsioonilised pöörded, vastandused, senise tühistamised jms, kus eelnev aste kutsub esile järgneva. Aluseks on tihti triaad tees–antitees–süntees (mis küll pole päris Hegeli idee). Hegeli mudeli alla saab paigutada ka Taine’i, kes rõhutab kirjanduse sõltuvust ühiskonnast ning seda, et kirjandus peegeldab ühiskonda, eriti ajastu vaimu. Taine’i järgijad vaatlesid ajalugu vastastikuste mõjude, eriti tekstidevaheliste mõjude seeriana. Uudsus, originaalsus on see, mis määratleb muutuste väärtuse.6

Eesti kirjandusloos on kasutusel mõlemad mudelid.

Romantismi kui “poolvoolu” kujutatakse elukaare kaudu, tuues välja selle kolm klassikalist etappi. Kampmaa kõneleb teerajajatest, kõrgajast ja järelromantismist, Mihkla kasutab eelromantismi, rahvusliku romantismi ja järelromantismi mõisteid. Nii saab kõrgaeg omaette rahvusromantismi nime, mis eristab teda ka kesksete Euroopa kirjandusmaade romantismist, kus säärast rahvuslikku kõrgaega ei ole.

Realismist räägib Kampmaa enam-vähem samas võtmes, eristades tõusuaega, kriitilist realismi ja järelrealismi (sajandialguse noored realistid). Aga tema kirjutas 1920. aastate alguses, enne realismi uut tõusu. Hilisemad autorid sellist jaotust ei kasuta. Kõneldakse üleminekuajast, mil autorid kõikusid realismi ja romantismi vahel, ning realismiajast. Kõik liigendavad realismi alatüüpideks: sotsiaalne ehk kriitiline realism, naturalism, idealistlik realism. Ja uusrealism tähendab kõigile uut nähtust, mitte sama suuna hilisperioodi.

Uusromantikute puhul tuuakse esile kaks rühma või põlvkonda (Noor-Eesti ja Siuru), kes Tuglasel kannavad vanema ja noorema rühma nime ning Kampmaal saavad esteetilise individualismi ja egogeniaalse individualismi lisatiitlid. Mingit sisemist arengut uusromantismi liigendamise aluseks ei võeta, vaid piirdutakse nooreestlaste loodud generatsioonide-eristusega. Uusrealism on aga nii uus vool, et seda veel ei liigendatagi.

“Eneseteadlike” täisvoolude vaheldumist jälgides on kasutusel teine mudel. Siin vastandatakse realism kui sisu rõhutav vool vormikesksele uusromantismile ning uusrealismi tõlgendatakse kui sünteesitaotlust, mis püüdis “kooskõlastada” eelmiste ühekülgseid taotlusi.7 Seega on aluseks klassikaline triaad. Vaid Tuglase jaoks on uusrealism (kuigi uduselt väljendatuna) pigem eluläheduse sünonüüm ja sellele järgneb vool, mida ta nimetab rahvusidealismiks.8

Minnes veelgi üldisemale tasandile, võime öelda, et seal kannab eesti kirjanduse arengut kolmikjaotus: eelaeg, üleminekuaeg ja eneseteadlik eesti kirjandus. Seega on eesti kirjandusloo aluseks Hegeli ja Taine’i skeem eneseteadlikuks saavast kirjandusest, vastanduste ja triaadi idee. Samal ajal ei saa olla kindel, kust need ideed on laenatud, sest keegi ei viita vist kunagi ühelegi nimele.

Keskne voolude vaheldumise seletaja on eesti kirjandusloos Herderilt ja Taine’ilt pärit “ajastu vaim”. Sellest lähtuvad kõik. Sealjuures peegeldab eesti vool alati korraga Eesti vastava aja ühiskonda ja rahvusvahelisi voole. Seega peaks iga uue voolu programm kujunema sobivaks uue ajastu vaimuga. Probleem on aga selles, et eesti kirjandus liigub oma arengus Euroopast taga ja samad voolud on mujal juba olemas, mistõttu programm tegelikult laenatakse. See tekitab küsimuse oma ja laenatu suhetest: kas tegemist on eeskätt laenuga või eeskätt oma ühiskonnast lähtuva nähtusega. Üldiselt lähtutakse sellest, et uus vool toetub siiski eeskätt Eesti enda elu ja ühiskonna arengule. Põhiolemuselt laenuline vool ei saa üldse anda häid teoseid (mida eriti rõhutab Tuglas).

“Oma” ja täiustumine

Konkreetsemal tasandil saab välja tuua veel kaks kirjanduslugu läbivat olulist ideekomplekti, mis samuti seostuvad otseselt positivistlike seisukohtadega.

Esimene on “oma” ja võõra/laenulise vastandus ning liikumine “oma” suunas. Valitseb arusaam, et kirjandusvool on seda kõrgem, parem, mida enam temas on “oma”, ja et üldiselt toimub areng laenulisusest “oma” poole.

“Oma” on sealjuures üpris ebamäärane kategooria, mida väljendatakse pigem kaud­selt. Üldiselt märgib see oma/eestilikke/rahvuslikke aineid, teemasid, probleeme, harva vormi. Igatahes võib öelda, et oluline implitsiitne alusarusaam on her­derlik käsitus, et kirjanduses kõneleb rahvuse/rahva hing. Ka suurem osa konkreetsete teoste analüüsidest otsib neist rahvuslikke jooni, rahvuskarakteri peegeldusi jms.

Kõige rahvuslikum/eestilikum kirjandusvool on uusrealism (Mihkla, Roos). Selle algus seotakse otseselt omariikluse algusega. Uusrealismi määratluses on kesk­sel kohal eestlase psühholoogia avamine, misläbi see vool vastandub 19. sajandi sotsiaalsele realismile. Lisaks nimetatakse uusrealismi joontena positiivsust, rahvuslikke aateid, isiku taandumist ühiskonna ja riigi ees, elulähedust, tööülistust.9

Aga “oma” sisaldab ka originaalsuse-mõõdet. Originaalsus on oluline ideaal, mida vastandatakse kopeerimisele, laenulisusele jms ja mis läheb tagasi romantismini. Kirjanduse muutumist nähakse kui liikumist originaalsuse suunas. Ka sellest seisukohast on kõige originaalsem vool uusrealism.

Kolmas “oma”-mõiste tagant välja üldistatav suund on liikumine suurema individuaalsuse poole. Sellega seostub küsimus, millist osa ühiskonnast eri voolud peegeldavad ja kuidas see peegeldus ajas muutub. Kirjandus võib peegeldada indiviidi, klassitõdesid, rahvust, usulisi või eetilisi ideid jne. Eesti kirjanduskäsitlustes toimus pidev väitlus individualistlike, universalistlike, sotsiaalsete ja rahvuslike ideede vahel. Aga kirjandusloos ilmnevad kõigil autoritel üsna sarnased arusaamad ühiskonna ja kirjanduse suhetest ning nende muutumisest.

Romantismi nähakse kui rahvuse ja/või talupoja enesepeegeldust, realism seotakse ühiskonnaga/kihtidega/klassidega ja linna (väike)kodanlusega, uusromantismi kandjaks aga on indiviid/üksikisik ja intelligents. Nii toimub siin liikumine laiemalt ja suuremalt rühmalt individuaalsuse suunas. See on alus, mis kajastab ühelt poolt positivistlikke seoseid ühiskonna ja kirjanduse vahel, teisalt aga kirjanduse üldist arengut Euroopas. Nagu öeldud, jäi aadlikirjandus kaanonist välja ja nii jäi välja ka balti aadli enesepeegeldus.10

Teine oluline idee on täiustumine. See on arusaam, et kirjanduses toimub pidev areng täiustumise poole. Täiustumine seostub suunaga suuremale originaalsusele ja individuaalsusele. Aga lisaks on siin olulised kolm asja. Kõigepealt toimub kirjanduse vormi pidev täiustumine, mis algas romantismis, arenes edasi realismis ja muutus uusromantismis “tungiks täiuslikkuse poole”. Samas rõhutas realism sisu, uusromantism vormi ja uusrealism sünteesis nende parimad omadused. Seega märgib täiustumine ka liikumist sisu ja vormi kooskõla suunas. Teiseks tõstetakse esile seda, et uus vool mingil kombel “pa­randab” vana puudusi. Nii tõi realism kirjanduse romantismiudust elule lähemale, uusromantism tõi parema stiili realismi stiilituse asemele jne. Ja kolmandaks toimub liikumine sügavuse poole, ühiskonnast psühholoogiasse, sügavama analüüsi, sügavama tunnetuse jne poole.

Sealjuures võib näha, et need arengusuunad võivad olla omavahel ka teatud nihkes või vastuolus. Nii alustab uusrealism otsekui uut ringi individuaalsuse skaalal, kuna tema puhul on oluline üksiku allutamine kollektiivile ja kogu rahvuse/rahvusühtsuse idee. Samas on see aga edenemine rahvuslikkuse ja originaalsuse skaalal ning tähendab ka rahvuse peegeldamist sügavamal, inimese kui rahvuse liikme psühholoogilisel tasandil. Niisiis toimib siin samal ajal ka pinnalt sügavamale liikumise idee.11

Voolud, põhiliigid ja ajajärgud

Üldiselt ollakse (kuigi pigem implitsiitselt) seda meelt, et ühel ja samal ajal on käibel korraga mitu voolu ning ükski autor või vool pole midagi täiesti “puhast”. Sealjuures lähtutakse arusaamast, et üks vool on siiski põhiline ja selle järgi saab ajajärk nime. Nii muutub kirjandusvool ühtlasi ajastumõisteks. Romantismiajastu algus on hämar, nagu oli hämar ka romantismi mõiste, aga tema lõpp on umbes 1890. aasta paiku, realismiaeg on aastatel 1890/1895–1905, uusromantism 1905–1920, uusrealism alates 1920. aastatest.12 Nii algab uusromantismiaeg tegelikult Noor-Eestiga, mitte uusromantismi tuleku või manifesteerimisega 1908/1910. Mille alusel ajastu põhivool valitakse, jääb veidi ebamääraseks. Üldiselt on oluline see, milline vool domineerib mahuliselt, autorite tähtsuselt jne. See on eesti kirjandusloos ka üsna selge, välja arvatud uusromantismi aeg, mil tegelikult ilmus ka realismi suurklassika (Vilde, Luts, Kitzberg). Seda väljendab ka vaidlus uusromantik Tuglase ja realist Kärneri vahel.13 Seal rõhutab Tuglas muuseas peale ebamäärase domineerimise ka “alateadlikku tendentsi” ja valitsevat “teadlikku ideoloogiat, mis võrsub ühiskondlikust olustikust”. Sellest võib järeldada, et tema jaoks on domineeriv vool, mis on kõige paremini kooskõlas ajastu vaimuga.

Kui vaatame voolude mudelit, siis paistab välja üks probleem, mille üle tol ajal ei arutleta. Eesti romantism oli peaaegu ainult luule ja sai tõlgenduse luule elukaare abil. Pisike kild romantilist proosat jäeti lihtsalt kõrvale. Eneseteadliku kirjanduse triaadiline mudel aga põhineb proosal. 19. sajandi lõpu proosa oli realism, siis tuli talle vastanduv uusromantism ja siis sünteesiv uusrealism. Luule jaoks aga see mudel tegelikult ei sobi. Proosarealismi ajastu luulet tõlgendati kui romantismi hilisperioodi ja ühtlasi ka allakäiku. Siis tuli uusromantism, millega seoti udusel viisil ka futurism või ekspressionism. Ja järgnes uus segadus, sest peale Sütiste ei sobitunud edasine luule kuidagi uusrealismi alla. Implitsiitselt jätkus uusromantism luules ka edaspidi. Seega on luules tegelikult keskseteks suundadeks oma elukaare läbinud romantism ja uusromantism, mille puhul lähtutakse pigem kesksete autorite pidevast arengust.14 Draamakirjandus jääb üldse kõrvaliseks ja seda ei seostata kuigivõrd ka vooludega, vaid piirdutakse üksikautorite käsitlemisega.

Kirjaniku põhiloomus ja areng

Teise komponendi kirjandusloos moodustab kirjanik ja tema looming.

Kirjanikupeatüki ülesehitamisel on pi­devalt kasutusel üks ja sama mudel. Antakse pilt autori ajastust, selle sotsiaalsest ja kirjanduslikust elust, kirjaniku eluloost, teiste autorite mõjudest ja laenudest. Refereeritakse teoste sisu ja hinnatakse lühidalt tekstide vormi (kompositsioon, keel, stiil), mida analüüsitakse klassikaliste poeetikakategooriate abil.15 Peatükid edenevad peaaegu ainult kronoloogiliselt, elu algusest lõpu poole.

Kirjanike elulood on detailsed (v.a lühilugudes), keskseteks pidepunktideks kodukoht, lapsepõlv, haridus, vanemate päritolu, kodu ja selle vaim. Tulemuseks on edasise eesti kirjanduskirjutuse jaoks kanooniliseks kujunev lapsepõlvekeskne kirjanduskäsitus.

Positivism lähtub kirjaniku loomingu eluloolisest ja ühiskondlikust põhjendamisest, milles eesti kirjandusloos toetutakse Wilhelm Schereri päritu–õpitu–läbielatu mudelile.

Seoseid elu ja loomingu vahel luuakse üldjuhul otse, kasutades kirjaniku enda mälestusi või otsides teoste prototüüpe. Suhete ehitamisel on implitsiitseks aluseks Kampmaa küsitluskavade punktistik, mil­lele ta rajab kirjanikuelulood oma raamatutes. Seda mudelit jätkavad ka teised kirjandusloolased. Eri kirjandusloolaste jaoks on elu ja loomingu seosed eri tugevusastmega. Mihklal kuuluvad looming ja autori elu väga tugevalt kokku, Jänes jt aga jätavad need seosed väga lõdvaks, pigem analoogiate tasemele. Samas elab autori biograafia siiski suuresti omaette, iseseisva väärtusega elu, pakkudes ka loomingu seisukohalt selgelt irrelevantseid detaile ja esitades kirjanikku kui elulooväärilist ühiskonnaliiget.

See, kuidas nähakse autorite loomingu arengumalle, ilmneb sügavamalt eeskätt autorimonograafiates, kuid midagi saab öelda ka kirjanduslugudes esitatud lühiülevaadete põhjal. Üldiselt kehtib üks imp­litsiitne alusidee: proovitakse näidata kirjaniku arengut. See võib tähendada näiteks kõrgema loomingutaseme saavutamist, aga ka žanrilist liikumist madalalt hinnatud jutustuselt kõrgeimalt koteeritud romaani suunas. Kuid Kampmaa kõneleb Tammsaare puhul ka põhimõttel tees–antitees–süntees toimuvast arengust. Probleemseks osutub see mudel kirjanike puhul, kelle esimene teos on ühtlasi parim (nagu Luts) või kelle arengus on suuri kõikumisi.

Lisaks: 19. sajandi positivism sidus autorimudeliga üsna tugevasti ka arusaama romantilisest geeniusest, kes ei tea, mida ta teeb. Eesti kirjandusloos jääb romantiline geeniusepilt üldiselt kõrvaliseks (vaid Kampmaale on see oluline ning mõnikord seostatakse sellega Juhan Liivi ja Jaan Oksa). Aga üldiselt eesti kirjandusloos puudub pööblile vastanduva romantilise geeniuse kuju.

Kirjanik ja vool

Taine’i lähtekohaks oli, et kirjaniku loomingu määrab tema põhiloomus, mis on rassi/rahvuse, miljöö ja momendi/ajavaimu tuletis. Scherer lähtus kolmikust päritu–õpitu–läbielatu. Seega mõjutavad kirjanikku ühelt poolt üldisemad, ajatud mõjurid, teiselt poolt aga tema ajastuga seotu, sest ka õpitu ja läbielatu on seotud kirjaniku eluajaga. Kuna aga kirjandusvool on positivismis ajavaimule vastav nähtus, siis saab sellest järeldada, et vool ja kirjanik peaksid olema üldjuhul omavahel häs­ti kooskõlas.

Eesti kirjandusloos tekivad siin aga mõned probleemid ning nimelt seetõttu, et tegelikult ei seo näiteks Tuglas ja Kampmaa kirjaniku põhiolemust niivõrd mitte ajavaimu/momendiga, vaid millegi sellise olemuslikuga, mis on kirjaniku sees ja muutumatu. Tuglas näeb toda põhiloomust küll positivistlikus võtmes, kuid siiski eeskätt kui midagi muutumatut, Kampmaal lisandub 1930. aastatel üsna eklektiline arusaam (uusromantilisest) elutundest/hingelisest põhituumast/psühholoogilisest dominandist, mis pole enam üldse seotud positivistlike taustamõjuritega.

See aga tähendab, et kirjaniku olemuslikud omadused ei ole enam korralikult seostatavad ajastukeskselt tõlgendatud kirjandusvooluga.16 Ilunäited on siin Tammsaare ja Luts. Tuglas leiab, et Tammsaare on olemuselt realist. Kampmaa aga pakub, et Tammsaare kaldub olemuselt uusromantikasse. Tuglase jaoks kaldub Luts realismi poole, kuid on olemuselt romantik. Mihklal esindab Luts uusrealiste ja Kampmaal asub igatahes väljaspool uus­romantikat. Voolu ja olemuse vastuoludest ülesaamiseks kasutavad eri autorid eri lahendusi. Näiteks Kampmaa jätab suhted pigem hämaraks, Tuglas lahendab pinged kirjaniku põhiolemuse kasuks, Roos aga lähtub üksnes kirjandusvoolust ja vajaduse korral paigutab kirjaniku kahe voolu piirile.

Ideoloogia, esteetika ja kirjanduslugu

Taine’i ja Brandese järgi oli kirjanduslugu eeskätt ideede võitluse ja vaheldumise ajalugu. Selline kirjanduslugu ehitab end üles ideekeskmete, vaidluste, uuenduste ümber. Praktikas pole sellises kirjandusloos tihti üldse eraldi autorikäsitlusi ja teda võib näha kui hierarhiat idee–teos–autor. Teine võimalus on kirjutada lugu, kus kesksel kohal on kirjanike monograafilised käsitlused, mis hõlmavad nende teoseid ja kus üldisemad ideed on vaid raamiks. Niisugusel juhul on tegemist hierarhiaga autor–teos–idee. See on kirjandusloo varasem mudel, mida viljeles ka romantism oma geeniusekultusega. Eesti kirjanduslood kuuluvad selgelt viimasesse liiki.

Positivismi ideaaliks oli keskenduda sellele, mis kirjandusloos on mõõdetavat ja analüüsitavat, ning serveerida tulemusi objektiivselt ja erapooletult. Tegelikult seda ideaali eriti ei järgitud. 19. sajandi positivistid esindasid eeskätt tollast liberaalset ideoloogiat ja andsid üsna selgeid hinnanguid ning Schereri traditsioon ühendas positivistliku biografismi alati klassikalise filoloogilise keele- ja stiilianalüüsiga.

Eesti kirjanduslugudes on objektiivsus esiplaanil vaid Tuglasel ja vähem ka Mihklal. Teised on üsna avalikult hinnangulised. Ka tegelevad eesti kirjanduslood teoste esteetilise hindamisega. Sealjuures ei esitata küll mingeid üldisi programmilisi seisukohti, kuid konkreetsete teoste ja autorite juures korduvad pidevalt esteetilisi omadusi määratlevad ja hindavad märksõnad.

Osa neist märksõnadest seostub kindlate vooludega, kuid paljud on kasutusel ka vooluülestena kui kõikehõlmavad ideaa­lid. Nende üldistav vaatlus annab veidi ootamatu tulemuse: kõigist kirjanduslugudest paistab läbi üks ja seesama hea ja halva kirjanduse omaduste nimestik, kuigi eri autorid kasutavad veidi erinevaid sõnu ja mõnikord on sama märksõna taga olev mõistemaht ilmselt veidi erinev. Need omadused on koondatavad kolme rühma, mille piirid pole küll alati selged.17

Esimese rühma moodustavad klassikalised hea kunsti ideaalid, mille päritolu võib tagasi viia antiikretoorika ja hilisema klassitsismini. Siia kuuluvad näiteks kompositsiooni keskendatus ja liigliha puudumine; proportsionaalsus ja ühtsus, mitte eklektika või kaootilisus; vormi valitsemine ja viimistletus; sisu ja vormi orgaaniline kooskõla; elavus ja värskus; stiili tihedus, mitte lõtvus ja laialivalguvus; täpsus, mitte ebamäärasus; harvem ka keele lihtsus, selgus, loomulikkus. Aga siia võivad kuuluda ka vormiline vaheldusrikkus ja maitsekus.

Teise rühma võib ühendada omadused, mille kaudu vastandatakse kõrget kunsti ja labast, argist, ajaviitelist, magusat, vulgaarset jne massikirjandust ning mis on tagasi viidavad vähemalt romantismini. Sellisteks väärtusomadusteks on originaalsus, isikupära, mitte epigoonlus või šab­loonsus; suured üldinimlikud ideed, mis kestavad üle aja, mitte päevakajalisus; sügavus, põhjalikkus, mitte pinnalisus; keele kujundirikkus, mitte värvitus või kuivus.

Kolmandasse rühma võib panna arusaamad, mille algupära saab taandada 19. sajandi estetismi vormiideaalidele: lühidus, intensiivne detailitehnika; plastilisus; peen, varjundirikas, rütmiline stiil, peen psühholoogiline eritlus. Kõige enam sobib neid iseloomustama nooreestlaste (Linde, Tuglas, Suits) kasutatud impressionismi-mõiste vormikategooriana, mille tuumaks on tihendatus.18

Oluliseks negatiivse hinnangu väljendajaks on umbmäärane sõna liialdused, mil­lega kaasnevad sellised mõisted nagu kunst­likkus, ülepingutatus, efektitaotlemine, abstraktsus, keerukus jms. Neid jooni võib siduda teatud antiikstiilide ideaalidega (atika stiili poolt, aasia stiili vastu), aga siin on nad seotud hoopis mitmete 20. sajandi modernismi oluliste ideaalide eitamisega.

Kokkuvõttes võib näha, kuidas need ideaalid ühendavad endas eri voolude jooni, koondudes ümber mingi keskmise “hea kunsti” mõiste ja soosides “head maitset”. Nad seostuvad selgelt realismi ja pehmemat sorti uusromantikaga ning jätavad endast väljapoole lisaks massimaitsele ka futurismi mängu, ekspressionismi afektiivsuse, 20. sajandi modernismi keerukuse ja ähmasuse. Suures osas kattuvad need ideaa­lid peaaegu kõiges Tuglase sajandialguse arusaamadega, kuigi ei pea olema lausa temalt laenatud, sest samasuguseid ideid leiame juba kas või 19. sajandi lõpu kirjandussoovitustest.19

 

Kokkuvõtteks: teooria ja praktika

Positivismi suureks eesmärgiks ja kirjanduse uurimise tipuks oli kirjanduslugu, kirjanduse olemise ja arenemise kokkuvõte. Ja teiselt poolt määrasid just kirjanduslood suurema osa eestlaste arusaamise sellest, mis on kirjandus, mis on hea kirjandus, kuidas peab kirjandusest kirjutama. Ühesõnaga, lõid kirjandussituatsiooni ja -kaanoni.

Sajandi algupoole eesti kirjanduslood panevad paika eesti kirjanduse põhimõttelised piirid ja kaanoni keskme. Kirjanduslugu koosneb kahest poolest: vanemast kultuuriloost ja uuemast ilukirjanduse loost. Mõlemaid iseloomustab eesti­kesk­sus, ilukirjanduse-poolt lisaks ka haritlaskesksus. Kirjanduslugu kirjutatakse autorite loona, jättes ideedevõitlused selle taustaks.

Oma ehituse ja alusideede poolest ma­huvad eesti kirjanduslood väga hästi 19. sajandi positivismi ning saksa filosoofia ja filoloogia kirjandusloo mudelitesse.

Ilukirjanduse ajaloo keskne ehituskivi on kirjandusvool. Kirjanduse seletamisel ja kirjeldamisel on kasutusel kolm põhimudelit. Kõige üldisemal tasandil nähakse liikumist suunas eelaeg–üleminekuaeg–eneseteadlik kirjandus. Üleminekuaega kirjeldatakse elukaare-mudeli kaudu, mis põhineb aga üksnes luule muutumisel. Proosa jääb kõrvale. Eneseteadlikku kirjandust seevastu analüüsitakse lähtudes proosal põhinevast teesi–antiteesi–sünteesi mudelist. Luule asend jääb siin ebaselgeks ning pigem iseloomustatakse teda pideva arenguna ühe voolu, uusromantismi piires. Nii võib ka teatud mööndustega öelda, et kogu eesti luule arengu kirjeldamises valitseb evolutsionistlik mudel.

Positivismile omaselt nähakse kirjanduse muutumist arenguna, st liikumisena millegi parema poole. Arengu suunda ja ideaale märgivad sellised võtmesõnad nagu eneseteadlikkus, süntees, iseseisvus, täiustumine, sügavus, “oma” (rahvuslikkus, originaalsus, individuaalsus). Keskne muu­tuste vedru on Herderilt-Taine’ilt laenatud “ajastu vaim”.

Kogu kirjanduse arengut vaadeldakse dialektika kaudu, vastanduste, pöörete, eristumiste, sünteesiotsingute kaudu. Kõik tõstavad esile kirjanduse uuendusi ja uuendajaid. Samas ei tähenda uuendus midagi absoluutset, alati jääb vanast midagi alles. Seega ei tähenda see avangardismi rõhutamist, uuendust uuenduse pärast. Uuendus peab viima kirjanduse kooskõlla ajastu vaimuga.

Samal ajajärgul on korraga käibel mitu voolu, kuid siiski on üks neist keskne. See valitseb tasemelt ja mahult ning on ühtlasi kõige enam kooskõlas ajastu vaimuga.

Üksikkirjanikke vaadatakse kui päritu–õpitu–läbielatu tulemusi. Sel ajal kujuneb välja ka eesti kirjanduskirjutuse kanooniline autorikäsitlus, mis lähtub eriti lapsepõlvest ning vaatleb loomingut läbi arengu prisma.

On näha, et eesti kirjandusloo mudeli aluspõhjaks jääb positivistlik arusaam kir­janduse olemusest ja arengust. Üldarengute puhul on see tagasi viidav Hegeli-Taine’i mudelini, konkreetsete kirjanike vaatlemisel aga Schereri juurde.

Peale analüüsi on olulised ka esteetilised ja ideoloogilised hinnangud. Ideoloogilised hinnangud on eeskätt pehmelt rahvuslikud, esteetiline ideaal on tagasiviidav sisuliselt kogu Euroopa kirjandusloost kokkupandud hea, maitseka kirjanduse ideaalile.

Positivism on üsna vähe teooria ja annab kirjutajale suuri vabadusi. Samas on tal siiski olemas mitmed olulised postulaadid, mis koonduvad nimelt kirjandusloo kui positivistliku kirjandusuurimuse tipu ümber.

Eesti kirjanduslugu on veel vähem teooria. Vaid Kampmaa ja Roos oma lugude sissejuhatustes ning Tuglas retsensioonides või poleemikates kõnelesid veidi teoreetilistest küsimustest. Samas puudusid üldse akadeemilised seisukohavõtud õppejõududelt (Suits, Semper). Ja polnud ka avalikke teoreetilisi debatte selle üle, kuidas kirjanduslugu (või üldse kirjandust) uurida. Positivismist kui teoreetilisest kontseptsioonist ei kirjutanud eesti uurijad samahästi kui midagi.

 

1 A. E r b s e n, Diskursiivsed valikud 20. sajandil ilmunud eesti kirjanduse õpikutes. Magistritöö. Tallinna Ülikool, 2007.

2 Edasi kasutan siin positivistliku kirjandusloo termineid, millest oli pikemalt juttu: T. H e n n o s t e, Hüpped modernismi poole II. … 3. loeng: Romantiline positivism. Vikerkaar, 2006, nr 3, lk 71–83.

3 Terminoloogia pole päris ühtlane, kuid nt koolkondadest ei kõnelda üldse.

4 See vaateviis on tegelikult üsna mõjukas. Nt Eesti Haridusliidu kirjastatud K. Laane “Eesti kirjandus – töökavu ja -juhatusi kirjanduse õpiringidele” (1935) lähtub ühemõtteliselt Tuglasest.

5 Voolude käsitlemisel oli vanema kirjanduse ja romantismi osas olemas juba 19. sajandist pärinev deskriptiivne traditsioon, aga üldiselt toetutakse Kampmaa teedrajavatele käsitlustele. Mingeid põhimõttelisi vaidlusi siin ei ole. Sama kehtib uusrealismi kohta, mis on veel osalt väljakujunemata vool. Kesksed debatid käivad realismi ja uusromantismi ümber. 1920. aastate alguses on vastamisi Tuglas ja Kampmaa+Ridala, keskmeks vaidlused realismi ja uusromantismi seletuse ja rolli üle eesti kirjandusloos. 1930. aastate keskne probleem on uusromantism, taas vastamisi Tuglas ja Kampmaa. Nii Kampmaa kui Tuglas olid alguses realismi suhtes teravalt kriitilised, kuigi Kampmaa ideoloogilistel, Tuglas esteetilisel põhjustel. 1920. aastateks on Tuglase seisukoht muutunud palju positiivsemaks, kuigi esteetiline kriitilisus säilib. Aluseks saab siin Tuglase käsitlus. Uusromantismi osas on koolikirjanduslood Tuglasest reserveeritumad, kuid siiski võib öelda, et tema arusaam saab mõjukaks siingi.

6 R. W e l l e k, The Concept of Evolution in Literary History. Rmt-s: R. Wellek, Concepts of Criticism. New Haven; London, 1963, lk 37–53.

7 Oluline on tähelepanu juhtida sellele, et sünteesi-idee oli väga oluline 1920.-30. aastate rahvuslaste jaoks. Sünteesi rahvusluse ja nooreesti ideede vahel tahtis luua August Annist, Erni Hiir andis oma tööeestluse ajastu kirjandusvoolulisele ideaalile nime süntetism jne. Vt pikemalt: T. H e n n o s t e, Elulähedusest rahvuslähedusele. Kirjandusideoloogiast tähistevahetuse aegu. 2: rahvusliku kirjanduse märksõnad. Ilmumas Tallinna Ülikooli kogumikus.

8 Sünteesi mõistet kasutas Tuglas sajandi alguses hoopis uusromantismi kohta, käsitades seda romantismi ja realismi sünteesina ning nimetades mõnikord otseselt sünteetiliseks realismiks. Vt J. U n d u s k, Realismi mõiste ümber. Fr. Tuglase “realism” ja sajandivahetuse kultuur. Preprint KKI– 46. Tallinn, 1986, eriti lk 35–43. Samas pole Tuglas ega uusromantikud siin esimesed. Eesti kirjandusest kirjutamisel algab sünteesi ihalus ja idealiseerimine vähemalt1899. aastal Anton Jürgensteiniga, kes näeb sünteesi oma ideaalrealismis, mis tahtis ühendada realismi ja idealismi. Vt A. J ü r g e n s t e i n, Sihid ja jooned eesti kirjanduses. Rmt-s: Eesti kirjanduskriitika 1875–1900. Tallinn, 1984, lk 258–267.

9 Ranges mõttes saab rahvuslikkusest kõnelda vaid vana rahvuslase Kampmaa puhul. Teiste puhul tuleb arvestada, et tegemist on Pätsi autokraatia ajal kirjutatud koolikirjanduslugudega, milles riiklik ideoloogia oli kohustuslik. Tuglasel võib aga leida vihjeid sellele, kuidas kirjanduses vaidlevad progressiivne ja tagurlik leer, kusjuures tagurlik suuresti kattub rahvuslikuga. See võib viidata Brandese arusaamadele.

10 Voolude sees eristatakse põlvkondi, kuigi mitte alati. Sellega seostub põlvkonna kujunemine ühesugustes oludes ja selle ühendav mõju. Samas ei ole selle aja kirjanduslugudes põlvkondade vastanduse idee kui kirjanduse arengu mootor oluline. Küll on see oluline tollases kriitikas ja poleemikas, kus rõhutatakse nimelt seda, kuidas uus põlvkond on kooskõlas uue ajastu vaimuga (sellest kõnelevad nooreestlased, eluläheduslased, 1930. aastate rahvuskirjanikud). Ja põlvkondlikkus jääbki eesti kirjandusloole oluliseks, osalt ka seetõttu, et eesti kirjanduses koondub suurem osa olulisi autoreid miskipärast üsna selgeteks ajalisteks põlvkondadeks.

11 Sama ringi saab ka jätkata. Sõjajärgne sotsialistlik realism peegeldab taas klassi, seekord töölisklassi, ja 1960. aastatel tuleb taas intelligendi individuaalne enesepeegeldus.

12 Jänese poliitilis-kultuurilises dateeringus algab uusim periood aastaga 1917 (revolutsiooni- ja iseseisvusaegne kirjandus).

13 J. K ä r n e r, Mõtteid meie uuema kirjanduse liigitamise puhul (Friedebert Tuglas, Lühike eesti kirjanduslugu). Looming, 1935, nr 4, lk 439–442; F. T u g l a s, Vastuseks J. Kärnerile. Looming, 1935, nr 4, lk 443–444.

14 Ma näen siin selget korrelatsiooni uurimisparadigma valikuga. Eesti proosa jaoks sobib positivism hästi. Modernistlikumat proosat oli minimaalselt ja seegi ei pakkunud vormi poolest peaaegu midagi sellist, mis oleks nõudnud uusi lähenemisviise (piisas faabula ja süžee eristamisest). Aga luules oli murrang hoopis sügavam. Ja just modernne luule oli maailmas see, millele toetusid uued uurimisparadigmad, võtted, teooriad. Eesti 20. sajandi luulemodernism ei leidnud endale analüütikuid ja kriitikuid. Visnapuu katsed jäid vaid poeetika tasandile. Ja samas oli see ka põhjus, miks modernismiga ei osatud suuremat midagi peale hakata.

15 Siin on muidugi oluline, et peamiselt oli tegemist kooliõpikutega.

16 Vt ka viidatud Kärneri ja Tuglase vaidlust.

17 Seda, milliseid omadusi rõhutavad eri kirjandusloolased, on vaadeldud kahes eelmises loengus. Siin esitan ainult üldistused, kasutades sealjuures eri autorite puhul sama asja märkivate eri sõnade seast vaid ühte-kahte. Mõnel juhul esitavad autorid neid tunnusjooni vastandusena, mõnel juhul üksnes kas positiivsete või negatiivsete märksõnade kaudu.

18 Vt selle kohta: T. H e n n o s t e, Kirjanduse moderniseerumisest I: sõnad ja ideed. Looming, 2008, nr 6, lk 934–935 ja sealseid viiteid; Tuglase kohta ka: J. U n d u s k, Realismi mõiste ümber…, lk 62–71.

19 Vt T. H e n n o s t e, Hüpped modernismi poole II. … 4. loeng: Eesti kirjandus ja selle uurimine 19. sajandil: romantilise idealismi aeg. Vikerkaar, 2006, nr 6, lk 93–108.

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk

Külgpaneeli navigatsioon