Surm jäämägede vahel

Mehis Heinsaar

Conchita Suarez oli tulnud Tšiilist Tartusse eesti keelt ja ajalugu õppima. Tema sattumine siia polnud mitte päris juhuslik. Nimelt oli ta vanaisa sunnitud 1944. aastal poisikesena koos vanematega Eestist Saksamaale ja sealt omakorda Lõuna-Ameerikasse põgenema, mis tähendas seda, et Conchitas oli veerandi jagu ka eesti verd. Nüüdseks oli ta Eestis viibinud juba üle kahe aasta. Olles omandanud üllatavalt kiiresti siinse keele, mis andis tunnistust tema ilmsest keelteandest, otsinud üles oma kauged sugulased ja saanud sõpradeks paljude toredate eakaaslastega, jõudis Conchita viimaks otsaga Hiiumaale. Talle tehti nimelt pakkumine töötada paar suvekuud Kassaril asuvas ajaloomuuseumis.

Conchitale hakkas kohe meeldima see tuuline saar. Kerge imestusega täheldas ta, et hiidlased on mandrieestlastega võrreldes üks täiesti isesorti rahvas, ja seda mitte ainult loomu poolest. Nad meenutasid talle välimuselt paljuski hispaanlasi, samas kui nende mõtted ning silmade sinine värv olid põhjamaalaste omad. Hiidlased rääkisid väga imelikku juttu ja nende huumorist sai Conchita veelgi vähem aru, ometi meeldisid talle sealsed inimesed. Teistest suuremat huvi äratas temas üks põline kassarlane, nimega Aale Häggblom. See oli kergelt kiilanema kalduv heledate krässus juuste, suure nina ja taevassiniste silmadega hiiglakasvu mees. Aalet nägi Conchita iga päev, kuna too vastutas muuseumi tehnilise korrashoiu eest, kandes hoolt kõige eest elektrist kuni topiste parandamiseni välja.

Temperamentsele ja väikest kasvu Conchitale tegi see liiga suur ja liiga aeglase mõtlemisega mees kangesti nalja. Ta vaatas salamisi, kuis Aale vaikselt vandudes kõrgel lae all asuvaid juhtmeid parandas, hunditopiselt ja nugistelt tolmu pühkis, luuaga ümber kollase maja teed udjas, omaette aina midagi ümisedes. Viimaks aga kasvas sellest vargsi ja muigamisi kõrvaltvaatamisest Conchita suureks kohkumuseks välja midagi muud – midagi, mida ta ka kõige hullemas unenäos poleks osanud ette näha.

Nimelt lõi ühel soojal ja tuulevaiksel ööl tüdrukusse nagu välk selgest taevast talumatult õnnelik tunne, ja see tunne oli suunatud – oo õelaid jumalaid! – just Aale Häggblomi, tolle neljakümneaastase vanamehe vastu.

Alguses ei saanud Conchita arugi, milles asi on. Ta ärkas keset ööd üles, karjatus kurgus kinni. Ta kraadis ennast, sättides pea alla patju küll nii ja küll teisiti, kuhjas enda lõõmavale ihule veelgi rohkem tekke peale, arvates süü seisvat külmetuses, kuid miski ei aidanud. Alles järgmisel päeval taipas tüdruk jahmunult, et on armunud Aalesse endasse. Õudne hakkas Conchital selle peale mõeldes! Põrguks muutus vaese tšiilitari elu! Kui veel paar päeva tagasi oli too veider vanapoiss talle vaid nalja teinud, siis nüüd nägi ta temas korraga mingit müütilist hiidu, kelle pilgus ja kohmakas kujus peitus kummastav vägi. Aukartlikult ja huultevärinal silmitses ta teda eemalt. Kui aga Aale Häggblom oma tõrrepõhjase häälega temalt midagi küsima tuli, jooksis Conchita, suutmata talle midagi vastata, välja elupuude taha nutma. Vaene tüdruk…

Conchita armumine – see oli nagu äkiline mussoonvihm, kiredeemonite põimumine ümber ta niuete ja haprate käsivarte, väikeste rindade ja kaela – see oli tuhandete lindude hommikune kisendamine ta peas ja südames, kuum vihm, mis sadas otse ta hinge ning üska, sundides teda kahe käega haarama kõhust, nagu oleks tal kuupuhastus – see oli leitsakuline, pime ja õudne metsaalune maa, kus hiilivad ringi jaaguarid, linnutapikud ja mürgised maod. Kõik see pani tüdruku kohkuma iseenese ees. Ta ei suutnud enam ei kodus püsida ega põgeneda.

Justkui vaimust vaevatu kõndis Conchita nüüd öösiti ümber Aale Häggblomi mereäärse maja, istus kuni koiduni ta akende all ja nuttis, kuulates samal ajal vihaselt Aale rahulikku norskamist, mis tüdruku viimaks nõnda marru ajas, et ta jalaga vastu vanamehe majaseina hakkas taguma.

“Chancho de mierda! Es la cosa más estúpida que jamás me ha pasado!” ulgus ta kurbuses ja raevus.

Möödus nädal ja midagi polnud muutunud.  Ühel juulikuu hommikul ilmus Aale Häggblom muuseumisse varem kui muidu, kuid nagu kiuste ei hakanud ta mitte tööle, vaid tuli Conchita juurde teab mis tühjast-tähjast juttu ajama. Korraga, poole vestluse pealt, ilma igasuguse põhjuse ja ettehoiatuseta, tüdruk karjatas. See oli sama karjatus, mis talle armumise ööl kurku kinni oli jäänud. Kisendus tungis ta rinnust kiljuva pistrikuna välja ja kui tüdruk oma käed suu peale surus, oli juba hilja. Aale hämmeldunud pilgu all vajus ta mehe jalge ette maha, tönnides seal nagu väike laps. Segadusse sattunud hiiglane ei osanud muud teha kui vaid kohmetult neiu pead silitada.

“Valutab sul kuskilt, kutsun sulle äkki arsti või?” küsis ta murelikul häälel, mispeale too veelgi suurema häälega ulguma pistis.

“Nooooooo!” karjus Conchita läbi pisarate. “Eres un disecado, viejo y apolillado como ese tonto lobo allí en el rincón. No entiendes nada, nunca entiendes nada!”

Ja täis viha enda vastu, et ta nii lollisti ära armuda võis, hakkas ta oma väikeste pruunide rusikatega Aalet taguma, nagu jaksas. Mees püüdis end kaitsta, haarates kohmakalt Conchita ümbert kinni ning tõstes ta üles leti peale istuma, et siis külma vett minna tooma, kuid too ei lasknud temast enam lahti. Mingi tüdrukust kümme korda suurem jõud sundis teda suruma oma huuled vastu ilusa vanapoisi habetunud nägu, vastu tema päikesest põlenud nina ja huuli, ning Aale, juhtunust äärmiselt hämmeldunud, lasi sel endaga sündida. Kesk suverahu, tolmunud topiseid ja vanu kaarte tundis muidu nii rahulik hiid, kuis aastaid varjusurmas püsinud jahimees nüüd temagi ihus ärkab ja pead tõstab… kummaline, metsik läige ilmus korraga ta silmadesse. Justkui rahulik paisjärv, mis end tammi tagant korraga lahti murrab, haaras ta tüdruku äkilise hooga sülle, viies ta hiiglase sammudega ära tagumisse saali, sinna, kus seinal olid kaardid Hiiumaa tekkimisest kümme tuhat aastat tagasi ning klaaside all kivimid siluri ja devoni ajast. Conchita, kes rippus tal kramplikult kaelas, lasi sel kõigel südame pekseldes sündida.

Sinnasamasse ärakulunud tammeparketile kukkudes ning kohmakalt ja saamatult üksteise seljast riideid ära rebides tungisid nad mahasurutud karjatusega teineteisesse, tundes, kuis kuum ja õnnestav ookeanilaine üle nende kehade valgub ning tõustes ja vajudes neid kaugele avamerele kannab. Kui nauding juba lämmatama kippus, vajutas tüdruk oma teravad valged hambad hiiglase õlga, jättes sinna neli veritsevat jälge, mispeale Aale röögatas, kuid see ei meenutanud valukarjet, ei, see oli pigem mingi üksildase ürgse olendi hääl, kes kesk vihmaseid soid ning hiidosjade padrikuid ringi uidates on leidnud üle hulga aja teise omasuguse… See oli pöörane iha ja tung üksteisesse sulada, teineteisesse kaduda, õnnelikeks algosakesteks lahustuda, nõnda et see ainumas hollandlastest abielupaar, kes sel hommikul sinna muuseumi eksiski, pages tapmisele sarnaseid hääli kuuldes sealt ummisjalu tagasi autosse – neil polnud mitte mingisugust soovi sekkuda teise riigi siseasjadesse. Armastajad olid aga vahepeal tippu jõudnud, vajudes üksteise embuses põrandale maha, mööda sääri alla voolamas kuuma vee ja heleda seemne ojad, nägudel joovastund roidumus.

 

Conchita ja Aale ei lahkunud enam hetkekski teineteisest. Nad veetsid koos kõik järgmised ööd ning õnnestavad, palavad päevad, ja tähti langes neil augustikuu öödel taevast sedavõrd palju, et mõlemal lõppesid viimaks soovid, mida elult veel nõuda või tahta. Nad jalutasid kaelakuti kadakatevahelistel väikestel radadel, mis mööda Kassarit laiali hargnedes kõikjale ja eikuhugi viisid, jooksid tirbi tippu, kus lained kahelt poolt vastu nende jalgu pekslesid, ega hoolinud vähimatki sellest, mida kohalikud ja muud ümberkaudsed neist taga rääkisid.

Nii oleks see kõik võinud jätkuda igavesti, kui mitte väike tšiilitar kuu aega hiljem eneses kummalist muutust poleks tundnud. Ausalt öelda üllatas see teda samavõrd, nagu teda oli üllatanud armumine. Tüdruk tundis nimelt, kuis see temast kümme korda tugevam vägi, mis teda nii ootamatult hiiu külge köitnud oli, temast jälle korraga lahti laseb – ja seda üheainsama ööpäeva jooksul, ilma luba küsimata! Nagu polekski see tema, kelles kõik need muutused aset leiavad, vaid keegi teine, kellega ta juhtumisi ühte ihu ja hinge jagab. See heidutas tüdrukut.

Conchita Suarez vaatas oma hingepeeglisse, küsides kolmesilmselt näolt, kes talle sealt vastu vaatas: “Ütle mulle, mida ma siis tema vastu õieti tunnen või tundsin? Mis see oli? Ja mida ma valesti tegin?” Aga peegelpilt ei vastanud talle, ainult naeratas vaikselt ja pilgutas silma.

Aale muidugi tajus Conchita muutunud olekut, tema eemaletõmbumist ja seda, et tüdruk end ta embuses enam loomulikult ja vabalt ei tunne. See muutis mehe jõuetuks. Ta seisis tüdruku ees, jõllitades teda kiindunud, rumala koera pilgul. Ta tassis tüdrukule nii hommikul, päeval kui õhtul kadakanõmmedelt lilli kokku: härgheintest, odrast, rukkililledest ja lillherneist kokkuseatud kimpe, mida sai lõpuks nii palju, et neid enam kuhugi panna polnud. Lõpuks, oskamata oma kiindumust muul moel väljendada, istus ta lihtsalt tüdruku ette maha, pigistades ta kuldpruunid jalad nii tugevasti vastu oma pead, et neil mõlemal valus hakkas. Tšiilitar vaatas enese jalge ees istuvat hiiglast, kes vahtis teda nagu mingit jumalannat, ning teda tegi nukraks teadmine, et ta ei tunne selle toreda mehe vastu enam midagi. Vähe sellest, koguni naeruväärne ja igav tundus see hiidlane talle nüüd… nagu see saargi. Jah, ta oli väsinud olemast sel kitsi loodusega saarel, oli väsinud tervest Eestist.

Conchita tundis korraga väga teravalt, et on sellelt maalt ja neilt inimestelt saanud kõik, mida oli oodanud ja enamgi veel, ning tahtis nüüd tagasi koju. Ta tundis igatsust oma ema ja isa, vendade ja sõprade, mäetipus asuva valge kodukiriku ning kõikemõistva vana ja nukra pihiisa järele. Ookeani järele, mille müha teiselt poolt mägesid läänetuulega kuulda oli, vihmade ja metsade järele, mille hääled ja lõhn talle hoopis armsamad olid kui siin. Ta tahtis koju… Ja kergeid südametunnistuspiinu tundes, kuid meelekindlalt vabastas ta end hiiu kohmakast haardest, vabandades, et on juba hilja ning ta peab minema magama.

Kolm päeva hiljem lahkus Conchita Suarez saarelt. Oli päikseline ja soe pärastlõuna ning Aale sõidutas ta autoga Heltermaa randa. Sadamakail puhus tuul mitmest suunast, keerutades üles tolmu ja esimesi kollaseid kaselehti. Enne praami peale minekut embasid nad viimast korda. Conchita naeratas mehele, äkilist meeleliigutust tundes haaras ta hiiu peast kinni ja suudles teda korraks tugevasti ja kuumalt huultele, joostes seejärel tagasi vaatamata laevale.

Aale vaatas liikumatult seistes, kuidas praam sadamast eemaldub. Ta seisis veel ka tund aega hiljem sealsamas, seisis seni, kuni tillukeseks täpiks kahanev laev piimjasse valgusse sulas. Ning alles siis, kui midagi polnud enam näha, tundis mees, kuidas temas tärkab tõeline ja puhas armastus selle noore inimese vastu, kes oli tulnud siia kusagilt väga kaugelt ja kes on siit nüüd igaveseks läinud.

 

Sellest päevast peale hakkas Aale Häggblom eneses kandma armastuse tõelist, deemonlikku valu. Valu, mida on raske kanda isegi siis, kui armastajaid on kaks ja nad mõlemad üksteise embusesse keerdunud on. Ent kui inimene on määratud seda põlevat lille oma südames kandma üksi, muutub isegi saar, mis eluaeg kodu on olnud, võõraks ning ta ise seal põgenikuks.

Unetuna ja pärani silmi, nagu mingi poolenisti ellu äratatud puuslik, hulkus Aale oma maja ja Kassari kadakase ranna ümber ringi, kuna ainus rohi, mida ta armuvalu ning unetuse vastu tundis, oli kõndimine. Ta kõndis kuni viimase väsimuseni, täieliku nüriduseni, vajudes maha sinna, kuhu väsimus teda murdis. Ja nii nagu leiavad kärbsed üles lehkama läinud liha, leidsid deemonidki eksimatu vaistuga üles Aale Häggblomi igatsusest ülekuumenenud hinge, asudes selle kallal asjalikul moel oma igapäevast tööd tegema.

“Mida te minuga teete ja kuhu mind viia tahate?” päris mees läbi poolune deemoneilt. “Kas tahate päris maailma lõppu viia või sealt veelgi kaugemale? Ja kas seal veelgi kaugemal elada ja hingata saab? Kui saab, siis laske aga käia, sest siin mul enam elu ei ole.”

Deemonid aga ei paljastanud talle omi plaane. Nad kõrvetasid mehe niigi palavikus vaevlevat hinge seni, kuni see oli õhupuudusel sunnitud keset ööd üles tõusma ning Aale ihust välja hüppama. Nad ajasid ta välja suurele teele, torkides teda pootshaakidega senikaua tagant, kuni ta viimaks üle mere ja laante ja tundrute põgenedes laiade, lõputute jääväljade vahele jõudis, kus polnud enam midagi peale sädeleva vaikuse. Seal nägi Aale hing üht jäässe tardunud laeva. See oli poolviltu jäärünkade vahele kiilunud kahemastiline fregatt, mille küljelaudadele oli punasega maalitud “Armastus”. Sinna, sellele laevale, jooksiski hing nüüd oma õhukeses ülikonnas, jäädes viimaks kaptenisillal seisma, hambad plagisemas suus. Käed hõlmade vahele pistetud, vaatas ta lõdisedes silmapiiri poole, kus polnud enam õieti midagi vaadata peale külma udu ning polaarpäikeses hiilgavate jäämägede. Enam ühelegi merele polnud võimalik purjetada selle alusega. Sest see oli neetud ja kasutu laev oma hiiglaslikus, hilises ilus.

Deemonid talle laevale järele ei tulnud, kuna külma käes olla nad kaua ei kannatanud. Rõõmsatena kordaläinud töö üle lendasid nad laulda üürates soojale maale tagasi.

 

Samal varasügisel toimus Käinas, Aale Häggblomi õe talus suguvõsa kokkutulek. Tulid kokku erinevaist Eestimaa nurkadest kauged ja kallid sugulased, kes üksteist kümmekond aastat polnud näinud, teretasid ja tegid teiste seas juttu ka Aalega. Kesk sooja vananaistesuve panid nad väga imeks mehe kahvatult sinakat jumet ning ta hingetut, külma pilku, kuid pöördusid siis peagi teisale, sest nii palju oli kõigiga rääkida. Sugulased arutasid omavahel vahepealseid sünde ja surmasid ning muid huvitavaid elujuhtumusi, sealjuures lakkamatult süües ja juues ning kange õlle kõrvale noid vanu ja häid laule lauldes, mida oli lauldud eelmistelgi kordadel.

Ainult Aale Häggblom ei laulnud. Õunapuude alla kaetud laua taga vaatas ta tardunud ilmel kuhugi kaugele, näost aina valgemaks muutudes. Mehe põsed, kulmud ja ripsmed kattusid vähehaaval jääkristallidega, juuksed härmatisega. Korraga selgines ta ilme. Mingi sära ilmus hiiu silmadesse, justkui midagi kaunist ja kutsuvat nägi ta korraga silmapiiril, lõputute jäämägede taga. Jah, mingi lipp, tulipunast värvi lipp paistis seal talle silma… On ta ehk siiski lõpuks pärale jõudmas? Leiab ta ehk ometi lõpuks rahu? Ja üle hulga aja naeratades tõusis hiiglane lauast, et hakata sinnapoole minema, ent komistas siis lauaserva taha ja kukkus näoli süldivaagnasse.

Kallid ja kaugelt tulnud sugulased kargasid kohkunult püsti. Alles nüüd märgati jäässe tardunud meest endi keskel, tema härmatanud juukseid, jääkoorikuga kaetud ülikonda ta seljas. Ja seda kesk sooja ning päikselist päeva, laua taga, kus oli kuhjaga räime ja kartulit, kohvi ja viina! Joostes toodi kuuma vett, pandi mees murule pikali, hõõruti ta siniseid käsi ja jalgu ning masseeriti piiritusega südant, ent kõik see oli asjata. Aale Häggblom oli surnud ja teha polnud enam midagi.

Kolm päeva hiljem pandi mehele Kärdla haiglas diagnoos – südame seiskumine veresoonte jäätumise tagajärjel. Pealinnast kohale kutsutud targad doktoridki olid hämmeldunud ning nõutud. Veel eluski polnud nad säärase juhtumiga silmitsi seisnud! Ja et teha sellele nii ebamugavale ning lõputuid vaidlusi ennustavale olukorrale lõpp, suleti Aale Häggblomi toimik peale ta mahamatmist seitsme luku taha ega võetud seda enam kunagi jutuks.

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk

Külgpaneeli navigatsioon