Ja kelle pihtimus teid põletab

Kalev Kesküla

Kalev Kesküla
Ja kelle pihtimus teid põletab
Mari Tarand, “Ajapildi sees”

“ma olen unes

   rääkind võõraid keeli

ja olles ärkvel

   tantsind tantse mis

ei sobi mehe-

   le kes raskelt haige

ja kes on arvel

   tubdispanseris

ja kes on kirjas

   vakuraamatutes

ja kelle pihti-

mus teid põletab

kes läbi elu

jookseb rõõmsalt nuttes

kui lõbus maailm

jäiselt jõletab

kus miljard elu

uiskudele toetub

ja mööda pinda

püüab püsida

kus miljard elu

vaikselt vette poetub

kas on sääl külm

ei maksa küsida”

(tsüklist “Aastalaat” raamatus “Närvitrükk”, 1971)

“Luule meid ühendas ja andis sageli tuge, nagu arvatavasti ka paljudele selle raamatu lugejatele. Ja Tema pidev kohalolek õigustaks mu raamatut ehk ka Juhani silmis, kes loojate eluloolise tausta ületähtsustamist taunis” (lk 10).

Nii seletab ja õigustab luuletaja Juhan Viidingu lapsepõlvest kõnelevat raamatut selle autor, Juhani vanem õde Mari Tarand. Justkui peaks sellist asja õigustama. Suure ja surnud poeedi elu on tänases Lääne kultuuris ammugi üldrahvalik vara. Ja isegi nende elu, kel seda palju polnud, kelle elu oli rohkem surm – ma pean silmas Anne Franki, kelle loost tehti hiljuti muusikal.

Mari Tarand on aga autorina eriti õnnelikus asendis: “Kirjutan sellest, milles ise enam-vähem kindel olen” (lk 10). Ning kui arvestada veel seda, kui palju on autori valduses perekonna epistolaarset pärandit, tuleb uskuda, et see, mis raamatus kirjas, on kõik enam-vähem tõsi.

Juhani loo suur konflikt peitub temas endas, kellest “enfant terrible kujunes tasapisi, ent sõnakuulmatuse nähud ilmnesid juba õige varakult” (lk 114).

Viivi Luik on tabavalt kirjutanud, et see oli kunstniku ja koolmeistrite konflikt.1 Eesti ühiskond on vaimses mõttes olnud suuresti koolmeistrite ühiskond ja korraga sigines sinna varavana lapskunstnik. Vahest on ülekohtune arbujaid, kelle hulka kuulus ju Juhani isa Paul Viiding, koolmeistriteks kutsuda, aga võrreldes elu paradoksaalsust portreteeriva mängumehe Juhaniga oli Alveri eetiline imperatiiv ikkagi koolmeisterlik. See äratundmine näib vapustavat ka Mari Tarandit: “Kõik, mida seni luules armastanud olime, näis nüüd nii lihtne ja selge selle kõrval, mis tuli Juhani sulest” (lk 261). Ja loomulikult pidi “kuidagi varaküpse” (psühhoneuroloogia dispanseri iseloomustus, lk 93) Juhani iseäralikkus palju enam vapustama tema vanemaid ja õpetajaid. Muide, vahest sai Juhanist endastki elu lõpul, viimastes kogudes, koolmeister, vahest saab kõigist… Aga see pole enam selle raamatu teema.

Juhani luule suurus peitub ehk eeskätt võimes esitada kõige kummalisemaid kü­simusi ja ettearvamatuid vaatenurki kõige lihtsamas vormis – pähe kuluvate ja sealt alateadvusse nõrguvate nelikutena, millest pead enam puhtaks ei saa. Juhani luuletused võtavad meilt igaveseks kõrgest poeesiast vormitud idealistliku süütuse, asetades meile ometi inimliku suuruse kohustuse. Kohustuse olla õige ja aus – olles samal ajal ilmselt niisama naeruväärne kui elu ise. Milline poeetiline kahvel!

Sellest, kuidas sihuke kahvel küpses, annabki ülevaate see lapsepõlveraamat. See on varavana kunstniku portree lapsena. Tulevane poeet on ühelt poolt egotsentriline ja pidurdamatu, teisalt pedantne ja perfektsionistlik. Hell niikuinii. Lapsest peale väga andekas kirjutaja, nagu tõendavad vanematele saadetud kirjad, aga samas õpiraskustega heitlev kahe-kolmemees.

Üks näide kümnese Juhani kirjalikust kommunikatsioonist: “Ema! Palun anna kirjalik nõusolek selle kohta, et Sa lubad minul homme minna luuremängu mängima ilma palituta. Annan sõna, et panen alla ihust alates: särk, pihik, pikkade käistega pluus, vest, treeningjakk, pintsak, ja pintsaku pääle seon suure salli. Vasta kirjalikult. Juhan” (lk 124). Siit aimub Juhani kordustele rajatud poeesiat, lootusetut katset kirjeldada asju nii, nagu nad on. Noor Juhan palub vaoshoitud, ent tungivates kirjades saata endale metsakooli (“ja kes on arvel tubdispanseris”) pikad viigipüksid. Teisal rõõmustab, et on saanud tädilt “kolm ideaalset nööpi”. (Mäletan Juhanit kunagi rääkivat, kuidas ta lõikab oma riietelt ära firmasilte, mis võiksid kellelegi silma jääda, teda mingi kaubamärgiga seostada. Augustkitzberglik rõivaperfektsionism oli talle lapsest peale omane).

Iseäraliku Juhani “peavastaseks” sai pere suurt masinavärki – mille vahel Juhan oli õe määratlust mööda liivatera – korras hoidev ema. Just nende vahel võttis konflikt dramaatilise pöörde, iseäranis siis, kui vanemad poisi uurimiseks vaimuhaiglasse panid. Et kas saab “indigolapsega” midagi ette võtta. Raamatus on hulk sealt saadetud kirju ja palveid, põhisõnadeks masendus ja kurbus. Juhanis pidi elama ühtaegu mäss “noriva” ema ja “kalgi” isa vastu kui ka süütunne oma teistsugune-oleku pärast. Juba viieaastane Juhan kinnitas varatargalt: “Parem oleks, kui emad sünnitaksid mütse ja poes müüakse poisse.”

Õde Mari on seda talletanud kultuuriloolase järjepidevusega, püüdmata Juhani konflikti vanematega retušeerida. Küllap jätab ta mõned seigad jutustamata, aga see polegi siinkohal oluline. Juhani erandlikkust ja elukäiku kirjeldab hästi ülaltoodud noorusluuletus. Just selline ta elu oligi – märgitud põletava pihtimuse vajadusest.

Juhani lapsepõlve nukratele ja dramaatilistele seikadele loovad vastukaalu lapsepõlvesuved vanavanemate või sugulaste juures, pioneerilaager, kummalised tutvused kodutänaval, lõpuks ka kontakt järjekindlast siseemigrandist onu Märt Laarmanniga (“mu isand Õpetaja, süngevõitu aadlik”).

Emotsionaalselt põnevaim eluperiood algas Juhanil vahest sealt, kus õde oma raamatu lõpetab – töömeheaastad, õhtukool ja poeedielu Pegasuses, “mänguseltsiliseks” lähedal pööningukambris korterit üüriv Viivi Luik, ning sellele järgnev la­vaka-aeg.

Ma ei oska Mari Tarandile midagi ette heita. Selle, mida tema teadis, on ta ära kirjutanud, tundliku sulega, tabavalt, ilusa lausega. Loodan, et sellest saab meie vaimusuuruste maailma teedrajav raamat.

Kummalisel kombel on humanitaarist eestlasel sealt raamatust muudki ära tunda kui ainult Juhani arengulugu, meie rajad on olnud paljuski samad. Nii olen minagi käinud Peedul Juhani tädimehe Daniel Palgi juures, töötanud maja keldris, mille pööningul elas Märt Laarmann, suvitanud Laulasmaal, alles see oli, kui ma Linda Viidinguga kirjanike maja saalis juttu ajasin. Ja nüüd olen ma juba vanem mees, kui Juhan kunagi oli. Juhani elu pidi ikka väga tihe olema, et ta selles nii palju suutis. Tema teksti tihedus, selle erikaal on väga suur. Seepärast jäädakse Juhani luuletusi lugema ka pärast meid.

1 Eesti Ekspress, 19.09.2008.

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk

Külgpaneeli navigatsioon