Inglid

Sven Vabar

Tunnen tõmmet asotsiaalide poole. Jalutan tihti kohtades, kus nad ringi liiguvad ja elutseda üritavad. Vaatan neid ja nende haletsusväärset elu. Nende hulgas on kõige erinevamaid inimesi nii iseloomu, hariduse kui sotsiaalse päritolu mõttes. Tihti on nad üsna ebameeldivad isikud, kellega suhtlemisest pole vähimatki tolku. Aga mõnega ma mõnikord räägin, kuulan nende lugusid või ostan neile süüa. Raha anda pole neile muidugi mõtet. Siiski nad võõristavad mind, ka kõige sõbralikumad ja intelligentsemad neist. Ma tulen ühiskonnast, mul on kodu, töö, sotsiaalne kapital. Ma söön ja pesen regulaarselt.

Paljudes kohtades, näiteks turul või parkides, puutuvad asotsiaalid veel siiski mingil määral kokku sootsiumiga. Aga kui ma heidikute vastu suuremat huvi tundma hakkasin, viisid mu asotsiaalsed jalutuskäigud mind peagi paikadesse, kuhu nii-öelda normaalsetel ühiskonnaliikmetel reeglina asja pole – suurte autosildade alla, mahajäetud majadesse ja suvilapiirkondadesse, linnalähedastesse võpsikutesse ning tühermaadele, prügimägedele. Kohtadesse, kus heidikuid on vahel väga arvukalt, kus nad tunnevad end vabamalt ning kus vähegi tähelepanelik vaatleja seisab silmitsi nende eluga kogu selle õuduses. Lagunemine, lehk, prügi, väljaheited, rotid, parasiidid, haigused, uskumatu rumalus, saatuslikud eluvead, mis end vähkkasvajana taastootes on ühes peremeesorganismidega jõudnud viimasesse staadiumisse; hullumeelsus, ahastus, vägivald. Juhuslikud surmad ja mõrvad, mida eriti tähelegi ei panda ja mis kohe unustatakse.

Kuid neis paikades panin heidikute kõrval tähele teisigi inimesi. Või kes iganes nad on. Nende hulgas on nii mehi kui naisi. Nad riietuvad alati musta. Vanematel on ülikonnad ja kostüümid, noorematel teksad, nahast riided, tossud. Nad näevad head ja jõukad välja. Ka nemad suhtlevad vahel parmudega. Kõnelevad nendega, kuulavad neid. Vahel annavad süüa. Mõnikord harva koguni raha ja kärakatki, nagu olen tähele pannud. Aga ise ei joo nad kunagi.

Ma olen neid aastate jooksul hulgaliselt näinud. Olen neid kohanud paljudes erinevates kohtades, eri linnades, isegi eri riikides. Võib täheldada väikseid kultuurispetsiifilisi erinevusi, kuid üldiselt nende välimus ja käitumine ei muutu. Ma ei tea, kes nad on. Nad ei ole minusugused tavainimesed, kes lihtsalt mingil veidral põhjusel kolavad ringi asotsiaalide juures. Olen korduvalt püüdnud nendega kõnelda, vestlust alustada. Alati edutult. Nad ei ole kunagi ebasõbralikud ega vägivaldsed, neile ehk isegi on veidi sümpaatne, et tunnen huvi heidikute vastu. Kuid nad teevad kähku ja konkreetselt selgeks, et ei soovi minuga vestelda. Et mina ei kuulu sellesse maailma, kuhu nemad – ja asotsiaalid.

Muidugi pole nad sotsiaaltöötajad. Neil puudub tahtmine aidata heidikuid tagasi inimeste sekka. Ma miskipärast ei usu, et nad seda takistaksid, kui mõni heidik mingil põhjusel tõesti tahaks ja suudaks tagasi pöörduda. Kuid nad ei soodusta seda sugugi. Nad ei tänita, veena ega palu heidikuid kuidagipidi, nad ei ürita joodikuid karvavõrdki mõjutada midagi tegema, mida nood nürid olevused parajasti teha ei taha. Pealegi tunnen ma enam-vähem kõiki oma linna sotsiaaltöötajaid, kes vähegi asokatega tegelevad. Sotsiaaltöötajaid ei ole palju, nende ponnistused on haledad, suhtumine rumal. Neid juhtiv diskursus ja sellel põhinev töömetoodika on äärmiselt vaieldavad.

Nood mustad persoonid on hoopis teist masti.

On nad politseinikud? Võimatu. Politsei tegeleb ühiskonnaga ja selle probleemidega. Asotsiaalid ei ole osa ühiskonnast. Kui nad ka kunagi tegid kurja ning kujutasid endast ühiskonnale ohtu, siis enam mitte. Ja kui heidikutele kurja tehakse, siis see politseid ei huvita. Kas on mustad isikud tõsised kurjategijad, kes asotsiaale ära kasutavad, sunnivad mingeid jõledaid tegusid tegema? Kuigi enamasti on heidik nii tuhm ja ebausaldusväärne olend, et teda ei saagi õieti ära kasutada, siis üksikutel juhtudel on seda siiski üritatud, sest kaotada pole midagi. Aga musti olendeid on liiga palju. Ja nad ei näe kurjategijate moodi välja. Nad on rahulikud, sõbralikud – ja samas kuidagi apaatsed, äraolevad. Ei mingit kurjategijalikku maniakaalsust.

On nad mingi religioosse liikumise esindajad, misjonärid? Mingi kaasajastunud ja stiilikoolituse läbinud mormoonide sekt? Vaevalt. Neil pole mingeid pühasid raamatuid ega brošüüre, mida jagada. Tõsi, nagu misjonärid, kes suhtlevad inimestega absoluutse tõe positsioonilt, võimu positsioonilt, nii ka need mustad olevused lohutavad, seletavad, õpetavad, annavad nõu. Kuid vahe on selles, et mustad olendid ilmselgelt kuidagimoodi kuuluvad heidikutega ühte. Neil pole vaja heidikuid kuskile värvata. Heidikud on juba värvatud, või on juba ise värbunud. Nad kuuluvad ühte sekti – mustad ja heidikud. Võibolla mustad on mingi teine tase, aga nad kuuluvad kokku. Ma näen seda, kui neid suhtlemas vaatan: nad saavad üksteisest aru.

Mustad ei esinda mingit tõde ega võimu. Vähemalt mitte sellist, mida mina suudaksin kas või alateadlikult tajuda.

Ma ei tea, kes mustad on. Olen neid vahel jälitanud, kui nad joodikupesadest oma teed lähevad. Ma kaotan alati nende jäljed. Nad kaovad, hajuvad. Inimeste seast, ühiskonnast neid ei leia. Kuidas saakski leida; kui nad oleksid ühiskonnast, ei usaldaks heidikud neid, nagu nad mind ei usalda.

On nad mingid heidikute kaitseinglid? Me ju loeme raamatutest ja näeme filmidest, et ka tavainimeste hulgas ingleid liigub, kes inimesi valvavad ja neid suuremast kurjast hoida katsuvad. Näha ingleid teadaolevalt ei ole, kuid mõnikord siiski. Räägitakse ju tislerite kaitseinglitest, advokaatide ja varaste kaitseinglitest. Jah, isegi joodikute kaitseinglitest – kes on täiesti arusaadavad olendid, sest kahtlemata on joodik osa ühiskonnast. Ikka tuntakse vähekese kaasa napsutanud mehele, “eks me ju kõik vahel…” ja nii edasi. Kuid asotsiaalide kaitseinglid? Kas saab olla veel vähem kaitstud, veel hüljatumat olendit kui asotsiaal? Heidik on kõige kindlam näide inimesest, kellest kaitseingel kõige kõrgema kaarega üle on lennanud, kui ta teda üldse kunagi märganudki on.

Ehk on nad siis kaitsetuse inglid? Mustad, kuratlikud tegelased, saatana saadikud, kes mingi jälgi nipi abil vaesed inimhinged oheliku otsa on saanud ja nüüd aina valvavad, et hingele mingil juhul midagi head ei juhtuks, et too igal juhul võimalikult armetult ja mõttetult, võimalikult kaua piineldes hukka, kurja nahka läheks. Et siis hukkaläinud hinge abil kuidagimoodi enda või oma kurja käskija salapäraseid himusid rahuldada. Tumeduse inglid, kaose inglid. Kõlab lapsikult, aga kes teab.

Või on nad leinainglid. Heidikutel pole lootust, pole õnne, nad lähevad otseteed hukatusse. Kuid ka nemad on siiski elusad hinged. Ja kuna keegi neist ei hooli, ei enne ega pärast nende surma, siis tulevad tumedad, nimetud inglid neile seltsiks nende üksildasel lootusetul vabalangemisel sügavikku ja on kohal, kui langemine lõpule jõuab. Nad ei ütle midagi, ei õnnista, ei lunasta, ei katsu kedagi päästa. Nad on täitsa tasa. Aga nad on siin, on kohal. Ja kuna surm on asotsiaalide seas nii sage külaline, et ei viitsi iga kord kuigi kaugele ära minnagi, kuna niikuinii peab kohevarsti jälle tagasi tulema – heidikud ise tunnevad seda –, siis on ka tumedad inglid alati kohal, alati vaikides valmis.

Kuid kes ütleb, et asotsiaal on õnnetu olend? Seda ütleme meie, sotsiaalid. Ja meie nähtavad ja nähtamatud kaitseinglid, kaoseinglid, isegi leinainglid – need on sotsiaalsed inglid. Sotsiaalinglid, nagu sotsiaaltöötajad. Politseinikud, kurjategijad, usukuulutajad – nad kõik on sotsiaalid.

Mina olen sotsiaal. Ma ei tea, kes on asotsiaalid.

Inglid pole sotsiaalid. Võibolla nad on tulnukad või mütoloogilised olendid minevikust, üliolendid tulevikust, alternatiivolendid ilusatest või koledatest paralleelmaailmadest, utoopiatest või düstoopiatest… kuid ka need spekulatsioonid on sotsiaalsed.

Mõnikord ma vaatan viimasele piirile jõudnud heidikuid, keda pole enam võimalik eristada neid ümbritsevast kõntsast ja kelle kohta ei saa aru, on nad veel elus või juba surnud. Ja ma mõtlen, et äkki muutuvad heidikud ise mingil minu eest igavesti varjatuks jääval momendil vaikselt ingliteks. Asotsiaalide kehad tervenevad imeliselt; kusest ja roojast läbi imbunud ning vakladest ja täidest kubisevad kaltsud vahetuvad märkamatult puhaste, musta karva riiete vastu. Rahu tuleb hinge, selgus silmadesse. Uued inglid jäävad algul oma endiste kaaslaste juurde edasi, suhtlevad ja aitavad. Kuid siis ühel hetkel lahkuvad kuhugi…

Inglid on asotsiaalide uus tase, teine level.

Üks on kindel – asotsiaalid teavad. Kui neilt otse küsida, kes on mustad inglid, siis nad ei ütle sulle. See on ainus asi, mille peale võib nende puhul kindel olla. Võibolla nad lihtsalt ei oska sõnadega öelda. Aga ma vaatan asotsiaalide raevunud, meeleheitlikesse, juhmi trotsi täis silmadesse ja ma näen, et nad teavad, vähemalt kuidagi aimavad, kes on mustad olevused, keda mina ingliteks nimetan, sest muud nime mul pole pakkuda. Aimavad, kust tumedad inglid tulevad ja mida nad tahavad meie heidikutest.

Jah, ma kadestan heidikuid. Neil on midagi, mida mul ei ole.

Jalutan ringi, vaatan asotsiaale ja nende tumedaid, rahulikke, hästiriietatud saatjaid. Saatjad ei pööra mulle tähelepanu. Ma ei kujuta neile mingit ohtu. Nad vestlevad joodikutega või omavahel. Või on lihtsalt vait, istuvad või kõnnivad ringi ja ümisevad ainult mõnd vaikset lauluviit.

Olen ise kuulnud, kuidas nad ümisevad.

Prügimäele on parmud püstitanud paar hurtsikut, mille ees katkisel diivanil nad parajasti vedelevad ja vaidlevad millegi mõttetu üle. Nende kõrval seisab üks keskealine pikka kasvu siilisoenguga naisingel, must tolmumantel seljas.

Linna ääres raudteetunnelis vedeleb viis haisvat kaltsukubu. Kõik nad magavad. Nende und valvavad kaks noort tumedat inglit, üks noormees, teine neiu. Mõlemad on kõhnad, mõlemal on pikad juuksed, poisil pruunid, tüdrukul liivakarva blondid.

Ma ei tea, kes nad on. Kas ma tahan teada?

Leia veel huvitavat lugemist

Täheke
Õpetajate leht
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk
Sirp
Müürileht
TeMuKi