20. sajandi kirjandusteadus Euroopa kirjandusteaduse taustal

Tiit Hennoste

Tiit Hennoste
20. sajandi kirjandusteadus Euroopa kirjandusteaduse taustal
14. loeng: piiriaeg

See loeng kõneleb piiriajast, kirjandusteadusest aastatel 1940–1944. Periood jaguneb ajalis-ruumiliselt kolmeks osaks: esimene nõukogude okupatsioon 1940. aasta suvest 1941. aasta suveni, seejärel natsiokupatsioon Eestis ja evakuatsioon Venemaal kuni 1944. aasta suve-sügiseni.1
1939. aasta septembris algab Teine maa­ilmasõda. 1940. aasta juunis tuleb oma saagi järele Nõukogude Liit ja augustiks on Eesti Vabariigi asemel juba Eesti Nõukogude Sotsialistlik Vabariik Nõukogude Liidu koosseisus. Nagu teame, mängisid selles murrangus üsna olulist rolli literaadid: Barbarus, Semper, Andresen, Jakobson, Taev jt.
Institutsioonilise kirjandusteaduse elu käis ülikoolis ning liikus seetõttu õppeaasta rütmis. Nõukogude võim alustab kohe nõukoguliku ülikooli loomist, sh kirjandusteaduse ümberkorraldamist. Seda juhib endine kriitik ja poliitik, nüüdne hariduse rahvakomissar Nigol Andresen.
Õppeaasta 1940/1941 algab juba Tartu Riiklikus Ülikoolis. Senised ülikooli põhiüksused õppetoolid-professuurid asendatakse laiematega – kateedritega. Ainesüsteemilt minnakse üle kursusesüsteemile ning loengutest osavõtt muudetakse kohustuslikuks. Algab uute õppeprogrammide väljatöötamine. Ülikooli juurde asutatakse 1941. aasta kevadel Teadusliku Uurimise Instituut, kuhu pidi kuuluma ka kirjanduse ja rahvaluule sektsioon, mida aga luua ei jõutud.2
Suits ja Oras on edasi professorid, Annist ja Adams jätkavad samuti endises ametis, Semper lahkub 1940. aasta suvel poliitikasse. Aavik aga vallandatakse ja saadetakse pensionile. Dotsendi kohusetäitjaks määratakse 1941. aasta veebruaris endine kooliõpetaja ja Mihkla kirjandusõpikutele teooriaosi kirjutanud Karl Taev, kes oli olnud seotud Andreseni ringidega. Õppeülesannete täitjaks saab samuti õpetajana töötanud Juhan Käosaar. Ja mingis rollis on ülikooli juures ka Eduard Laugaste. Doktoritööd tegev stipendiaat Bernard Kangro võetakse 1941. aasta kevadel assistendiks ja ta jätkab kuni 1943. aastani õppeülesannete täitjana. Aleksander Aspel, kes oli sõja eel Pariisis, jääb sinna, kuigi ta mentor Nigol Andresen teda hoolega tagasi meelitab.
Alustatakse uute kirjandusuurimise ins­ti­­tutsioonide loomist. 1940. aastal eraldatakse kolm osakonda Eesti Rahva Muuseumist kirjandusmuuseumiks, mille põhiline ülesehitaja ja esimene direktor 1940–1942 oli Mart Lepik, endine ÕESi asjaajaja ja Suitsu kaastööline. Muuseumis saavad teiste hulgas tööd endised õpetajad August Palm ja Liis Raud, endine ERA töötaja Rudolf Põldmäe ja enne pööret Budapestis filoloogiat õppinud Aino Undla-Põldmäe.
Võrus avatakse 1941. aastal Kreutzwaldi muuseum, esimene eesti kirjaniku personaalmuuseum, mille direktoriks saab kooliõpetaja Jakob Teder. Ekspositsiooni koostavad Põldmäed.
Kogu ajakirjandussüsteem korraldatakse ümber, ka kultuuri- ja teadusajakirjandus. Loomingu toimetajaks valitakse taas Tuglas. Ajakiri saab juurde kunstiosa, mille toimetaja on 1941. aastal Armin Tuulse. Rahvuslikust kultuuriajakirjast Varamu tehakse pärast 1940. aasta kuuendat numbrit reklaami järgi “rahvalik kultuuri-, kirjanduse- ja kunstiajakiri” Viisnurk, mille toimetajaks saab lahtilastud Visnapuu asemel Aadu Hint.
Eesti Kirjandust ilmub 1940. aastal kaheksa numbrit. 1941. aastast alustab selle asemel ilmumist keele- ja kirjandusteadust ühendav Eesti Keel ja Kirjandus, mille esimese numbri toimetajaks on Rudolf Põldmäe ja seejärel keeleteadlane Rein Nurkse. Veidi samuti kirjandusuurimisse puutuv ajakiri Eesti Kool nimetatakse 1940. aasta septembris ümber Nõukogude Kooliks, toimetajaks koolimees Johannes Käis. Uus võim asutab 1940. aastal ka kultuurinädalalehe Sirp ja Vasar.
Nõukogude võim lõpetab suurema osa ühiskondlike organisatsioonide tegevuse. Eesti Kirjanduse Selts natsionaliseeritakse, tema varade ajutiseks korraldajaks määratakse August Palm. Akadeemilise Kirjandusühingu toimetiste märgi all ilmub 1941. aastal vaid kaks kunstiteadusealast tööd. Õpetatud Eesti Selts aga jätkab tegevust ning suletakse alles 1950. aastal.
Likvideeritakse senised erakirjastused. 1940. aasta septembris luuakse Riiklik Kirjastuskeskus, mille ülesandeks on kogu kirjastustegevuse juhtimine ja millele allutatakse viis kirjastust: Poliitiline Kirjandus, Pedagoogiline Kirjandus, Teaduslik Kirjandus, Ilukirjandus ja Kunst ning Ajalehtede Kirjastus. Kirjastustes saavad tööd paljud literaadid. Ilukirjanduses ja Kunstis töötavad näiteks direktorina Mihkel Jürna, asedirektorina senine Eesti Bibliograafia Asutise bibliograafiaosakonna juhataja Oskar Urgart, kellest 1941. aastal saab EK(b)P Keskkomitee kirjandus- ja kunstiküsimuste instruktor, ning toimetajana mh Jaan Kärner. Pedagoogilises Kirjanduses on enne ülikooli juurde minekut tööl Karl Taev. Teaduslikus Kirjanduses töötab EKSi likvideerimisega töökoha kao­tanud Daniel Palgi.3 Kirjastuses Loodus töötanud Paul Ambur jätkab Riikliku Kir­jastuskeskuse müügikeskuses.
Suur hulk filolooge jätkab tööd õpetajana (Bernhard Linde, Bernard Sööt, Karl Mihkla, Eduard Laugaste, Richard Alekõrs, Aarne Vinkel, Juhan Käosaar, Henno Jänes, Herbert Salu). Pätsi-aegne haridusministeeriumi koolivalitsuse juhataja ja kirjandusõpikute autor Villem Alttoa saab aga hariduse rahvakomissariaadi kooliosakonna juhatajaks.
Ideoloogiliselt võib kirjandusuurimisega seotud inimesed jagada kaheks rühmaks. Ühed valivad juba tol ajal ühemõtteliselt nõukogude poole, asudes olulistesse ideoloogilistesse ametitesse ja võttes juhtivalt osa uue võimu tegemistest. Need on Andresen, Semper, Urgart, Taev, Alttoa. Aga poole valib ka Jaan Kärner, kes küll mingit tähtsat ametikohta ei saa, ning üli­kooli õppejõud Valmar Adams.4
Ülejäänuid iseloomustab äraootav ja/või distantseeruv hoiak. Nad tegutsevad kultuurisfääris, näiteks ajakirjade ja kirjastuste toimetajatena, õppejõudude ja õpetajatena, uute loodavate uurimisinstitutsioonide juhtide ja töötajatena, artiklite kirjutajatena. Nende andam kommunismi altarile piirdub enamasti mõne tervituslausega, nn sobivate teemade valimisega, Lenini ja teiste asjaomaste isikute tsitaatidega artiklites.5
1941. aasta juunis alustab Hitleri-Saksamaa sõda Stalini-Venemaa vastu ja vallutab juulis-septembris Eesti. Nõukogude aktivistid (sh Andresen, Semper, Urgart, Taev, Kärner) evakueeritakse Venemaale (“tagalasse”).6 Alttoa ja Adams jäävad Eestisse ning istuvad saksa ajal ka vangis. Eestis algab natsiokupatsioon. Sellega aktiivseid kaasaminejaid on kirjanike hulgas väga vähe, kirjanduse uurimisega tegelenud inimestest enim ehk Visnapuu, kes aga sel ajal midagi uurimuslikku ei avalda. 1942. aastal sureb Helsingis Villem Ridala ja 1943. aastal Tartus Mihkel Kampmaa.
Sõda ja natsiokupatsioon toovad uued radikaalsed muutused. 1941. aasta sügisel ülikool seisab. Aasta lõpul antakse luba korraldada eksameid diplomite saamiseks. Õppetöö filosoofiateaduskonnas algab sõjaaegsete kärbitud eriplaanide alusel alles 1942./1943. õppeaastal.7 Suits ja Oras on professoriks kuni põgenemiseni aastal 1943–1944, Annist jätkab kogu aja. Sel ajal õpib ülikoolis näiteks Aarne Vinkel ning magistrikraadi kaitsevad Herbert Salu ja Karl Mihkla.8 Kirjandusmuuseum likvideeritakse 1942. aastal ja tema kogud liidetakse ülikooli raamatukoguga.
Sõda lõpetab 1941. aasta suvel kõigi kirjandusajakirjade ilmumise ja natsiokupatsiooni ajal neid ei ilmugi. Ajakirju asendab mõneti koguteos Ammukaar, mida Visnapuu juhtimisel avaldatakse kaks numbrit (1942 ja 1943) ja millest loodetakse välja kasvatada ajakirja.9 Proovitakse taas alustada Eesti Kirjanduse Seltsi tegevust.10
Ka nõukogudeaegne kirjastussüsteem likvideeritakse. Põhitöö teevad kaks kirjastust: Eesti Kirjastus Tallinnas ja Tartu Eesti Kirjastus (seal töötavad ka Ambur ja Palgi). Püütakse taaselustada ka Noor-Eestit. Lehtedes ilmuvad kultuuriküljed, sh kirjandusküljed, üpris regulaarselt, eriti Postimehes ja eriti 1943. aastal.
Kui sõjaõnn pöördub sakslaste kahjuks, põgeneb või lahkub Eestist välismaale ca 75 000 inimest, nende seas hulk kirjandusuurijaid: Suits, Oras, Kangro, Jänes, Parrest, Aavik, Salu. Tuglas ei jõua katsetest hoolimata enne Nõukogude vägesid randa.
Venemaal on literaadid esialgu eeskätt poliitilisel ja propagandatööl. Kirjastamine toimub algul Võõrkeelse Kirjanduse Kirjastuse juures. 1943. aastal luuakse ENSV Riiklik Kirjastus, mille direktoriks saab Mihkel Jürna. 1944. aastal taastatakse Leningradis Riiklik Kirjastuskeskus ning neli varasemat kirjastust (puudub vaid pedagoogiline). Praktiliselt ainsaks kirjandusteaduse avaldamiskohaks on aga evakuatsioonis almanahh Sõjasarv, mida ilmub 1943–1944 kuus numbrit.11
1944. aasta augustis-oktoobris vallutab Nõukogude armee taas Eesti. Tagasi tulevad ka evakueerunud literaadid, kelle juhtimisel hakatakse taastama sõjaeelseid kirjandusinstitutsioone. Kiiresti alustatakse nõukogude ülikooli käivitamist, mida juhib Leningradis prorektoriks määratud Karl Taev. Kirjandusmuuseumist tehakse taas iseseisev asutus ja tema direktoriks on kuni arreteerimiseni 1945. aastal jälle Mart Lepik, kellel oli olnud keskne roll ka selles, et muuseumi varad säilisid ja Eestisse jäid. Taastatakse ka 1941. aasta kirjastussüsteem. Kohe pannakse käima Looming, Sirp ja Vasar ning Nõukogude Kool. Keel ja Kirjandus alustab uuesti alles 1958. aastal. EKSi tegevus katkeb lõplikult. Algab nõukogude aeg.
Kirjandusteadus 1940–1941: programmid
Nõukogude võim toob kaasa põhimõttelised muutused kirjandusteaduses, mille uuteks keskseteks komponentideks saavad teadustöö kohustuslik ideoloogilisus ning plaani- ja süsteemipärasus, aktuaalseimaks märksõnaks aga ümberorienteerumine.
Esimese kirjandusteaduse tööprogrammi avaldab August Annist 1941. aastal pealkirja all “Eesti kirjandusteaduse töökavast”.12 Selle tekst näitab, et tegu pole tema eraalgatusega, vaid ta esindab ka ülikooli kateedrit.
Annist leiab, et seni on eesti kirjandusteadus arenenud ilma erilise töökavata ning selle tarvis on olnud väga vähe jõudu ja ametikohti. Peasüüdlaseks on kodanlik võim. Nõukogude Eestis on tähelepanu kirjandusteadusele oluliselt suurenenud. Ja nüüd on vaja kindlaid töökavasid, mida peaksid tegema vastavad keskused. Peamine ülesanne on metoodiline ja ideoloogiline ümberorienteerumine vastavalt nõukogude korrale. Põhiosa artiklist võtab enda alla tegemist vajavate tööde kommenteeritud loend.
Esimesel kohal on kirjanduslooline tekstivalimik, mis peaks pakkuma eeskätt kirjandusloo abimaterjale (viis-kuus 300–400 leheküljelist köidet), näiteks keskaegne kroonikakirjandus, 18.–19. sajandi estofiilne kirjandus, sh Merkel, Schlegel jms. Annist ütleb, et ülikooli 1941. aasta töökavasse on võetud sellest sentimentalismi ja esiärkamisaja kirjanduse köide. Ülejäänud tööd on kirjanduslooline bibliograafia (mida on alustanud Laugaste), eesti kirjanduslugu, eesti kirjandusteooria ja poeetika, eesti stilistika. Pikalt pooleli oleva kirjandusloolise oskussõnastiku võiks arendada vene eeskujul väikeseks kirjanduslikuks entsüklopeediaks. Lisaks pakub Annist välja esteetika-alaste tööde (sh marksismi klassikute) tõlked, vene ja maailmakirjanduse ajaloo ning maailmakirjanduse lugemiku. Ja lõpetab Annist sm Stalini loosungiga vajadusest jõuda järele kapitalistlike maade saavutustele ja neist ette minna.
Suure rühma moodustavad nõukogude kirjandusmõtte aluste tutvustused, põhiosas tõlked ja referaadid. Sealjuures on peaaegu kõik need kained, faktikesksed ja tihedad tööd. Nii ilmub György Lukácsi põhjalik artikkel “Engelsi kirjanduskriitilised vaated” ja V. Štšerbina samatüübiline artikkel “Lenin ja kirjandus”.13 Mõlemad on oma loomult kommenteeritud tsitaadikogud, mis annavad hea pildi marksismi-leninismi klassikute esteetilistest arusaamadest.
Eestlaste panus sellesse suunda on pisike. Keskne teoreetiline ja ideoloogiline probleem tollal on küsimus marksismi vulgariseerimisest. Märkimisväärseim ülevaade selle kohta on Karl Taevi “Vulgariseeritud marksism kirjandusteaduses”.14 Selle keskne postulaat on eriti oluline: “Meetod on esijoones maailmavaade” (lk 81). Lugu ise annab väga punktiirse, aga siiski keskseid nimesid esiletoova ülevaate nõukogude marksistliku kirjandusteaduse võitlustest, eriti vulgaarsotsioloogia vastu. Vulgaarsotsioloogia all mõistetakse kirjandusliku elu ja looja teadvuse viimist “kõige vahetumasse ühendusse” tootmisjõudude ja tootmissuhetega (lk 82).
Eestlastest on aktiivseim tutvustuste kirjutaja Eduard Hubel, kes kirjutab sotsialistlikust realismist, vene nõukogude ajaloolisest romaanist ja Maksim Gorkist. Tema “Jooni sotsialistlikust realismist” (1940) annab asjast referatiivse, aga üsna põhjaliku ülevaate.15 Hubel tsiteerib Marxi, Engelsit, Leninit, Lunatšarskit, kirjanike 1934. aasta kongressi materjale jm. Jutt on tasakaalukas. Kuhugi referaadi ja autori enda seisukohtade piirile jäävad lõigud, milles jutumärgid otseselt puuduvad, nii et jääbki ebaselgeks, kui palju autor ise sotsialistliku realismi tõekspidamisi jagab. Lisaks astub ka Hubel vastu vulgaarmarksismile ja kõneleb elu tundmaõppimise vajadusest üsna eluläheduslikus sõnastuses.
Palju on tollal juttu ka formalismist, aga kirjanduse puhul jääb see siiski marginaalseks probleemiks. Väikese kurioosumina võib mainida Ilmar Laabani üpris formalistlikku teksti “Formalism kirjanduses kui sotsialistliku realismi vaenlane”.16
Professor Suits on endiselt väheviljakas. Tema ainus panus on tutvustus “Kaks kirjandusteooriat”.17 Suits kõneleb sellest, kuidas tema juhtimisel kasutati juba varem õpikuna Tomaševskit, ning tutvustab väga lühidalt kaht raamatut: Leonid Timofejevi “Osnovõ teorii literaturõ” ja Gennadi Pospelovi “Teorija literaturõ”. Aga kogu jutt kõlab üsna irooniliselt. Sellesse on pikitud näiteks repliike, et need raamatud vastavad partei peajoonele, nende õigsuse tagab Vene hariduse rahvakomissariaat jms.
Venemaalt tulnud sekkuvad asjasse väga vähe. Ajakirja Kommunist peatoimetaja ja poliitik, lingvistiharidusega Eduard Päll avaldab “Marksistliku kirjandusteooria põhiküsimusi”. See on emakeeleõpetajate konverentsi ettekande põhjal koostatud kirjutis, mis refereerib marksistlik-leninlik-stalinliku kirjanduskäsituse aluseid.18 Sealt saab teada, et kirjandus kuulub ühiskonna pealisehitusse, et selles on olulised tüüpilisus, klassilisus jms. Toonitatakse eristust kriitilise ja sotsialistliku realismi vahel ning antakse pähe Noor-Eestile (muide Oskar Looritsa tsitaate kasutades).
Üldistatuna võib siiski öelda, et kõigile tollastele kirjutajatele on omane kaine ja tasakaalukas kirjutusviis, pateetilise võitleva retoorika puudumine või selle minimaalsus ning vastuastumine vulgariseerimisele. See vastab ka tollastele ametlikele hoiakutele, kui kõnelda üldiste seisukohtade tasandil.
Uusi eesti kirjandusõpikuid tollal ei ilmu. Aga Teaduslik Kirjandus hakkab välja andma Franz Schilleri kolmeköitelist “Lääne-Euroopa uue aja kirjandusajalugu”, millest jõuab ilmuda kaks köidet.19

Kirjandusteadus 1940–1941: uurimused

Põhiosa kirjandusteadusest on endiselt artiklid ning kesksed avaldamiskohad Eesti Kirjandus, Eesti Keel ja Kirjandus ning Looming. Viisnurga kirjanduslood on põhiliselt lühikesed populaarsed ülevaated ja esseed.
Olulisim on rõhutada, et metodoloogilisi ümberorienteerumisi praktilises kirjandusuurimises ei toimu. Uurimine jätkab vana positivistlikku suunda. Suur osa ilmunud artiklitest ei kanna üldse mingit uue aja märki. Teine osa lisab vajalikesse kohtadesse tsitaate, lauseid või lõike, mis näitavad autori ideoloogilist “asjatundmist”. Kolmas osa märgib uute aegade tulekut nõukogude võimule eeldatavasti sobiva teemavalikuga.
Aktiivseimad avaldajad on tollal Jaan Roos, Karl Mihkla, Harald Paukson/Parrest, Erna Tillemann/Aavasaar (Siirak), Bernard Kangro. Nende tööde suhe kirjandusteadusega on siiski erinev.
Jaan Roos avaldab põhiliselt ülevaatlikke-referaatlikke tekste, sekka klassikalisi allikauurimusi.20 Lisaks jätavad ta tööd tugevalt mulje soovist omandada uusi mõtlemispõhimõtteid.21 Nii kirjutab ta ajaloolised ja faktograafilised ülevaated “Eesti revolutsiooniline pilkekirjandus 1905–1907” ning “Otto H. Münther ja tema vaimne pärand”.22 Ehk väärtuslikem töö Roosilt on klassikaline mõju-uurimus “Fr. R. Kreutzwaldi Vina-katku tekkeloo ja algupära küsimusi” Zschokke ja Kreutzwaldi seostest ning võimalikest vahendajatest. Roos avaldab ka sarja artikleid Tammsaarest, mis on midagi mälestuste ja faktiloendite vahepealset. Aga ühtlasi esitleb ta Tammsaaret ka uues kastmes, leides, et tema maailmavaatelise kreedo põhisuunad on antimilitaristlikkus, anti­fašist­lik­kus, antikapitalistlikkus, antiklerikaalsus (lk 195).23
Karl Mihkla jätkab talle omasel viisil, kirjutades positivistlikke allikauurimusi, milles harva leidub mõni üksik ideoloogiline lause. Sel ajal avaldab ta lühiülevaated Allest ja Barbarusest, veel enne pööret aga näiteks pika artikli “Henrik Visnapuu elukäik”.24
Kolmas oluline autor on Bernard Kangro, kes oli alustanud juba varem doktoritööd eesti romaani ajaloost ja jõuab sellest avaldada kolm artiklit.25 Need on deskriptiivsed positivistlikud ülevaated 19. sajandi lõpu ühiskonnast, romaani mõiste ja romaanižanri tulekust eesti kirjandusse eeskätt 1880. aastatel. Nende väärtuseks on omaaegse perioodika läbiuurimine ja sealt leitud seisukohtade eksponeerimine. Neis pole kildugi marksismi.
Parresti kirjutised jäävad kirjandusteadusest juba kaugele, olles pigem esseistlikud pildid koos hinnangutega või siis üpris sisutühjad ülevaated, milles mõnikord torkavad silma ka poolehoiuavaldused uuele võimule.26 Ülevaatlikke esseistlikke motiivianalüüse kirjutab ka Erna Tillemann/Aavasaar, kelle huvitavaim töö on aga juba enne pööret ilmunud “Mõni tähelepanek Tammsaare lause struktuurist ja sõnastusstiilist üldse”.27 Mainida võib ka E. Raudsepa artiklit “K. A. Hindrey juttude peategelastest”.28 See analüüsib jooni, mis ühendavad Hindrey juttude tegelasi (eraklikkus, tõrjuvus kaaskodanike suhtes jms). Ja tollal muutub produktiivseks ka August Sang, kes mh avaldab ideoloogiliselt sobiva pealkirjaga töö “Tammsaare kodanluse agoonia kriitikuna” – esseistliku arutluse Tammsaare surma-aastapäeva puhul.29
Olulisim käsitlusobjekt ongi tollal Tammsaare, oma surma ja selle aastapäeva tõttu. Aga tulemused suurt uuemat ei paku. Üldse langeb sellesse aega mitu juubelit. 1940. aasta alguses kirjutatakse Visnapuust ja Barbarusest, aasta teisel poolel Allest, 1941. aastal lisandub Kärner. Kõigi puhul ilmuvad traditsioonilised essee- ja artiklikogumid ajakirjades. Ja kuigi Barbaruse ja Visnapuu juubelid jäävad eesti aega ning Alle ja Kärneri omad nõukogude omasse, pole kirjutistes erilist vahet märgata.

Kirjandusteadus Saksa okupatsiooni ajal Eestis

Saksa okupatsiooni aegses Eestis jäävad kirjandusajakirjad seisma ja koos sellega kaob ka võimalus avaldada pikemaid artikleid.
Monograafiaid siiski ilmub. Paul Amburi “Laulurästas hallaöös” on deskriptiivne monograafia Karl Eduard Söödist tema juubeli puhul.30 August Annist suudab 1944. aastal ilmutada esimese ande oma “Kalevipoja”-monograafia kolmandast osast ““Kalevipoeg” kui kunstiteos” ja raamatu ““Kalevala” kui kunstiteos”, mis ilmub samal aastal ka Soomes.31 Muud raamatud on kooli kirjandusõpikud, mille põhikirjutajad on Karl Mihkla oma kaasautoritega ja Bernard Sööt.32
1943. aastal ilmub kolmeosaline sari, mis katab kogu eesti kirjanduse ajaloo: Olev Parlo, Johannes Aaviku, Karl Mihkla “Eesti kirjanduslugu gümnaasiumile I”, Juuli ja Karl Mihkla “Eesti kirjanduslugu gümnaasiumile II”, Bernard Söödi “Eesti kirjanduslugu gümnaasiumile III“. Eraldi ilmub Söödi kokkuvõtlik “Eesti kirjanduse põhijooni kutsekoolidele” (1942).
Sarja raamatud on tegelikult komplekssed kirjandusõpikud. Need sisaldavad konspektiivse eesti kirjanduse loo (kokku ca 300 lehekülge), mille juurde kuuluvad tihedad lühiülevaated maailmakirjanduse vooludest ja nende jõudmisest eesti kirjandusse. Esimene köide jõuab romantismini, teine kõneleb järelromantilisest luulest ja realismist, kolmas jätkab järelromantikaga ning seejärel uusromantismi ja uusrealismiga. Lisaks on raamatutes lühiülevaated poeetikast ja stilistikast, kilde maailmakirjandusest (näiteks ülevaade Euroopa draama ajaloost ja “Faustist”) ning suure osa mahust võtab eesti ja väliskirjanduse krestomaatia.
Kõik õpikud pakuvad kainet ja konspektiivset pilti ning jätkavad oma käsitlusviisis klassikalist positivistlikku joont. Midagi uut nad eesti kirjandusloo tõlgendamisse ei too. Aga esimest korda on eesti kirjandusõpikutes nii selgelt näha ideoloogilised rõhud ja mahavaikimised. Anne Erbsen on näidanud, et nende õpikute kaanonisisene mahuhierarhia lahkneb selgelt vabariigi-aegsete õpikute omast.33 Sõjaaegse esikümne pingerida on: Kreutzwald, Liiv, Koidula, Kitzberg, Vilde, Suits, Haava, Tammsaare, Faehlmann, Tuglas.34 Oma positsiooni on n-ö säilitanud Liiv ja Kitzberg. Rahvusromantikute kaal on oluliselt tõusnud. Seni esikümne teises pooles olnud Kreutzwald ja Koidula on esikolmikus ja kümne hulka mahub ka Faehlmann. Senine liider Vilde on tõrjutud viiendale kohale, Tammsaare esikümne lõppu ja Särgava sealt välja.
Tammsaare “langemist” seletab ehk Söödi “Põhijoonte” saatesõna, milles öeldakse, et on loobutud seisukohast, nagu peaks kirjanduslugu ulatuma päris viimaste aastateni, ja seetõttu on vabariigi-aegset kirjandust käsitletud vaid lühidalt. Aga see on vaid pool tõde või otsitud seletus. Lähemalt vaadates on näha, et tähtsaim uusi mahuvahekordi mõjutav tegur on igasuguse saksavastasuse mahavaikimine ning sakslaste ja eestlaste koostöö näitamine.
Nii rõhutatakse “Varju” puhul noore mõisniku rolli uute ideede eest võitlejana ja Villu surma kohta saame teada, et ta on sunnitud murduma eluvõitluses. “Varju” peaideeks aga kuulutab õpik selge sõnaga: kui mõisnikud suhtuvad talupoegadesse inimlikult ja rahuldavad nende õigustatud nõudmised, siis kaob vastuolu nende rahvakihtide vahelt. Ja krestomaatiaosas tasub heita pilk näiteks “Tasujale”, mille esimeses katkes räägitakse sellest, kuidas piiskop Tambetile priiuse andis, ja teises soovitab rüütel Raupen, et Jaanus ja Oodo ikka sõprust peaksid.
Teisesuunalised rõhuasetused on rahvuslik-patriootilised. Rõhutatakse näiteks Petersoni kui eestluse tulihinge ja seda, et Kalevipoeg kehastab eestlastele nende muistset iseseisvust (kuigi sellest, kes olid selle võtjad, ei kõnelda). Eri autorite juures (sh Liiv) rõhutatakse vaikselt usku rahva tulevikku. Ja omaette liiniks on vaikimine kõigist, kes olid valinud nõukogude poole. Nii ei kõnelda Siurust rohkem kui pool lauset ega mainita sõnagagi Semperit, Allet või Barbarust.
Ammukaar avaldab põhiliselt ilukirjandust, kuid selle kõrval ilmub ka mõni artikkel Marta Sillaotsalt ja Erna Aavasaarelt.35 Neid võib iseloomustada kui tsitaatidega küllastatud esseid.
Ainsad pidevad avaldamiskohad on ajalehed. Peale kohalike lehtede ilmub kaks suuremat, Tartus Postimees ja Tallinnas Eesti Sõna. Need erinevad selgelt nii suuna kui valikute poolest. Eesti Sõna on teravalt ideoloogiline, manifesteerides tugevalt nõukogudevastasust ja – veidi vähem – ka natsisõbralikkust, Postimees on tunduvalt neutraalsem. Eesti Sõna on poliitika- ja majanduskeskne, Postimees palju kultuurilähedasem. Suure osa sellest lehest moodustabki kultuur. Sealjuures märgatavalt tõuseb kultuuri osakaal seal 1942. aasta lõpu poole, saavutab tipu 1943. ja langeb selgelt 1944. aastal, kui osa kirjutajaid on juba Eestist põgenenud.
Kirjandusest kirjutatakse palju. Püütakse ära märkida kõikvõimalikke tähtpäevi. Oluliste kirjanike juubelite puhul ilmuvad terved (kaksik)leheküljed (Koidula, Suits, Under, Sööt, Jannsen, Vallak, Liiv, Oks).36 Enamik neist tekstidest on kompilatiivsed ülevaated elust ja loomingust, intervjuud, mälestused, harvem lühiesseed. Antakse pidevalt infot kirjanduselu kohta, ilmuvad katked uudisteostest. Palju on ülevaateid saksa ja soome kirjandusest ja kirjanikest. Aga põhiosas on see ikkagi ajakirjandus. Kirjandusteaduse alla saab arvata väga pisikese hulga tekste. Viljakamad autorid on Postimehes Herbert Salu, Jaan Roos ja Rudolf Põldmäe, 1944. aastal ka Karl Mihkla.
Enim teaduslikkust on Herbert Salu allikauurimustes “Rahvapärimusi kirjanduslikust ja tõelisest Vargamäest”, “Järva-Madise pastor Franz Johann von Nerling ja kirjanik A. H. Tammsaare pastoritüübid” ja “Lauluisa ja “Viru Eesti Kalevipoja Selts”. Fr. R. Kreutzwaldi kirjavahetus rakverelastega”.37
Olulisi allikauurimuslikke tekste ilmub ka Põldmäelt ja Mihklalt Jannseni juubeli puhul. Põldmäe kirjutab elu ja tegevuse ülevaate “Johann Voldemar Jannseni sünnist 125 aastat” ning detailse kirjelduse “J. V. Jannseni 25 aasta ametijuubeli pühitsemisest 1881. aastal”. Mihklalt on “J. V. Jannsen “Perno Postimehe” toimetajana” ja “J. V. Jannseni noorusaastad” – mõlemad tüüpilised dokumentidele toetuvad ülevaated.38
Viljakas on Jaan Roos, aga tema tööd on eeskätt faktograafilised kompilatsioonid. Mainida võiks ehk “100 aastat kahe eesti sentimentaalse kirjanduse kandeteose ilmumisest”, milles kõneldakse ka Luige Laosest ja erinevalt kooliõpikust mainitakse sedagi, et lool on kuidagi pistmist ka Vene sõjaväega.39
Suurejoonelisimalt tähistatakse Koidula sünnipäeva. Selleks kirjutab Aino Undla-Põldmäe “Lydia Koidula 100. sünnipäevaks. Koidula rahvuskultuurilisest tegevusest Tartus”.40
Mainida võiks veel kahte tööd. Aarne Vinkeli “Martin Körber ja meie rahvapärane laul” on põhjalik elulooline ülevaade. Ja muidu idakultuuridest referaate kirjutava Uku Masingu “Koidu ja Hämariku 100. aastapäevaks” on ülevaade legendi rahvusvahelistest paralleelidest, mille autor viib tagasi indiaani müütideni.41
Eesti Sõna kultuuriküljed on selles mõttes palju ajakirjanduslikumad, et ka kirjandusalaseid kirjutisi seostatakse sageli poliitiliste arusaamadega hetkeolukorrast. Palju kirjutavad Erna Aavasaar, Karin Kask, Juhan Viidang, aga väärtuslikemad selles lehes on August Sanga juubeliartiklid, kirjutatud põhiliselt 1943. aastal. Need on esseistlikud ja hinnangulised sissevaated Söödi, Underi, Särgava, Vallaku, Pärna, Suitsuga seotud teemadesse ja motiividesse.42 Korraks vilksatab ka tollal muidu väga vähe avaldav August Annist, kes pakub ülevaate oma Kalevipoja-tõlgendusest.43
Aga Eesti Sõnas ilmuvad ka tollased vähesed programmkirjutised. Need kuulutavad endiselt rahvuslähedust ja võtavad sõna nõukogude kirjandusmudeli vastu. Olgu näiteks Eduard Hubeli “Kirjanduse osa tuleviku ülesehitamisel”, milles saab mh lugeda, et tulevikus peaks kirjaniku teemaks olema töö ja töötav inimene, kuid kirjanik jäägu sealjuures endale truuks ja kirjutamine toimugu ilma ülalt antud suunisteta.44
Lisaks leiab siit ka natside kultuuriarusaamade tutvustused “Rahvussotsialistliku kultuurielu põhimõttest” ja “Kultuuri organisatsioonist Saksamaal”. Autoriks märgitud R-a. taga peitub arvatavasti endine Propagandatalituse Informatsiooniosakonna juhataja Ilmar Raudma, kes oli Saksa okupatsiooni ajal tööl Propaganda-Staffelis ja suri eksiilis Austraalias. Aga keegi H. L. S. refereerib ka “Alfred Rosenbergi mõtteid kunstist ja kirjandusest”. 45 Sümptomaatiline on, et kõik need kirjutised jäävad 1942. aasta algupoolde.

Kirjandusteadus evakuatsioonis Venemaal

Evakuatsioonis on kirjandusteaduse roll pea olematu. Ühtegi monograafiat ega kirjandusõpikut ei ilmu.46 Ainus artiklite avaldamiskoht on almanahh Sõjasarv, milles propagandalugude, üldistavate arutluste47 ja kirjanike kongressi materjalide48 kõrval leidub ka katseid teha esialgseid analüüsivaid kokkuvõtteid eesti nõukogude kirjandusest, autoriteks Nigol Andresen ja Karl Taev.49 Andresen analüüsib luuletuste teemasid ja motiive ning kasutatud võtteid. Analüüs on kaine ja samahästi kui igasuguse ideoloogilise vahuta. Taevi analüüs annab ülevaate proosa teemadest ja toob välja mõned olulised kangelaste tüübid (teadlik võitleja, laps-kangelane). Tema loos on teravusi veidi enam.
Aga kõige tähtsam Sõjasarve tekst on kuuendas numbris ilmunud Karl Taevi programmiline artikkel “Eesti kirjandusteadusliku uurimistöö põhiülesandeid”.50
Selles kiidetakse kodanlikul ajal tehtud tööd, aga kritiseeritakse selle süsteemi- ja perspektiivipuudust. Eesti kirjandusteaduse probleem on sünteesivate käsitluste puudumine ja arusaam, et kirjandusteadus ei suudagi selliseid lähemal ajal anda. Taev osutab tegijate liigsele enesekriitikale, skeptitsismile, allikakriitilise töö liiga suurele erikaalule, mis samas lõi oma võõrmõjude küttimisega eesti kirjandusest “äärmiselt armetu pildi”.
Teine probleem on metodoloogiline kirjusus, mis tuleb asendada marksistlik-leninlike uurimistöö printsiipidega.
Ülesanne on luua perspektiivkava, mille põhjal planeerida ja koordineerida pikaajaliselt kogu kirjandusuurimuslikku tööd. Samas pakutakse siin ka selge arusaam sellest, mis on marksistlik-leninlik kirjandusteadus. See meetod peab aitama anda eesti kirjanduse minevikupärandile tagasi selle tõelise suuruse, avastama selle tähtsuse, mis oli kirjandusel eesti rahva võitlustes oma õiguste eest. Ta peaks näitama, missuguseid “suuri ja viljastavaid väärtusi” sisaldab meie kirjanduslik pärand, kui palju selles on humanismi, usku tulevikku jne. Ka ütleb ta, et olulised on kirjanduspedagoogilised ülesanded.
Niisiis antakse siin selged juhtnöörid nii teemade ja probleemide kui ka juba ette vajalike tulemuste ja vaatenurkade kohta. See on ideoloogilise kirjandusteaduse prog­ramm, mis vastandub otseselt objektiivsusele – sõna, mida Taev kirjutab jutumärkides.
Peamiseks praktiliseks eesmärgiks tõstetakse üheköitelise eesti kirjandusajaloo koostamine, mis oleks suunatud koolidele ja aitaks neil õigesti, s.o marksistlikult interpreteerida kirjanduse keskseid etappe, autoreid ja teoseid. Teine tähtsam töö on koostada eesti ainesel baseeruv kirjandusteooria kursus, mis tähendab marksistliku teooria õpikut. Kolmas töö on kirjandusõpetuse metoodika käsiraamat.
Lisaks esitab Taev konkreetsete punktidena kirjandusteadusliku töö kesksed ülesanded.
Tähtsaimaks tööks peab olema marksistlikul teoorial põhineva kirjandusloo koostamine, mille all peetakse silmas juba mitmeköitelist ja pika aja jooksul valmivat ajalugu. Lisaks oleks vaja uurida põhjalikumalt 17.–18. sajandi Euroopa vaimsete liikumiste peegeldusi eesti kultuuris, seni uurimata vene ja eesti kirjanduse kokkupuuteid, aga vanema kirjanduse kõrval ka kaasaega.
Teine ülesanne on eesti kirjanduse põhipärandi avaldamine koos tekstikriitilise aparatuuriga. Taev pakub välja 5-6 köidet vanema kirjanduse näiteid, eesti kirjandusuurimuslikke ja kirjanduspoliitilisi tekste, publitsistikat jms. Näitena toob ta mh baltisaksa publitsistika, mis võitles saksa rõhujate vastu (Merkel, Petri). Eraldi tuleb kõneks kirjavahetuste avaldamine.
Kirjandusteooria alal on vaja tõlkida marksismi klassikute töid ning koostada eesti kirjanduse ja folkloori leksikon. Kirjeldusest paistab, et silmas peetakse väga laia sisuga leksikoni, mille keskmes oleks eesti kirjandus, sellega seonduvad mõisted jne. Jutt on samasugusest teosest, millest Annist kõneles entsüklopeedia nime all.
Veel kõneleb Taev bibliograafilisest tööst, samuti sellest, et on vaja kirjandusuurimise ajakirja ja arvatavasti ka vastavaid aastaraamatuid jms. Ja muidugi, et selleks kõigeks on tarvis koolitada ja leida kaadrit.
Võime näha, et osalt kordab see kava Annisti esitatud sõjaeelset programmi, kuid on detailsem ja mõneti uute rõhkudega. Kõigepealt vastandutakse siin ühemõtteliselt Suitsule ja tema tegevusele (Suitsu nime kordagi mainimata). Teiseks tuuakse siin välja ka marksistliku kirjandusteaduse kesksed aluspõhimõtted. Kokkuvõttes on siin tõepoolest olemas kogu edasise nõukogude kirjandusteaduse programm, mille realiseerimiseni jõuti mõnes osas alles paari aastakümne pärast.

1 Selle aja eesti kirjanduskäsitlustest on andnud eeskätt kriitikale keskenduva ja deskriptiivse pildi Maie Kalda. Kokkuvõtlikult vt Kriitika ja kirjandusteadus aastail 1940–1954. EKA V.1. 1987, lk 451–467; lisaks: M. K a l d a, Kirjanduskriitika esimesel nõukogude aastal. Keel ja Kirjandus, 1975, nr 7, lk 385–396; M. K a l d a, Kirjanduskriitika “Sõjasarves” ja “Rahva Hääles” 1943–1944. Keel ja Kirjandus, 1975, nr 5, lk 265–270; taastrükitud: M. K a l d a, Kirjandusest ja kriitikast. Tallinn, 1976, lk 173–212.
2 Vt Tartu Ülikooli ajalugu III. 1918–1982. Koost. K. Siilivask ja H. Palamets. Tallinn, 1982, lk 159–187.
3 Vt D. P a l g i, Murduvas maailmas. Tallinn, 1994, lk 170–171; D. P a l g i, Kilde sõjaaegsest kirjastustegevusest Tartus. Keel ja Kirjandus, 1987, nr 6, lk 361–366.
4 Kärneri emotsioonide kohta vt: F. T u g l a s, Eluloolisi märkmeid I. 1906–1944. (Litteraria 11. Eesti kirjandusloo allikmaterjale.) Tartu, 1996, lk 97–98. Adamsit iseloomustab hästi tekst “Mõtteid partei ajaloo lühikursust lugedes” (Viisnurk, 1940, nr 5, lk 447–448), milles pidevalt kordub fraas “nn “iseseisvus””.
5 Nt Suitsu esinemine ülemnõukogu valimiste puhul “Ärgu olgu nüüd kaksipidi mõtlemist” (Tartu Kommunist, 09.01.1941), Tuglase sõnavõtud Loomingus (1940, nr 6, lk 561–562) – vt F. T u g l a s, Meie tee viib edasi. Artikleid ja esinemisi 1940–1965. Koost. E. Sõgel. Tallinn, 1986.
6 Sõna evakuatsioon tundub mulle siin adekvaatsem kui tagala; viimane viitab liiga ühemõtteliselt Eesti käsitamisele N. Liidu osana.
7 Tartu Ülikooli ajalugu III. 1918–1982, lk 171 jj.
8 Salul on teemaks “Folkloor A. H. Tammsaare loomingus” (1943) ja Mihklal “Lydia Koidula päritolu ja noorusaastad” (1944).
9 Vt F. T u g l a s, Eluloolisi märkmeid I, lk 111. Pole päris selge, miks oli asi avaldamisvõimalustega Eestis nii hull. Postimehest võib lugeda, et Lätis ilmus 1942. aastal 16 luulekogu ja Mart Pukits refereerib näiteks 30.01.1943 Anna Berzkalne artiklit “Rud. Blaumanise mõju August Mälgu “Rannajuttudesse””, mis on ilmunud kirjanduslikus kuukirjas Latviju Meneshraksts.
10 F. T u g l a s, Eluloolisi märkmeid I, lk 108. Seal kõneldakse nõupidamisest 1942. aastal, kus osalesid Tuglas, Mägiste, Kleis, Oras, Palm ja Silvet.
11 Vt ka: Sõjasarv. Tallinn, 1984. See kogumik sisaldab valiku almanahhis ilmunud töid ning Endel Sõgla pika järelsõna.
2 A. A n n i s t, Eesti kirjandusteaduse töökavast. Eesti Keel ja Kirjandus, 1941, nr 2, lk 147–156.
13 G. L u k á c s, Engelsi kirjanduskriitilised vaated. Eesti Keel ja Kirjandus, 1941, nr 4, lk 247–251; V. Š t š e r b i n a, Lenin ja kirjandus. Eesti Keel ja Kirjandus, 1941, nr 5/6, lk 307–325.
14 K. T a e v, Vulgariseeritud marksism kirjandusteaduses. Viisnurk, 1940, nr 1, lk 81–87.
15 E. H u b e l, Jooni sotsialistlikust realismist. Looming, 1940, nr 8, lk 854–865.
16 I. L a a b a n, Formalism kirjanduses kui sotsialistliku realismi vaenlane. Eesti Keel ja Kirjandus, 1940, nr 2, lk 156–162.
17 G. S u i t s, Kaks kirjandusteooriat. Looming, 1940, nr 10, lk 1116–1118.
18 E. P ä l l, Marksistliku kirjandusteooria põhiküsimusi. Nõukogude Kool, 1941, nr 5, lk 334–342.
19 Raamatu vastutav toimetaja on muide J. Semper, korrektor A. Sang ja tõlkijate seas A. Annist ja H. Talvik. Franz Schiller oli Venemaal elanud saksa kolonistide perest pärit kirjanduse ajaloolane, alates 1929. aastast professor mitmetes ülikoolides, tegeles eriti saksa kirjanduse uurimisega.
20 Roosilt ilmub ka artikkel “Piirteitä eestiläisen kirjallisuuden kehityksestä itse­näisyyden­aikana” teoses “Jäämereltä Emajoen rannoille” (Eesti Üliõpilaste Selts. Pohjois-pohjalainen osakunta. Etelä-pohjalainen osakunta. Helsinki, 1940).
21 Sama ütleb oma mälestustes ka Daniel Palgi. Vt  D. P a l g i, Murduvas maailmas, lk 171.
22 Fr. R. Kreutzwaldi Vina-katku tekkeloo ja algupära küsimusi. Looming, 1941, nr 2, lk 208–218; Eesti revolutsiooniline pilkekirjandus 1905–1907. Looming, 1941, nr 5/6, lk 699–716; Otto H. Münther ja tema vaimne pärand. Eesti Keel ja Kirjandus, 1941, nr 5/6, lk 357–376.
23 J. R o o s, Tammsaare isiksus ja looming. Eesti Keel ja Kirjandus, 1941, nr 3, lk 194-199.
24 Henrik Visnapuu elukäik. Varamu, 1940, nr 1, lk 99–107, nr 2, lk 179–184; Jooni August Alle elust ja loomingust. Looming, 1940, nr 7, lk 747–752; Joh. Barbaruse kujunemisaastad. Viisnurk, 1940, nr 1, lk 56–61.
25 “Romaani” tulek meie kirjandusse. Eesti Kirjandus, 1940, nr 8, lk 331–339; Realismi tulekul. Looming, 1940, nr 10, lk 1108–1115; Realismi läbimurd. Looming, 1941, nr 2, lk 220–233.
26 Nt: August Alle luuletajana. Looming, 1940, nr 7, lk 753–759; August Alle satiirikuna. Viisnurk, 1940, nr 1, lk 63–70.
27 Nt  E. T i l l e m a n n, Mõni tähelepanek Tammsaare lause struktuurist ja sõnastusstiilist üldse. Varamu, 1940, nr 3, lk 312–324.
28 E. R a u d s e p p, K. A. Hindrey juttude peategelastest. Eesti Kirjandus, 1940, nr 5, lk 193–208.
29 A. S a n g, Tammsaare kodanluse agoonia kriitikuna. Looming, 1941, nr 3, lk 349–359.
30 P. A m b u r, Laulurästas hallaöös. Tartu, 1942.
31 F. R. Kreutzwaldi “Kalevipoeg”. III osa. “Kalevipoeg” kui kunstiteos. A (1. anne). Tartu, 1944; “Kalevala” kui kunstiteos. Tartu, 1944; Kalevala taideteoksena. Porvoo;Helsinki, 1944.
32 O. P a r l o, J. A a v i k, K. M i h k l a, Eesti kirjanduslugu gümnaasiumile I (III klass). Tallinn, 1943; J. M i h k l a, K. M i h k l a, Eesti kirjanduslugu gümnaasiumile II (IV klass). Tallinn, 1943;
B. S ö ö t, Eesti kirjanduslugu gümnaasiumile III (V klass). Tallinn, 1943; B. S ö ö t, Eesti kirjanduse põhijooni kutsekoolidele. Tallinn, 1942.
33 A. E r b s e n, Diskursiivsed valikud 20. sajandil ilmunud eesti kirjanduse õpikutes. Magistritöö. Tallinna Ülikool, 2007.
34 Vabariigi-aja kohta mäletatavasti võis üldistada ca sellise rea: Vilde, Tammsaare–Liiv–Kitz­berg, Kreutzwald – Särgava, Tuglas – Koidula – Suits ja lõpuks  Haava. Vt ka:  T. H e n n o s t e, Hüpped modernismi poole II. … 13. loeng: 20. sajandi esimese poole kirjanduslood III: kokkuvõtteid ja üldistusi. Vikerkaar, 2008, nr 9, lk 76.
35 M. S i l l a o t s, Naiskujude ülesandest A. Gailiti romaanis “Ekke Moor”. Ammukaar, nr 1, 1942, lk 175–178; M. S i l l a o t s, Kipri Taavi olemusest ja elufilosoofiast. Ammukaar, nr 2, 1943, lk 187–191; E. A a v a s a a r, Hendrik Adamsoni luuletaja-teekond. Ammukaar, nr 2, 1943, lk 10–18.
36 Muuseas teatab Postimees 28.11.1943, et Noor-Eesti kirjastus on plaani võtnud Suitsu artiklite väljaande neljas köites. Ja 05.12.1943 teatatakse, et Roosi toimetamisel on kavas kaheköiteline koguteos Suitsust “Risttuuled”, nimetatud on isegi autorid ja artiklite pealkirjad.
37 Rahvapärimusi kirjanduslikust ja tõelisest Vargamäest. Postimees, 11.10.1943; Järva-Madise pastor Franz Johann von Nerling ja kirjanik A. H. Tammsaare pastoritüübid. Postimees, 18.11. 1943; Lauluisa ja “Viru Eesti Kalevipoja Selts”. Fr. R. Kreutzwaldi kirjavahetus rakverelastega. Postimees, 28.12.1943.
38 R. P õ l d m ä e, Johann Voldemar Jannseni sünnist 125 aastat. Postimees, 13.05.1944; R. P õ l d m ä e, J. V. Jannseni 25 aasta ametijuubeli pühitsemisest 1881. aastal. Postimees, 27.05.1944; K. M i h k l a, J. V. Jannsen “Perno Postimehe” toimetajana. Postimees, 15.05.1944; K. M i h k l a, J. V. Jannseni noorusaastad. Postimees, 12. ja 14.08.1944.
39 J. R o o s, 100 aastat kahe eesti sentimentaalse kirjanduse kandeteose ilmumisest. Postimees, 16.10.1943. Roos kirjutab ka ülevaate sõjaleekides Tartus hukkunud raamatuist (Postimees, 25.07.1943), milles loeb kokku, et hävinud on 190 raamatukogu ja ära põlenud 465 000 trükist. Muide hilisem referaat H. Michelsoni ettekandest pakub ligi 400 000 trükist (Postimees, 01.12.1943).
40 A. U n d l a – P õ l d m ä e, Lydia Koidula 100. sünnipäevaks. Koidula rahvuskultuurilisest tegevusest Tartus. Postimees, 24.12.1943. Muuseas, selle kõrvale on paigutatud Artur Allik­saare luuletus “Kirjaneitsi mälestuseks”.
41 A. V i n k e l, Martin Körber ja meie rahvapärane laul. Postimees, 07.05.1943; U. M a s i n g, Koidu ja Hämariku 100. aastapäevaks. Postimees, 11.07.1943.
42 Nt: Karl Eduard Sööt 80-aastane. Eesti Sõna, 24.12.1942; Gustav Suits luuletajana. Eesti Sõna, 30.11.1943; Marie Underi luule. Tema 60. sünnipäeva puhul. Eesti Sõna, 28.03.1943.
43 A. A n n i s t, Meie talupojavägilane. Kalevipojas kajastub eesti rahva vaprus ja vabadusearmastus. Eesti Sõna, 03.03.1944 .
44 E. P. [= E. H u b e l], Kirjanduse osa tuleviku ülesehitamisel. Eesti Sõna, 15.02.1942.
45 R-a., Rahvussotsialistliku kultuurielu põhimõttest. Eesti Sõna, 04.04.1942; R-a., Kultuuri organisatsioonist Saksamaal. Eesti Sõna, 15. ja 16.05.1942. H. L. S., Alfred Rosenbergi mõtteid kunstist ja kirjandusest. Eesti Sõna, 21.05.1942.
46 Ainus seda tüüpi tekst on J. Seilenthali ja N. Andreseni “Eesti lugemik keskkoolidele” (Moskva, 1943). See on tugevalt sõjakeskne lugemisvara, mis vastupidiselt Saksa okupatsiooni tingimustes ilmunud krestomaatiatele pakub pilti eestlaste põlisest võitlusest sakslaste vastu. Aga seal on veel esindatud ka Suits ja Under.
47 K. T a e v, Tänapäeva teema. Sõjasarv, nr 2, 1943, lk 92–97.
48 O. U r g a r t, Eesti nõukogude kirjanike kolm loomingulist töö- ja võitlusaastat. Sõjasarv, nr 4, 1944, lk 89–99.
49 N. A n d r e s e n, Eesti luule Isamaasõjas. Sõjasarv, nr 5, 1944, lk 118–130; K. T a e v, Isamaasõja-aegne eesti proosa. Sõjasarv, nr 5, 1944, lk 131–136.
50 K. T a e v, Eesti kirjandusteadusliku uurimistöö põhiülesandeid. Sõjasarv, nr 6, 1944, lk 47–55.

Leia veel huvitavat lugemist

Täheke
Õpetajate leht
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk
Sirp
Müürileht
TeMuKi