Leonidas Donskis (13.08.1962 – 21.09.2016)

Eksiil, eksodus ja vabaduse dilemmad

Leonidas Donskis

                                                     Ilmunud Vikerkaares 2014, nr 12

Globaliseerumine muudab paljud inimesed ja nende elu kasutuks, millekski kõrvaleheidetavaks. Neid ei vaja enam keegi ja keegi ei tunne neist puudust; ja kui nad kaovad, siis hakkavad mitmed majandus- ja julgeolekualased näitajad paranema. Näiteks ligi miljoni inimese emigreerumise peale Leedust viimase kahekümne aasta kestel hakati levitama rõõmsat uudist, et tööpuudus ja kuritegevus on märgatavalt langenud. Neist inimestest ei tuntud puudust senikaua, kuni hakati tajuma ühiskonna vananemise probleemi – väljavaadet, et Baltimaad muutuvad Euroopa Liidus piirkonnaks, kus on suurim osakaal pensionäre, keda hakkavad ülal pidama immigrandid ja emigrandid. Enne selle majandusliku argumendi teadvustamist oli tervelt kolmandik leedu rahvast tõrjutud avalikkuse teadvusest välja.

Inimelu muutmine statistiliseks üksuseks on üks moodsa barbaarsuse ja nüüdismaailma moraalse pimeduse sümptomeid. Sedasama on ka inimeste taandamine tootmisteguriteks ja nende nimetamine “inimressursiks”. Kõigil neil puhkudel eitatakse inimese individuaalsust, tema maailmas olemise müsteeriumi, sest ta muudetakse anonüümseid jõude ja süsteeme teenivaks subjektiks, keda kujutavad avaliku arvamuse uuringud, turunduse ja poliitika tehnokraatlikud võrgustikud ja statistika, mis annab niisuguste jõudude ja võrgustike toimimisele õigustuse.

Eriti Hispaanias sattusid noored hiljuti tähelepanu alla, kui tänu indignado’de meeleavaldustele hakati teadvustama, et rohkem kui pooltel neist pole tööd. See tähendab, et üle 50 protsendi nooremast põlvkonnast nihkus üldsuse silmis ühtäkki olematusest eredasse rambivalgusse, sest hakati mõistma nende arvude kohutavust. Poliitilist klassi ja avaliku arvamuse kujundajaid ei kohutanud mitte purunenud lootused ja elud, usu kaotus oma maa ja Euroopa kui terviku tulevikku, vaid ärevuse ja šoki põhjuseks oli paljas statistika ise.

Ükskord palusin ma vene kirjanikul Andrei Bitovil kommenteerida üleliigse inimese fenomeni vene kirjanduses. Visbys toimunud kirjandusseminaril kõneles ta Puškinist, kes on seda nähtust kujutanud värssromaanis “Jevgeni Onegin”, nagu ka Mihhail Lermontov “Meie aja kangelases” ja samuti Aleksandr Herzen, kes mõistis, et dekabristide-järgsel Venemaal leidub suur hulk inimesi, kes ei leia endale iialgi kohta poliitikas ega isegi mitte ühiskonnas. Nad elasid valel ajalooperioodil ja vales maailmaosas. Miski või keegi oli teinud vea: võib-olla Jumal, võib-olla ajalugu või hoopis saatus? Võib-olla tuli nad tuua ohvriks helgema tuleviku nimel, nagu kreeka tragöödias? Bitov tõdes täiesti asjalikul toonil, et kõik võib olla märksa lihtsam: leidub olukordi, ajajärke ja ühiskondi, kus inimesed ongi ülearused.

Tundub, et ka meie ajajärk suudaks suurepäraselt ilma inimesteta hakkama saada. Mingisuguse ühiskondliku rikkuse või inimliku eneseteostuse huvides ei ole meil teineteist enam tarvis. Meile piisab osadest terviku asemel. Valimiste aegu läheb meil tarvis mõningaid hääli; tootmiskulude langetamist nõudvas olukorras me vajame odavat tööjõudu; ohutu, usaldusväärse ja ärisõbraliku keskkonna loomiseks läheb tarvis nn solidaarsust (st loobumist protesteerimisest ja oma õiguste kaitsmisest ning selle asemel emigratsiooni või alanduse valimist). Mõnel puhul läheb tarvis anonüümset massi – seda ihkavad ja otsivad eriti häältenäljas poliitikud, kellele emigrandid kui elektoraadi asendamatu osa tulevad meelde enne valimispäeva, iseäranis kui neil on võimalik anda oma hääl elektrooniliselt (meil pole seda võimalust veel sisse seatud, aga me oleme sinnapoole teel). Muul ajal püüavad poliitikud selle massi eest varjuda, sest nad mõistavad suurepäraselt, et probleeme, mis sunnivad inimesi kõike maha jättes välismaale kolima, ei ole võimalik lahendada majanduslikult nõrkade riikide sees, kui neid majanduslikult tugevamatest enam piirid ei lahuta.

Ilma pealtvaatajate ja valijate anonüümse massita ei saa koguda reitinguid; sellepärast me armastame Suurt hr Nimetut nii kaua, kui tema näota ja hingeta lojaalsus annab meile legitiimsuse. Kui me oleme poliitikud, teleprodutsendid ja -tähed või mõni muu seesugune, kes pretendeerib õigusele olla avalikult tuntud, äratuntava näo ja nime kandja, siis me ei saa ilma selle massita läbi. Aga niipea kui see mass lakkab meid legitimeerimast ja pöördub meie vastu, kui ta meid enam ei tunnusta ega aita meil ennast taastoota, vaid nõuab, et me märkaksime individuaalseid nimesid ja nägusid, kui nad astuvad anonüümsest massist välja ja omandavad inimliku valu, draama ja tragöödia isikupärased jooned – siis meil tekib soov, et seda massi ei oleks, et see kaoks. Miks? Sest me mõistame vaistlikult, et need probleemid – seda massi moodustavate üksikhingede probleemid – on lahendamatud selles maailmas, kus kõike, mida nad taotlevad, on neile küll kokku lubatud, aga pole öeldud, millal ja millise hinnaga see neile kättesaadavaks saab. Kas nende enda kodumaal? Oh ei, muidugi mitte.

Mobiilsus, liikumisvabadus ja valikuvabadus – eks sedagi ole ju neile lubatud. Ja kas üheks lubaduseks polnud mitte piirideta maailm? Aga niisugune maailm ei muuda väikesi, majanduslikult ja poliitiliselt ebakindlaid maid tugevamaks. Niisuguses maailmas lähevad võimsad riigid tugevamaks ja nõrgad veelgi nõrgemaks. Ungarlased, kes on rahulolematud Viktor Orbáni autoritaarse poliitikaga ja sellega, kuidas ta liberaalset demokraatiat teotab, rändavad massiliselt välja, selle asemel et luua oma parteisid, moodustada opositsioonilisi rühmitusi ja asuda Ungari poliitikat muutma. Erinevalt Slovakkiast või Ungarist ei ole Leedul õnneks olnud oma Mečiari või Orbánit. Me oleme mõistlikult liberaalse majandusega demokraatlik riik; me peame enam-vähem lugu vähemuste õigustest ja järgime inimõigusi. Ometigi on piiride puudumine osutunud eksistentsiaalseks ohuks ka meile. Kui sulle ei meeldi Leedu kõrgharidussüsteem või poliitiline klass, kui oled kaotanud usu Leedu riiki või selle institutsioonidesse, siis sa kolid lihtsalt Londonisse, Dublinisse või Alicantesse. Selle asemel et oma maad muuta, jätad sa selle maha. Millised tagajärjed sel on ja kellele? Selles ongi küsimus. Kas sinu maa on sind nii palju muutnud, et oled kaotanud usu üldse millegi muutmise võimalikkusesse? Või kas sa muudad oma maad nii palju, et see hakkab millegi kauge ja abstraktse asemel tähendama iseenda ja oma suhete muutmist teiste inimestega?

Kas meile ei lubatud, et me võime hakata vabalt ületama kõiki Euroopa piire? Marius Ivaškevičiuse näidendis “Väljaheitmine”, mille tõi mõni aeg tagasi lavale Oskaras Koršunovas, ütleb üks (anti)kangelasi Eglė: piiri ületada on kerge, aga üks asi tuleb maha jätta, on üks asi, mida ei saa kaasa võtta, nimelt eneseväärikus. Millal säärane muutus aset leiab: kas juba enne väljarändu või alles pärast? Ja missugusest pagendusest me siin räägime? Kas see on enese väljasaatmine – “mingem siit minema”? Või tähendab see millestki lahtisaamist – heita tahtlikult kõrvale see, mis annab valusalt tunnistust iseenda või süsteemi vigadest? Ja kas sul lastakse jääda iseendaks? Või pead sa ennast ümber kujundama ahviks, haletsusväärseks sotsiopoliitiliseks papagoiks, kes matkib kõrgklassi aktsenti, sõnavara, maneere, hääletooni ja liigutusi?

Väljasaatmisdraama kollektiivseks tegelaseks on Suur hr Nimetu. Viimase all ma ei mõtle päris sedasama, mida leedu filosoof Arvydas Šliogeris algselt selle mõistega silmas pidas, vaid kogu seda anonüümsust võimaldavat süsteemi, mis koosneb operaatoritest ja opereeritavatest; repressiivorganitest ja nende ohvritest, kes püüavad ellu jääda. Näidendi konkreetsed tegelased, kellel on eelkõige hüüdnimed ning alles seejärel ees- ja perekonnanimed, kuuluvad kõik meie leedu prekariaadi ridadesse. See on globaliseerumisajastu uus alamklass Karl Marxi proletariaadi asemel – need on ebakindlas olukorras inimesed üha varitseva ohu ja riski tsoonis. Neile ei ole miski garanteeritud, nad ei saa milleski kindlad olla, nendelt on alatiseks võetud turvatunne. Jah, nad võivad küll saavutada mõningase jõukuse, aga ainult teatava sotsiaalse enesetapu hinnaga, saades välismaal osakeseks suurest Eimiskist. See prekariaat kehastab ja teenib anonüümsete isikute ja organisatsioonide globaalset võrgustikku, võrgustikku, mis saab alguse statistikast ja päädib oma reaalse vormiga. See reaalsus annab tunnistust, kui šokeerivaid sotsiaalseid kontraste ja ebavõrdsust on ühiskond valmis sallima. Neid kaldutakse avalikus arutelus seletama kultuuriliste iseärasustena – neile on jäetud õigus eksisteerida niisugusel kujul, nagu neil on, need jäetakse rahule ilma neile võõraid hoiakuid ja tõlgendusi peale surumata ning ilma neile vähimatki poliitilist või majanduslikku võimu omistamata. Nõnda muutud sa osakeseks tööjõust, koos õigusega jäljendada õigeid kohalikke aktsente ning heal järjel klasside tarbimismalle, kuid ilma õiguseta autentsele ajaloolis-poliitilisele narratiivile või omaenda kultuurilisele enesetõlgendusele.

Ivaškevičiuse näidendi peategelane Benas Ivanovas on prekariaadi täiuslik esindaja. Ta on jõudnud välismaal professionaalses süsteemis kaugemale kui kodus. Olnud Leedus politseinik, kus tema amet oli avalikkuse põlu all, on temast Inglismaal saanud lugupeetud korrakaitseametnik – aga teda oleks võidud ja võidakse praegugi suvalisel ajal välja heita, nii Leedus kui Inglismaal, nii tema vanas, kodumaises, kui ka uues, välismaises süsteemis. Ta ei saa kunagi tunda meelerahu ja õnne; ta peab alati tegema head nägu ja püüdma teda ümbritsevast sitast saia teha – jäljendama aktsenti, harrastama mimikrit, saama inimeseks, kolima Tšingis-khaani maailmast (Ida-Euroopast) Kristuse maailma (Läände). Näidend illustreerib suurepäraselt Samuel Huntingtoni teooriat tsivilisatsioonide kokkupõrkest, visates samas selle üle nalja. Ühtlasi tabab see vaimukalt Venemaa revisionistlikku poliitikat ja sõda Ukrainas ning tuletab meile meelde, kui õrnal alusel seisab lubadus, et me leiame Läänes tööd ja väärikat kohtlemist.

Ameerika majandusteadlased on lisaks “prekariaadile” hakanud kõnelema “austeriaadist”, et tähistada inimesi Ida-Euroopast ja Balti riikidest, keda on sundinud emigreeruma majandusraskused – neid, kes pole rännanud Kolmandast Maailmast Esimesse, vaid ühest Euroopa Liidu riigi pealinnast või külast teise riigi pealinna või külasse. Kuid Leedu prekariaat või austeriaat toob paradoksaalsel kombel esile ka mõned meie tugevused, paljastades ühtlasi pingeid ja draamasid nii maailmas üldiselt kui Leedus eriti. Minu meelest on “Väljaheitmine” tänase Leedu tõeline eepos. Meenutagem, et leedu luuletajal ja näitekirjanikul Justinas Marcinkevičiusel oli suur poliitiline ja kirjanduslik ambitsioon, et tema draamatriloogiast saaks leedu eepos, mis seoks riigi, kirjanduse ja moodsa kultuuri sünni kokku üheks Leedu poliitilise eksistentsi sõlmeks. Küllap pole juhuslik, et Oskaras Koršunovase Ivaškevičiuse-lavastusest võib leida samuti tema lavastatud Marcinkevičiuse “Katedraali”[1] kajasid. Üks Ivaškevičiuse antikangelasi, hüüdnimega Vandaal (tõelise nimega Andrius/Andrew, aga nagu prekariaadi kangelasele kohane, ei kutsu teda keegi õige nimega) töötab Londonis lammutustöölisena. Sama näitleja (Marius Repšys), kes “Väljaheitmises” mängib Vandaali, kehastab “Katedraalis” Vilniuse katedraali ehitusmeistrit Laurynas Stuoka-Gucevičiust. Nõnda saavad kokku kaks eepilist struktuuri. “Väljaheitmine” sümboliseerib “Katedraalis” sündinud Leedu lõppu. Aga see ei kao. Kaugeltki mitte. Pigem on see tugevam ja kindlam kui kunagi varem. Kuid tegu on teistsuguse Leeduga täiesti teistsuguses maailmas.

“Väljaheitmine” on tragöödia sellest, kuidas mitteisikust saab isik, kellel on oma väärikus, sellest, kuidas ebainimesest saab inimene. Tragöödia õpetlik lõpplahendus, nagu vanakreeka tragöödia katarsis, raputab meid üles ega lase meil eksitust ja pattu vooruseks pidada. Antud juhul päästab ta meid kiusatusest neid inimesi maha kanda kui jäänukeid, sotsiaalset kadu, elukõlbmatuid olendeid. (Moodne maailm ei ole jõledast natslikust mõistest Lebensunwertes Leben lahti ütelnud, vaid seda teisendanud ning selle hoolikalt peitnud demokraatliku ühiskonna pealispinna alla.) Need on inimesed, kellel pole oma kodumaa silmis väärtust: nad ei pälvi kunagi mingit tähelepanu, nende surm ei ole sündmus, nende lõpp ja algus ei lähe ühelegi tähtsale tegelasele korda. Nende pärast ei hakka keegi katkestama BBC uudiseid ega isegi naljasaadet Leedu kommertskanalil. Nende elu, kadumine või isegi surm ei vääri tähelepanu: see pole kunagi tähtsam kui teletähe uus armuafäär või nädalalõpureis eksootilisele saarele.

Lääne inimese jaoks algab Eikellegimaa kusagil Saksa- ja Venemaa vahel; seega äpardunud ukraina poksija Saško ei eristu leedu politseikonstaablist Benas Ivanovasest, kellelt varastatud pass võimaldab ukrainlasel ühe poksiraundi ajaks leedulaseks saada – sest kellele see Londonis ikka korda läheb? Miks peakski minema? Mida need sogase identiteediga inimesed saaksid Ühendkuningriigi elus paremaks muuta? Mitte kui midagi. Mis tähtsust on ühe briti jaoks leedulase ja ukrainlase erinevusel? Vähemalt prekariaadi vaatepunktist ei mingit. Parimal juhul vaevuvad niisuguseid geopoliitilisi detaile endale selgeks tegema need klassid, kes reisivad lennukitega mööda maailma ringi, aga kõikide ülejäänute jaoks ei tähenda need midagi.

Nad on heidetud Eikellegimaalt Eikuskile. Eksiil on prekariaadi tõeline Utoopia. Sir Thomas More’i poolt välja mõeldud kreeka sõna utopia ladinakeelseks vasteks on nusquamus, eikuski. More’il on loo jutustajaks portugali meremees Raphael Hythlodae Antverpenis; nüüdisaegse prekariaadi eestkõnelejaks on vene nimega leedulane Benas Ivanovas. Tema utoopiaks on jõuda Tšingis-khaani territooriumilt Jeesus Kristuse maadele, et “vormida sitast nägusid” ja samal ajal “heita endast sitt välja”. Kus nad asuvad? Kas Leedus? Kas Ühendkuningriigis? Nad pääsesid Eikellegimaalt ja jõudsid Eikusagile.

Mida suudavad ilma selge ja kindla identiteedita inimesed (või täpsemalt, liikuva ja vastastikku vahetatava identiteediga inimesed) Londonis muuta? Eimidagi. Isegi nende nimed on kõigest sotsiaalsed maskid, mida muudetakse ja vahetatakse iga kord, kui tarvis saada mõneks Eikuski sildistatud osaks. Konstaabel Robert (Bobby) muutub tagasi Benaseks ja kõrvaldatakse elu pidulauast niipea, kui tema Briti politseinikust naine hakkab kahtlema ta usaldusväärsuses ja lojaalsuses süsteemile. Paul Celani “Surmafuugas” ilmub surm maestrona Saksamaalt. “Väljaheitmises” ilmutab edu end kui ükskõikse ilmega süsteemiinsener Inglismaalt, kes meid kas aktsepteerib või välja heidab.

Benas Ivanovas ei leia välismaalt rahu ega õnne – ta peab jäämagi “vormima sitast nägusid”. Ühest küljest kujuneb “enesest sita väljaheitmine” pedagoogiliseks ja psühholoogiliseks programmiks, mis tipneb niisuguste asjade sallimisega, mis äratavad postsovetlikus jorsis instinktiivset vastikust. Avastus, et Queeni armastatud laulja Freddie Mercury oli gay ja iraani päritolu (Farrokh Bulsara), põhjustab Benasele algul suurt piina, aga hiljem hakkab ta selliseid asju aktsepteerima kui ühe normaalse maa igapäevategelikkust. Teisalt, selline “sita” enesest väljaheitmine ja oma kehakeele muutmine – idaeurooplase liialt noriva vaateviisi ja maailmavastase vastikustunde ületamine – sillutab teed integratsioonile ja edule.

Ikka on kombeks jäljendada nende käitumist, maneere, hääldust ja kehakeelt, keda teenitakse. Ühiskonnas, mis on nii tundlik sotsiaalse staatuse ja klassi suhtes nagu inglastel, on säärane ahvimine üldlevinud ja tähtis: inglise snoobid on ise kõigest madalat päritolu Oxbridge’i tudengid, kes püüavad iga hinna eest matkida aristokraatide maneere ja kõnet. Eddy on prekaarlane Leedust, kes on õppinud füüsikat ning muutunud Inglismaal groteskseks snoobiks – teda kujutatakse näidendis jahikoerana. Benas püüab vabaneda oma agressioonist, vihast ja kättemaksuhimust, mis ähvardab teda täielikult enda alla matta. Mõlemal juhul me näeme, kuidas idaeurooplasest saab oma identiteedist loobunult “läänekõlbulik inimene”. Eglė seisab sellele tugevalt vastu: tema mõistab, et oma eneseväärikuse ja identiteedi säilitamine on viimane piir, mille taha jääb au ja vabaduse lõplik mahasalgamine. Eglė silmis on Benas veel midagi väärt, sest vähemalt mõnda aega too ei alandu ega püüa minema pühkida oma inimlikku identiteeti. Hiljem aga muutub ta Eglė silmis lihtsalt võõraste fraaside leksikoniks – igaks juhtumiks kõlbulike “tarkusepärlite” puistajaks.

Ida-Euroopa enesepõlgusel ja enesevihkamisel on sügavad juured, mis vene kultuuris ulatuvad ajaloo- ja kultuurifilosoofiasse, nagu teame Pjotr Tšaadajevi “Filosoofilistest kirjadest”, rääkimata tema kaasaegsest mõtlejast ja luuletajast Vladimir Petšerinist, kes on pannud kirja unustamatud read: “Kui magus on vihata oma sünnimaad ja oodata kärsitult selle hävingut – ning märgata selle varemetes üleüldise taassünni koitu.”

Säärane enesevihkamine, põlgus selle vastu, mis ollakse, ei ole kaugeltki üksnes eelmise sajandivahetuse juudi identiteedi iseloomulik joon, mida saksa juudi kirjamees Theodor Lessing nimetas jüdischer Selbsthass. Ka ei piirdu see üksnes afro-ameeriklastega, kelle lapse- ja teismelisepõlves kogetavast enesevihkamisest on kirjutatud palju uurimusi.

Ma ei suuda unustada omaenda kokkupuuteid selle nähtusega. Üks leedu üliõpilaskorvpallur, kes õppis USA-s ja mängis ülikooli meeskonnas, rääkis mulle oma ukraina sõbrast. Noormees salgas ülikooliseltskonnas oma ukrainlust, väites, et on Ukraina sakslane. Võimalik, et nüüdisajal tunneb ta uhkust ukrainlaseks olemise üle; kuid tookord meenutas see juhtum mulle üht Pennsylvanias kohatud noort venelannat, kes püüdis kõigest väest matkida USA telereklaamide intonatsiooni ja sõnavara – nii et mu ameeriklasest kolleeg märkis, et ta on langenud Ameerika reklaamitööstuse ohvriks. Tal oli ainult osaliselt õigus: naine ei olnud niivõrd Ameerika reklaamide kuivõrd Ida-Euroopa traumade ohver.

Millest siis “Väljaheitmine” räägib? Kas sellest, et ka kurjategijatel on valutunne ja hingesügavused? Et kangelaslikkuses ja kuritegelikkuses leidub transtsendentaalsuse jäänuk (kui kasutada Tomas Venclova fraasi), millest me ei saa midagi teada, nagu me ei saa iial teada, miks kurjategija Vandaal ei täitnud gängijuhi käsku politseinik Benas tappa ning võttis nõnda endalt võimaluse elus kunagi veel Leetu tagasi pöörduda? Tõsiasjast, et “inimjätised” ja “elukõlbmatud elud” on kõigest kohutavad ja eetiliselt tuimastavad sildid, mille alla me peidame tõelised põhjused, mis sunnivad leedulasi välja rändama nii massiliselt, et seda ei saa enam mingisuguse arvestuse järgi normaalseks pidada? Või sellest, et kättemaksuhimu peal lasub kõigest õhuke tsivilisatsioonikoorik? Või et kättemaksuhimu kätkeb endas barbaarsust, kuid sama suur barbaarsus paradeerib õigluse ja õiguse austamise kattevarjus?

Kas “Väljaheitmine” kõneleb sellest, kuidas rängal üksildustunnil juhtumisi Londonis kuuldud emakeel võib panna sind armuma inimesesse, keda sa sugugi ei tunne? Unistusest elada oma maal auväärset elu ning hirmust, et saadakse teada sinu muutumisest nimetuks statistiliseks ühikuks välismaal – nii et sa ei söanda välja üürida oma ühetoalist korterit Vilniuses Žvėrynase rajoonis? Või sellest, et õnn ja turvalisus ei ole omavahel sõbrad ja sageli tühistavad teineteist, samamoodi nagu turvalisus ja vabadus?

“Väljaheitmine” võimaldab meil läbi käia seda rahulolematuse, tunnustamatuse ja enesehinnangu kõikumise teed, mida mööda on käinud Leedu ühiskond, ning jälgida “globaalse leedulase” ühiskondlikke maske Benase (Bosh, Marek, Bob), Eglė (Miglė) ja Vandaali (Andrew/Andrius) väikeste tragöödiate kaudu. Oskaras Koršunovase lavastus loob maagilisi seoseid piibelliku võõrandumisteema ning meie enda olukorra vahel.

Kas “Väljaheitmine” räägib sellest, kuidas on olla välja heidetud? Või eksiili väest ja külgetõmbejõust, mis nagu keskaegne Hamelini Kirju Vilepuhuja (maskeeritud saatan) meelitab kõik noored linnast välja, jättes maha ainult raugad? Või kõneleb see näidend vabaduse dilemmadest, mida on kohutav kogeda ja mille eest tuleb maksta oma turvalisuse ja kodumaaga, aga mis annavad sulle šansi leida ja kõnelda omaenda keelt ning saada täiskasvanuks, ootamata, et sinu olukorra seletaksid sulle lahti teised, kes on veendunud oma üleolekus sinust ja sinu maast?

Lavastus ei anna kõikidele nimetatud küsimustele vastust. Ta ei peagi andma. See ei ole eepose ülesanne. Vastuseid neile annab elu, mis on elamist väärt, aga ainult siis, kui sa end selles elus eetiliselt proovile paned. Võib-olla isegi makstes selle eest väljaheitmise hinda.

 Ingliskeelsest käsikirjast tõlkinud M. V.

LEONIDAS DONSKIS (1962) on leedu filosoof, praegu ISM-i Juhtimis- ja Majandusülikooli asepresident Kaunases. Aastatel 2009–2014 kuulus ta Euroopa Parlamendi liberaalide fraktsiooni. Eesti keeles on ilmunud tema esseekogu “Armastus, vihkamine ja vastuseis: uurimusi filosoofiast, poliitikast ja kirjandusest” (2010).

Leedu romaani- ja näitekirjaniku ning filmirežissööri Marius Ivaškevičiuse viis ja pool tundi kestev kolmevaatuseline näidend “Väljaheitmine” (“Išvarymas”) esietendus Leedu rahvusteatris 2012. aasta detsembris.

 

[1] Eesti k-s: J. Marcinkevičius, Katedraal: draama 10 laulus. Tlk M. Loodus. Tallinn, 1980. Toim.

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk

Külgpaneeli navigatsioon