Sidesõnad jt luuletusi

KAUR RIISMAA

Sidesõnad

Aeg annab tagasi me luuletused,
punase pliiatsiga on äärel märked,
paar rasvast sõrmejälge,
miskipärast on kõik sidesõnad alla joonitud…

Aeg annab tagasi me sõbrad,
ühele on vuntsid ette joonistatud,
teine naeratab, nagu ei tunnekski ära,
kusagil on tõde ja on õigus, ent kes seda enam teab.

Aeg annab tagasi me minutid ja tunnid,
metsarajad, haprad hetked väga pimedas öös,
vaikimise, kui oleks pidanud kõnelema,
isad ja emad ja, ent kes seda enam teab.

Aeg, ära anna, pea oma lõuad korraks koomal,
näed, on ilus tüdruk, on veini ja juuniööd,
sinu kuld on raske kanda, julm ja kõrvetav,
veab vette ja põhja, ent kes seda enam teab.

Või kui tahad, karjume siis, sülgame tuld,
sinu pärast norutan kohvikuis,
elu ilusamail hetkil suudan pomiseda vaid:
“Ja… ning… ega… või… kui… ka…”

Aeg annab tagasi me luuletused,
selle päristine mis, ja vale, puuduse ja puudutused,
nii väga tahaks lõpetada nii:
ka me hommikud ja päevad, ent kes seda enam teab.

Ka

võibolla sa ei usu mu kingi mida viksin
pulmadeks ja mõneks matuseks ehk ka
aga ilm kui pöörab mõtteid pahaks
kellele ma räägin veel siit alt
ja sealt ülalt ka

ja kui ma tahangi ehk luhta minna ära
olla võsas pajuks saada või siis männiks
kellele ma ikka räägin sulle sääskedele
kärbestele liblikale kuule päikesele
valgusele ka

suuri vaikusi on meie vahel
sääl on epiteete toredaid ja mine tea
kellele või milleks loodud metafoore
selleks et su juukseid köita
et ehk lahti lasta ka

ma tulen ja jutustan tormidest
et elada ei taha või kui just
või kuis just nüüdsama päike tuli
tuli pilvi vahelt välja ning et
ta kohe läheb ka

väga sumedal õhtul on silmi
on naljakaid kulmi ja naeratusi
et sa siis vaatad ja pelgad ja naerad
ning ütled et mu kurbustes on nalja
ning et seal on tõesti tõde ka

siis saan ma endaks päriselt
saan olla juuri ajada
ja sina tule toeta selga
mina olen vait ja sina naera
oma elusuurust naeru

võibolla sa ei usu mu kingi mida viksin
mõneks matuseks ja pulmaks ka
pruudikimbuga vastu varbaid saad
kirst kukub kummuli ning ometi
nii palju nalja on

nii palju kurbust ka

Millest ma mõtlen selvehallis

Vaata, onu näost saad aru, et kell on kohe kümme.
Tema õlu on kange, ja kangem veel on ta elu,
ega see etteheide polegi, see on põõsasseheide,
ja tagantkätt kapsaheide kah veel pealegi.
Kuhu läheb, kamraadid ees teist taga,
kust tuleb, seda ta enam ei mäleta,
unes ehk küll, unes küll.

Seal, jällegi on üks õpilane, oi noid ma tean.
Lehes kirjutati, et temataolised kahupead
süütasid tühjana seisva koolimaja. Ja ma ütlen,
et tühjana seisvad koolimajad tulebki süüdata.
Paremat kriitikat haridusreformi pihta annab leida.
Unes on kõik koolimajad valla. Unes küll.

Tädi väristab käsi, kui loeb münte.
Ostan ja libistan ta kotti paki tatart ja hakklihatuubi.
Kodus avastab, ja leiab ka kirja:
“Inglid on olemas.”
Mul on säärane kiri alati taskus,
harva, mil vaja läheb, enamasti ilm on must,
unes on hele, unes küll.

Lõhekala vaatab nii igatsevalt mineraalveeriiulit.
Surnud, oh muidugist, kes siis elavat kala letti…
aga ma laulan: thy heart is in highlands.
“Läksime Golfi pidi, siis Normandiast mööda ja,
jõge pidi üles ja…
Sündinud olen ma kasvanduses, ookeani pole näind,
aga unes küll, unes küll.”

Taat on tulnud ostma durumjahu.
Läkiläki ta peas teeb rõõmsalt taram-taram.
Ja mees nohiseb omaette nojah-tajah,
“Ega ma ise siis… naine saatis,“
ütleb ta miskipärast kassakassile.
Ja öösiti kaisutab ta oma naiskat,
unes küll, jah, ainult unes.

Silmadest veidi kõrgemal laulavad suitsupakid,
neil on kähe, aga muidu tubli bariton.
Vähk on sul tore, oi, sul on tore vähk,
süüa ta tahab ja veidike juua kah.
Teiselpool jõgede jõge pole sa olnd,
oma laeva sa saad pärast surma,
seda su silmad ei näe, ehk unes,
unes, unes ehk küll.

Me kõik lähme ühel hetkel koju.
Taevas on selge, taevas on kõrge ja hele,
väheke lumelaigusel tänaval peegelduvad pilved.
Me pole ookeani näinud, pole õieti elugi,
sündinud oleme kasvanduses,
taevas pole päriselt käinud.
Aga unes küll, unes küll.

Unes küll.

Sõpruse puiesteel

Esinesin koolis suurte majade vahel äärelinnas,
sinna oli pillutud mände ja lasteaedu.
Tüdrukud itsitasid, kui rääkisin seksist ja rindadest.
Praegu on neile ses veel uudisväärtust.

Tundsin mõne maja ära,
kus olen olnud õnnelik, jah, ka kurb, muidugi.
Lööme pea vastu päiskivi ja kummardume alla nostalgiasse, mõtlen,
jalutades ühest vaiksest keskpäevasest kohvikust teise.
Siin söön, seal joon kohvi, ülejärgmises ehk ühe konjaki.
Aga ega tea.

Sõbral oli Ungaris viinakilekott sama värvi, nagu täna on päev.
Vahtisime maia näoga neide;
kass vaatab purskkaevujääl ukerdavaid parte;
jäässe on külmunud graniidist naine,
aga küll ta välja sulab, ongi juba väga kevadine.
Eile lendas tuppa kirju liblikas.
Veebruar on otsas.

Kirjutan seda teksti, mind vaadatakse asjalikult: “Töötab.”
Kõrvallauas paneb mees oma alluvaid graafikusse.
Meil on sarnane töö.
Ainult et mina ei pea kedagi kunagi lahti laskma.
“Mida sa kirjutad?” ta küsib, “Tööplaani,” vastan,
ja tegelikult ei valeta. See ei ole luuletus.
See on tööplaan, mõtte-, päevaplaan.
Kirjutan päev otsa ja õhtuks tean,
milliseid sõnu pean veel juurde õppima,
millised alluvad lasevad luuslanki,
keda peab edutama.
Minu luuletusi ette lugeda on sama põnev
kui esitada lavalt Exceli tabelit.

Käin ja kuulan.
Vihm pole veel pesnud tänavaid liivast.
Tean, et Marika on nüüd Jaaguga koos;
Karl saab töölt minema löödud;
kedagi viiakse teise filiaali edasi.
Need on Sõpruse Bistroo hääled,
быстро nagu bistroo ju ongi, mõtted ja laused,
sama kiired hajuma ruumis,
nagu meil kõigil on tagasi kiire ellu ja ametisse.

Naine on tulnud lõunaks abikaasat vaatama,
lapsed on “hoidjatädi” juures;
keegi kena gay teeb oma kallimale kõrvallauas silma,
aga koos ei julge nad istuda;
teretüdrukud kaunites vormides
naeravad koos hipsteripoisiga;
mees ja naine suudlevad parklas,
lahkuvad eri autodega samasse suunda;
kõik, mis me vahel, on siin olemas:
uksed, liuguksed, rulood, tapeedid,
seinad, kardinad, rehvid, Rimi, Tank.
“Te olete siin vist uus?”
Tuul toob tolmu vastu akent,
vihm pole veel viinud liiva.
“Jah, ma olen siin uus.”

Üks väike poiss endasuuruse koolikotiga toksib kive.
Kott on raske, ta läheb koju,
aga midagi seal tema pisemuses on raskem veel.
Istun kalade kõrval,
grillbaari seinal on meremaal purjekaga.
Võibolla on Jumal meid unustanud,
magab rasket und, nagu see mees siin.
Säga jääb teda vaatama.
Ja ma ei tea, kes on David Guetta.
Need kalad on elus veel,
viimati käisin siin aasta tagasi,
nad püüavad olla, kui mitte paremad, siis vähemalt joodikule
“aasta parim show”.
Kalad, ja see poiss, ehk on ta armunud,
aga ei tea seda tunnet veel niimoodi nimetada.
Nad umbusaldavad mind, need kalad.

Rinnad ja nostalgia,
kilekott, seks ja Excel,
vihm pole veel viinud,
väike poiss ja kivi ja kalad,
meie talve ja uneliiva,
kevad, artist ja show,

kõik eraldab ja liidab meid,
rulood, rehvid ja seinad,
talve lõpus on tolm,
mis igatseb tuppa:

“Te vist olete siin uus?”
“Ei, ma olen vanem,

kui
sa
arvatagi
oskad.”

(lood ja inimesed leitud marsruudil Sõpruse kohvik, Siili pubi, Sõpruse bistroo, Arnelli, Tops)

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk

Külgpaneeli navigatsioon