Ilukirjandus ja elukirjandus

Jan Kaus

Jan Kaus
Ilukirjandus ja elukirjandus
Eesti proosast 2008

Eesti nüüdisaegsest originaalproosast rääkides tuleb üha rohkem mõelda ilukirjandusliku ja autobiograafilise alge vahekorrale. Aasta 2008 tõi eriti selgelt esile, et proosa pole mitte ainult või eelkõige fiktsioon, mille taotluseks on luua ja kirjeldada võimalikku maailma, vaid ka mälestuskirjandus, mille eesmärgiks on meenutada olnud maailma reaalselt eksisteerinud inimeste kaudu. Piirid on hägused – romaanides ja juttudes on tihtipeale autori biograafiat. Samuti pole mälestuskirjanduses kunagi välistatud fiktsioon. Kuid ilukirjanduse rõhuasetused asuvad mujal. Romaan võib küll tahta maailma peegeldada, aga samas ei saa ta hoiduda teise maailma, omaenda maailma loomisest. Mälestuskirjandus on samuti loomine, kuid alati taasloomine, juba olnu modelleerimine. Jällegi tuleb täpsustada: heas mälestuskirjanduses võib olnu taaskirjeldamine paista millegi täiesti uuena. Kuid isegi oma kõige kaunimal kujul (nagu Mari Tarandi raamatus “Ajapildi sees”) lähtub mälestuskirjandus tegelikult elatust, eraelulisest, sageli tuntud inimeste elust ja olust. Kui ilukirjandus püüab liikuda pigem konkreetselt abstraktsele, siis mä­lestuskirjandus liigub konkreetselt konkreetsele. Kui aga mõni hea ilukirjandustekst keskendub vaid üheainsa tegelase mõtete labürindile, tema mälu ja fantaasia salauste muukimisele, siis õnnestumise korral koorub sealt ikka välja midagi sellist, mis ulatub üle ühe inimese elujuhtumite ja muudab iga üksikjuhtumi osaks suuremast mustrist. Eks pea ka elukirjandus silmas n-ö üldisemaid eesmärke. Ometi pürgivad ilukirjanduse üldistused kogemusest kaugemale, kõrgemale, sügavamale. Selline “puhas” fiktsioon jäi mullu vähemalt vastukaja kvantiteedi järgi otsustades mälestuslikule proosale alla.

Midagi on õhus. Toomas Paul rääkis eelmise aasta lõpus postbelletristlikust ajastust: “Raamatute kirjutamine ei ole enam kutsutute ja seatute privileeg, vaid iga tsunftijänes võib oma sulesünnitised tiražeerida. Postbelletristlikus maailmas on kõrgkirjandus marginaalne. Esoteeriline harrastus, nagu kloostrikoolis ladina keeles püha Aquino Thomase sententside ja propositsioonide üle disputeerimine. (…) Rahvarõivaste igapäevane kandmine on minevik, nagu ilukirjanduse roll tundekasvatajana. Fabliood ei kao kuskile, aga neid ei veerita enam paberkandjalt, vaid nauditakse reality-show’ formaadis.”1 Kasutaksin siin Pauli reality-show’ mõistet tavapärasest laiemas mõttes – nähtus tähenduses, mis rebib avalikkuse pilgu all lahti inimeste eraelu.

Sellele vastandub üks kirjanduse absoluutsust manifesteeriv tsitaat: “Ma ei kavatse kajastada olnud või olevat tõelust. Kummaline, kuid mulle tundub, et just seeläbi saan ma ühtlasi vabaks ka pooltõdede esitamise ohust – ahvatlusest tõelust väänata. Just seetõttu, mulle näib, et sel lool puudub igasugune suhe tegelikkusesse, avaneb talle võimalus kehastuda päris iseseisva vääramatu tõelusena. Kõik selles loos on väljamõeldis – ning algusest lõpuni päris” (lk 9). Selle autor on Anti Saar, kelle eelmisel aastal ilmunud “Nemad kaks” muugib mulluste proosateoste seas ehk enim ilukirjanduse mõtet ja võimalusi. Tsitaat väärtustab ilukirjanduse tõelust – väljamõeldud maailma võrdväärsust tegeliku maailma kõrval. Ka kõige suuremat objektiivsust taotlev mäletamine ei saa peegeldada juhtunut üksüheselt, sest mälu talletab tegelikkust valikuliselt, unustab, moonutab, ilustab, loob ja jutustab lugu.

Reality-show’ formaati viljeleb kollase ajakirjanduse pärases versioonis Mihkel Raud oma raamatus “Musta pori näkku”, mis oli arvatavasti eelmise aasta müüduim teos ja mida Vaapo Vaher nimetab Loomingu aastaülevaates ühemõtteliselt “romaaniks”2 – põhjendamatult mu meelest. Tegu pole looga, mis mängiks dokumentaalse materjali fiktsiooniks, vaid ikkagi mälestusliku teosega, mis kasutab mõningaid ilukirjandusele omaseid stiilivõtteid. Selle ettevõtmise sisulised probleemid on järgmised: 1) lapsemeelne esteetiline lähtekoht (kunstiteost ei defineeri mitte tema vorm ja sisu, vaid selle loomise või autoriga seotud “räpased” eluloolised faktid), 2) alkoholi tõusmine ainsaks keskseks tegelaseks ning huvitavate isiksuste allutamine sellele, mistõttu ei sünni huvitavaid portreid, 3) halvustav suhtumine inimestesse, mille puhul pole aru saada, kas seda esindab noor alkohoolik Raud või raamatut kirjutav kaine Raud. Aare Pilv märkis “Vikergallupis”: “Mihkel Raua isiksuselooline hüperboloid jääb kindlasti mäletamisväärseks tekstiks, kuigi stiilipuuduste ja vaatepunkti-saamatuse osas – kuid mitte täielikult moralistlikus plaanis – olen nõus Jan Kausi kriitikaga Loomingus.” Eraviisiliselt selgitas Aare Pilv mulle, et ta soovitaks lugeda seda teost “isiksuseloona”, millelt ei tuleks nõuda moraalset valikut, vastust küsimusele, kas autor kahetseb oma padualkoholistlikku noorust või mitte: “Raamat otsekui ütleks: “Jah, minu moraal on see, et nood ideaalid, mille kohaselt ma nooruses toimisin, viivad krahhini! Aga – ma ei kahetse midagi, sest minu enesega-leppimine tuleb mujalt kui oma nooruse eitamisest, ja osa selle enesega-leppimise jõust pärineb ka noist nooruses kogetud ekstaatilistest kogemustest.”” Kenasti sõnastatud ja tugev interpretatsioon ning las see jääbki kõlama, et tasakaalustada minu kriitilisemat suhtumist.3

Mari Tarandi “Ajapildi sees” on erandlik raamat, sest ühelt poolt kuulub see selgelt mälestuskirjandusse – autor räägib loo oma vennast, ühest Eesti hinnatumast luuletajast –, kuid ometi loob see ka võimsa üldistuse, mis ületab üksikisiku loo. Tegu on pieteeditundeliselt kirjutatud põneva looga loovusest pulbitseva poja ja korda armastava ema vahelisest pingest. Kuid veel olulisemana tundub mulle raamatus hõljuv kadunud aegade otsing. Seda ajastut iseloomustab elu ja ilukirjanduse põimumine, luuleraamatute maailm lihvib ka lohutut tegelikkust, raamatukogust saab kiindumust ja kiivust tekitav pereliige. Raamatud ja inimelud on Tarandi kirjeldatud ajas sedavõrd läbipõimunud, et inimese vereringe ja raamatute sõnaringe tunduvad ajuti üks ja seesama: “Aga seda mäletan selgelt, et surmapäeva hommikul ärkasin isa hääle peale. Ta luges selgelt ja arusaadavalt Talviku ridu…” (lk 194). Kõige muu ilusa kõrval mälestab “Ajapildi sees” üht kirjanduskeskset aega: “Kui ma 1963. aastal abiellusin, sain emalt pulmakingiks kaks raamatut. Need olid Betti Alveri “Tolm ja tuli” ning oma isa “Traataed”, mõlemad linasesse riidesse köidetud” (lk 183). Kui autor raamatu lõpuosas küsib: “Miks pole veel räägitud eestlastest kui luuletavast rahvast?” (lk 260), siis tekib tahtmine asendada sõna “veel” sõnaga “enam”. Kahtlust, nagu kõneleks “Ajapildi sees” kadunud ajajärgust, väljendab Mari Tarand isegi: “Ja ka mina pajatan nüüd siin sellestsamast lugemise ja laulmise traditsioonist, mis pool sajandit hiljem meie peres veel nii elujõulisena kestis. Kas oli see kõikjal nii? Kas olime selle asja poolest erilised? Kas kirjeldan siin praegu üht hääbuvat kultuurinähtust või sotsiaalset ilmingut, mis kaob koos minu põlvkonnaga?” (lk 176). Ma ei usu, et praegusel ajal on kadumas kirjanduslähedane elustiil, elamiseks jõu ammutamine raamatutest, kuid nüüd peab see vastu seisma tarbimis- ja turuühiskonna hoovustele. Olgugi et niivõrd hea teose müügiedu üle saab ainult rõõmustada, tasub samas – nagu ka Mihkel Raua bestselleri puhul – küsida, mis on selle edu põhilised ajendid. Kas poeetiliselt, vaoshoituse ja väärikusega kirjutatud lugu kadunud inimestest ja ajast või hoopis tõsiasi, et tegu on kuulsustega, kelle isikliku elu üksikasjad äratavad huvi.

“Musta pori näkku” ja “Ajapildi sees” kujutavad endast nagu paarisrakendit – eriti just nende teoste menu annab põhjust rääkida mälestuslikkuse esiletõusust eesti proosas. Mälestuslikku ilu- ja elukirjandust ühendavaks märksõnaks on nostalgia. Selle arusaamiseni ei viinud mind niivõrd Mari Tarandi raamat kui 2008. aasta kodumaise uudisproosa suurim üllatus, Rein Põdra romaan “Juba olnud”, mis on jäänud selgelt mitmete teiste varju. Romaani üks keskseid teemasid on armastus, kuid tundub, et selle all voogab laiema hoovusena nostalgia. Vaapo Vaher loetleb oma ülevaates teose prototüüpe, mis kinnitab jällegi autobiograafilisuse esiletõusu me proosas. Ometi saab “Juba olnut” lugeda ka autori eluseoseid tundmata. Nii nagu Mari Tarandi “Ajapildi sees”, räägib Rein Põdra “Juba olnud” kadunud ajast. Kuid Põder keskendub sellele, kuidas kadunud aega tagasi tuua. Tarandi teose alatooni muudab nukraks just tõsiasi, et tema teose kaks peamist kangelast on meie seast lahkunud. Põdra romaani annab lugeda kui puhast fiktsiooni, mille tegelaskujud asuvad idee teenistuses ega sõltu võimalikest prototüüpidest. Põdra idee on mu meelest võimas. Kui tema teose käivitab Mari Taranditki ajendanud nostalgia, siis teose idee püüab nostalgiat justkui ümber pöörata, muuta ajas liikumine ajast väljumiseks. Ajast väljumise võti asub mälus: “Kõik see on ühtaegu vilksatuslik, kuid näis kestvat pikki hetki, nagu mingis aegluubis, selle ainsa eluloogikaga, et jõuaks jäädvustada, kõigile asjaosalistele mällu jääda” (lk 177). Tavapärane ajas liikumine, lineaarse ja argise aja omaksvõtt hävitab ka mälu, selline aeg seostub unustusega: “Kuni ükskord uus aeg tühistas kõik selle aja tunnustused, riiklikud aunimed ja preemiad, seades kõik selle aja artistid nagu ühele joonele, ning tõi ühtlasi endaga kaasa uued, palju kiirema edu… ja ka kiirema unustuse kriteeriumid” (lk 408). “Juba olnud” ongi üks suur vastuseis aja kuluvale kulgemisele. Teose süžee, mäletamine, meeldetule(ta)mine seisneb aja “kõikehävitavusest” väljumises, pilguheidus mälu ühte tasandisse – unustusse. Pilk unustusse tähendab aga, et unustusest saab ehk uuesti mäletamine või kui mitte mäletamine, siis fantaasia – Põdra minategelane kogeb korduvalt “tulevikumälestusi”. Ning isegi kui unustuse ees võib selguda, et “ma ei mäletanud kogu seda elu, mida olin kindlasti elanud” (lk 441), siis mittemäletamise mäletamine on ikkagi samm edasi võrreldes mittemäletamise mittemäletamisega.

Õieti avaneb Põdra mastaapne skeem ühes teises väljendis: “… siis valdas mind taas imelik tunne elu üheaegsetest, kuid täiesti erineval tasandil toimunud sündmustest” (lk 306–307). Mõte aja “üheaegsusest” peaks viitama sellele, et ajast väljumine näitab aja illusoorsust. Teisisõnu – ainus, mis meid argises ja lineaarses ajas tegelikult elusana hoiab, perspektiivi annab, ongi otsiv mälu, mis aitab otsijail ajast väljuda, liites kõik otsijad üheaegseks.

Tunnistan, et Põdra romaan on ebaühtlane ja hakitud. Mõned lood tunduvad tervikule mõnevõrra kunstlikult külgepoogituna, teised aga on kõlblikud eksisteerima iseseisvate novellidena. Kuigi olen ise kurtnud kodumaiste proosateoste üha väiksemate mahtude üle, ning just Põdra romaan täidab ühe erandina korraliku romaani mahukriteeriumi, tundub lugu kohati venivat. Sellest hoolimata – kõige suurejoonelisemate taotlustega kodumaine ilukirjandusteos eelmisel aastal.

Õnneks pole Rein Põdra “Juba olnud” ainus romaan, mis ulatub üle vahetust kogemusest või sisaldab metafüüsilist, argielust kõrgemale või kaugemale ülendavat impulssi. Seda pakub ka Mari Saadi “Lasnamäe lunastaja”. Andrei Hvostov on tõstnud esile raamatu peategelaste rahvuslikku tausta: “Ja ongi kauaoodatud hetk käes – Eestis elav vene inimene, keda mina eelistan nimetada “koduvenelaseks” …, on jõudnud eesti kirjandusse! Kusjuures autoriks pole Skulskaja, Kotjuh või Hvostov, vaid päris eesti nimega Mari Saat.”4 Olen nõus, kuid nõustun ka Johanna Rossi skepsisega, kelle meelest raamatu kesksed tegelaskujud Natalja Filippovna ja tema tütar Sofia peegeldavad mõnevõrra piiratud arusaamist kohalikust venelaskonnast.5 Mind kõnetas Saadi romaanis rohkem selle metafüüsiline aspekt, mis laseb seda määratleda kristliku romaanina. Kristlus on siin küll vaid üks aspekt, õieti taust millelegi laiemale – ligimese armastamisele. Eks seegi ole kristlik mõiste, kuid Saat viib oma tegelased laiemasse üldfilosoofilisse hoovusse. Võtme leidsin ühest venelasi ja eestlasi võrdlevast tsitaadist, kus eestlased on “järsemad, selgemad, justkui punktikesed, aga venelased on rohkem voolavad, rohkem laialivalguvad… Sofia ei osanud öelda, kumb on ilusam” (lk 60). Toogem võrdluseks, milliste metafooridega laseb Boriss Pasternak jätta Laral hüvasti doktor Živagoga, kui viimane on juba surnud: “Jää hüvasti, sa minu suur ja kallis, jää hüvasti, minu uhkus, jää hüvasti, minu kiirevooluline sügav jõgi, kuidas mulle meeldis päev läbi sinu lainete laksumist kuulata, kuidas mulle meeldis viskuda sinu jahedatesse lainetesse.”6 Niisiis on Saat tabanud seda vene hinge “voolavust”, eelkõige intuitsioonist, mitte intellektist lähtuvat natuuri, kelle tunded on tugevad, sulavad ja puhtad. See on armastus kõige elava vastu, elus hinge eelistamine kristlusele kui ideele, või täpsemalt – kui kristlus, siis selline, mis väärtustab kannatavat, elusat, alati kaastunnet väärivat inimest. Sofia kohaldab seda kõikidele elusolenditele, koguni rotile. On imetlusväärne, kuidas Saat suudab panna peaaegu realistlikult kõlama venelasliku vaimumaailma metafüüsilise voolavuse ja laialivalguvuse – sealpoolsus valgub siinpoolsusse, valgub siin laiali. Dmitri Dmitrjevitš sureb küll vägivaldset surma, kuid Saadi kirjeldatud maailmas ei kao ta kuhugi. Tema tundlik hing jääb alles ning Natalja Filippovna tunneb seda: “Aga kui ta niimoodi muretses ja ahastas, tundis ta oma parema õla taga, kukla kõrgusel justkui leebet naeratust, säärast nagu siis, kui täiskasvanud naeratavad laste tühiste hädade peale…” (lk 137). See on kahtlemata ülev ning peaks lohutama neid, kes kurdavad, et ülevust tuleb eesti nüüdiskirjandusest tikutulega otsida.

Tagasi kahe jalaga maa peale, järsemate ja punktiirsete eestlannade võitlustesse, ülevusest sotsiaalse võrgustiku sisse – Kärt Hellerma “Sinise missa” on varjamatult “isiksuslooline” ja võtab sellelt positsioonilt rünnata kõiki, kes tema tundeid vähegi riivanud. Tõsi, sedasi rünnates muutuvad mitmed ta väited absurdimaigulisteks – näiteks korduv seisukoht, et olla “Eestis naiskirjanik tähendab automaatset sattumist mõttelisse invaliigasse, seega natuke katkiste tegelaste hulka, kes võistlevad mitte päris-olümpial, vaid paraolümpial” (lk 149). Kummaline väide, kas või viimaste kirjandusauhindade valguses. Teisalt aga sooritab Hellerma oma rünnakut vägagi jõuliselt, justkui mõeldes, et kui läksid trummid, mingu ka pulgad. Ta esitab ennast seega kaunis kaitsetult, ausalt ja hoogsalt, koos kõigi komplekside ja kinnisideedega, nii et tekst hakkas mu jaoks tööle. Hellerma ise on kurtnud, et tema raamatu neljast loost kõige abstraktsem, poeetilisem, mõtisklevam, ka üksikuid ülevaid noote helistav, meie aja sotsiaalsete tõmblustega kõige lõdvemalt seotud, kõige hajusama ja võrdpildilisema narratiiviga “Aallotari jälgedes” on pälvinud kõige vähem tähelepanu. Aga et nimetatu asetseb kaunis publitsistlikus ja võitluslikus ümbruses, siis ei saa sellest möödavaatamist ka mõistmata jätta.

Autobiograafilist ainest on ka Elo Viidingu raamatus “Püha Maama” – ning kindlasti ei jää see võitluslikkuses Kärt Hellermale alla. Viidingu omaeluloolisus ei mängi teoses keskset osa, kuigi isa teema sähvab läbi siitki ning näiteks lood nagu “Material Girls” või “Hoidja” võivad põhineda üleni mälestuslikul materjalil. Mis puudutab Viidingu võitlusi, siis kalduvad need Hellerma omadest filosoofilisemaks. Õieti on neis võitlustes olemas võrdselt nii sotsiaalne tasand (feministlik hoiak, iroonia emarolli pühaduse ja lapsetegemise imperatiivi suhtes, mille pihta on Viiding kõige tabavamalt tulistanud luulekogus “Selge jälg” leiduva suurepärase luuletusega “Emadepäev”, mida muide teater NO99 kasutas lavastuses “GEP!”) kui ka filosoofiline tasand, mis viitab psühhoanalüüsi mõjudele. Seega on Viidingu ilukirjandus esseistliku alatooniga, ajuti väga moralistlik, kuid tihti lööb pinnale luuletaja intensiivsus, mis tuleb proosatekstile ainult kasuks.

Tahaksin esile tuua enda kahestumist “Püha Maama” lugejana. Ühelt poolt muserdas mind “Pühas Maamas” n-ö positiivse programmi puudumine: “Ei, meie ei pea mitte elust rääkima, sellest, mida me elame, sest kui me oleme elu ja iseendaga kontaktis, kui me oleme adekvaatsed, ausad ja tunneme valu, tülgastust, naudingut, viha ja rõõmu, läheb see meile alati kalliks maksma – meid ei armastata, meid hüljatakse ja me oleme alati ja ainult ise selles süüdi” (lk 131). Võib-olla on selline kompromissitus tingitud Kristeva ja Lacani psühhoanalüüsi mõjust – kui lõviosa, mil­lega inimene endas ja ümberringi kokku puutub, on sümboolne (reeglid, tabud, kokkulepped, käitumismallid, mõtteviisid), st etteantud, võõras, mitte inimesele omane, mitte kaasasündinud, ning kui kõik see sümboolne muutub tegelikult Reaalse, millegi nimetamatu ja sümboolsele allutamatu, tuksleva liha ja haigutava kuristiku ees naeruväärseks ja läbipaistvaks, siis ei saagi “Püha Maama” pakkuda tilgavõrragi metafüüsilist ülevust (nagu pakuvad Saat või Põder), sest ülevusetunnegi on vaid sümboolse registri väljendus, sublimeeritud tung, midagi väljaspoolset ja seeläbi kunstlikku, mitte immanentset, sügavalt inimese seest tulenevat. Kui heita Viidingule ette “positiivse programmi” puudumist, tühistab see etteheide ennast Viidingu loomeloogika valguses kohe. Kuidas saab pahaks panna “positiivse prog­­rammi” puudumist, kui selle puudumine ongi teose ja autori programm? Kui – kasutades Jürgen Rooste määratlust – teos pole mõeldud mitte meelt lahutama, vaid meelt lahkama?7 Niisiis on Viidingu vihane kirg kuidagi kontsentreeritum ja tsentripetaalsem kui Hellerma oma, kuigi ajuti muutub see justkui kontrollimatultki groteskseks: “Räägime millestki muust, näiteks sellest, kas lasteaias oli tore, kuigi kõik teavad, milline sitaauk on Päikesejänku lasteaed, kus kõik kiusavad ja peksavad üksteist ja eriti neid, kes on lollimad, koledamad, paksemad, rumalamad, nõrgemad, väiksemad, ilusamad ja targemad, aga kasvataja ei näe kunagi midagi, sest ta teab, et kõik inimesed peavad ise enda eest seisma õppima…” (lk 129). Ühesõnaga: intellektuaalses plaanis aasta üks intensiivsemaid lugemisi.

Hellerma ja Viidingu teostega haakub mingil määral Sandra Jõgeva kirjanduslik debüüt “Draamapunkt”. Kuigi Jõgeva on tuntud kui skandaalne performance’i-kunstnik, on “Draamapunktis” võrreldes Hellerma ja Viidingu raamatutega vähem emantsipeerunud võitluslikkust, viha peaaegu üldse mitte. Jõgeva isegi pisut ironiseerib nii oma kunstnikuelu kui ka feministlikuks peetava tausta üle. Kuid seda selgemalt on Jõgeva autobiograafiline ja publitsistlik (osa “Draamapunkti” lugudest on algselt kirjutatud artiklitena). Kui Hellerma väldib oma rünnakutes inimeste pärisnimesid, siis Jõgeva tundub autobiograafilisust lausa manifesteerivat. Tajutav on Toomas Pauli mainitud reality-show’ formaat, kas või väga iseloomuliku pealkirjaga loos “Minu kõige räpasem saladus” – selle isiklikult läbielatud “räpasuse” jutustamine tekitab seose Jõgeva ja Mihkel Raua püüdluste vahel. Jõgeva tulemus istub mulle paremini, tekst ei suru niivõrd peale, kuigi ka Jõgeva valdab enesekindlat ja eneseiroonilist intensiivsust, mis kõige ehedamalt avaldub loos “Pärast”. Samas on põnev mõelda, kas ja kus hakkab Jõgeva tegelikult toimunule juurde lisama, n-ö luuletama, elukirjandusse ilukirjandust tilgutama. Tulemus mõjub tihtipeale justkui tegeliku pinnalt kerkinud väljamõeldis. Ütleb ju autor isegi: “Kõik, mis vahepeal toimus, tundub ebareaalne” (lk 58).

Viidingu, Hellerma ja Jõgeva teostega haakub omakorda Aita Kivi romaan “Lähedus”. Eelkõige autobiograafiliste seoste tõttu, millele Kivi eessõnas otse viitab. Ometi rõhutab autor sealsamas ka oma elu ja romaani erinevusi, nii et autobiograafilisuse ja fiktiivsuse vahekord paistab olevat tasakaalus. Kivi tekstil on mitmeid nõrkusi, näiteks üheplaanilised tegelased, eriti rikkur Ester – eesti proosakirjanduses kohtab pahatihti tegelasi, kelle rikkus ei mõju mitte niivõrd iseloomustuse kui süüdistusena. Ester on selles suhtes tüüpiline, ta on niihästi ebameeldiva iseloomuga kui koguni koleda välimusega. Lisaks tungib Kivi (naiste)ajakirjaniku kogemus ka kirjanduslikku väljendusse, sest raamatu minategelane Annika töötab samuti elustiiliajakirjas. Sellele lisandub sisu tasandil argiste probleemide, igapäevase pudi-padi käsitlemine, mis tõesti sobiks pigem ajakirjakaante vahele: “Viimastel aastatel, olles juba ainuüksi töö tõttu iluteemadega hästi kursis, kasutan minagi valgustpeegeldavaid meigikreeme, silmaaluse peitekreeme, kortse ennetavaid öökreeme, kirgastavaid näoseerumeid…” Lõik lõppeb aga nii: “Kuidas ma viskan huulepulga minema, kui see veel sugugi otsas ei ole?” (lk 92). Ühesõnaga, kõik nimetatu mõjuks kaunis tüütult, kui sellega ei liituks teatud nukker alatoon. On siingi raamatus nostalgiat, aja mööduvuse tajumist, ajas liikumist ja lausa viskumistki – kuigi märksa vaoshoitumalt kui Rein Põdra romaanis –, inimsuhete rumalust, traagikat ja absurdi; alasti inimlikkust, mida Kivi ajuti väga veenvalt kujutab – näiteks siis, kui Annika leiab öösel kodust ebaharilikult suure ämbliku.

Võib-olla just nukruse tõttu ei mõju igapäevastel ja pisiasjalikel teemadel rääkimine “Läheduse” kontekstis päris tarbetuna. Kivi kirjeldabki elu kui pisiasjade kuhjumist ühes “ebatäiuslikus eraelus”. Kõiksugu suhtesõlmed ja nääklused ning tooteid kirjeldavad laused tunduksid justkui rõhutavat, et “Lähedus” kirjeldab üdini tavalise inimese olemist. Sellele viitab juba Annika kirjeldus enese välimusest: “keskmise väljanägemisega, kandilise oleku ja suhteliselt suure kondiga” naine (lk 203). Seega mõjub sümpaatsena ka romaani põhiline idee – rahulolu lihtsalt elusolemisest, tavalisest elust, isegi siis, kui puudub lähedus, mis enamasti ju puudubki (ja mille puudumist “Lähedus” kirjeldabki).

Nüüd veel ühest kaunis introvertsest, vaikselt kulgevast raamatust, Peeter Sauteri “Beibi bluust”. Ka Sauteri lugude puhul ei saa kunagi alahinnata autobiograafilisi seoseid. Aga see selleks. Vaadates Sauteri kahtlemata olulist panust, nõustun “Beibi bluu” puhul täiesti Vaapo Vaheriga, kes ütleb: “…selgeks hakkab saama ka värske energia puudus Sauteri loomes, eksistentsiaalsed ängid on mõistetavad, kuid inertsus ja korduvus nende kujutamisel hakkab põhjustama blaseerumist ka Sauteri fännkonnas.”8 Vaheri tsitaat on seda kõnekam, et “Beibi bluu” puhul po­levat tegu mitte hiljuti valminud, vaid mõnevõrra vanema tekstiga – lugejatelt ei saa nõuda, et nad läheksid autoriga kaasa sellesse hetke, mil tekst sündis. Kuid siiski on siin üks huvitav nõks, mille puhul ma ei oskagi öelda, kas tuleb see rohkem “Beibi bluust” enesest või pigem asja­olust, et kuna looga oli emotsionaalselt raske haakuda, hakkas korraga tööle miski, mis on Sauteri kirjutuses alati olemas olnud.

Hakatuseks tuleb meeles hoida, millise nihke tekitas 1990. aastal “Indigo” ja selle tuules tegelikult kogu Peeter Sauteri senine proosalooming. Sauter püüdis vabastada ilukirjandusliku teksti ilukõnelisusest, tekitada efekti lihtsast jutuveeretamisest (mille kirjapanemine ei pruugi üleüldse lihtne olla). Sauteri kaheldamatuks teeneks on, et ta n-ö demokratiseeris eesti ilukirjanduskeelt, selle pärisosaks sai kogu keelekeham, kõik mõeldavad väljendid, ilukirjanduslik keelekasutus ei tähendanud enam tavakeelest erinemist, teatud keelelise segmendi välistamist, vaid vastupidi – kogu keele omaksvõttu. See vormiline murrang tulenes muidugi Sauteri sisulistest valikutest, murrangust sisus – ka kõige argisem seik, igapäevane pisiasi, näiteks nina või varbavahe nokkimine, muutus ilukirjandusliku väljenduse aineks. Sauter kirjeldas väga lihtsalt ka mittemillegi tegemist. Tema tekstide lugemisel tekkis tunne, et siin on autor, keda ei huvita ilukirjanduslikud eksperimendid (kuigi siinse kirjanduse kontekstis oli Sauteri tekstiloome kindlasti eksperimenteeriv), vaid igapäevase elu lihtne kirjeldamine. Sellise lahtiütlemisega metoodilisest, mänglevast ilukirjandusest tekitas Sauter nihke, millest ei autor ega eriti lugejaskond ole siiani suutnud toibuda.

“Beibi bluu” puhul hakkas mulle esimest korda nii teravalt silma see, kuidas kiivakiskuva suhte eksistentsialistliku kirjeldamise taustal vaikselt ja resigneerunult arutletakse just autori ja tema kirjutatu suhte üle: “Ega nendes lugudes ju suurt midagi ei juhtugi, kõik on niisama igav ajaviide, mis siis, et mõni inimene läheb möödaminnes hulluks ja mõni tapab end ja mõni röögib koleda häälega ja mõni on lihtsalt korralik ja kaine kui tühi pildiraam ja lõpuks läheb ikkagi prõksti pooleks” (lk 13). On isegi väikest mänglemist ilukirjutamise, loojutustamise reeglitega: “Pähe tuli rida: ühel veritseb vitt, teisel hambad, nii me elamegi. / Ei, ma ei kirjuta seda rida” (lk 15). See annab Sauteri tavapärasele “mõttetuse sõnumile” mingi uue rakursi, mida ma varem pole nõnda selgelt teadvustanud. Kirjutamisest kirjutades muutub ka ilukirjutamine ise osaks nina nokkivast eksistentsialistlikust elumustrist: ““Elul ei ole tähendust,” kirjutasin paberile ja jäin samas aknast välja vaatama ja nokkisin nina ja sain kätte suure tüki tatti ja nipsutasin tatitüki põrandale ja vaatasin uuesti paberile. “Elul ei ole tähendust,” seisis paberil” (lk 101). Niisiis kõmbib “Beibi bluu” ühelt poolt küll mõningase resigneeritusega edasi Sauteri pärandis, kuid teisalt sõnastab tabavalt kogu selle kõmpimise kreedo: “Kus on elu, seal on sitt. Aga kui elu on sitt, siis on hoopis sitt olla” (lk 135). Kui Sauter vajaks reklaamikampaaniat, võiks viimatine tsitaat olla tema slogan’iks.

Sauteri tsitaat meeles, laseme kõlada ühel teisel eelmise aasta prosaistil: “Tundsin ennast nagu sitt. Nagu üks päris tõeline sitt” (lk 26). Nii ütleb Armini nime kandev minategelane Chaneldiori jutus “Kontrolli alt väljas”. Chaneldiori nime taha peidab ennast isik, kes tuli kirjandusse rühmitusega Mung – teised selle koosluse liikmed (Peeter Helme ja Toomas Verrev) on avaldanud oma esikteosed juba varem. Paralleel Bret Easton Ellise “Ameerika psühhopaadiga” on silmatorkav. Seda toonitab ka tsitaat, mille kirjastaja on valinud “Kontrolli alt väljas” tagakaanele ning kus karakterit iseloomustatakse tema keha katvate brändide varal. Teiseks kirjeldavad mõlemad teosed frustreerunud yuppie jõhkraid vägivallaakte, elusolendite rappimisi ja tükeldamisi. Ning kolmandaks – mis kõige olulisem – nii Ellis kui ka Chaneldior mängivad kirjeldatud tapatalgute illusoorsuse, tinglikkuse, fantastilisusega, kusjuures Chaneldior teeb seda otsesõnalisemalt, kahtlusi jätmata. Ühel hetkel on selge, et Armini üks kõige jõhkramaid veretöid – kolmikmõrv – on haige aju väljamõeldis. See seab kahtluse alla ka kogu muu koleduse. Jälkus muutub unenäoliseks ja seeläbi naeruväärseks.

Muidugi on rõhutatud, kuidas “Kontrolli alt väljas” tõukub autori enda elust; kuidas teos sai alguse tema blogist. Nii et teatud reality-show’ element on olemas siingi. Vaapo Vaher ütleb sellega seoses, et kirjutamine on Chaneldiorile “ventiil, pääsemine mõrvamisest”.9 Kuigi tegelaskuju maailmas domineerib võimalus, et ta mitte ei mõrva, vaid fantaseerib mõrvast – seeläbi ka mõrvamisest pääsedes –, viis Vaheri tsitaat mu mõttele, miks on “Kontrolli alt väljas” tähenduslik ka ilma viideteta Ellisele või Kenderile või mõnele muule kolekirjanduse tähele. Nimelt õigustatakse netikommentaariumide vajalikkust tihti väitega, et tegemist on ebameeldivate emotsioonide, alaväärsuskomplekside ventiiliga. Chaneldiori lugu läheb ühe sellise potentsiaalse netikommentaatori pea sisse ja teeb seda kaunis autentselt. Armini eneseväljendusest leiab hulganisti teatud netikommentaatoritele iseloomulikke “prolemõtteid”, näiteks: “Selline ambitsioonikas värdjas tuleks viivitamatult hukata” (lk 58). Niisiis on “Kontrolli alt väljas” usutav kirjeldus ühiskonnast irdunud üksikisikust, elementaarosakesest, kes ajuti saab ka ise oma probleemist aru, näiteks kui tunneb, et kurgus on “tuikav alaväärsuskompleksi valuaisting” (lk 84).

Teisest eelmise aasta kolekirjanduse teosest, Vahur Afanasjevi loost “Kosmos” olen juba positiivse alatooniga kirjutanud.10 Tegu on tugeva prosaistiga, kellel oleks nüüd ülim aeg liikuda soravate, aga kiirustamise märke kandvate õhukesevõitu juttude kirjutamiselt korraliku romaani juurde. Afanasjevil on tundlikku sotsiaalset närvi, head detailitaju ja hoogsat jutustamisoskust. Oleks väga huvitav lugeda temalt mastaapsemat analüüsi tänapäeva euroopaliku vaimu sund- ja suluseisudest.

Kui Sauter tunneb, et elu on sitt, ja Chaneldiori kangelane tunneb, et ta ise on sitt, siis Mart Kivastik ütleb novellikogus “Kurb raamat” nii: “Elu ei ole kirjandus, elu on ilge pläga” (lk 38). Kivastiku värskeim teos pakub üsna mitmetahulist lugemist. Siingi aimub autobiograafilist, raamat algab meeleliste mälestustega lapsepõlvest ning loo autentsusele viitab autor juba kas või oma eesnime kasutamisega. Raamatu nostalgilisele algusele järgnevad naturalistlikum, Sauteri loominguga paralleelselt kulgev mehe ja naise suhete muukimine ning pildikesed piina valmistavatest inimsuhetest. Üks läbivaid kujundeid on tormine meri, mille puhul “vaid Poseidon teadis, millega see reis lõpeb” (lk 92). On vanameeste jauramist, joomist ja äravajumist pisut liiga robustses vägisõnasoustis. Raamat jättis täitsa nitševoo mulje, kuni jõudsin novellini “Klaver”. Siin pole lisada muud, kui et suurepärane lugu. Nukker, poeetiline, pisut naljakas, isegi groteskne, aga samas vaoshoitud. Võtkem lause: “Ma lubasin härra Eberhartile, et ma uurin härra Wihmi tervise järele ja kui ta peaks abi vajama, siis teatan kohe härra Eberhartile” (lk 140). Härra Wihm ongi loo peakangelane – vana klaver. See võib tunduda naljakiskuv, kuid Kivastik suudab mängida klaveri välja kui mitte just elusa, siis elu osaks saava tegelaskujuna küll. Lausa imeilusalt sõnastab ta, kuidas aastate jooksul mängitud muusika “oli klaveri südame armistanud, nagu vanal sõjamehel. Kõik ta tuhat lahingut on tal peensusteni meeles. Kui neid mälestusi õrnalt hoida, võivad nad säilida igavesti ja aidata saada meil õnnelikuks, ilma et me aimakski, millest see tuleb“ (lk 147). Üks viimaste aastate suurejoonelisemaid eestikeelseid novelle.

Elulookirjanduse, isikliku mälestuslikkuse kõrval kinkis eelmine aasta siiski ka paar tõsist sissevaadet ajalukku. Eriti hea meel on Tiit Aleksejevi romaani “Palveränd” üle, mis vastab traditsioonilise romaani nõuetele nii mahu kui sisu poolest. Samuti äratab aukartust teema – esimene ristisõda 1096–1099. Muidugi, samas on huvitav jälgida, kuidas Aleksejevi kirjutus sünnib kahe vaat et vastandliku tõmbe pinges – ühelt poolt autentsuse taotlus, soov taasluua ammu kadunud maailma ja meeleseisundit, teiselt poolt aga teadlikkus ettevõtmise kunstlikkusest, autori enda meeleseisundi sekkumine kirjutusse. Seega kajab siit vastu niihästi Karl Ristikivi ristisõdade-triloogia (kuigi Ristikivi lähenes teemale hilisemast otsast, mil ristisõdijate ettevõtmine elas läbi oma viimaseid krampe) kui ka lähenemisviis, mille puhul autor ei varjagi oma teadlikkust ajalookirjutuse ees seisvatest probleemidest ja samas selle kirjutuse hädavajalikkusest, sest “maised riigid on nagu liivalossid mererannal. Neid tuleb kirjasõnaga kinnitada” (lk 37). Aleksejev mängib teravmeelselt üksteise vastu välja ajaloo ja ajalookirjutuse, või nagu oma arvustuses on öelnud Linda Kaljundi: vastandatakse elutõde ja pärgamenditõde ning neid esindavad vastavalt sõjamees ja kroonik, esimese robustsusele asetab kroonik vastu kaunikõlalise, ülespuhutud – ja ebareaalse jutu.11 Seetõttu hõljub romaani kohal püsiv küsimärk – kui palju me võime uskuda või usaldada kunagi juhtunu ülestähendusi kroonikates?

Hoolimata sellest, et Aleksejev kirjeldab keskaega ja rüütlikultuuri, on tema rüütlites vahest rohkemgi eksistentsialistlikku ängi kui kurtuaasseid ideaale: “Võib-olla oli selles vihmas mingi jumalik halastus ja paljud neist, kel oli määratud teele jääda, suridki teadmisega, et nad olid mi­dagi erilist kogenud. Aga võib-olla oli kõik lihtsalt juhus ja ükskõiksus, langevad ju vihmapiisad ühtemoodi õiglaste ja ülekohtuste peale. Võib-olla sellises ükskõiksuses tõeline halastus ongi” (lk 177). Ma pole keskaegse rüütlikultuuri asjatundja, pean arvestama, et närin siin ehk tähte, sest sel teemal asjatundlikum Linda Kaljundi pole autentsuse küsimust tõstatanudki, veel enam, ühes teises arvustuses ütleb ta: “Ilukirjanduses loodav “vaatenurk” minevikule saab nagunii olla vaid kujutluslik.”12 Nii et probleemi pole. Aga minusuguse lugeja jaoks kajab Aleksejevi kangelase “ükskõiksust” manifesteerivas tsitaadis kuidagi väga tugevalt vastu midagi camus’likku.

Täpsemalt: keskaegset rüütlikultuuri iseloomustas ju teatav kaksisoim: peaaegu minestuseni andumine kättesaamatule südamedaamile, õhkamine, sügav usklikkus ja vasallitruudus ning teisalt ristisõdades avaldunud metsik julmus. Aleksejevi kangelased aga käituvad nagu ühed korralikud nüüdisaegsed sõjamehed – neil pole toimuvas tohuvabohus illusioone ega ideaale. Veel enamgi: nagu korralikele eksistentsialistidele kohane, on nad ka usuliselt rohkemgi kui leiged. Niisiis vastandab Aleksejev pidevalt üleloomulikku ja loomulikku maailma, kusjuures peale kipub jääma viimane. Sõda ning selle absurd ja koledus annab selleks justkui põhjenduse. “Palverännu” näol on tegu häid dialooge ja üldinimlikke dilemmasid pakkuva raamatuga, mille lõpuosa Antiookia all küll pisut toppama jääb. Igatahes – võimas katse fantaseerida ajastust, mis on mälule igavesti kättesaamatu.

Andrei Hvostovi novellikogu “Võõrad lood” käsitleb nii ajas kui ruumis lähedasemat ajalugu. Kui Aleksejevit on võrreldud Karl Ristikiviga, siis Hvostovi Jaan Krossiga. Siiski näitavad “Võõrad lood”, et Hvostovi huvid on mujal – mitte üksikisikutes, vaid ideoloogiates. Laias laastus võib üldistada, et Jaan Kross uuris üksikisikuid, kes säilitasid neid ümbritsenud ja rõhunud ideoloogiate kiuste teatava iseolemise või vastutuulelisuse, see omakorda tekitas võimaluse rääkida ideoloogilisusest, mida saab – aga ei pruugi – siduda rahvuslike ideaalidega. Siiski saab Krossi kangelasi näha just üksikisiku sisemise jõu uhkete esindajatena. Hvostovi “Võõrad lood” aga uurivad ideoloogiate mõju üksikisikule ja üksikisikute abitust, jõuetust nende all. Üks ilmekas näide raamatu viimasest no­vellist “Must jõgi”, kus ristuvad kaks käsitlust kristlusest – ortodoksne ja katoliiklik: “Kui olin taibanud, milles on asi, juhtisin Pafnuti tähelepanu sellele, et Pontius Pilatuse ajal kasutas Palestiinas kehtinud ülemvõim ehk Rooma võim siiski ladina keelt ja seega pidi Jeesuse ristil olema tahvlike ladina tähtedega I. N. R. I., Jesus Nazaerenus Rex Judaeorum. Reakt­sioon oli ehmatav. Pafnuti vaatas mind sellise näoga, nagu oleks tema ees Pilatus ise. Astusin vanamehe pilku kohates isegi sammukese tagasi, hakates kartma, et äkki virutab ta kirvega. Ei virutanud, lõi vaid hoogsalt risti ette ja pomises nina alla mingeid palveid. Tegemist oli ilmselt tõrjemaagiaga. Ta nägi minus vanakurja käsilast“ (lk 133). Selle tsitaadi valguses võiks küsida: kui palju kõnelevad siin inimesed ja kui palju ideoloogiad? Kumb kõneleb kumma kaudu? Tundub, et Andrei Hvostov on küps kirjutama üht korralikku romaani suurtest ideoloogiatest ja väikestest inimestest nende vahel.

Viimaseks otsustasin jätta oma lemmiku – Rein Raua jutu “Vend”. Loos avaldub igapäevaelust suurem haare ja idealism. See väljendub konkreetses “positiivses programmis”. Jaanus Adamson leiab, et ““Venna” fantasmaatiliseks teljeks või tugipunktiks on kujutelm Õigluse olemasolust.”13 Niisiis on Raual suur missioon – ilukirjandus ei pea piirduma loo jutustamisega, vaid saab jutlustada ka ideaali. Ideaalil ja reaalsusel on muidugi suur va­he. Ideaalis kirjutab ideaal reaalsusele reaalsuse ette. Kuid reaalsus toimib omasoodu. Õigluse ideaal muudab “Venna” õnneliku lõpuga muinasjutuks, mida võib võtta naiivsena, ent kui meenutada Raua enda soovi kirjutada inimestele tuge pakkuvaid raamatuid, muutub eesmärk mõistetavaks või lausa loogiliseks. Samas asetab Adamson “Venna” pea- ja ühtlasi nimitegelase, kasuahnusega kimpujäänud õele eastwoodilikult appi ilmunud kangelase kohale kahtluse: “Niisiis jääb lahtiseks, vähemalt minu jaoks …, mis panuse vend üleüldse andis Õigluse võidutsemisse peale oma PUHTA KOHALOLU, peale tühja, kuid väga vajaliku potentsiaali kehastamise…” Aga kas ei piisa juba salapärase venna olemasolust? Ehk ajab asjad tasakaalust välja või õieti küll tasakaalu tagasi juba tõsiasi, et vend saabub kohale, et ta on olemas? Minu arust pole venna potentsiaal tühi, vaid olemasolevale vastasmärgiline ja seeläbi vastasmõjuline – venna võimuihast vaba jõud hakkab mõjutama võimuiha. Siin avanebki “Venna” idealistlikkuse tuum, milles vilgub ülevus, mis võib-olla ei paku lugejale tuge mitte pelgalt seetõttu, et see usub Õigluse võidutsemisse, vaid hoopis seetõttu, et suudab tekitada kangelase, kes annab ilma suurema pingutuseta, oma olemise tõsiasjaga – võimuiha puudumisega – Õigluse võidutsemisele algimpulsi. Nii et samapalju kui vend on karakter, on ta ka idee. Hoolivuse ja vastutustunde idee. Kuid eelkõige võimuihast lahtiütlemise idee.

Tahaks üle korrata üht “Venna” lugemisel tekkinud seost. Peale autori enda väljahüütud paralleelide tõi raamat meelde autori ema Aino Perviku suurepärase noor­teloo “Arabella, mereröövli tütar”. Mäletatavasti toimis seal samasugune loogika – mereröövlite laevale ilmub Hassani-nimeline mees, kelle maailmavaade vastandub mereröövlite omale. Vend tunnistab, et liigub ilma kohvriteta, ja Hassangi väljendab korduvalt oma selget suhtumist varanduste kokkukuhjamisse kui mereröövliks olemise kesksesse ideesse. Kui Arabella küsib, kas Hassanile ei meeldigi kõik tema uhked asjad, vastab Hassan: “Meeldivad küll, kuigi tõtt öelda ma ei tea, mida sa nendega peale peaksid hakkama. Ma arvan, et need võivad pikapeale inimese ära väsitada, kui kogu aeg ainult niisuguste asjade hulgas peab elama.”14 Kas just mitte vestlus Hassaniga ei pane Taaniel Tina oma eluviisi järsult ümber hindama, mõistma oma tegude tagajärgi, nägema kasuahnuse kuristikku? Piisab Hassani üsna passiivsest või õieti rahulikust kohalolust, keeldumisest teha mereröövlitega koostööd, et kogu mereröövlite maailm kokku variseks. Niisiis võib venna tegelaskujus näha Hassani mõttelist järglast, vennast saab sellelt vaatekohalt justkui poeg. Ning eks seegi tõsiasi, et Hassani-sugused inimesed elavad ka praegu ilmuvates raamatutes edasi, paku paljudele lugejatele tuge.

Kokkuvõttes võib öelda, et mulle kõige enam pakkunud teoseid ühendab lisaks omamaailma loovale algele mingi ülevuse-element – Rein Raua “Vennas” tekitab selle õigluse teostumine, Mari Tarandi ja Rein Põdra ajaraamatutes nostalgia ja/või selle ajaülesus, Mart Kivastiku “Klaveris” muusika ja selle ajaülesus, Mari Saadi “Lasnamäe lunastajas” üleloomulikkuse taju. Elo Viidingu “Pühas Maamas” hakkab pidulikkusest keeldumine tööle peaaegu üleva trotsiga. Niikaua kui siinsest proosast pole kadunud suured teemad, suured ideaalid, pilguheidud teispoolsusse ja väsimatud võitlused, polegi väga oluline, kui palju sisaldab meie kirjandus eluloolisust ja kui palju fantaasiat.

Artikkel tugineb 2. aprillil 2009 Eesti Kirjanduse Seltsi koosolekul Tartus peetud ettekandele.

1 T. P a u l, Postbelletristlik ajastu. Postimees, 20.12.2008.

2 V. V a h e r, Lasteaia ja lõbumaja vahel: Eesti proosa 2008. Looming, 2009, nr 3.

3 J. K a u s, Mihkel-kuradi-Raud ja tema mäles-kuradi-tused. Looming, 2009, nr 1.

  1. A. H v o s t o v, Raamat, mille lugemine teeb paremaks. Looming, 2009, nr 2.

5 J. R o s s, Üks väga armas ja hale lugemine vähemusrühmade olukorrast Eestis. Vikerkaar, 2009, nr 3.

6 B. P a s t e r n a k, Doktor Živago. Tlk J. Ojamaa. Tallinn, 1999.

7 J. R o o s t e, Paariad ja kirjandusseparatistid II: Elo Viidingu juhtum. Sirp, 11.04.2008.

8 V. V a h e r, Lasteaia ja lõbumaja vahel.

9 Sealsamas.

10 J. K a u s, Reis iseenese vaimsesse tagumikku? Sirp, 29.02.2008.

11 L. K a l j u n d i, Vähemalt kahekordne mäng. Sirp, 20.02.2009.

12 L. K a l j u n d i, Võõrad kohad. Vikerkaar, 2008, nr 12.

13 J. A d a m s o n, Tühi potentsiaal. Sirp, 13.02.2009.

14 A. P e r v i k, Arabella, mereröövli tütar. Tallinn, 1982.

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk

Külgpaneeli navigatsioon