Regionalism ja rahvuslus: võrdlevaid vaateid

Jean-Pierre Minaudier

Jean-Pierre Minaudier
Regionalism ja rahvuslus: võrdlevaid vaateid

Eesti rahvuslikku ärkamisaega käsitlevad võrdlevad uurimused paigutavad selle enamasti Kesk-Euroopa, sh Balkani maade rahvusliikumiste õitseaega; tegelikult on need nähtused aga üsna erinevad nii ajaliselt (kui Läti, Slovakkia ja Albaania välja arvata, siis said need ju alguse märksa varem, Saksamaal, Itaalias ja Ungaris juba 18. sajandil) kui ka selle poolest, millist rolli mängisid mälestus kunagistest kuningriikidest (eriti Poolas-Leedus, Ungaris ja Balkani maades) ning rahvusliikumiste kiire politiseerumine 19. sajandil.

Siinses artiklis lähtutakse teistsugusest võrdlevast vaatenurgast. Hämmastav on tõdeda, kui täpses vastavuses on eesti rahvuslik ärkamisaeg Lääne-Euroopa regionalistlike liikumistega, seda nii kronoloogiliselt kui ka keelelise ja kultuurilise aspekti olulisuse poolest.1 Oksitaani keele ja kultuuri taassünniliikumise tähtteos, Frédéric Mistrali “Mirèio”(1859) on kirjutatud täpselt samal ajal kui “Kalevipoeg” (1857–1861);2 Théodore Hersart de la Villemarqué “Barzaz-Breiz”, mis koosneb väidetavalt Bretagne’i maapiirkondades kogutud rahvaluulest, oli ainult õige pisut varasem (1839) ning on põhjustanud samasuguseid vaidlusi tekstide ehtsuse ja koostaja rolli üle.3 Flora mängud4 taaselustati Kataloonias aastal 1859, kümme aastat enne Eesti esimest üldlaulupidu. Baskimaal on teadlikkus oma keelelisest eripärast niisama tugev kui Eestiski, samuti toetab see enesekäsitust, mille kohaselt peetakse ennast maa põliselanikeks: nagu soomeugrilased, nii peavad baskidki ennast teistest iidsemateks eurooplasteks; nagu eestlased, nii on nemadki uhked oma keele kättesaamatuse ja selle grammatika keerukuse üle. Ka traditsiooni leiutamise protsess on täiesti võrreldav: ajavahemikus 1835 kuni 1880, see tähendab ligikaudu samade sugupõlvede eluajal nagu Eestiski, lõid mõningad romantilist voolu esindavad kirjanikud, kes täitsid ka ajaloolaste rolli, kuna ajalookirjutust tänapäevases mõttes tollal ei olnud, baskide “kristluse-eelse” panteoni ja mütoloogia, mis meenutavad vägagi Faehlmanni ja Kreutzwaldi väljamõeldisi (Uku, Vanemuine, jne). Nad püüdsid anda baski rahvale, kellel, nii nagu eestlastelgi, polnud kunagi olnud oma riiki,5 sõjalisi saavutusi kirjeldavaid müüte, millest enamiku puhul lähtuti umbmäärastest lühikirjeldustest keskaegsetes tekstides: Beotíbari lahingu ainetel loodud müüdid meenutavad Ümera lahingu lugusid ning Biskaia valitsejal Jaun Zuríal on ühiseid jooni Lembituga.6 Ka muusikal oli baskide kultuurilises ärkamises väga oluline roll: nii nagu Eestiski, on tegemist 19. ja 20. sajandil kirjutatud romantilise muu­sikaga, millel pole midagi ühist rahvamuusikaga.

Kirjanike, muusikute ja harrastusajaloolaste kõrval mängisid kõigis neljas vaadeldavas piirkonnas identiteedi määratlemisel (mis kujunes ennekõike maa-, mitte linnakultuuri alusel, samamoodi nagu Eestis) olulist rolli ka folkloristid ja etnograafid; tuleb öelda, et linnad olid Prantsusmaal valdavalt prantsuskeelsed ja Hispaanias hispaaniakeelsed, nii nagu Eesti linnad olid saksakeelsed. See on väga erinev saksa, itaalia, kreeka ja poola rahvuslikust liikumisest, mis seostasid ennast (muuhulgas) vanade linnakultuuride pärandiga. Veel üks ilmne erinevus Kesk-Euroopa ja Balkani maadest seisneb selles, et nii Eestis kui ka neljas vaadeldavas Lääne-Euroopa piirkonnas hakati iseseisvuse poole püüdlema üpris hilja: Hispaania Baskimaal 1895, Eestis (kus enne 1905. aastat polnud isegi autonoomiat taotlevaid liikumisi!) 1917. aasta sügisel ning Bretagne’is 1930. aastatel (Kataloonias ja Oksitaanias on iseseisvuslased tänapäevani marginaalsed). Nii Eestis kui ka Lääne-Euroopas (välja arvatud Hispaania Baskimaal alates 1895. aastast) oli 19. sajandil peamiseks suunaks regionalism, mitte poliitiline natsionalism, sellal kui saksa, itaalia, kreeka ja poola aktivistid keskendusid algusest peale iseseisvuse ja ühtsuse nõudmisele.

Ometi on kõnealuste liikumiste saatus olnud väga erinev. Eestlased on iseseisvad ja nende keel, mille üle nad nii uhked on, lausa õitseb. Lääne-Euroopas aga ei ole iseseisvust saavutanud ükski vähemus peale iirlaste, kelle keel vaagub hinge (igapäevaselt kasutab seda alla 1% elanikkonnast); kõikjal mujal, isegi Hispaania Baskimaal, kus enamiku valijate häältest ko­guvad natsionalistlikud parteid, on iseseisvusliikumine vähemuses. Hispaanias on kohalikud keeled väljaspool ohtu, ehkki baski keelt oskab ainult 29,6% baskidest ja igapäevaselt kasutab seda üksnes 18,6%;7 Kataloonias on keele olukord kaugelt kõi­ge parem – pisut üle poole elanikest (50–55%) kasutab seda igapäevaselt. Prantsusmaal väheneb kohalike keelte kõnelejate arv väga kiires tempos: bretooni keel, mida oskab umbes 15% Alam-Bretagne’i elanikkonnast8 (peamiselt vanemad maainimesed ja muust ühiskonnast suuresti eraldatud üksikud aktivistid), kaotab igal aastal 2 –3% kõnelejatest ning alla 20 aasta vanuseid keeleoskajaid on ainult ligikaudu 2000. Lõuna-Prantsusmaal on mitmeid piirkondi, kust oksitaani keel on täielikult kadunud. Oluline on see, et kohalikesse keeltesse suhtutakse väga ne­gatiivselt mitte üksnes Pariisis ja Madridis, vaid ka kõnealuste piirkondade elanike seas (välja arvatud Kataloonias): enamik bretoone ja märkimisväärne osa baske, isegi (ja ennekõike) niisuguseid, kes on kohalikku päritolu, keelduvad kategooriliselt kohalikke keeli rääkimast või uuesti ära õppimast ning mõningad neist on väga selle vastu, et avalikus ruumis kasutatakse “matsikeeli”, mida nad seostavad kultuurilise provintsialismi, reaktsioonilise poliitilise äärmusluse ja (eriti Baskimaal) terrorismiga.

Millega seletada tõsiasja, et ehkki vaadeldavate piirkondade algne situatsioon on suuresti võrreldav, on nende saatus olnud väga erinev? Miks on Eestil läinud nii hästi, miks ei ole Eestist saanud teist Bretagne’i, kultuuriliselt suurel määral segunenud ja igasugusest autonoomiast ilma jäetud piirkonda, ega teist terrorismist halvatud Baskimaad? Siinses artiklis ei üritata midagi enamat kui ehk tuua esile mõningad aspektid, mis võimaldaksid hoomata Eesti edu põhjuseid, ehkki see edu polnud 1850. aastal ja isegi veel 1916. aastal sugugi enesestmõistetav.

Seda ei saa seletada rahvusliku eneseteadvuse iidsusega, kuna Eestis sündis see alles 19. sajandil, samas kui Kataloonias, Bretagne’is ja Baskimaal oli kunagiste kuningriikide ja (Kataloonia puhul) hiilgava keskaegse kirjanduse mälestuste toel oluliselt varem tekkinud väga tugev regionaalne eneseteadvus (Eric Hobsbawmi järgi “protonatsionalism”9). Samuti ei saa selle põhjuseks olla repressioonid, mis olid tsaariaegsel Venemaal märksa karmimad kui Prantsusmaal ja Hispaanias. Võib ju küll väita, et repressiivorganid olid kahes viimati nimetatud riigis tõhusamad (isegi Hispaanias oli riik tõenäoliselt tugevam kui Venemaal), ent vähemasti kuni 1914. aastani suhtusid nii Madrid kui ka Pariis regionalismi avaldumisvormidesse siiski enam-vähem sallivalt, samas kui eesti rahvuslikul liikumisel oli vahemikus 1885 kuni 1917 päris palju probleeme. Samas tuleb siiski märkida, et Prantsusmaa ülimalt tsentraliseeritud koolisüsteemis on alates 1789. aastast kasutatud ainult prantsuse keelt (mis oli juba keskajast peale kogu kuningriigis peamine suhtluskeel – ja sellega omakorda kaasnes prestiiž): kogu õppetöö toimus prantsuse keeles, kuid lisaks said karistada õpilased, kes rääkisid omavahel “matsikeeles”. See nõrgendas olulisel määral piirkondlike keelte positsiooni: nendes keeltes kirja pandud teosed võivad olla ütlemata kaunid ja kõrgelt hinnatud (Mistral sai 1904. aastal Nobeli auhinna), kuid lugeda on neid saanud üksnes käputäis aktiviste – prantsuse keeles lugema ja kirjutama õppinud laiemale publikule pole need kunagi kättesaadavad olnud.10 Seetõttu on regionalistid ja piirkondlikud natsionalistid pidanud oma propagandat tegema peamiselt prantsuse keeles!

Peale selle oli nii Prantsusmaal kui ka Hispaanias kirikukeeleks ladina keel ja katoliku kirik ei hoolinud kuigivõrd sellest, kas tema alamad oskasid lugeda või mitte. Eestis seevastu toimus koguduste juures alguse saanud alushariduse jagamine eesti keeles, pärast seda kui maakeel oli tänu reformile teatava väärikuse omandanud; lisaks mängisid rahvusliku ärkamisaja algusaegadel äärmiselt olulist rolli vaimulikud (Masing, Jannsen, Hurt). Ning kuna Põhja-Euroopa oli alfabetiseerimise vallas Lõuna-Euroopast väga palju ees, oskasid eestlased 1880. aastatel, kui haridussüsteemis toimus venestamine, juba oma emakeeles kirjutada ja pidasid sellest lugu. Hispaania ja prantsuse talupoegade massiline alfabetiseerimine leidis aset 19. sajandil ja selle viisid läbi õpetajad, kes olid kohalike keelte suhtes vaenulikult meelestatud, Eestis aga olid tolleaegsed kohalikku päritolu kooliõpetajad, kes astusid järk-järgult pastorite asemele, enamasti rahvuslased.

Lisaks tulid eesti keelele ja eesti rahvuslikule liikumisele kasuks kohaliku saksakeelse eliidi ja keisririigi venekeelse eliidi vahelised konfliktid: venestamise tulemusel nõrgenes ennekõike saksa keele (mis oli keskajast peale olnud Balti provintside tähtsaim ja prestiižikaim) positsioon ning eesti keel täitis teatavas mõttes sellest jäänud tühimiku. Ei Prantsusmaal ega Hispaanias olnud võimalik eliidi vahelisi lahkhelisid ära kasutada.

Nii Lääne-Euroopas kui ka Eestis oli 19. sajand regionaalsete vähemuste ärkamise, samas aga ka majanduse moderniseerimise aeg. Nende nähtuste omavaheline seos oli aga riigiti väga erinev.

Prantsusmaal olid moderniseerimisel esireas pealinn ja prantsuskeelsed maakonnad, sellised piirkonnad aga, kus räägiti kohalikke keeli, jäid neist väga palju maha. Venemaa läänepoolsetes provintsides ja Hispaanias seevastu olid muukeelsed perifeersed piirkonnad keskusest väga palju ees: Venemaale jõudis moderniseerimine osaliselt Saksamaalt Balti provintside ja nende saksakeelse eliidi kaudu. Nõnda langes rahvusliikumise kõrgaeg Eestis (nii nagu Katalooniaski) kokku vaesusest pääsemisega ja seda vaieldamatut progressi hakati pidama rahvusliikumise teeneks, samas kui suur osa inimesi pidas enesestmõistetavaks, et varasema viletsuse põhjuseks oli muukeelsete “võõraste” poolne rõhumine. Eestis olid natsionalistlikud ringkonnad väga tihedalt seotud põllumajandusseltsidega, mis tegelesid aktiivselt maamajanduse arendamisega; niipea, kui aga tekkis eestikeelne kaupmeestest ja töösturitest koosnev kodanlus, oli sealgi rahvuslik ideoloogia tugevalt esindatud (nii nagu katalaani regionalism Barcelonas). Muidugi on see vastuoluline: eesti rahvusliikumine, mis oli saksa romantismist niisama tugevasti mõjutatud nagu baski ja bretooni rahvusliikumised, idealiseeris traditsioonilist talukultuuri ja kultiveeris nostalgiat selle järele. Sellisel suhtumisel aga olid paratamatult selged piirid: raske oli üdini armastada 1816. aasta eelset maarahva-Eestit, kus põlisasukad olid viletsuses vaevlevad baltisakslaste pärisorjad, ning põlata ära kõik uuema aja majanduslikud ja sotsiaalsed edusammud. Nõnda jäi moderniseerimise-eelse mineviku tagaigatsemine ennekõike kirjanduslikuks poosiks, tõsisemate tagajärgedeta silmapilgutuseks: vaatamata oma ülimalt rahvusromantilisele ideoloogiale majandas näiteks Jakobson oma talu kõige moodsamal viisil. Eestis mängis ideoloogiline ruralism peamiselt “eituse rolli”,11 see tähendab, et minevikuga seotud järjepidevuse rõhutamine aitas eestlastel muutuda, sellestsamast minevikust lahti öelda, ilma et see oleks olnud liiga valus. Liiatigi ei ole ükski rahvuslane iial soovinud Eestis taastada Lembitu ja “muistse priiuse” aegseid majanduslikke ja sotsiaalseid struktuure.

Prantsusmaal seevastu jõudsid regionalistlikud liikumised üsna kiiresti ummikteele: moderniseerimise väidetavate rünnakute eest asuti kaitsma maamajandust ja maaühiskonda, mis olid mõlemad jäädavalt kadumas ja millest rõhuv enamus maainimesi enam kuuldagi ei tahtnud, sest need tähendasid vaesust ja rõhumist – mis siis veel rääkida linnaelanikest, ja seda ühiskondades, mis olid märksa linlikumad kui 20. sajandi eelne Eesti. See ongi üks olulisemaid põhjusi, miks oksitaanid, bretoonid ja baskid lasksid ennast üpris hea meelega prantslasteks vormida ega löönud kuigi arvukalt kaasa regionalistlike liikumiste tegevuses: nendes piirkondades ha­kati kohaliku keele rääkimist õige ruttu pidama üheks majandusliku ja sotsiaalse mahajäämuse ilmingutest või koguni põhjustest.

Samasugust traditsioonilise maamajanduse ja -ühiskonna nostalgiat võis täheldada Hispaania Baskimaal, mis oli ometi riigi rikkamaid ja industrialiseeritumaid piirkondi – selle põhjuseks olid teatavad ideoloogilised eripärad, mida käsitlen hiljem, samuti aga tõsiasi, et industrialiseerimine tõi kaasa massilise sisserände Hispaania muukeelsetest piirkondadest, mida võiks Eesti puhul ehk võrrelda venekeelsete sisserändajate massilise saabumisega nõukogude ajal. Paljud 19. sajandi baski rahvuslased vihkasid Baskimaa suurimat linna Bilbaod (baski keeles Bilbo), mille elanikkond kõneleb valdavalt hispaania keelt. 19. sajandi Eestis aga ei toonud majanduslik õitseng kaasa massilist sisserännet, millega olnuks raske leppida: seega ei tekkinud rahvuslaste ja töösturite vahel suuremaid pingeid ja rahvusliikumine ei pööranud Tallinnale selga.

Eestis politiseerus edumeelsetes kultuuriringkondades sündinud rahvuslik liikumine üsna hilja ning sestsaadik on see alati tähtsaks pidanud progressi, demokraatia ja inimõigustega seotud ideid (ainsaks erandiks on siin vapside liikumine, mis oli hilisem ja üsna üürike nähtus): isegi Pätsi režiim ei olnud põhimõtteliselt demokraatia vastu. Tuleb öelda, et kuni 1914. aastani olid eesti rahvuslaste peamisteks ideoloogilisteks vastasteks ühelt poolt reaktsiooniline vene absolutism ja teiselt poolt saksakeelne eliit, mis kaldus pärast 1870. aastat üha enam Saksamaal moodi läinud autoritaarsete, pangermanistlike ja rassistlike ideede poole. Küllap õnnestus eesti rahvuslusel osaliselt just tänu sellisele ideo­­loogilisele progressimeelsusele küllaltki kiiresti levida eestikeelsete linnaelanike – kodanlaste, keskklassi ja teataval määral isegi proletariaadi – seas, ehkki sotsialism pakkus sellele kõva konkurentsi. Pärisorjade järeltulijad ei saanud kuidagi tunda sümpaatiat nietzscheliku elitarismi vastu, veelgi vähem aga paternalistlike müütide vastu, mis ülistasid kuldaega, mil loss ja hurtsik kuulusid ühte. Baskimaal seevastu olid kõik Gipuzkoa ja Biskaia provintside elanikud ennevanasti aadlisoost: sellise mineviku idealiseeritud mälestus ei aidanud baski identiteedi kaitsjatel kuidagi omaks võtta egalitaarset ja demokraatlikku kodanlikku ühiskonda.

Vastupidiselt Eestis toimunule sidusid Lääne-Euroopa regionalistlikud liikumised (jällegi on erandiks Kataloonia) end juba enne politiseerumist reaktsioonilise ideoloogiaga. Tuleb öelda, et vähemasti Prantsusmaal olid nende vastasteks liberaalsed monarhiad (vahemikus 1830–1870) ja hiljem vabariik, mis oli mandri-Euroopa üks edumeelsemaid režiime ja pidas end “inimõiguste kodumaaks” – ja alates 1789. aastast oli riigi tsentraliseerimine ja kultuuriline ühtlustamine kõigi progressimeelsete poliitiliste liikumiste programmis üks olulisemaid punkte. Oksitaani liikumine ei sündinud küll parempoolsetes ringkondades, kuid alates 1890. aastatest, olles pettunud III Vabariigis, mis keeldus haldussüsteemi detsentraliseerimast, läheneti kiires tempos parempoolsetele monarhistidele, kes olid juba kaua aega võidelnud selle eest, et 1789. aastal kaotatud endised provintsid saaksid uuesti autonoomseks. Charles Maurras, kes oli aastatel 1900 kuni 1945 Prantsusmaa rojalistide juhtfiguur, oli peamise oksitaani keele kaitse ühenduse Félibrige liige ja kirjutas ka ise oksitaani keeles. Muidugi ei olnud midagi niisugust Eestis, kus absolutismi pooldajad toetasid ka tsentraliseerimist. Bretooni liikumine aga oli algusest peale seotud katoliku kirikuga, mis võitles 19. sajandil kõigest jõust progressi, vabaduse, võrdsuse ja demokraatia ideede vastu, jut­lustades lakkamatult vaesuse ja “loomulikule” võimule allumise tähtsusest: mentaliteedi moderniseerumisega tundus selline programm muidugi üha vähem atraktiivne. Eestis aga olid pastorid, kes mängisid rahvusliku ärkamise juures olulist rolli, edumeelsed rahva emantsipeerumise eest võitlejad ning kui kirikust sai taas “isandate kirik”, oli rahvuslik liikumine juba ilmalikustunud: nõnda on eesti rahvusliku liikumise poliitiline pool alati olnud populaarne, samas kui Félibrige ja samalaadsed bretooni liikumised pole eales saanud toetuda massidele ja on pidanud piirduma positsioone kaotava endise sotsiaalse eliidiga: näiteks ei mänginud oksitaani liikumine Languedoci viinamarjakasvatajate 1907. aasta ülestõusus mitte mingit rolli.

Hispaanias, kui mõni lühiajaline erand välja arvata, oli võim 19. sajandil peamiselt konservatiivsete režiimide käes, mistõttu Kataloonias sündis rahvuslik liikumine nii nagu Eestiski edumeelsetes ringkondades ega sidunud ennast reaktsionääridega. Baskimaal olid asjalood teisiti: 1830. ja 1870. aastate kodusõdades asusid baski regionalistid karlistide poolele, valides seega Madridi (olgugi suhtelise) liberalismi asemel reaktsioonilise poole. Tuleb muidugi öelda, et liberalism ei olnud nende piirkonnale midagi head toonud: vastupidi, ajavahemikus 1839 kuni 1876 kaotasid kõik kolm vascongada provintsi (Araba, Gipuzkoa, Biskaia) järk-järgult oma fuero’d, tolli- ja maksueelised, mis neil olid keskajast peale. See oli liberaalide tsentraliseerimispoliitika tagajärg: seetõttu oli baski natsionalism algusest peale poliitilise liberalismi ja eriti vasakpoolse poliitilise tiiva vastu ega suutnud töölisklassi seas iial korralikult kanda kinnitada. Lisagem, et baskid, kelle ajaloos on olnud palju lahinguid (alustades 778. aastal Roncesvalleses frangi vallutajate üle saavutatud võidust ja lõpetades aastatel 1936–1937 Franco režiimile osutatud relvastatud vastupanuga), hakkasid juba 19. sajandist peale elustama sõjalistel vägitegudel põhinevat mütoloogiat, samas kui eestlased, kelle minevik on kui lüüasaamiste jada ning kes on järjestikuste isandate vastu väga harva üles tõusnud, ei ole iial hellitanud vägivallamõtteid: sõdinud on nad ainult enesekaitseks aastatel 1918–1920. 1939. aastal aga, võttes arvesse jõudude ebavõrdset vahekorda, otsustasid nad taas allaheitmise kasuks: säärane hoiak on diametraalselt erinev baskide omast, kes peavad veel tänapäevalgi kangekaelselt Madridi vastu ebavõrdset relvastatud võitlust, mis on juba ammu kaotatud ja nende kuvandi seisukohast täiesti katastroofiline. Ka Bretagne’is korraldati 1930. ning samuti 1970. aastatel atentaate.

  1. sajandil on Lääne-Euroopa regionalistid ja natsionalistid (erandiks jätkuvalt Kataloonia) läinud paljuski kaasa parempoolse poliitika äärmuslike vormidega: Maurrasile mõisteti 1945. aastal kollaboratsionismi eest eluaegne vangistus; bretooni rahvuslased, kellest osa kaldus rassistliku natsiideoloogia poole juba 1930. aastatel, rõhutades keltide ja germaanlaste oletatavat sugulust, tegid okupatsiooni ajal innukalt koostööd, mistõttu 1945. aastal jäädi ilma pea kõigist oma juhtidest. Hispaania Baskimaal hülgas tärkav baski nat­sionalism Sabino Arana mõjul 1895. aasta paiku varasema rahvusemääratluse, mille puhul peeti oluliseks keelt ja territooriumi ning mis on täiesti võrreldav Eestis levinud arusaamaga, rõhutama hakati rassi tähtsust ning kasutusele võeti teistest Hispaania maakondadest pärit sisserändajate (keda tähistati halvustava sõnaga maketos12 – võõramaalased) suhtes vihkamist õhutav diskursus. Aranat aga peetakse veel tänapäevalgi baski rahvusluse isaks, tema isikut ümbritseb lausa kultus. Asjalood on pisut keerulisemad seetõttu, et baski rahvuslased asusid 1936.–1939. aasta kodusõjas vabariiklaste poolele, võideldes Franco vastu, kes pooldas ühtset ja ükskeelset Hispaaniat, ning ka sellepärast, et 1959. aastal asutatud terroristlik iseseisvusliikumine ETA väidab end olevat vasakpoolse: samas on üsna lihtne tõestada, et marksismi ja kolmanda maailma pooldamise pealispinna all on ETA ideoloogia põhiosas siiski pärit Aranalt.

Tänapäeval suhtutakse kõigisse säärastesse vägivaldsetesse, rassistlikesse ja äärmuslikesse ideoloogiatesse Lääne-Euroopas (välja arvatud kahjuks Hispaania baskide küllaltki olulise vähemuse seas) äärmiselt halvasti ja regionaalsete kultuuride eestvõitlejatel on üpris raske niisuguste kõrvalekallete tulemusena kujunenud ülinegatiivsest kuvandist vabaneda: paljude prantslaste ja hispaanlaste, isegi Bretagne’i või Baskimaa elanike silmis on tegemist reaktsionääride või natsidega. Eestis pole midagi niisugust juhtunud; õieti võib öelda, et kuigi selles pole vähimatki kahtlust, et eesti rahvuslased tegid aastatel 1941–1944 natsidega ulatuslikult koostööd, on niisugused sündmused inimeste mälust kustunud ja nende asemele on astunud tragöödia, mille Eesti tegi läbi enne, eriti aga pärast seda perioodi, kommunistliku ikke all. Prantsusmaal ja Hispaanias peetakse igasugust koostööd äärmusparempoolsetega andestamatuks ja selles võib kahtlustada iga regionalisti – see aga võib vahel heita põhjendamatult varju kultuurilistele vähemustele tervikuna. Eestis aga on andestamatu hoopis koostöö kommunismiga, ja selles ei saa kahtlustada ühtki rahvuslast: vastupidi, kuna marksistlikku internatsionalismi (mida peetakse üleüldiselt Vene imperialismi kattevarjuks) suh­tutakse äärmiselt halvasti, on rahvuslus au sisse tõusnud ja “väikerahvaste” kaitsmist impeeriumide eest ümbritseb positiivne aura. Lisaks pole Eestis olnud ühtki rassistlike kalduvustega liikumist, mille pärast peaks punastama (kui ehk välja arvata mõningad 1900. aasta paiku tekkinud üürikesed individuaalsed kõrvalekalded, nagu näiteks Grünthal-Ridala puhul); an­tisemitism, mis on üsna hiline ja piiratud ulatusega, on peaasjalikult antikommunismi kaasnähe.13

Kui poliitika kõrvale jätta, siis võib lõpetuseks väita, et eesti rahvuse ülesehitamine võis paremini õnnestuda sellepärast, et kõikvõimalikke vastuolusid oli siin vähem ja seetõttu polnud eesti rahvuslik liikumine nii haavatav: haavatavus vähendab enesekindlust ja veenvust ning ilmselt ol­lakse seda agressiivsem, et sisimas kaheldakse, kas asi, mille eest võideldakse, on ikka reaalne ja õige. Eespool rõhutasin 19. sajandi eesti rahvuslaste puhul siiski üht vastuolu: ühelt poolt idealiseeriti maaelu, teisalt aga toetati moderniseerimist. Ent nagu nägime, ei olnud see vastuolu kuigi oluline. Terve rea teiste aspektide puhul seevastu oli eesti rahvuslaste töö üsna lihtne: Eesti piirid olid selgelt paigas, need vastasid enam-vähem täpselt keelepiiridele, kusjuures keelt kõneles kogu rahvusrühm ja polnud mingeid märke selle allakäigust. Seega sai kõhklemata kasutada herderlikku rahvusemääratlust: rahvus on peamiselt keelel põhinev kogukond, mille esindajad elavad oma esivanemate maal ja millel on ühised traditsioonid. See määratlus pole 19. sajandist saadik muutunud.

Lääne-Euroopa regionalistlike ja rahvusliikumiste nõrkusi ja kõrvalekaldeid võib osaliselt seletada sellega, et olukord oli märksa keerukam. Esiteks konkureeris rahvuse keelel ja juurtel põhinev määratlus alates 19. sajandist teise definitsiooniga, mis ei ole seotud kultuuriliste aspektidega ja mida on järjestikku toetanud kõik keskvõimud – selle kohaselt on prantslane või hispaanlane iga inimene, kellel on Prantsuse või Hispaania pass, samas kui prantsuse keelt kõnelevat belglast ei saa pidada prantslaseks ega hispaania keelt kõnelevat mehhiklast hispaanlaseks. Niisugune mää­ratlus aga hõlmab ka regionaalsete keelte kõnelejaid, kellest osa selle juba 19. sajandil ka omaks võtsid: näiteks peab suurem osa bretoone, isegi bretooni keelt oskavaid bretoone ennast ennekõike (kodakondsuse põhjal) prantslasteks ja alles seejärel (keele põhjal) bretoonideks. Eestis selletaolist konkurentsi ei ole, siin valitseb herderlik rahvusemääratlus – mõningad haritlased, nagu näiteks Ado Grenzstein, Harry Jannsen ja Hermann von Keyserling üritasid sellele 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses selja pöörata, kuid sellest ei tulnud midagi välja, kuna neid hakati pidama domineeriva saksakeelse vähemuse või Vene keskvõimu toetajateks.

Et Lääne-Euroopa regionalistide olukorra keerukust täpsemalt illustreerida, peatun pisut põhjalikumalt baskide näitel. Esimene probleem seisneb selles, et rahvuslaste koostatud geograafilistel kaartidel esitatud Baskimaa ajaloolised piirid ei vasta absoluutselt keeleoskuse levikule: mõningates piirkondades, nagu näiteks Biskaia lääneosas, ei ole ilmselt kunagi baski keelt räägitud, Navarra ja Araba lõunaosas aga mindi juba keskajal üle peamiselt hispaania keelele ning mõlemas piirkonnas hakkas baski keele kõnelejate osakaal 19. sajandil veelgi kiiremini kahanema. Teisest küljest tuleb öelda, et ehkki baski aktivistid peavad Navarrat Baskimaa provintsiks, on navarralased ise kujundanud teistsuguse kollektiivse identiteedi ja alates 19. sajandist ei pea enamik neid ennast baskideks: 1978. aastal hääletasid nad Baski autonoomse piirkonnaga liitumise vastu. Baski identiteet ei ole enesestmõistetav ka Arabas, mis ju ometi kuulub Baski autonoomsesse piirkonda (ning on pealegi Araba, Vitoria/Gasteizi ja koguni terve auto­noomse piirkonna pealinn!): mõningad erakonnad soovivad, et provints lööks Baski autonoomsest piirkonnast lahku. Võib-olla otsustas Arana 1892. aasta paiku baski identiteedi rassilise (ja rassistliku) määratluse kasuks just selleks, et lahendada 19. sajandist saadik tunda andnud vastuolud baski identiteedi keelelise ja ajaloolise tahu vahel. Eestis aga on rahvuse määratlemiseks alati piisanud keelest.

Lisaks on Baskimaad, mille keel on teistest täielikult isoleeritud, õnnetul kombel tihti peetud otsekui mingiks kummaliste ja arhailiste nähtuste varaaidaks, ka­dumisohus oleva alg-Euroopa etnograafiliseks muuseumiks: juba 1867. aastal rääkis prantsuse geograaf Elisée Reclus baskidest kui “lahkuvast rahvast”. Alates 19. sajandist on baskide ainulaadsus üha ligi meelitanud kõiki neid – nii baske kui kõi­ki teisi, teadlasi ja asjaarmastajaid, kes on alati kirglikud, kuid sugugi mitte alati tõsiseltvõetavad –, kes ajavad taga haiglast kujutlust “puhtusest”, mida on suudetud kaitsta etnilise ja kultuurilise segunemise eest. Samal ajal kujunes baski aktivistidel välja hirm keele ja kultuuri kadumise pä­rast, mis tugevdas arusaama, et kõik mood­ne on rünnak nende vastu: selline põhimõtteline pessimism ilmselt soodustas endassetõmbumist või koguni vägivaldsust. Võimalik, et Eestit on seda sorti kõr­valekallete eest kaitsnud soomeugri suguluse müüdid, mis on iseenesest vägagi vaieldavad (mis pagana pärast peaksid kaks rahvast olema teineteisele eriliselt lähedased, kui nende keeled on sugulaskeeled? Miks peetakse näiteks geograafilist lähedust vähem oluliseks?), kuid tänu millele eestlased saavad mõelda, et “väike eesti rahvas ei ole üksi”14, ning tänu neile müü­tidele võimalikuks saanud avatus teiste rahvaste ja kultuuride, ennekõike Soome ja Ungari suhtes. Eestlasi on rahvuspessimismi, võõraviha ja “viimse kantsi” ideoloogia eest kaitsnud ka tõsiasi, et nende keel pole ei vene ega saksa keelele kunagi alla jäänud: isegi nõukogude ajal rääkisid kõik eestlased jätkuvalt eesti keelt.

Bretagne’is esineb samalaadseid probleeme nagu Baskimaalgi: poliitilised ja keelelised piirid pole iial kattunud. Lisaks kaheldi 19. sajandil kaua aega selles, kas “bretooni muistised” on ainult bretooni rahva või kõigi prantslaste ühine pärand: lõpuks olid ju enamiku prantslaste esivanemateks gallid, kes olid samasugused keldid nagu bretoonidki.15 Ka Bretagne’is on identiteeti paljuski käsitatud kui säilmeid, millest tuleb võimalikult palju päästa, enne kui need lõplikult hävivad. Oksi­taania puhul, mida pole geograafilistel kaartidel kunagi eraldi üksusena esitatud, ei üritanud 19. sajandi regionalistid sealset keelt kaitstes mitte Prantsusmaast erinevat pärandit taastada, vaid vastupidi – äratada ellu keskaegse Prantsusmaa teine kirjanduskeel, kunagiste trubaduuride keel. Teisisõnu, oksitaani identiteeti on alati käsitatud ühena prantsuse identiteedi osadest, piirkondliku, mitte aga rahvusliku identiteedina. Eestile, mille identiteeti on alati peetud Vene “emamaa” ja ka Saksamaa identiteedist radikaalselt erinevaks, on sellised dilemmad ja keerulised probleemid võõrad.

Selle lühiülevaate kokkuvõtteks rõhutaksin, et kui Lääne-Euroopas leidub mõni Eestiga sarnane rahvusliikumine, siis on selleks Hispaania Kataloonia modernistlik, vägivallatu ja rassismist puutumata rahvusliikumine; pealegi on see olnud kõige edu­­kam, ehkki iseseisvust ei ole saavutatud, kuid seda ongi läbi aegade soovinud vaid väga vähesed katalaanid – tegemist on nutikate ärimeestega, kes on parema mee­lega Hispaania moderniseerimisel esireas, selle asemel et lõigata ennast ära nii suurest turust.

Kolme ülejäänud piirkonnaga võrreldes on kontrast lausa rabav: kui Eesti rahvusliikumine oli progressimeelne ja avatud, võib oksitaani, baski ja bretooni liikumisi nimetada “endassetõmbumise kroonikaks”.16 Selle asemel et keeltega oleks ümber käidud kui avatust soodustavate vahenditega, suhtuti neisse kui “Hiina müüridesse”, mis on püstitatud kaitseks moderniseerimise ja segunemise eest: pole siis kuigi üllatav, et rahvastele, kelle esmaseks sihiks oli pääseda viletsusest, ei tundunud nende keelte kõnelemine kuigi ahvatlev. Euroopas ei ole alates 19. sajandist olnud ühiskonnaredelil võimalik tõusta ilma hariduseta, kuid bretooni ja baski keeles hariduse omandamine tähendas, et ollakse nõus arhaismidest ja ebavõrdsusest koosneva maailma kaitsmise vajadusega. Kultuuritraditsioonide säilitamise soov oli aga viletsusest pääsemise vajaduse järel alles teisel kohal. Küllap pidasid bretoonid, oksitaanid ja baskid oma traditsioone oluliseks; tänagi kõnelevad traditsioonidest nostalgiliselt noodsamad inimesed, kes need omal ajal unarusse jätsid, või siis nende lapsed, kellest (väike) osa üritab, kes laisemalt, kes innukamalt oma esivanemate keeli uuesti selgeks õp­pida. Suurem osa inimkonnast aga on valmis teisele keelele üle minema, kui see aitab vaesusest välja rabeleda või madalamast juriidilisest staatusest vabaneda: väga heaks näiteks selle kohta on 19. sajandi prantslased või Euroopasse saabunud kol­manda maailma sisserändajad, samuti ka Eesti põliselanikud, kes umbes kuni 1850. aastani täiesti kompleksivabalt saksastusid, kui see andis neile võimaluse pääseda kohaliku eliidi hulka.17 19. sajandi eesti rahvusliikumise imeliseks saavutuseks oli see, et tuginedes romantilisele ideoloogiale, mille kohaselt rõhutati järjepidevust varasema kultuuriga, suutis see samas olla atraktiivne ning veenda talupoegi ja tärkavat keskklassi selles, et eesti keelt tasub ikka edasi rääkida, pürgides samas moodsa Euroopa poole.

Oksitaani, bretooni ja baski rahvusliikumised seevastu ei osanud atraktiivsed olla. Selle asemel eitati kõike seda, mille poole Euroopa ühiskonnad püüdlesid; selle tulemusel toimus nende liikumiste üpris kiire “folkloriseerumine” (NB! Sõnal “folkloor” on prantsuse keeles ja vähemal määral ka hispaania keeles üsna negatiivne konnotatsioon). Näiteks “Mirèio”, mille eeskujuks oli pigem Vergilius kui Lõuna-Prantsusmaa talupojakirjandus, võeti nii Pariisis kui ka Lõuna-Prantsusmaal vastu kui talupoegliku luuletaja tore teos, mis on küll sümpaatne, kuid ei vääri kindlasti Lamartine’i ega Hugoga samale pulgale seadmist. Prantsusmaal hakati regionalismi (juhul, kui see ei kasvanud üle poliitiliseks vägivallaks nagu Bretagne’is) üsna kiiresti suhtuma kui tähtsusetusse veiderdamisse, mis pakub isegi koha peal huvi ainult käputäiele aktivistidele: siinse artikli kallal töötades üllatas mind see, kui vähe uurimusi on oksitaani ja bretooni liikumiste kohta kirjutatud ja kui vilets on nende üldine tase.18 Sellises olukorras juhtus üsna ruttu see, et keel, mis pidanuks olema regionalistliku võitluse kese, asus täitma pelgalt sümboolset funktsiooni (Hispaanias ei toimunud samasugust arengut üksnes keskvõimu nõrkuse tõttu). Lubatagu mul oma mõttekäik lõpetada “Barzaz Breiz’i” ja “Kalevipoja” võrdlusega. Mõlemal juhul on esmatrükk kakskeelne, kusjuures tekstid on esitatud kõrvuti lehekülgedel. Juba 1862. aastal aga ilmus “Kalevipoja” eestikeelne väljaanne ja sestsaadik loevad eestlased seda eesti keeles. Bretagne’is seevastu ilmus “Barzaz breizi” esimene ja seni ainus puhtalt bretoonikeelne väljaanne alles 1988. aastal; et selle trükiarv oli väga väike, ei õnnestu seda enam poodidest leida. Liiatigi kasutatakse alates 1867. aastal üllitatud kolmandast trükist (bretooni keelt räägiti siis veel üsna laialdaselt) küljendust, mis on kõigis kakskeelsetes väljaannetes kasutusel tänapäevani: bretoonikeelne tekst on pisikeses kirjas paigutatud mõlemal leheküljel laiutava prantsuskeelse teksti alla… Asi on nimelt selles, et bretoonikeelset teksti ei loe mitte keegi: tegemist on pelgalt identiteedi sümboliga, nii nagu bretoonikeelsete teeviitade puhul, mida on viimastel aastatel tekkinud õige rohkesti isegi piirkondadesse, kus bretooni keelt enam ei räägita.

Prantsuskeelsest käsikirjast tõlkinud Indrek Koff

1 Ruumipuuduse tõttu käsitletakse artiklis peamiselt Katalooniat ja Baskimaad, Oksitaaniat ja Bretagne’i.

2 Oksitaani regionalismi kohta vt P. M a r t e l, Le Félibrige. Rmt-s: Les lieux de mémoire. Dir. P. Nora. Paris, 1992, kd III/2. , lk 567–611; S. G i o c a n t i, Charles Maurras félibre. Paris, 1995.

3 19. sajandil bretooni kultuuri kaitseks tekkinud liikumise kohta vt B. T a n g u y, Le re­nouveau des études bretonnes au XIXe siècle. Paris, 1977, ja J.-Y. G u i o m a r, Le Barzaz-Breiz. Rmt-s: Les lieux de mémoire. Kd III/2, lk 527–565.

4 Tegemist on 15. sajandil alguse saanud luulevõistlusega, mille eeskujuks oli Toulouse’is alates 1323. aastast igal aastal toimuv võistlus. 19. sajandil koondas see kultuuriaktiviste ja keelekaitsjaid ning sellisena võib seda võrrelda Eesti laulupidudega. Kataloonia kohta vt J. C a s s a n a s, Ch. S a n t a c a n a, Le nationalisme catalan. Paris, 2004.

5 Erandiks oli Navarra, mis asub tänaseni baskikeelseks jäänud piirkondadest geograafiliselt väga kaugel ja mille halduskeelteks olid ladina ja hispaania keel.

6 Parima kokkuvõtte Baskimaa kohta annab: P. B i d a r d, La singularité basque. Paris, 2001; kõige põhjalikum ingliskeelne teos on: C. J. W a t s o n, Basque Nationalism and Political Violence: The Ideological and Intellectual Origines of ETA. Reno (Nevada), 2007. Äärmiselt vaenulikult suhtub baski natsionalismi seoses “traditsioonide leiutamisega” suurepärane teos: J J u a r i s t i, El linaje de Aitor (Madrid, 1987), ehkki autor on ise bask ja oskab ka baski keelt. Ülejäänud kolme vaadeldava piirkonna traditsioonide leiutamise kohta samaväärseid raamatuid ei leidu.

7 Baski autonoomses piirkonnas (Araba, Biskaia, Gipuzkoa) piirkondliku omavalitsuse tellimusel 2006. aastal läbi viidud IV sotsiolingvistilise uurimuse andmetel. Selles piirkonnas on baski keele kõnelejate osakaal alates 1980. aastatest hakanud uuesti kasvama. Navarras on nende osakaal tunduvalt väiksem; Prantsusmaa näitajad on Hispaania omadega võrreldavad, kuid langus jätkub.

8 Ülem-Bretagne’is pole vähemasti keskajast peale bretooni keelt räägitud.

9 E. H o b s b a w m, Nations and Nationalism since 1780: Programme, Myth, Reality. Cambridge, 1990.

10 Või kui, siis tõlkisid autorid ise oma teoseid domineerivasse keelde. Prantsusmaal on see väga levinud tava, seda on teiste seas teinud näiteks Mistral, La Villemarqué ja Max Rouquette (20. saj kuulsaim oksitaani kirjanik). Ka Hispaanias tõlgib näiteks tänapäeva tuntuim baski kirjanik Bernardo Atxaga oma teoseid ise hispaania keelde.

11 A. M. T h i e s s e, La création des identités nationales. Paris, 1999, lk 159–160: “Talupojad tõestavad, et vaatamata kõigile muutustele jääb rahvus muutumatuks”. Autori väide käib kogu Kesk-Euroopa kohta.

12 Siin mängis olulist rolli ka baskide kollektiivse aadellikkusega seotud baski vere “puhtuse” mõiste, seda enam et piirkonna elanikke iseloomustab paraku ühe veregrupi (0 reesus negatiivne) ebanormaalselt kõrge osakaal: seega aitasid XIX sajandi rassiuurijad defineerida “baski rassi”, mille puhtus tuli säilitada.

13 W. G r ü n t h a l – R i d a l a, Tõu küsimus. Tartu, 1913. Jätan kõrvale A. Grenzsteini, kelle antisemitismi-maania lõi lõkkele siis, kui ta oli eesti rahvuslusega lõpparve teinud.

14 I. T a l v e, Eesti kultuurilugu keskaja algusest Eesti iseseisvuseni. Tartu, 2004, lk 522.

15 Probleem oli seotud bretoonide päritolu küsimusega, mille üle vaieldakse tänapäevani: kas nende esivanemad olid gallid või hoopis anglosakside invasiooni eest põgenenud Cornwalli või Walesi elanikud?

16 J. J u a r i s t i, El linaje de Aitor, lk 16.

17 Vt sõnu, mida Jaan Kross laseb kasutada veel pastor Masingul (1820. aasta paiku) oma “Taevakivis”: “Aga mis kasu kellelgi sellest oleks olnud, kui ma oleksin oma isa külameheverega laamendama hakanud? (…) Ja lõppude lõpuks on jo kogu minu edasipääsemine ülepea ainult tänu sellele võimalik olnud (…), et mina enese sakslaseks olen kuulutanud! Ja ainuüksi tänu sellele olen mina selle õnnetu rahva heaks mõnda teha saanud, et ma olen enese varakult tema seest välja rebinud…” (Kogutud teosed. Kd. 4. Tallinn, 1999, lk 75).

18 Joone all tsiteeritud teosed on erandiks! Baskimaad käsitlev kirjandus samuti, kuna ETA tõttu tekitab baski natsionalism hirmu: hispaania haritlaskond mõistab selle hukka, kuid teeb seda ettevaatusega.

 

Jean-Pierre Minaudier (sünd 1961) on prantsuse ajaloolane. Ta on õppinud ajalugu Ecole Normale Supérieure’is ja eesti keelt Pariisi Idakeelte Instituudis. Praegu õpetab viimases Eesti ajalugu ning on ajalooõpetaja La Bruyère’i lütseumis Versaille’s. 2007. aastal avaldas ülevaate Eesti ajaloost (Histoire de l’Estonie et de la nation estonienne). Ta on tõlkinud prantsuse keelde mitmeid eestikeelseid ajaloo- ja ilukirjandustekste, viimati Tammsaare “Tõe ja õiguse” 3. köite. Vikerkaares on temalt varem ilmunud viis esseed (nr 2/3, 2002; nr 10/11, 2003; nr 4/5, 2006; nr 1/2, 2007; 7/8, 2007).

Leia veel huvitavat lugemist

Täheke
Õpetajate leht
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk
Sirp
Müürileht
TeMuKi