*Minu lootsiku õõtsuma tõukasid … jt luuletusi
September, 2009Vene keelest tõlkinud Maria-Kristiina Lotman
***
Mis ahelates hoitud oigest sai?
Mis Prometheusest – kalju toest ja trööstist?
Mis kullist sai – ta küüntest lendavaist,
mis kulmude alt kollasilmselt sööstsid?
Ei naase iialgi tragöödia,
ent kandume neis ründevalmis huultes,
neis huultes Aischylose – laadija –
ja Sophoklese – raiemehe – juurde.
Ta tervitus ja teeviit, kaja – hoopis sahk…
On ajamere kasvamise teater laval
õhk-kivisena, kõiki – surnut, elavat
ja surematut – vaadata kõik ihaldavad.
(19. jaanuar – 4. veebruar 1937)
***
On naisi, kes on rõskest maapõust võrsund,
ja kes kui kõmisevat itku astuks,
neil kutsumus on saata ülestõusnuid
ja surijaile esmalt minna vastu.
On lahkumine nendest mõeldamatu
ja kuritegu on neilt nõuda õrnust.
Ta täna ingel, homme vagel põrmus,
ent ülehomme vaid kontuure aimub…
Mis oli kõnnak, see saab teostamatuks…
On taevas tervik, õis on surematu,
ja tulevikku lubadus jääb ainult.
(4. mai 1937)
