Kuidas küll majandusteadlased nii puusse panid?

Paul Krugman

Paul Krugman
Kuidas küll majandusteadlased nii puusse panid?
Inglise keelest tõlkinud Triinu Pakk

1. Ilu tõe asemel

Praegu on seda raske uskuda, kuid pole palju aega möödas sellest, kui majandusteadlased endale oma distsipliini edukuse puhul õlale patsutasid. Edusammud nii teoorias kui ka praktikas olid sellised – või nii vähemalt usuti –, et kohe-kohe pidi saabuma nende kutseala kuldajastu. Teoreetilise külje pealt arvati, et sisevaidlused on lahendatud. Nii kuulutas Massachusettsi Tehnoloogiainstituudi professor Olivier Blanchard, kes praegu on Rahvusvahelise Valuutafondi peaökonomist, oma 2008. aasta artiklis “The State of Macro” (“Makro seisund” – mõeldes “makro” all makroökonoomikat, majanduse üldnähtuste, k.a majanduslanguste uurimist), et “makro seisund on hea”. Endisaegsed lahingud, ütles ta, on nüüdseks möödas, ja “nägemused on hakanud laias laastus ühte langema”. Ja reaalseski maailmas uskusid ma­jandusteadlased ohje kindlalt peos hoidvat: “surutiste ennetamise keskne probleem on lahendatud,” kuulutas Robert Lucas Chicago ülikoolist oma 2003. aasta presidendikõnes Ameerika Majandusteadlaste Assotsiatsioonis. 2004. aastal ülistas endine Princetoni ülikooli professor Ben Bernanke, kes praegu töötab Föderaalreservi juhatuse esimehena, eelnenud kahe aastakümne majandustegevuse Suurt Mõõ­dukust, mille ta osaliselt kirjutas paranenud majanduspoliitika arvele.

Läinud aastal varises see kõik kokku.

Vähe oli neid majandusteadlasi, kes oleksid meie praegust kriisi ette näinud, kuid ennustusvõimetus oli veel kõige väiksem selle valdkonna hädadest. Olulisem oli kogu professiooni pimedus katastroofiliste kokkuvarisemiste võimalikkusegi suhtes turumajanduses. Kuldsetel aastatel olid finantsökonomistid hakanud uskuma, et turud on loomuldasa stabiilsed – et aktsiaid ja muid varasid tõepoolest hinnataksegi alati täpselt õigesti. Miski valitsevates mudelites ei lubanud oletada säärase kokkuvarisemise võimalikkust, mis eelmisel aastal toimus. Makromajandusteadlaste seas leidus küll erinevaid vaateid. Kuid peamine erimeelsus lahutas neid, kes veendunult väitsid, et vabaturumajandus ei saa iialgi eksi minna, ja neid, kes uskusid, et aeg-ajalt võib majandus õigelt teelt hälbida, kuid kõikvõimas Föderaalreserv suudab ja oskab alati korrigeerida kõiki suuremaid kõrvalekaldumisi jõukuseteelt. Kumbki leer ei olnud valmis toime tulema majandusega, mis isegi hoolimata Föderaalreservi suurimatest pingutustest rööbastelt välja jookseb.

Ja kriisi kannul lõhestavad majandusteadust suuremad praod kui kunagi varem. Lucas väidab, et Obama valitsuse majanduse elavdamise kavad on “petu-ökonoomika”, ja tema Chicago kolleegi John Cochrane’i sõnul põhinevad need end dis­krediteerinud “muinasjuttudel”. Vastuseks kirjutab Brad DeLong Berkeley ülikoolist Chicago koolkonna “intellektuaalsest kollapsist”, ja mina ise olen kirjutanud, et Chicago majandusteadlaste kommentaarid on makroökonoomika pimeda keskaja saadus, mille vältel on vaevaga kättevõidetud teadmised ära unustatud.

Mis on majandusteadusega juhtunud? Ja mis temast edasi saab?

Minu meelest läksid majandusteadlased omadega nii rappa sellepärast, et nagu üks mees pidasid nad muljetavaldavasse matemaatikasse rüütatud Ilu eksikombel Tõeks. Kuni 1930. aastate Suure surutiseni klammerdus enamik majandusteadlasi nägemuse külge kapitalismist kui täiuslikust või peaaegu täiuslikust süsteemist. Massilise tööpuuduse valgel ei olnud seda nägemust enam võimalik elus hoida, aga sedamööda, kui­das mälestus Suurest surutisest kahvatus, armusid majandusteadlased uuesti oma vanasse, idealiseeritud nägemusse majandusest, milles ratsionaalsed indiviidid ajavad omavahel asju täiuslikel turgudel – ainult et seekord oli see nägemus peenikeste võrranditega üles vurhvitud. Osalt kahtlemata johtus see uuesti hõõgvele puhkenud armastus idealiseeritud turu vastu muutunud poliitilistest tuultest, osalt aga rahalistest ergutusvahenditest. Kuid ehkki loomepuhkused Hooveri instituudis ja tööpakkumised Wall Streetil ei ole asjad, mida kergel käel ära põlata, oli majandusteaduse kui professiooni läbikukkumise peapõhjuseks iha kõikehõlmava, intellektuaalselt elegantse käsitusviisi järele, mis üksiti annaks majandusteadlastele ka võimaluse edvistada oma matemaatilise võimekusega.

Õnnetuseks hakkas enamik majandusteadlasi selle romantiseeritud ja saneeritud majandusnägemuse ajel eirama kõiki neid asjaolusid, mis viltu võivad minna. Nad muutusid pimedaks inimliku ratsionaalsuse piiratuse suhtes, mis tihti mullide ja krahhideni viib; probleemide suhtes, mis tekivad omapead amokki jooksvate institutsioonidega; turgude – eriti finantsturgude – ebatäiuslikkuse suhtes, mis võib majanduse toimemehhanismis esile kutsuda äkilisi, ennustamatuid krahhe; ja ohtude suhtes, mis kerkivad esile siis, kui järelevalvajad ise järelevalvesse ei usu.

Palju raskem on öelda, kuhu majandusteadus siit edasi läheb. Mis aga peaaegu kindel, on see, et majandusteadlased peavad õppima harjuma teatava segadusega. See tähendab, et neil tuleb möönda irratsionaalse ja sageli ettearvamatu käitumise tähtsust, julgelt näkku vaadata turgude tihti idiosünkraatilisele ebatäiuslikkusele ning tunnistada, et elegantsest “kõikehõlmavast majandusteooriast” ollakse veel väga kaugel. Praktilises plaanis tähendab see ettevaatlikumaid majanduspoliitilisi nõuandeid – ja vähem varmast valmisolekut lammutada maha majanduslikke turvameetmeid usus, et turud lahendavad ise kõik probleemid.

2. Smithist Keynesini ja tagasi

Majandusteaduse kui distsipliini loomise au omistatakse tavaliselt Adam Smithile, kes avaldas 1776. aastal “Uurimuse riikide rikkuse iseloomust ja põhjustest”. Järgnenud 160 aasta jooksul töötati välja ulatuslik majandusteooria korpus, mille keskne sõnum kõlas: usalda turgu. Jah, majandusteadlased möönsid, et teatud juhtudel või­vad turud alt vedada, kusjuures olulisim neist juhtudest seostus niinimetatud välismõjudega – kulutustega, mida inimesed teistele peale sunnivad, ilma ise neid kinni maksmata, näiteks liikluse ülekoormus või keskkonna saastamine. Kuid “neoklassikalise” majandusteaduse (mis sai nime 19. sajandi lõpu teoreetikute järgi, kes viimistlesid oma “klassikaliste” eelkäijate käsitlust) põhiliseks eelduseks oli, et turusüsteemi tuleb uskuda.

Selle usu hävitas Suur surutis. Tegelikult kinnitasid mõningad majandusteadlased isegi täieliku kollapsiga silmitsi seistes veel, et ükskõik mis ka turumajanduses juhtuks, see peab õige olema: “Surutised ei ole lihtsalt kurjast,” kuulutas Joseph Schumpeter aastal 1934 – 1934! Nad annavad, lisas ta, “vormi sellele, mis peab tehtud saama”. Kuid suur osa – ja lõpuks enamik – majandusteadlasi pöördus John Maynard Keynesi tähelepanekute poole, et leida ühtaegu nii seletust toimunule kui ka lahendust tulevaste surutiste puhuks.

Hoolimata kõigest, mida te vahest kuul­nud olete, ei tahtnud Keynes, et majandust juhiks valitsus. Oma 1936. aastal ilmunud meistriteoses “The General Theory of Employment, Interest and Money” (Tööhõive, intressi ja raha üldteooria) nimetas ta oma analüüsi “järelduste poolest mõõdukalt konservatiivseks”. Ta tahtis kapitalismi parandada, mitte millegi muu vastu välja vahetada. Ent ta heitis tõepoolest väljakutse kujutelmale, nagu võiks vabaturumajandus funktsioneerida ilma järelevalveta, ning väljendas erilist põlgust finantsturgude vastu, kus tema meelest valitses lühiajalistele arvestustele rajatud spekuleerimine ega pööratud kuigivõrd tähelepanu majanduse põhinäitajatele. Ja ta kutsus valitsust aktiivselt sekkuma – raha juurde trükkima ning vajaduse korral ohtralt ühiskondlikele töödele ku­lutama – et majanduslanguste ajal võidelda tööpuudusega.

Oluline on aru saada, et Keynes tegi märksa enamat mõne julge väite väljahõikamisest. “Üldteooria” on teos täis tihedat süvaanalüüsi – analüüsi, mis veenis oma aja parimaid noori majandusteadlasi. Ometi on majandusteaduse ajalugu viimase poolsajandi vältel suuresti kujutanud endast keinsiaanlusest taganemise ja neoklassitsismi juurde tagasipöördumise lugu. Alguses juhtis neoklassitsistliku teooria taassündi Milton Friedman Chicago ülikoolist, kes juba 1953. aastal kuulutas, et majanduse tegeliku toimimise kirjeldamisel töötab neoklassitsistlik majandusteadus piisavalt hästi, et olla “niihästi äärmiselt viljakas kui ka väga usaldusväärne”. Aga kuidas jääb surutistega?

Friedmani vasturünnak Keynesile algas monetarismi nime all tuntud doktriiniga. Monetaristid põhimõtteliselt ei vaidlustanud seisukohta, et turumajandus vajab teadlikku stabiliseerimist. “Tänapäeval oleme me kõik keinsiaanid,” ütles Friedman kord, väites küll hiljem, et teda olevat tsiteeritud väljaspool konteksti. Kummatigi väitsid monetaristid, et surutiste vältimiseks piisab valitsuse sekkumisest väga piiratud ja kammitsetud vormis – nimelt keskpankade juhendamisest, et need hoiaksid riigi rahavarud, ringluses oleva sularahahulga ja pangahoiused ühtlaselt kasvamas. Kuulus on Friedmani ja tema kaastöölise Anna Schwartzi väide, et oleks Föderaalreserv oma tööd korralikult teinud, siis poleks Suurt surutist toimunud. Hiljem väitles Friedman veenvalt selle vastu, et valitsus teeks mis tahes tahtlikke pingutusi tööpuuduse vähendamiseks allapoole selle “loomulikku” taset (milleks praegu peetakse Ühendriikides umbes 4,8 protsenti): ülemäärane stimuleerimispoliitika, ennustas ta, kutsub esile inflatsiooni ühes kõrge tööpuudusega – ennustus, mida kinnitas 1970. aastate stagflatsioon, suurendades nõnda tugevasti Keynesi-vastase liikumise usaldusväärsust.

Viimaks aga läks Keynesi-vastane kontr­revolutsioon tublisti kaugemale Friedmanigi seisukohtadest, mis tema järelkäijate väidete kõrval hakkasid paistma suhteliselt mõõdukaina. Finantsökonomistide seas asendas Keynesi põlglikku käsitust finantsturgudest kui “kasiinost” “efektiivse turu” teooria, mis kinnitas, et kättesaadava informatsiooni põhjal määravad finantsturud varade hinna alati õigesti. Samal ajal heitsid paljud makroökonomistid Keynesi majanduslanguste käsitamise raamistiku hoopis kõrvale. Mõned naasid Schumpeteri ja teiste Suure surutise apologeetide juurde, vaadeldes surutisi healoomulise nähtusena, osana majanduse kohandumisest muutustega. Ja isegi need, kes päris nii kaugele minna ei tahtnud, väitsid, et igasugune katse majanduslangusega võidelda teeks rohkem halba kui head.

Mitte kõik makromajandusteadlased ei soovinud seda teed minna: paljudest said uuskeinsiaanid, nagu nad end nimetasid, kes uskusid endiselt valitsuse aktiivsesse rolli. Ometi jagasid nemadki enamasti kujutelma, et investorid ja tarbijad on ratsionaalsed ning et üldiselt paneb turg asjad õigesti paika.

Muidugi oli neist suundumustest ka erandeid: üksikud majandusteadlased vaidlustasid ratsionaalse käitumise eelduse, seadsid küsimärgi alla usu, nagu võiks finantsturge usaldada, ja osutasid laastavate majanduslike tagajärgedega finantskriiside pikale ajaloole. Kuid nemad ujusid vastuvoolu, suutmata saavutada erilist edu võitluses kõikeläbiva ja – tagantjärele tarkuses – rumala rahuloluga.

3. Pangloslik rahandus

1930. aastatel ei olnud finantsturud arusaadavail põhjustel just suure au sees. Keynes võrdles neid “ajalehekonkurssidega, kus võistlejad peavad saja foto seast välja valima kuus kõige ilusamat nägu, kusjuures auhinna saab see võistleja, kes tabab kõige täpsemalt ära kõigi võistlejate keskmise valiku; nii et võistlejal ei tule valida mitte neid nägusid, mida ta ise kõige ilusamaks peab, vaid neid, mis tema arvates võiksid kõige suurema tõenäosusega püüda teiste võistlejate pilku”.

Ja Keynesi meelest oli väga halb mõte lubada säärastel turgudel, kus spekulandid sisustavad oma aega üksteise hinnapakkumiste pealepassimisega, dikteerida olulisi äriotsuseid: “Kui mingi riigi kapitaliarendus muutub kasiinotegevuse kõrvalsaaduseks, siis on tõenäoline, et see töö saab halvasti tehtud.”

1970. aastate paiku või nii paistis aga, nagu oleks finantsturgude uurimise üle võtnud Voltaire’i doktor Pangloss, kes kinnitas, et me elame parimas kõigist võimalikest maailmadest. Arutlused investorite irratsionaalsuse, mullide, destruktiivse spekuleerimise teemadel olid akadeemilisest diskursusest sama hästi kui kadunud. Rahanduse alal domineeris “efek­tiivse turu hüpotees”, millega oli lagedale tulnud Eugene Fama Chicago ülikoolist ja mis väidab, et finantsturud määravad varade hinna täpselt nende tõelisele väärtusele vastavalt, arvestades kogu kättesaadava informatsiooniga. (Näiteks mingi firma aktsia hind peegeldab alati täpselt vastava firma väärtust, arvestades kättesaadava informatsiooniga selle firma kasumist, ärilistest väljavaadetest jne.) Ja 1980. aastatel väitsid finantsökonomistid eesotsas Michael Jenseniga Harvard Bu­siness Schoolist juba, et kuivõrd finantsturud hinnad alati õigesti paika panevad, on oma aktsiahindade maksimeerimine parim, mida korporatsioonide juhid teha võivad – ja seda mitte ainult iseenda, vaid kogu majanduse hüvanguks. Teisisõnu: finantsökonomistid uskusid, et riigi kapitaliarendus tulekski anda “kasiino” hoolde, nagu Keynes seda oli nimetanud.

Raske oleks väita, et see muutus rahandusteaduses oli tingitud sündmustest enestest. Tõsi, mälestus 1929. aastast jäi ajapikku tagaplaanile, kuid endiselt tuli turul ette tõusule spekuleerivaid perioode ühes laialt levivate lugudega spekuleerimisliialdustest ning seejärel langusele spekuleerimise perioode. Aastail 1973–1974 langes aktsiate väärtus näiteks 48 protsendi võrra. Ja 1987. aasta börsikrahh, mille käigus Dow indeks kukkus üheainsa päevaga ilma mingi selge põhjuseta 23 protsendi võrra, oleks pidanud tekitama vähemalt mõningaid kahtlusi turu ratsionaalsuses.

Kummatigi ei suutnud need sündmused, milles Keynes oleks näinud tõendit turgude ebausaldusväärsusest, kuigivõrd pidurdada ilusa idee hoogu. Teoreetiline mudel, mille finantsökonomistid välja töötasid eelduse pinnalt, et iga investor vaeb ratsionaalselt riski ja tulu – niinimetatud finantsvarade hindamise mudel ehk CAPM [Capital Asset Pricing Model] – on imeliselt elegantne. Ja kui selle lähte-eeldused omaks võtta, siis ka äärmiselt kasulik. CAPM mitte üksnes ei õpeta, kuidas oma aktsiaportfelli valida, vaid – mis finantsmajanduse seisukohalt veelgi olulisem – see ütleb ka, kuidas hinnata fi­nantsderivatiive, nõudeid nõuetele. Uue teooria elegants ja näiv kasulikkus tõi selle loojatele rea Nobeli auhindu; ja paljudele teooria vilunud käsitsejatele langes osaks ka maisemaid tasusid: relvastatud oma uute mudelite ja hirmuäratavalt hea matemaatikaoskusega – CAPM-i keerukamad rakendused nõuavad füüsiku tasemel arvutusi –, võisid leebete maneeridega ärikooliõppejõud saada ja saidki Wall Streeti ajuhiiglasteks, kes teenisid välja ka Wall Streeti palganumbreid.

Õigluse nimel peab ütlema, et finantsteoreetikud ei aktsepteerinud efektiivse turu hüpoteesi mitte ainult sellepärast, et see oli elegantne, mugav ja tulus. Nad tõid esile ka suurel hulgal statistilist tõendusmaterjali, mis esialgu paistis teooriat tugevasti toetavat. Kuid see tõendusmaterjal oli veidralt ühekülgne. Harva esitasid finantsökonomistid pealtnäha enesestmõistetava (ehkki mitte nii lihtsasti vastatava) küsimuse, kas varade hinnad on mõistlikud ka arvestades reaalelu põhinäitajatega, nagu näiteks töötasu. Selle asemel küsisid nad ainult, kas varade hinnad on mõistlikud arvestades teiste varade hindadega. Larry Summers, praeguse Obama valitsuse peamine majandusnõunik, pilkas kord rahandusprofessoreid mõistujutuga “ketšupiökonomistidest”, kes “on tõestanud, et kahekvardiseid ketšupipudeleid müüakse eranditult alati kaks korda kallima hinnaga kui ühekvardiseid ket­šupi­pudeleid”, ning järeldavad sellest, et ket­šupi­turg toimib igati tõhusalt.

Kuid ei see pila ega ka viisakam kriitika säärastelt majandusteadlastelt nagu Robert Shiller Yale’i ülikoolist andnud erilisi tulemusi. Finantsteoreetikud uskusid ikka, et põhijoontes on nende mudelid õiged, ja sama arvasid ka paljud inimesed, kes langetasid otsuseid reaalses maailmas. Mitte just tähtsusetuim neist ei olnud Alan Greenspan, toonane Föderaalreservi juhataja ning rahanduse dereguleerimise pikaajaline toetaja, kes keeldus kuulda võtmast üleskutseid rämpslaenude piiramiseks või tegelemast üha paisuva kinnisvaramulliga, ning seda suuresti usu toel, et moodne finantsökonoomika hoiab kõik enda kontrolli all. Kõnekas hetk tuli ette konverentsil, mis 2005. aastal korraldati Greenspani auks tema Föderaalreservi esimehe ametiaja lõpu puhul. Üks vapper sõnavõtja Raghuram Rajan (üllataval kombel Chicago ülikoolist) hoiatas oma ettekandes, et rahandussüsteem on hakanud riskima määral, mis võib osutuda juba ohtlikuks. Ta sai pilgata peaaegu kõigilt osalistelt – kaasa arvatud, olgu muuseas öeldud, Larry Summers, kes lükkas ta hoiatused tagasi kui “ekslikud”.

Läinud aasta oktoobris aga möönis Greenspan, et on “šokeeritud ja ei usu oma silmi”, sest “kogu intellektuaalne ehitis” on “kokku varisenud”. Et see intellektuaalse ehitise varing tähendas ka reaalmaailma turgude kokkuvarisemist, oli tagajärjeks tõsine majanduslangus – paljude näitajate järgi otsustades kõige tõsisem pärast Suurt surutist. Mida peaksid poliitikategijad ette võtma? Õnnetuseks oli makroökonoomika, mis pidanuks pakkuma selget juhatust, kuidas vabalanguses oleva majandusega toime tulla, omakorda rivist väljas.

4. Mis on lahti makroga?

“Me oleme sattunud kolossaalsesse sasipuntrasse, olles teinud ränki vigu peene masinavärgi juhtimisel, mille toimemehhanisme me ei mõista. Selle tulemusel võivad meie võimalused jõukust saavutada mõneks ajaks – võib-olla pikaks ajaks – vett vedama minna.” Nii kirjutas John Maynard Keynes essees pealkirjaga “1930. aasta suur langus”, kus ta üritas seletada tollal maailma haaranud katastroofi. Ja maailma jõukusevõimalused läksid tõepoolest pikaks ajaks vett vedama – oli tarvis Teist maailmasõda, et Suurele surutisele viimaks lõplik punkt panna.

Miks mõjus Keynesi tõlgendus Suure surutise “kolossaalsest sasipuntrast” alguses nii veenvalt? Ja miks jagunes majandusteadus umbkaudu 1975. aasta paiku Keynesi vaadete hindamisel kahte vastandlikku leeri?

Mulle meeldib selgitada Keynesi majandusteooria olemust tõestisündinud loo abil, mis üksiti sobib ka mõistujutuks, väiksemõõdulise versiooniga neist sasipundardest, mis võivad kahjustada tervete riikide majandust. Vaadelgem Ka­pi­too­liumi künka lapsehoidmiskooperatiivi töid ja vaevu.

See kooperatiiv, mille probleeme kirjeldas 1977. aastal ühes artiklisThe Jour­nal of Money, Credit and Banking, kujutas endast umbes 150st noorest abielupaarist koosnevat ühistut, mille liikmed olid kokku leppinud olla abiks üksteise laste hoidmisel, kui vanemad tahavad õhtul välja minna. Tagamaks, et iga paar oma õiglase osa lapsehoidmistööst ausalt ära teeb, võttis kooperatiiv kasutusele omamoodi maksutähed: paksust paberist kupongid, millest igaüks andis omanikule õiguse saada pool tundi lapsehoidmisteenust. Alguses said liikmed kooperatiivi astumisel 20 kupongi, ja grupist lahkudes pidid nad sama palju kuponge tagasi andma.

Õnnetuseks ilmnes, et keskmiselt tahtsid kooperatiivi liikmed hoida varuks rohkem kui 20 kupongi – võib-olla juhuks, kui nad peaksid tahtma mitu korda järjest välja minna. Selle tulemusel oli suhteliselt vähe neid, kes olid valmis oma maksutähti kulutama ja välja minema, samas kui paljud tahtsid ise lapsi hoida, et oma varandust suurendada. Et aga lapsehoidmisvõimalusi tekib ainult siis, kui keegi õhtul välja läheb, tähendas see, et lapsehoidmistööd oli raske saada, mistõttu kooperatiivi liikmed veelgi vähem tahtsid õhtul välja minna, mistõttu lapsehoidmistööd oli veelgi raskem saada…

Ühesõnaga – see kooperatiiv läks langusesse…

Hüva, mida te sellest loost arvate? Ärge rutake seda kui rumalat ja triviaalset ma­ha kandma: sestsaadik, kui Adam Smith nägi majandusliku progressi juuri nõelavabrikus, on majandusteadlased ikka kasutanud väikesemõõdulisi näiteid, heitmaks valgust suurtele küsimustele, ja õigusega. Küsimus on selles, kas konkreetne näide, kus languse kutsub esile nõudluse puudumine – lapsehoidmise järele ei ole piisavalt suurt nõudlust, et kõigile tahtjatele tööd anda –, tabab selle tuuma, mis languse puhul tegelikult aset leiab.

Nelikümmend aastat tagasi oleks enamik majandusteadlasi selle tõlgendusega nõustunud. Kuid sestpeale on majandusteadus jagunenud kaheks suureks leeriks: “soolvee”-majandusteadlased (peamiselt Ühendriikide rannikuäärsetes ülikoolides), kes jagavad enam-vähem keinsiaanlikku arusaama sellest, kuidas langused tekivad, ja “magevee”-majandusteadlased (peamiselt sisemaa ülikoolides), kes peavad seda arusaama lolluseks.

Magevee-majandusteadlased on põhijoontes neoklassitsistlikud puristid. Nad usuvad, et igasugune majandusanalüüs, mis üldse midagi väärt on, algab eeldusest, et inimesed on ratsionaalsed ja turud toimivad – eeldusest, millega lapsehoidmiskooperatiivi lugu läheb vastuollu. Nende arusaamist mööda ei ole võimalik, et piisav nõudlus üldse puuduks, sest hinnad liiguvad alati nii, et nõudlust ja pakkumist kokku viia. Kui inimesed tahavad rohkem lapsehoidmiskuponge, siis kupongide väär­tus tõuseb, nii et nende eest võib saada poole tunni asemel näiteks 40 minutit lapsehoidmisteenust – või, mis teeb sama välja, ühe tunni lapsehoidmisteenuse hind langeb kahelt kupongilt poolteisele. Ja probleem olekski lahendatud: ringluses olevate kupongide ostujõud oleks tõusnud, nii et inimesed ei tunneks enam vajadust neid rohkem varuks koguda, ja langus jääks tulemata.

Ent kas ei paistagi langused just perioodidena, mil lihtsalt ei ole küllalt nõudlust, et anda tööd kõigile, kes töötada sooviksid? Väline mulje võib petta, ütlevad ma­gevee-teoreetikud. Pädev majandusteadus ütleb nende meelest seda, et üleüldist nõudluse kadumist ei saa juhtuda – ja seega ei juhtugi. Keinsiaanlik majandusteadus “on osutunud ekslikuks”, ütleb Cochrane Chicago ülikoolist.

Ometigi langused juhtuvad. Miks? 1970. aastatel väitis juhtiv magevee-makroökonomist, Nobeli preemia laureaat Robert Lucas, et majanduslangusi kutsub esile ajutine segadus: töötajatel ja firmadel on raskusi inflatsioonist või deflatsioonist põhjustatud üldiste hinnatasememuutuste eristamisega muutustest nende endi konkreetses ärikonjunktuuris. Ja Lucas hoiatas, et igasugused katsed äritsükli vastu võidelda töötaksid iseendale vastu: aktivistlikud tegevuskavad, arutles ta, kõigest suurendaksid segadust.

1980. aastateks olid aga paljud magevee-majandusteadlased möönduse, et langustes võiks olla midagi halba, kõrvale heitnud isegi sel tugevasti kitsendatud kujul. Selle asemel väitsid liikumise uued juhid eesotsas Edward Prescottiga, kes töötas tol ajal Minnesota ülikoolis (näete ise, kust see “magevee”-nimi pärineb), et hindade kõikumisel ja nõudluse muutumisel ei ole tegelikult äritsükliga midagi pist­mist. Pigemini peegeldab äritsükkel kõikumisi tehnilise progressi määras, mida võimendab töötajate ratsionaalne reageering, kes töötavad vabatahtlikult rohkem, kui keskkond on soodne, ja vähem, kui see on ebasoodne. Tööpuudus on töötajate teadlik otsus puhkust võtta.

Niimoodi ilustamatult esitatuna kõlab see teooria tobedalt – oli’s Suur surutis tegelikult hoopis Suur puhkus? Ja kui aus olla, siis minu arust see ongi rumal. Kuid Prescotti “tõelise äritsükli” teooria põhieeldus oli kätketud leidlikult konstrueeritud matemaatilistesse mudelitesse, mida suhestati reaalsete andmetega keerukate statistiliste tehnikate abil, ja see teooria tõusis makroökonoomika õpetamisel valitsevaks paljudes ülikooliteaduskondades. Selle mõjukust kajastab Prescotti 2004. aastal – kahasse Finn Kydlandiga Carnegie Melloni ülikoolist – pälvitud Nobeli preemia.

Soolvee-majandusteadlased samal ajal põiklesid. Kui magevee-majandusteadlased olid puristid, siis nemad olid prag­maatikud. Mööndes küll, et kein­siaan­likku, nõudluse poole pealt lähenevat käsitust majanduslangusest on neoklassitsistliku teooriaga raske lepitada, pidasid sellised majandusteadlased nagu N. Gregory Mankiw Harvardist, Olivier Blanchard Massachusettsi Tehnikaülikoolist ja David Romer California ülikoolist Berkeleys siiski tõendeid selle kohta, et langused on nõudlusest tingitud, liiga veenvaks, et neid kõrvale heita. Niisiis olid nad valmis kalduma kõrvale täiuslike turgude või täiusliku ratsionaalsuse eeldusest või mõlemast, tuues mängu piisavalt ebatäiuslikkust, et teha ruumi enam või vähem keinsiaanlikule langusekäsitusele. Ja endiselt olid soolvee-majandusteadlased seisukohal, et aktiivsed majanduspoliitilised tegevuskavad on langustevastases võitluses soovitavad.

Kuid ka uuskeinsiaanlikud majandusteadlased, nagu nad end nimetasid, ei olnud ratsionaalsete indiviidide ja täiuslike turgude võlu suhtes immuunsed. Nad püüdsid oma kõrvalekaldeid neoklassitsistlikust ortodoksiast piirata nii palju kui võimalik. See tähendas, et valitsevates mudelites ei olnud ruumi säärastele nähtustele nagu mullid ja pangandussüsteemi kokkuvarisemised. Asjaolu, et reaalses maailmas selliseid asju endiselt juhtus – aastail 1997–1998 toimus suures osas Aasiast kohutav finants- ja makromajanduskriis, aastal 2002 langes surutisega võrreldavasse kriisi Argentiina –, uuskein­siaan­liku mõtte peavoolus kajastamist ei leidnud.

Sellegipoolest võinuks arvata, et mage- ja soolvee -majandusteadlaste maailmavaatelised erinevused põhjustavad nende vahel pidevaid lahkhelisid majanduspoliitika küsimustes. Mõnevõrra üllatavalt aga vaid­lesid need koolkonnad ajavahemikus umb­kaudu 1985–2007 peamiselt teooria üle, mitte selle üle, kuidas tuleks tegutseda. Põhjuseks oli minu meelest see, et erinevalt algsetest keinsiaanidest ei pidanud uuskeinsiaanid fiskaalpoliitikat – muudatusi valitsuskuludes või maksudes – languste vastu võitlemisel vajalikuks. Nad uskusid, et Föderaalreservi tehnokraatide rakendatav monetaarpoliitika võib anda kogu vajaliku abi, mida majandus võib vajada. Milton Friedmani 90. sünnipäeva tähistamisel kuulutas Ben Bernanke, endine enam-vähem uuskeinsiaanlik professor Princetoni ülikoolis ja selle aja peale juba Föderaalreservi juhatuse liige, Suure surutise kohta: “Teil on õigus. Me ise tekitasime selle. Meil on väga kahju. Kuid tänu teile seda enam ei juhtu.” Selge sõnum oli, et surutiste vältimiseks ei ole vaja muud kui taibukamat Föderaalreservi.

Ja senikaua, kuni makromajanduspoliitika oli maestro Greenspani kätes ja prii keinsiaanlikku tüüpi stimuleerimisprogrammidest, ei olnud ka magevee-majandusteadlastel suurt midagi, mille üle nuriseda. (Nad ei uskunud, et monetaar­poliitikast midagi kasu oleks, aga ei arvanud ka, et see kahju võiks teha.)

Alles kriis pidi näitama, kui vähe neil kahel koolkonnal ühist on ja kui panglos­likuks oli muutunud isegi uuskeinsiaanlik majandusteadus.

5. Seda ei oleks keegi osanud ette näha…

Viimase aja halemeelsetes majandusaruteludes on “seda ei oleks keegi osanud ette näha…” saanud igal võimalikul juhul kor­ratavaks naljakohaks. Just nii öeldakse katastroofide kohta, mida oleks võinud osata ette näha, oleks pidanud ette nägema ja mida tegelikult nägidki ette mõned ük­sikud majandusteadlased, keda tasuks nähtud vaeva eest välja naerdi.

Võtkem näiteks kinnisvarahindade järsk tõus ja langus. Mõned majandusteadlased, eeskätt Robert Shiller, tundsid tõepoolest mulli ära ja hoiatasid ränkade tagajärgede eest, mida selle lõhkemine kaasa tooks. Ometi jäid võtmetähtsusega poliitikakujundajad ilmselge suhtes pimedaks. 2004. aastal lõi Alan Greenspan juttudele kinnisvaramullist käega: “üleriigiline tõsine hinnamoonutus,” kuulutas ta, “on äärmiselt ebatõenäoline.” Kinnisvarahindade tõus, ütles Ben Bernanke 2005. aastal, “kajastab suurel määral majanduse põhinäitajate tugevust”.

Kuidas neil mull kahe silma vahele jäi? Olgem ausad, intressimäärad olid ebatavaliselt madalad ning see võis hinnatõusu osaliselt seletada. Võib-olla tahtsid Greenspan ja Bernanke ka ülistada Föderaalreservi edukust majanduse väljatoomisel 2001. aasta langusest: mööndus, et see edu tugines suuresti koletu mulli tekitamisele, oleks pidumeeleolu üksjagu rikkunud.

Kuid oli veel midagi: nimelt üldine usk, et mulle lihtsalt ei saagi tekkida. Greenspani kinnitusi üle lugedes rabab aga tõik, et need ei tuginenud tõenditele – need tuginesid aprioorsele väitele, et kinnisvarasektoris lihtsalt ei saa mulle tekkida. Ja finantsteoreetikud olid selles osas veelgi järeleandmatumad. Ühes 2007. aastal antud intervjuus kuulutas efektiivse turu hüpoteesi isa Eugene Fama, et “sõna “mull” ajab mu hulluks”, ja seletas seejärel, mispärast me kinnisvaraturgu võime usaldada: “Kinnisvaraturud on vähem likviidsed, aga maju ostes on inimesed väga ettevaatlikud. Üldjuhul on see suurim investeering, mille nad oma elus teevad, seepärast vaatavad nad väga hoolikalt ringi ja võrdlevad hindu. Pakkumisprotsess on väga detailne.”

Tõepoolest, üldjuhul võrdlevad majaostjad tõesti väga hoolikalt hindu – see tähendab, nad võrdlevad oma võimaliku ostu hinda teiste majade hindadega. Kuid see ei ütle midagi selle kohta, kas majade üldine hinnatase on õigustatud. See on jällegi ketšupimajandusteadus: kuna ka­hekvardine ketšupipudel maksab kaks korda rohkem kui ühekvardine, kuulutavad finantsteoreetikud, et ketšupi hind on vaieldamatult õige.

Lühidalt, usk efektiivsetesse finantsturgudesse ei lasknud paljudel, kui mitte enamikul majandusteadlastel ajaloo suurima finantsmulli esilekerkimist märgata. Ja eeskätt oli efektiivse turu teooria mänginud märkimisväärset rolli juba selle mulli tekitamisel.

Nüüd, kus see diagnoosimata jäänud mull on lõhkenud, on turvaliseks peetud varade tegelik riskantsus paljastatud ja finantssüsteem oma haprust näidanud. Ühendriikide majapidamised on näha saanud, kuidas 13 triljonit dollarit jõukust vastu taevast lendas. Kaotatud on enam kui kuus miljonit töökohta, ja tööpuuduse määr näikse olevat teel oma kõrgeima taseme poole pärast 1940. aastat. Millist juhatust siis moodne majandusteadus mei­le me praeguses olukorras pakub? Ja kas me peaksime seda usaldama?

6. Stiimulitüli

Aastail 1985–2007 valdas makromajandusteadust petlik rahu. Sool- ja magevee-erakondade vaated ei olnud tegelikult lähenenud. Kuid need oli Suure Mõõdukuse aastad – pikem periood, mil inflatsioon oli vaoshoitud ning langused suhteliselt leebed. Soolvee-majandusteadlased uskusid, et Föderaalreserv valitseb olukorda. Magevee-majandusteadlased ei uskunud, et Föderaalreservi tegevusest eriti kasu oleks, kuid olid nõus laskma asjadel vanaviisi edasi minna.

Kriis aga tegi sellele võltsrahule lõpu. Äkitselt neist kitsastest, tehnokraatlikest tegutsemisviisidest, mida mõlemad pooled olid nõus tunnustama, enam ei aidanud – ja vajadus laiema majanduspoliitika järele tõi vanad erimeelsused uuesti esile raevukamalt kui kunagi varem.

Miks siis neist kitsastest tehnokraatlikest tegutsemisviisidest ei piisanud? Vastuse võib võtta kokku ühe sõnaga: null.

Hariliku languse korral hakkab Föderaalreserv pankadelt kokku ostma riigivõlakirju – lühiajalist riigilaenu. See viib riigilaenu intressid alla; kõrgemat kasumäära taotlevad investorid lähevad üle muude varade ostmisele, viies alla teisedki intressimäärad, ja tavajuhul kutsuvad need madalamad intressimäärad esile majanduse uue elavnemise. 1990. aastal alanud langusest sai Föderaalreserv jagu, alandades lühiajalisi intressimääru üheksalt protsendilt kolmele. 2001. aastal alanud languse peatas ta, viies intressid 6,5 protsendi pealt ühele protsendile. Ja praeguse langusega üritas ta toime tulla, alandades intresse 5,25 protsendilt nullile.

Kuid nagu ilmnes, ei ole nullgi küllalt madal, et praegusele langusele lõppu teha. Ja allapoole nulli ei saa Föderaalreserv intresse suruda, sest nullilähedaste intressimäärade juures hakkavad investorid raha laenuks andmise asemel lihtsalt koguma. Nii juhtuski, et 2008. aasta lõpul, kui intressimäärad olid põhimõtteliselt langenud “nulli alampiirile”, nagu makromajandusteadlased ütlevad, ja majanduslangus sellegipoolest aina süvenes, oli konventsionaalne monetaarpoliitika igasuguse mõjujõu kaotanud.

Mis siis nüüd saab? Käesolev on teine kord, kus Ameerika on silmitsi nulli alampiiriga, kusjuures eelmine kord juhtus see Suure surutise ajal. Ja just tähelepanek, et intressimääradel on oma alampiir, oli see, mis ajendas Keynesi propageerima valitsuse kulutuste suurendamist: kui mo­netaarpoliitika jääb teovõimetuks ja erasektorit ei ole võimalik veenda rohkem kulutama, siis peab avalik sektor majanduse toetamise rolli enda kanda võtma. Fiskaalstiimul on keinsiaanlik vastus sedalaadi surutise-tüüpi majanduslikule olukorrale, milles me praegu viibime.

Niisugune on keinsiaanlik mõtteviis, mis juhib Obama administratsiooni majanduspoliitikat – ja magevee-majandusteadlased on raevunud. Ümmarguselt 25 aastat olid nad sallinud Föderaalreservi katseid majandust juhtida, kuid kein­siaan­liku mõtte täieulatuslik taassünd on midagi hoopis muud. 1980. aastal kirjutas Lucas (Chicago ülikool), et keinsiaanlik majandusteadus on nii naeruväärne, et “teadusseminaridel ei võta inimesed kein­siaan­likku teoretiseerimist enam tõsiselt: publik hakkab sosistama ja isekeskis itsitama”. Tunnistada nüüd, et Keynesil oli üldjoontes ikkagi õigus, oleks liiga alandav.

Ja nii kuulutas Cochrane (Chicago ülikool), nördinud ideest, et käesolevat langust võiksid leevendada valitsuse kulutused: “1960. aastatest saadik ei ole enam keegi kusagil kraadiõppuritele midagi sellist lugenudki. Need [keinsiaanlikud ideed] on muinasjutud, mille ekslikkus on tõestatud. Rasketel aegadel on väga lohutav pöörduda tagasi muinasjuttude juurde, mida me lapseeas kuulsime; aga see ei tee neid veel vähem ekslikuks.” (Sool- ja magevee-koolkondade vahelise lõhe sügavusest annab märku Cochrane’i võimetus uskuda, et “keegi kusagil” veel õpetaks ideid, mida tegelikult õpetatakse säärastes ülikoolides nagu Princeton, M.I.T. ja Harvard.)

Samal ajal olid soolvee-majandusteadlased, kes olid end lohutanud arvamusega, nagu hakkaks makroökonoomika suur veelahe tasanduma, vapustatud tõdemusest, et magevee-koolkond ei olnud neid üldse kuulanudki. Stimuleerimiskava vastu häält tõstvad magevee-majandusteadlased ei mõjunud õpetlastena, kes oleksid Keynesi argumendid läbi mõelnud ja leidnud need siis puudulikud olevat. Pigem mõjusid nad inimestena, kellel pole kein­siaanliku majandusteaduse sisust õrna aimugi ja kes äratavad ellu 1930. aasta eelseid eksiarvamusi, uskudes end ütlevat midagi sügavamõttelist ja uudset.

Ja Keynes ei olnud ainuke, kelle ideed näisid olevat unustatud. Nagu märkis Brad DeLong (California ülikool Berkeleys) Chicago koolkonna “intellektuaalse kollapsi” üle kurtes, on selle koolkonna praegune hoiak jõudnud nii kaugele, et täielikult on kõrvale heidetud Milton Friedmanigi ideed. Friedman uskus, et majanduse stabiliseerimiseks tuleks tegutseda pigem Föderaalreservi kaudu kui kasutada selleks valitsuse kulutusi, kuid ta ei väitnud kunagi, nagu ei võiks valitsuse kulutuste suurendamine ühelgi juhul tööhõivet tõsta. Kui lugeda üle Friedmani ideede kokkuvõtet aastast 1970, “A Theo­retical Framework for Monetary Analysis” (Monetaaranalüüsi teoreetiline raamistik), on rabav näha, kui keinsiaanlikult see tegelikult kõlab.

Ja kindlasti ei võtnud Friedman kunagi tõsiselt ideed, et massiline tööpuudus ka­jastab tööliste tahtlikku tööpanuse vähendamist või et langused on tegelikult majandusele kasulikud. Ometi on praegune magevee-majandusteadlaste põlvkond käi­nud välja mõlemad väited. Nii pakub Casey Mulligan Chicagost välja mõtte, et tööpuudus on nii kõrge sellepärast, et paljud töötajad eelistavad mitte tööle min­na: “Töötajatele pakutakse rahalist motivatsiooni, mis õhutab neid mitte töötama… langevat tööhõivet aitab seletada pigem tööjõu pakkumise (inimeste töötamisvalmiduse) vähenemine kui nõudlus tööjõu järele (töötajate arv, keda tööandjad peavad palkama).” Konkreetsemalt on Mulligan mõista andnud, et töölised eelistavad töötuks jääda, kuna see suurendab nende väljavaateid saada hüpoteegivabastust. Ja Cochrane kuulutab, et kõrge tööpuudus on tegelikult hea: “Meil on langust lausa vaja. Inimestel, kes terve elu Nevadas naelu toksivad, on vaja mingit muud tegevust.”

Mina isiklikult arvan, et see on jabur. Miks peaks tislerite Nevadast liikve­le­saamiseks olema vaja massilist tööpuudust kogu riigis? Kas keegi saab tõsiselt kinnitada, et me oleme kaotanud 6,7 miljonit töökohta sellepärast, et neid ameeriklasi, kes töötada tahavad, on vähemaks jäänud? Kuid magevee-majandusteadlased pidid paratamatult sellesse ummikusse lõksu jääma: kui alustatakse eeldusest, et inimesed on täiuslikult ratsionaalsed ja turud täiuslikult efektiivsed, siis peabki jõudma järelduseni, et tööpuudus on vabatahtlik ja majanduslangused soovitavad.

Ent kui see kriis ongi tõuganud magevee-koolkonna absurdsete seisukohtadeni, on see sundinud eneseanalüüsile ka soolvee-majandusteadlasi. Nende teoreetiline raamistik lubab, erinevalt Chicago koolkonna omast, niihästi soovimatut tööpuudust võimalikuks pidada kui ka seda kahjulikuks hinnata. Kuid need uuskeinsiaanlikud mu­delid, mis on õppekavades ja teadustöös domineerivaks tõusnud, eeldavad samuti, et inimesed on täiuslikult ratsionaalsed ja finantsturud täiuslikult efektiivsed. Et midagigi praeguse majanduslanguse taolist oma mudelitesse ära mahutada, on uus­keinsiaanid sunnitud sisse tooma omamoodi korrektsioonifaktor [fudge factor], mis selgemalt määratlemata põhjustel ajutiselt erasektori kulutusi alla tõmbab. (Just nii olen ma ise oma töös mõnel pool teinud.) Ja kui meie analüüs oma praegusest olukorrast tugineb säärasele korrektsioonifaktorile, mil määral me võime siis usaldada nende mudelite ennustusi selle kohta, kuhu me jõuda võime?

Ühe sõnaga, makro seisukord ei ole hea. Ja kuhu siis majandusteadus siit edasi läheb?

7. Defektid ja hõõrdumine

Majandusteadus kui eriala jäi hätta sellepärast, et majandusteadlased lasid end ära võluda perfektse, hõõrdevaba turusüsteemi nägemusest. Et oma mainet taastada, peab ta õppima leppima vähem lummava nägemusega – nägemusega sellisest turumajandusest, millel on küll palju voorusi, kuid milles tuleb ette ka defekte ja hõõrdumist. Hea uudis on see, et me ei pea alustama nullist. Isegi täiuslike turgude majandusteaduse õitseajal uuriti tublisti ka viise, kuidas reaalne majandus teoreetilisest ideaalist kõrvale kaldub. Ja edaspidi ilmselt nihkubki – õigupoolest ongi juba nihkumas – defekte ja hõõrdumist tunnistav majandusteadus majandusanalüüsi äärealadelt selle keskmesse.

Juba praegu leidub üks üsna kaugele arenenud näide säärasest majandusteadusest, mida ma silmas pean: biheivioristliku rahanduse nime all tuntud mõttekoolkond. Selle lähenemisviisi rakendajad rõhutavad kaht punkti. Esiteks ei sarnane paljud reaalses maailmas tegutsevad investorid kuigivõrd efektiivsete turgude teooria külmade kalkuleerijatega: nad alluvad liigagi hästi karjavaimule, irratsionaalse vaimustuse ja alusetu paanika hoogudele. Teiseks tõdevad tihti needki, kes püüavad oma otsustes tugineda külmale arvestusele, et see on võimatu, et usalduse, usutavuse ja piiratud tagatisega seonduvad probleemid sunnivad neid karjaga kaasa jooksma.

Mis puudutab esimest punkti: juba efektiivse turu hüpoteesi õitseaegadel tundus ilmne, et reaalse maailma investorid ei ole nii ratsionaalsed, nagu valitsevad mudelid eeldasid. Larry Summers alustas kord üht rahandusteemalist ettekannet, kuulutades: “IDIOOTE LEIDUB. Vaadake ainult ringi.” Aga mis liiki idiootidest (akadeemilise kirjanduse eelistermin on tegelikult “mürakauplejad”) me õieti räägime? Biheivioristliku majandusteaduse nime all tuntud laiemast voolust ideid ammutades üritab biheivioristlik rahandus sellele küsimusele vastata sel teel, et suhestab investorite silmanähtava irratsionaalsuse inimmõtlemise tuntud kalduvustega, nagu kalduvus muretseda väikeste kaotuste pärast rohkem kui väikeste tulude pärast, või kalduvus teha väikeste valimite põhjal tuleviku kohta liiga kergekäelisi oletusi (näiteks eeldada, et kuna kinnisvarahinnad viimase paari aasta jooksul on tõusnud, siis tõusevad need edaspidigi).

Kuni kriisini heitsid Eugene Fama taolised efektiivse turu eestkõnelejad biheivioristliku rahanduse poolt esitatud tõendusmaterjali kõrvale kui “kurioosumite kogu”, millel puudub tegelik tähtsus. Nüüd, mil tohutu mulli lõhkemine – mulli, mida sellised biheivioristlikud majandusteadlased nagu Robert Shiller (Yale) olid õigesti diagnoosinud, seostades seda minevikus ette tulnud “irratsionaalse vaimustuse” episoodidega – on maailma majanduse põlvili surunud, on niisugust suhtumist märksa keerukam kaitsta.

Mis puudutab teist punkti: oletagem, et idioote tõepoolest leidub. Kui olulised nad on? Mitte eriti, väitis Milton Friedman ühes oma mõjukas artiklis aastast 1953: targad investorid teevad raha, ostes siis, kui idioodid müüvad, ja müües siis, kui idioodid ostavad, ning stabiliseerivad sellega turgu. Kuid biheivioristlik rahandus väidab, et Friedman eksis ja et finantsturud on mõnikord äärmiselt ebastabiilsed; ja just praegu tundub raske seda väidet vaidlustada.

Arvatavasti kõige mõjukama sellealase artikli avaldasid 1997. aastal Andrei Sheifer (Harvard) ja Robert Vishny (Chicago), kus sisuliselt formaliseeritakse vana ütlus, et “turg võib käituda irratsionaalselt kauem, kui teil raha jätkub”. Nagu nad osutasid, on arbitražööridel – inimestel, kes eeldatavasti ostavad odavalt ja müüvad kallilt – oma töö tegemiseks tarvis kapitali. Ja varade hinna ränk langus, isegi kui see ei ole majanduse põhinäitajatega põhjendatud, kipub seda kapitali ammendama. Selle tulemusel surutakse tark raha turult välja ja hinnad võivad sattuda langusspiraali.

Praeguse finantskriisi levik mõjus peaaegu nagu näitlik õppetund rahandusliku ebastabiilsusega seotud ohtudest. Ja rahandusliku ebastabiilsuse mudelite aluseks olevad ideed on osutunud majanduspoliitika seisukohalt ülimalt asjakohasteks: keskendumine finantsinstitutsioonide ammendunud kapitalile aitas suunata Lehman Brothersi krahhi järel rakendatud põhimõttelisi meetmeid, ja näib (hoidkem pöialt), et selline tegevus hoidis edukalt ära rahanduse veelgi ulatuslikuma kollapsi.

Kuidas on kõige selle juures lood makromajandusteadusega? Hiljutised sündmused on üsna otsustavalt kummutanud kujutelma, nagu oleksid majanduslangused op­timaalne reageering kõikumistele tehnilise progressi kiiruses; ainus usutav lähenemine saab olla mingi enam või vähem keinsiaanlik käsitlus. Aga standardsed uuskeinsiaanlikud mudelid ei jätnud ruumi sedalaadi kriisidele, nagu meil praegu toimub, sest üldjuhul aktsepteerisid nad efektiivse turu teooria kohast käsitust finantssektorist.

Oli mõningaid erandeid. Üks töösuund, mille algatas ei keegi muu kui Ben Bernanke koostöös Mark Gertleriga New Yorgi ülikoolist, rõhutas, kuidas piisava tagatise puudumine võib pärssida ettevõtete võimalusi raha hankida ja investeerimisvõimalusi ära kasutada. Teine sellega lähedane suund, millele põhiliselt panid aluse mu Princetoni kolleeg Nobuhiro Kiyotaki ja John Moore Londoni Majandusülikoolist, näitas, et kinnisvara sarnaste varade hinnad võivad sattuda isevõimenduvatesse langustesse, mis omakorda kisuvad langusse kogu majanduse tervikuna. Kuid seniajani ei ole düsfunktsionaalse rahanduse mõju isegi keinsiaanlikus majandusteaduses seisnud kesksel kohal. Selge on, et see olukord peab muutuma.

8. Keynesi taasomaksvõtt

Nii et vaat mida majandusteadlased minu meelest nüüd tegema peavad. Esiteks peavad nad vaatama näkku ebamugavale reaal­susele, kus finantsturud ei ole kaugeltki täiuslikud, vaid võivad langeda erakordsete pettekujutelmade ja rahvahulkade hullustuse ohvriks. Teiseks peavad nad tunnistama – ja neile, kes Keynesist kuuldes itsitama ja sosistama hakkasid, on see kaht­lemata väga raske –, et keinsiaanlik majandusteadus on ikka veel parim olemasolev teoreetiline raamistik majanduslanguste ja -surutiste mõistmiseks. Kolmandaks peavad nad andma oma parima, et hõlmata makroökonoomikasse rahanduse reaalne käitumine.

Paljude majandusteadlaste meelest on need muutused kindlasti väga häirivad. Aeg, millal need uued ja realistlikumad lähenemisviisid rahandusele ja makroökonoomikale ükskord suudaksid pakkuda samasugust selgust, täiuslikkust ja puhast ilu, mis iseloomustas neoklassitsistlikku käsitlust selle täiel kujul, ei jõua kätte veel niipea – kui üldse kunagi. Mõningatele majandusteadlastele annab see kahtlemata põhjust neoklassitsistlikust teooriast kinni hoida, hoolimata selle täielikust võimetusest käsitada sügavaimat majanduskriisi, millesarnast pole nähtud kolme inimpõlve jooksul. Kum­matigi näib praegu olevat paras aeg meenutada H. L. Menckeni sõnu: “Igale inimlikule probleemile leidub alati lihtne lahendus – puhas, veenev ja väär.”

Mis puudutab languste ja surutiste liigagi inimlikku probleemi, siis peavad majandusteadlased loobuma ühest puhtast, kuid väärast lahendusest: eeldusest, et kõik inimesed on ratsionaalsed ja et turud toimivad perfektselt. Uus nägemus, mis hakkab heiastuma sedamööda, kuidas majandusteadus oma aluseid ümber hindab, ei pruugi olla sugugi nii selge; kindlasti ei saa see olema puhas; aga võib loota, et tal on üks eelis: ta on vähemalt osaliselt õige.

Paul Krugman, How Did Economists Get It So Wrong? The New York Times, 06. 09. 2009. © (2009) The New York Times

PAUL KRUGMAN (sünd 1953) õpetab majandust Princetoni ülikoolis ja on olnud kümmekond aastat The New York Times’i kolumnist. 2008. aastal pälvis ta Nobeli majandusauhinna tööde eest rahvusvahelise kaubanduse ja majandusgeograafia alal. Oma ajakirjanduslike ülesastumistega parempoolse majandus-, keskkonna-, rassi- ja sotsiaalpoliitika vastu on temast saanud mõjukaim (Ameerika mõistes) liberalismi eestkõneleja. Publitsistlik teos “The Conscience of a Liberal” (Liberaali südametunnistus, 2007) vaeb ebavõrdsuse süvenemise põhjusi Teise maailmasõja järgses USA-s ning põhjendab konsensusliku poliitika lootusetust praeguses olukorras.

M.V.

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk

Külgpaneeli navigatsioon