Tänapäeva ideaalkirjandus – nii heas kui halvas

Peeter Helme

Peeter Helme
Tänapäeva ideaalkirjandus – nii heas kui halvas
Birk Rohelend, “Mu sõraline sõber”

Liialdamata võib öelda, et “Mu sõralise sõbra” käsikiri üllatas pea kõiki 2008. aasta romaanivõistluse žürii liikmeid. Tegelikult isegi mitte lihtsalt ei üllatanud, vaid tekitas elavat poleemikat. Esiteks teose vorm – käsikiri oli iseköidetud, umbes A5 formaadis, kenasti kujundatud kaanega. Korraks tekkis lausa küsimus, ega ole tegemist valmisraamatuga, mis oleks teose võistluselt diskvalifitseerinud. Nii see siiski polnud, autor oli lihtsalt üles näidanud tavalisest suuremat pühendumust…

Teine ja veel suurem üllatus oli aga “Mu sõralise sõbra” sisu ja stiil, mis ei jätnud kahtlustki – autobiograafiliste sugemetega kirjandusteose on kirjutanud keegi Kaur Kenderi või Toomas Verrevi moodi jõr­mivõitu mees. Või ühe žüriiliikme sõnadega: tegu on ühe väga halva mehe lõpetatud päevikuga. Korra sai žürii koosolekul lausa spekuleeritud selle üle, kes Eesti nooremas keskeas meeskirjanikest on “Mu sõralise sõbra” taga. Muidugi tulemusteta, sest kogu arutlus liikus ju algusest peale valedel radadel…

Et selle teose – žanrimääratlusest veidi hiljem – on kirjutanud hoopis noor neiu, näitab, et kirjanduses on veel võimalik üllatada ja üllatuda. Tõsi, see üllatusmoment on kindlasti väiksem, kui lugeja hoiab juba käes Tammerraamatu kirjastatud “Mu sõralist sõpra”, mille kaant ehib lisaks fo­tolakisele, krabisõrgade ja poolpaljaste plikafiguuridega pikitud hamstri- või hiirepeale ka Birk Rohelennu nimi. Ikkagi usun, et iga inimene, kes on vähegi valmis teose sisse minema, selle reegleid järgima ja vaatama tema maailma minajutustajast peategelase silmadega, suudab tunnistada tõika, et autoril on hea ümberkehastumisvõime. Teoses kõlav jutustajahääl kõlab usutavalt.

Raamatuna on “Mu sõraline sõber” saanud juurde dimensiooni, mida tal käsikirjas veel ei olnud: teatava koomiksilikkuse. Kasutatud on pilte ja piktogramme, mis kas toetavad jutustust või lausa asendavad mõnda sõna ja mõtet. Samuti on mängitud tekstisuurusega, rõhutamaks siin-seal mõtete intensiivsust või dialoogis selle väljahõikamise valjust.

See ei ole muidugi esimene kord, mil Eesti kirjanduses nii on tehtud – viimastest aastatest meenub näiteks 2006. aasta romaanivõistlusel ära märgitud Jaan Apsu ja Joonas Sildre “Hingelõõm”, ning kindlasti leidub teisigi näiteid. Ometi on võrreldes “Hingelõõmaga” astutud “Mu sõralises sõbras” tubli samm edasi kahe meediumi, kujutava kunsti ja kirjanduse ühendamise teel. Kui Aps ja Sildre kasutasid illustratsioone vaid teksti toetamiseks, siis Lauri Tuuliku kujundatud Birk Rohelennu raamatus asendavad esimesed kohati teksti ennast: sõnade asemel on pildid (vt nt lk 78, 94, 153, 160).

Võib muidugi küsida, kas see on kirjanduse kui sõnakunsti seisukohast hea või halb, lugeja mõtlemist ja fantaasiat piirav või avardav, kirjanduse väljendusvõimalusi kitsendav või laiendav. Ühest küljest peetakse piktogrammkirja väljendusvõimalusi primitiivseiks ja kasutatavaiks juhul, kui sõnum on vaja edastada koodis, millest peab aru saama ka kõige rumalam potentsiaalne lugeja. Samas on selge, et ilukirjandusliku teksti sees ei täida piktogrammid sama eesmärki – pilt kolbast (lk 19) on muidugi arusaadav igaühele, kuid miks on sellel leheküljel just pealuu kujutatud pildina, sõnad “pomm”, “sõjavägi” või “mees” aga mitte? Mõtted ei liigu mitte teadliku pri­mi­ti­vee­rimise, vaid popkunsti poole: kas eesmärgiks pole mitte hägususe, ebakindluse, kontrollimatuse-õhustiku tekitamine?

Võib-olla on popkunsti mõjule viitamine liigne spekulatsioon. Ilmselt ongi siin piltide ja piktogrammide kasutamise rolli üheselt hinnata võimatu, liiati sõltub täpsem määratlus ju sellest, kuhu tõmmata piir koomiksi ja kirjanduse vahel ning kas seda üldse on vaja tõmmata.

2008. aasta kevadel toimunud Eesti Kirjanduse Seltsi ülevaatekoosolekul eelmise aasta kirjandusest pidas Mari Laaniste ettekande “Eesti koomiksid 2007”. Nii võib öelda, et vähemalt korra on Eesti institutsioonilises kirjandusloos koomiksit kirjanduse osana käsitletud. Kui lähtuda sellest, pole ülemäära rangete piiride tõmbamine teinekord mõistlik. Sest ei ole ju “Mu sõraline sõber” kindlasti mitte koomiks – lehekülgi, kus pildid ja piktogrammid otseselt jutustusse sekkuvad, on siiski märgatavalt vähem kui ainult tekstipõhiseid lehekülgi, ning ka teose ülesehitus on klassikaliselt kirjanduslik.

Kuid mitte romaanilik. Ülesehituselt, tempolt ja stiililt on “Mu sõraline sõber” pigem novell. Teose väike taskuraamatuformaat – mis on võimaldanud teha selle tervelt 214 leheküljeliseks – paneb arvama, et ilmselt polnud see äratundmine võõras ka autorile, samuti kirjastajale, kes ehk pelgas avaldada liiga õhukest teost… Kuid see pole kriitiliselt mõeldud. Oskuses kirjutada lennukalt, täpselt stiili järgides ning formaadis püsides, pole mitte midagi halba. Teose novellilikkus ei saanud takistuseks romaanivõistluselgi, kus “Mu sõraline sõber” jagas lõppkokkuvõttes kolmandat kohta Marion Andra “Algolagniaga”. Ja ega Rohelennu kolmas pikem proosalugu (debüütraamat “Mina, Mortimer” ilmus 2007 ning tänavu tulid veel enne “Mu sõralist sõpra” trükist nii teine romaan “Enesetapjad” kui ballaad “Alexander ja Belle”) olegi puhas novell, vaid siiski laiahaardelisem, kuigi mitte ka romaanilikult panoraamne teos. Ühe, suhteliselt staatilise vaatepunkti kasutamise määrab ära juba teose päevikuformaat, mis ometi ei takista autorit nihutamast sündmustikku edasi-tagasi ajas ja ruumis. Lühidalt: “Mu sõraline sõber” on novelliliku ülesehitusega romaan või jutustus.

Novellilikkusele viitab ka teose õnnestunud puänt, mis aitab raamatut koos hoida – lugeja ootused püsivad kõrgel, suhteliselt ühes taktis, tasapisi kiirenev tegevus ei lähe väsitavaks ega tüütuks, sest puändi tulekut lastakse aimata.

Birk Rohelend on täiesti andekas autor, kes suudab luua karaktereid ja hoida lugejat oma lõa otsas. Üsna tüüpiliselt kriitilise kohana võiks nimetada keele mõnevõrra vähest nüansseeritust, kuid teisalt – eks paljud sedalaadi tegelased nii kõnelevadki nagu “Mu sõralise sõbra” peategelane, üheülbaline, kuid edukas ärimees.

Ja muidugi võib nõrkusena näha ka teose peamist tugevust – täpset ja läbimõeldud ülesehitust, mis ei jäta eriti ruumi ei lugeja enda tõlgendustele ega kutsu raamatut uuesti läbi lugema. Kui puänt on teada, siis võib-olla mõni sügavamate kirjandushuvidega lugeja lappab veel korra siit-sealt, et näha, kas autor kuskil on reetnud juba ette midagi raamatu lõpplahendusest, või siis lihtsalt otsib üles need kohad, kus lugejat natuke petetakse, ta huvi äratatakse ja üha kiiremini edasi lugema kutsutakse, kuid suurt rohkem teise korra lugemiselamust teos ei anna. Samas – kas just selline polegi tänapäeva ideaalkirjandus? Kiire, lihtne, nauditav ja ei jää liiga kauaks mällu, takistama üha uusi ja uusi lugemiselamusi…

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk

Külgpaneeli navigatsioon