Unduski Tuglase-entsüklopeedia

Tiit Hennoste

Tiit Hennoste
Unduski Tuglase-entsüklopeedia
Friedebert Tuglas, “Valitud proosat”

Unduski tehtud antoloogia on väga huvitav, mu arust lausa põnev lugemine. Mitte Tuglase, vaid Unduski pärast. Vene kirjanduses leidub mitmeid oluliste kirjanike “entsüklopeediaid”. Ma nimetaksin selle töö sabaosa, mis kannab nime “Repertoorium”, Tuglase entsüklopeediaks. See ongi olulisim. Edasi mõned ääremärkused. Algul valikust ja kommentaaridest endist, siis kontekstist ja kaanonist.

Antoloogia on kõigepealt valik. Undusk ise kirjutab, et valitud on tükke igast Tuglase viljeldud kirjandusliigist. Valiku keskmeks on suured novellid. Väikepalad on määratud näitama Tuglase stiili avarust ja kinnismotiive, mõjusid jms. Mitteilukirjandusel on sidestav ja ilukirjandust teeniv funktsioon. See oleks siis ühelt poolt antoloogia kui Kirjaniku töönäidete kogu. Ja see valik on mu arvates vägagi esindav. Eriti hea meel on mõnest palast, nagu kurikuulus “Lillelises infernos”, katke esimesest Liivi-monograafiast ja “Marginaalia” esmatrüki keeles osad.

Aga kommentaare lugedes paistab läbi ka midagi muud. Tegu on selgelt kontseptuaalse antoloogiaga. Valitud tekstid, kommentaaride suund ja siseviited repertooriumis moodustavad võrgu, mille rolliks on toetada Unduski kontseptsiooni Tuglasest. See kontseptsioon näeb Tuglast tugevalt filosoofilise metakirjanikuna.

Ühelt poolt seob Undusk Tuglase erinevate filosoofiatega Schopenhauerist upanišadideni, tuues välja korduvaid ja novelle sidestavaid filosoofilisi märksõnu. Teisalt käsitab ta Tuglast eeskätt metakirjanikuna, rõhutades tema novellide intertekstuaalset tausta, olgu 19.–20. sajandi vahetuse sümboliste või rahvamuistendeid, ja näidates ka seda, kuidas Tuglas ise erinevaid motiive korduvalt läbi mängib, olgu või une ja ilmsioleku suhteid.

Kokkuvõttes on näha, et eeskätt tõlgendab Undusk Tuglast sajandivahetuse moodsate mõtlejate ja kirjanike ning vanaindia filosoofia taustal. Minu jaoks muide olid just seosed hingede rändamise, upanišadide ja “Bhagavadgītāga” kõige huvitavamalt avatud taust.

Undusk pakub vaheldumisi mitut tüüpi kommentaare. Ühed seletavad Tuglase taustatekste, varjatud tsitaate, vihjeid, nimesid jms. Teised viitavad analoogiatele maailmakirjanduses. Kolmandad avavad novellide reaalelulisi taustu. Ma pole pädev ütlema, kui paljud neist leidudest on täiesti uued. Aga kogumulje on mõjuv. Sellised taustaavamised on alati väga põnev lugemismaterjal, eriti autorite puhul, kelle teostes intertekstuaalsust on palju. Kuid kommentaare ühe hooga läbi lugedes hakkas minus kuhjuma ka teatud ebalus.

Pidevad pikalt lahtikirjutatud analoogiad (mitte seosed) maailmakirjandusega tekitavad ohtliku tunde, hakates pikapeale mõjuma nii, nagu oleks needki seosed.

Ja ühel hetkel tuleb küsimus, kas on kuidagi oluline teada, millisest korterist laenas Tuglas kardinad ja millisest toolid? Ja mis suhtes see on oluline? Küsimus pole naiivses ettekujutuses, nagu kahandaks selliste taustade teadmine ehedat elamust. Pigem vastupidi, see teeb elamuse sügavamaks. Aga Tuglase novellid pole kindlasti eesti elu entsüklopeedia, nii nagu on nimetatud vene elu entsüklopeediaks “Jevgeni Oneginit”. Ja nii hakkab mingil hetkel tunduma, et selline jälgede ajamine on muutunud uurijale asjaks iseeneses, sest pakub mõttepinget ja lõbu.

Teisalt, mõnikord on mu arvates taustad ka kusagil mujal. Nii pole ma pärast Underi ja Tuglase kirjavahetuse avaldamist lahti saanud mõttest, et novellil “Maailma lõpus” on on midagi üsna oluliselt pistmist nende kiresuvega. Undusk mainib Underi ja Tuglase suhteid, kuid distantseerub seejärel sellest seosevõimalusest täielikult. Ja mõnikord kasutaks ma teistsuguseid teoreetilisi võtmeid. On ju näiteks “Popi ja Huhuu” novell, mis pakub lausa kandikul võimaluse kasutada Homi Bhabha ideid isanda ja koloniseeritu suhetest, imitatsioonist ja määrdunud koopiast. Aga see selleks.

Mitmed tõlgendused esitab Undusk teravalt kindlas vormis, ilma et selleks minu arvates alati põhjust oleks. Kas või “Poeedi ja idioodi” puhul, mille tegevus toimub Toomemäel Baeri ausamba juures ja kus Kuradi kõnes on tõepoolest vihjeid ka Grenzsteinile. Siis aga öeldakse lausa: “Niisiis, ei ole kahtlust, et Grenzsteini maja kaadritagune kohalolu kujundab kogu novelli atmosfääri…” (lk 523).

Oluline osa Unduski kommentaaridest lähtub küll Tuglasest, kuid kasvab iseseisvateks arutlusteks kultuuri ja filosoofia üle. Ja Unduski eruditsioon on tipptasemel. Aga neidki lugedes hakkas tasapisi mingi pisike kripeldus tekkima ega kadunudki ära.

Undusk kordab üle tuntud tõde, et Tuglase lugemus oli kohati kaudne, killustatud jne. Tuglas polnud süsteemne teoreetik. Aga samas hakkab ta ise minu arvates nimelt looma Tuglasest süsteemset teoreetikut. Hakkab looma Tuglase maailma kui sidusat tervikut, milles kõik peab kokku klappima ja olema suur filosoofia. Nii tilgutab kommentaator minusse üha enam kahtlusi, kuni kogu ehitis hakkab mõjuma veidi viirastuslikult ja paneb küsima, kas on see nüüd siis Tuglase või Unduski filosoofiline maailm. Tuglase nööbi külge on õmmeldud pintsak, mis on palju suurema numbriga kui Tuglas ise. Mu jaoks on põnev just see, kuidas Tuglas ennast otsides takerdub vastuoludesse, probleemidesse. Mind huvitab Tuglas kui probleem, mitte kui lahendus.

 

Nüüd mõned märkused seoses konteksti ja kaanoniga.

Antoloogia uudsusena on pakutud välja tema mittekanooniline variandivalik. Tuglas kirjutas oma teoseid mitmeid kordi ringi. Autorid, kelle töid kohitsesid nõukogude ajal toimetajad, on viimase tahte vaevast vabad. Aga Tuglas, kes ise oma töid redigeeris, jäi ajalõksu.

Undusk kõneleb, et novellide ja väikepalade osas esindab valik Tuglast kõige vabamana oma esteetilistes ja ideoloogilistes valikutes. Võiksime siis öelda: valik esindab Tuglase viimast vaba tahet. Samas aga on kriitilised tekstid miskipärast avaldatud üsna segases redaktsioonivalikus esmatrükist “Kogutud teoste” versioonini. Sellest ma küll aru ei saa. Ja Unduski pakutud seletus, et valitud on viimane redaktsioon, kui selles pole “olupoliitilisi korrektuure” (lk 15), ei ole eriti veenev. Just esseed ja kriitika on alati ajalised, reageerivad ajastule ja mõjuvad ajastule. Eriti Tuglasel, kes mõnigi kord kirjutas oma terava päevakriitika hiljem ümber ajatuteks mõteteks sama pealkirja all.

Teine küsimus puudutab novellide konteksti.

Kõigepealt paigutub iga töö mitmesse ajaloolisesse konteksti. Üks on esmailmumise kontekst, millest 90% kirjandust välja ei saagi. Teine on autori elu- ja põlvkonnakontekst, mis kestab võib-olla paar-kolm-nelikümmend aastat. Siis järgneb ajalugu. Kirjanik on surnud, tema töödest on saanud klassika (kui on).

Teisalt kõneldakse kirjandusuurimises vajadusest eristada lingvistilist ja bibliograafilist koodi – mõeldes viimase all väljaande füüsilist olemisviisi (tüpograafia, kujundus, hind jms) –, mis kannavad koos edasi teatud tähendust. Ja lisaks, iga tekst igas väljaandes paigutub teatud ümbrusesse, mis hakkab tööle lugemist mõjutava koodina. Teisisõnu ka siis, kui novell on tekstilt sama, loob koodide erinev põiming temast lugeja jaoks uue versiooni.

Võtame “Popi ja Huhuu”. See ilmus esmakordselt 1914. aasta lõpul, pärast maailmasõja algust ajakirjas Vaba Sõna, nooreestlaste programmilises sotsiaalpoliitilises ajakirjas. Teist korda ilmus novell kogus “Saatus” (1917), kontekstiks Siuru suur pilgar keset sõda ja lugemist suunamas novellikogu programmiline pealkiri. Järgneb sama novellivalimik teostesarjas 1921. aastal. Lisaks ilmub novell 1921. ja 1928. aastal ka eraldi raamatuna. Siis tuleb 1930. aastate teine pool: “Valimik novelle” 1935. aastal “Kirjandusliku põhivara” raamatusarjas; Tuglase enda kontekst ja kaanon novellivalimikus “Kuldne rõngas” (1936) ning “Kogutud novellides ja väikepalades” (1939). Edasi taas sõja ja okupatsioonide aeg: “Valitud novellid ja väikepalad” (1942), “Elu ja kangastused” (1946). Siis pannakse Tuglas põlu alla ja pärast pikka pausi tulevad “Teosed” (1957). Viimaks veel Tuglase lõplik kaanon “Kogutud novellid” (1971), siis Heino Puhveli koostatud “Novelle ja miniatuure” (1978) “Kooli kirjavara” sarjas ning kõige kroonina “Kogutud teosed” (1986). Seega, pea kõik need on Tuglase enda tehtud valikud.

Mille seas serveerib Tuglas “Popit ja Huhuud”? “Saatuses” on tema ees “Vabadus ja surm” ja järel “Kuldne rõngas”. Seesama kontekst on ka 1939. aasta kogutud novellides-väikepalades. Aastail 1942–1957 on “Popi” paigutatud hoopis teise ümbrusesse. Aga “Kuldses rõngas” (1936) on tema ümbruseks “Vabadus ja surm” ning “Maailma lõpus”. Ja mis olulisim, ka lõplikus kaanonis ümbritseb “Popit” seesama valik.

Nii võime näha, kuidas tähtsaimaks naabriks “Popile” on Tuglase jaoks kogu aeg olnud “Vabadus ja surm”. Teine naaber aga muutub. Alguses on selleks 1916. aastal kirjutatud ja elu kui unenägu uuriv “Kuldne rõngas”. 1936. aastast aga saab selleks 1917. aastal kirjutatud armastus-, kire- ja surmanovell “Maailma lõpus”. Konteksti muutus on selgelt märgiline.

Unduski antoloogias on “Popi” pandud esimeseks novelliks. Tema järel on taas “Kuldne rõngas”. “Vabadus ja surm” aga puudub üldse.

Selline on pilt tegijate poolelt. Aga lisaks pakub mu arust huvi ka küsimus, milliseid variante on esmajoones loetud. Suurem osa vabariigi ajast loeti “Popit” ilmselt 1920. aastate variandis. Järgmise pikaaegse lugejakaanoni andsid 1957. aasta “Teosed”. Ja kolmas suur lugemiskaanon tuleb “Kogutud novellidega” (1971).

Ajajärk 1935–1950 oli aga lugemise seisukohast segane aeg. “Popi” ilmus siis viies bibliograafilises koodis ja kolmes radikaalselt erinevas ajaloolises kontekstis. Just sel ajal ilmusid ka Tuglase enda vabad kanoonilised tekstivariandid. Nii võime näha, kuidas autori viimast vaba tahet väljendav kanooniline variant osutub Tuglase puhul lugeja seisukohast kõige kõrvalisemaks variandiks.

 

P.S. Mind on aastaid köitnud ka mõte väljaannetest, mis lähtuksid autori esimesest tahtest ja selle kontekstist. (Muidugi võib küsida, kas iga esmatrükk väljendab ikka autori esimest tahet, aga see on juba omaette teema).

Puhas esmatrükk tähendab harilikult faksiimilet, tänapäeval ka netti pandud tekste. Ma pean silmas midagi muud. Kujutlegem näiteks Siuru-antoloogiat – luule ja proosa, kriitika, paroodiad, kõned, etteastumiste kavad, raamatute kaaned jne –, mis esitaks autorite esimest tahet koos konteksti ja koodide kontsentratsiooniga. See tähendaks ühe kadunud hetke elluäratamist ja samas tihendamist, mis ongi mu meelest ajaloo taasloomise tõeline, sügavaim loomus.

Leia veel huvitavat lugemist

Täheke
Õpetajate leht
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk
Sirp
Müürileht
TeMuKi