Paipoiss Baricco

Kristjan Pruul

Kristjan Pruul
Paipoiss Baricco
Alessandro Baricco, “Novecento”, “See lugu”

Torinost pärit Alessandro Baricco (s. 1958) astus itaalia kirjanduslavale 1990. aastate algul nende 80ndatel valitsenud kirjanike järelvoolus, keda Gruppo 63[1] kutsus “headeks” või “paipoisteks”, vastandades neid “kurikaeltele”, kes 90ndatel keskendusid pigem pulp-kirjandusele. Näib tõesti, et ilusatest asjadest kirjutamine mõjub ühtmoodi hästi nii lugejatele kui kriitikutele, praegu peetakse Bariccot üsna ühemõtteliselt tänapäeva itaalia kirjanduse üheks tippautoriks.[2]Ta palju tõlgitud ja pärjatud tekstide puhul on muuhulgas kiidetud nende musikaalsust ja rütmitunnet, oskuslikku keeleregistrite vaheldamist, julgust n-ö tavalugejaid keele- ja punktuatsioonimängudega paeluda, lisaks räägitakse, et Baricco stiil olevat nakkav (vähemalt arvustajatele) ja tekst jäävat lugejat jälitama ka pärast tagakaane sulgemist.

“Novecento” (1994) on autori teine romaan ja jätab esmalugemisel tõepoolest mõnusa järelmaitse: pahaaimamatule publikule mängitakse “veidraid noote” ja muusikat, “mille saatel tantsib jumal, kui keegi ei näe”, heasüdamlik ja lihtsameelne trompetipuhuja Tim Tooney jutustab laheda vungiga lugusid 20. sajandi alguses ookeanil seilanud laevast Virginian ja seal klaverit mänginud Danny Boodmannist, kes talle vähe sobinud normid sujuvalt persse saatis ja laevalt ei tahtnudki maabuda, sest päriselu mängitakse rohkem kui 88 klaveriklahvil. Võib-olla mitte kõige originaalsem lugu oma meediumisse sulgunud geeniusest, aga hästi loetav, nii originaalis kui Vahur-Paul Põldma tõlkes. Igal juhul peajagu üle Baricco järgmisest romaani pähe avaldatud novellist “Siid” (1996; eesti keeles 2002 ja 2007), mille jõuetust ja 19. sajandist pärit oriendiihalust on raske raamatu lõpuni taluda.

Lühivorm kindlasti Bariccole sobib, teksti hajuvus ja tegelaste eskapism jätavad ühtekokku poeetilise mulje ning hästi arenenud jutusoonega oskab ta ritta lükkida palu, mille vahele jäävatesse lakuunidesse võib juba lugeja ise rahulikult juurde mõelda. “See lugu” (2005) on kahjuks üksjagu pikem ning tavapärased võtted enam ei kanna. Jutustajate ja nende motiivide rohkus hakkab mõjuma ruumitäitena ning Baricco kalduvus jutu keskele truisme heita ühes ülespuhutud keelekasutusega peksab lugejast välja viimsegi huvi tegelaste ja nende käekäigu vastu.

Romaan algab autorile üsna omase vinjetiga eelmise sajandi alguses aset leidnud Pariis-Madridi rallist, aga lisaks võidusõidule tuleb juttu veel tublidest vabrikuomanikest, maal üleskasvamisest, Esimesest ilmasõjast, emigratsioonist ja mitmest-setmest asjast, mis seotud kinnisevõitu Ultimo Parriga, isehakanud automehaaniku perekonnas sirgunud noormehega. Nagu ikka Baricco peategelaste puhul, on Ultimo ülesandeks ennast ainult talle arusaadavasse keelde sulgeda. Ultimo suunab oma demiurgilise pinge unistusse ehitada autobiograafiline 18 kurviga ringrada, omamoodi asfaldist mälukatedraal.

“Mina keeldun Ajalugu uskumast. Ajalugu on optiline illusioon. Väheste sekeldused, mida esitatakse nii, nagu nad puudutaksid kõikide elu. Aga see ei ole tõsi. Nad on võõras mure. Ajalooga silmitsi seistes tuleks meil keelduda selles osalemast. See on kellegi teise mõte, et meil tuleks osaleda. Teistel on vaja, et me lööks kaasa nende hulluse näitelaval,” ütleb Jelizaveta “Selles loos” (lk 168). Arvustaja Angelo Guglielmo nendib, et “Selle loo” puhul on tegu pretensioonika katsega kirjutada romaan 20. sajandist – lootuses, et süžee puudujäägid katab intellektuaalne bravuur.[3]Katset ristata siin kaht “Novecentot”[4] – serveerida Bertoluzzi sellenimelisele filmile (1976) omast eepilisust ja ajaloohaaret omaenda “Novecentost” tuttavas maneristlikus kastmes – võib Baricco puhul tõesti uudseks pidada, arvesse võttes, kui vastumeelt talle ajalugu on. Kuigi “Caporetto memoriaal” – vahest kõige õnnestunum lõik “Selles loos” – on ajalooga tihedalt seotud (kõneldes Esimese ilmasõja ajal Itaaliale osaks saanud suurkaotusest ja sellele järgnenud taganemisest), jääb minevikukontekst Bariccole enamasti lihtsalt varjupaigaks, kuhu oma tegelasi pagendada. Neile on tarvis turvalist pesa, maja merekaldal, kus omaette siidikookonis nukkuda ja suuršedöövriks ette valmistuda, sellal kui tegelik ajalugu ilmub vaid stiihiana: väljaspool tegelaste kitsast püüet perfektsuse poole on neile muu maailma ja selle dünaamikaga suhestumine ainult ohtlik.

Nii Boodmann kui Ultimo kannavad üht kindlat loomise-ideed. Üheplaanilised, isegi ühesuunalised karakterid – nagu piljardikuulid, mis loetud põrgete järel peavad valitud auguni jõudma. Kuid kui Caporetto all sakslased itaallaste rindest läbi murravad, valgub järgneva taganemise käigus ühes Ultimo ja ta kahe parima sõbraga tasandikule sadu tuhandeid piljardikuule, selline segadus saab kaasa tuua vaid surma (kapten) ja korrumpeerumise (Cabirio). Boodmannil on vedanud, sest laeval sündinuna jääb ta Ajaloost eemale, Ameerikasse emigreerujaid teele sundinud põhjused teda ei puuduta, emigrandid moodustavad üürikese kuulajaskonna, kes küll tänulikult tantsib, aga kunagi ei naase. Ultimolegi on võidusõit üksildane sport, mis tuleb sulgeda ringrajale, mida sõidetakse üksipäini ilma ettevaatamatu publikuta. Ringraja ehitamiseks peab kõigepealt lõppema Teine maailmasõda, isikliku ajaloo tarvis peab ruumi tegema ja seiskuma üldine.

Jelizaveta: “Mulle meeldib niiviisi kirjutada, justnagu kirjutaks raamatut. See sarnaneb tantsimisega. Kord. Elegantsuse püüd. Taotleda liikumise sujuvust. Avada ja sulgeda. Teha midagi, mille viid lõpule. Fraase” (“See lugu”, lk 158). Korra loomise ja ringraja sulgemise poole püüdleb ka nii lugeja kui eksinud kaaslaste ja kogu maailma eest pagev Ultimo. Raamatu lõpuni ei tea keegi, mis tegelane ta selline on, “kuldse varjuga” poiss, selgitavad ta kodused, sellega peab leppima ka lugeja. Samamoodi jälitab keelebarjäär Boodmanni, kes oskab kindlasti paremini klaverit mängida kui rääkida. “Siidi” peategelane Hervé Joncour oma jaapani iludusega kõnelda ei oska ja abikaasaga suurt ei taha. Ühesuunalistelt karakteritelt on kindluse mõttes võetud viimasedki võimalused ennast selgeks teha väljaspool etteantud meediumi ning nende erakordse elu edastamise roll on antud jutustajale: Boodmannil on Tim Tooney, siidikaupmees hakkab elu lõpul ise jutuvestjaks ja Ultimol on Jelizaveta, veel üks “kuldse varjuga” tegelane, revolutsiooni eest Ameerikasse pagenud vene krahvitar, kes käib maakodudes klaveritunde andmas.

Jelizaveta elab välja kehvade olude ja madalat päritolu tööandjate tekitatud frustratsiooni, kirjutades fiktiivset päevikut nendesamade maainimeste “korrumpeerimisest”, perekondade seksuaalsest “hukka ajamisest”, läbi selle päeviku teavitab ta ka Ultimot nendevahelise suhte arengust. Hirm ükskõik millise konflikti ees jõuab nii kaugele, et pärast Ultimo ebaõnnestunud lähenemiskatset kirjutab krahvitar tolle jäljetust kadumisest ning Ultimo, lugenud sellist peenetundelist vihjet, pakibki asjad kokku ja kaob taas kord vaateväljalt. Järgneb veel kaks peatükki Jelizaveta päevikust, kirjutatud keskealisena ja seejärel juba vanadusest seniilsena, mis oma tasemelt küll esimese päevikupeatükini ei küüni, aga millest näiks justkui igati piisavat otste kokkutõmbamiseks. Aga ei, sealmaal, kus “See lugu” võiks juba otsa saada, astub ringrajale/lennuväljale hoopis Ultimo imbetsillist poolvend, kes püüab lugejale märku anda, kuidas siis üht fraasi algusest lõpuni kirjutatakse. 18 lehekülge ja 49 fraasi tapvaid kordusi, kus magamajäämise vältimiseks tuleb õppida lõigu keskele vaatamist, sinna, kus fraas on lõpuks valmis saanud, enne kui seda uuesti ümberhakatakse ütlema. Siinkohal muutub arusaadavaks tuntud itaalia satiiriku Daniele Luttazzi esmapilgul jõhkrana tunduv kommentaar Baricco esikromaanile “Vihalossid”: “Loobusin raamatut vastu seina viskamast ainult seetõttu, et viibisin parajasti raamatupoes.”[5]

Baricco kirjutamisoskuses ei kahtle vist keegi, ta ise kõige vähem. Ta on professionaalne jutuvestja, kes oma meediumi ja potentsiaalset lugejaskonda võrdlemisi hästi tunneb. Mõttepauside lakuunid “Selle loo” sissejuhatuses, kaldkriipsude taha koondatud fraasijupid “Novecentos” ja kõik punktuatsiooniuputused, mis ta tekstides esinevad, on partituuriks, mis (ette)lugejale-kuulajale selgeks teevad, millise koha peal õigeid pause teha. Hakkab tunduma, et keele voolavus – mis on kaasa toonud ka kõik need teatrilavastused, helikandjail raamatud ja avalikud ettelugemised – teenib vaid üht eesmärki: Bariccole meeldib tema enda hääl, kas siis päriselt kuulates või oma lugejate peades tekkivaid kajasid ette kujutades.

Publik jätab demiurg Baricco tegelikult niisama ükskõikseks nagu Virginiani reisijad Boodmanni ja nagu Ultimo võidusõidurada on mõeldud sõitmiseks üheleainsale juhile, ilma pööblita ringraja ääres, kes seal seisaksid niikuinii ainult avariide ootuses. Samas on jutustaja Bariccol publikut vaja – et tema tekst talle tagasi kõlaks, talle turvalise kookoni tagaks, milles uusi, laineid löövaid ja korda loovaid romaane-novelle kirjutada. Nii ta kirjutabki teemast, mida kõige paremini tunneb: iseendast, hästikirjutamisest, kirjanikust-loojast, ideaalist, kus korralooja end korratu maailma eest peidab: vältimaks selle räpasusega kokkupuutumist,

korrumpeerumist. Tarvis oleks lausa leskovilikku sulge, et kirjeldada selle si-tuatsiooni kogu absurdsust, kus Baricco võtab oma tõlkijat Põldmad vastu “väga suures, samas hubases saalis, kus olid raamaturiiulid ja nendel ainult Baricco teosed kõikvõimalikes keeltes”.[6]

Kui parafraseerida Andrea Scanzit,[7]siis kirjanikku, kes poleks nartsissist, ei ole veel nähtud ja müüvus (turutundlikkus) ei ole patt (kuigi kriitikud vahel kalduvad nii arvama), aga probleem on selles, et “Selles loos” ei tööta peaaegu mitte miski. Kahjuks on kirjaniku enesekesksus nii vägivaldselt teose lehekülgedele trüginud, et lahkesti pakutud lakuunide kiuste teosele endale ega lugejatele ruumi ei jää. Ja kui nüüd “Novecento” juurde tagasi tulla, siis ilmneb, et seal jutuvestja Baricco (Tooney) räägib demiurg Bariccost (Boodmann) ja sellest, kuidas too (klaverit mängides) maailma korrastab, mis omakorda on meieni jõudnud ühe sellise korda seatud raamatuna (“Novecento”). Kujutluspildile Bariccost “Novecentot” ette lugemas eelistaksin uuesti vaadata filmi “Being John Malkovich”.

 

[1] Gruppo 63 oli 1960. aastate kirjanduslik liikumine, mis ühendas kirjanikke ja kriitikuid (sh Umberto Eco ja Nanni Balestrini), kes defineerisid end neoavangardistidena ja rõhutasid eksperimenteerimist vastukaaluks toona valitsenud neorealistlikule suunale. 90ndatel vallandasid nad buonisti vs cattivi keskustelu, toetades “kurikaelte” katsetusi.

 

[2] Eesti kriitika kalduvust Baricco puhul lauskiitusele anduda märgib oma arvustuses ka Mari Peegel: M. Peegel, Alessandro Baricco jutustab “Seda lugu”. Eesti Päevaleht, 27.03.2009. Ilmekas on juba “Novecento”-lavastuse arvustuse pealkiri:E. Koff, Kõigi aegade tipp. Teater. Muusika. Kino, 2004, nr 3.

 

[3] A. Guglielmo,“Questa storia” non è una bella storia. l’Unità, 03.01.2006. Tänavu 80. sünnipäeva tähistanud kriitik ja endine Itaalia avaliku telekanali RaiTre direktor kuulus samuti Gruppo 63-e.

 

[4] M. Beccaria, Questa Storia. Il Riformista, 15.11.2005.

 

[5] Vt G. Mercadante intervjuud Daniele Luttazziga (Orizzonti, 2004, nr 25).

 

[6] V.-P. Põldma, Järelsõna Novecento raamatule. Rmt-s: A. Baricco, Novecento. Tallinn, 2008, lk 67.

 

[7] A. Scanzi, Emmaus, il dribbling sbagliato di Alessandro Baricco. La Stampa, 23.12.2009. Scanzi räägib mõistagi, et romaanis “Emmaus” ei tööta tema jaoks peaaegu mitte miski.

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk

Külgpaneeli navigatsioon