Kirsti Oidekivi

* * *

kõik
on valgus, lilled on valgus,
sipelgad ja kärblased ja mummid.

kõik
tukub päikeses, ainult rähn veel jaksab.

merd pole kuulda, miskit pole kuulda,
kõik on siin. selle võib nimetada ka viiendaks septembriks,

kuid kuna kalender on kaugel, alles toas, ütlen et nimepäev on
täna
kressil ja tihasel. kõik muu on kõik.

sügis ja päike, ämblik ja ma ja

1
valged ja punased, ja veel pruunikaspunased,
gladioolid. ühel õrnroosal gladiooliõiel
suur sihvakas ämblik, see panigi
pliiatsit ja paberit taga otsima, kuigi õigem oleks vist vesi

värvid, kuid millal ma neidviimati… sihvakas ämblik on liikumatu,
ainult gladiool liigutab tuules, õitepääl eilset vihma mõni piisk.
täna lõikasin ära tiigerliiliad ja karikakrad, vaid viimane
karikakraõis.
imekullerkupp oma teistkordset õitsemist, veel mõni türgi pipra
õis

ja mummid, ikka veel mummid siguriõites, vahepääl käivad
mu põlve pääl silmi pesemas kui kassid. sigur ongi täna
kõige populaarsem, ka liblikatel. ma tean siin sõnu ja märke,
terve luuletuse üles märkinud seeaeg, kui ämblik ikka tardunud.

2
mida ta seal ometi teeb, see ämblik?! ta on märk,
mida mai oska üles kirjutada; nad on nii kaunid sääl koos, see
kõige ilusam gladiool, sest ühelgi teisel pole ämblikku,
mummid ka ja liblikad ju täna eelistavad hoopis

sigurit. püüdsin nii rahulikult olla nagu nemad, juuksed
ainult kergelt tuules, aga ikka pidin sääsepeletajat laskma,
piiluma ja mõtlema, millised moonid (need oranshid narmastega)
kohe peale õitsemist võtta, millised (need punased ja lillad,
sirgeõidsed) siia

seemet andma jätta… ja üles kirjutama, kas ämblik
kirjutaks sellele alla? tähele panema… kuigi on vaid pilved,
isegi öösel ei tule siia tähti täna, ainult vihma.
sihvakas ämblik muutub aina roosamaks ja mul tuleb uni pääle

üks koht eestimaal

paadilohvkal sadamas saame, sügiseks kohale jäänud
saareinimesed kokku, sõna
siit, teine sealt, kuni, kõiki erutav teema on muidugi vihm,
korraga tahame kõik rääkida, kuidas see vihm täpselt sadama
hakkas
ja sadas. siin eestimaa kõige kuivemas kohas.

saja, saja, vihmakene, nüüd oled ammugi üle, muld ainult
märg, päevalilled loojangupäikesed. ma muidugi olen pagan,
mu kell on päikesekell, mu aeg vihmaaeg, mu koht see
kust kaua äraolnu ütleb: issand kui hea oli tagasi tulla!

paganate aeg on see aja ilmutus vihmas ja laiuvas
ruumis, loojang on viimane valgus väljaspool maja, silmad
jälgivad teda. asjadki siin muutuvad vahel, kes tellis telefonis
sidrunit, sai sefiiri, meie kohalikud anekdoodid siin paganate
maal.

D ja E ja F ja

jõhker, hoolimatu. isegi kui hooliv siiski, jõhker
siis ki. iga mees oma elu eest, päike, igamees
elu eest. rohin nii hoolikalt oma lillepeenraid, täna
tuli siiski lillgi juurega. istutasin ta
tagasi, kastsin hoolega. muu on umbrohi, selline sõna,

viskan nad õhtuni hunnikusse päikese kätte kuivama,
ülejärgmise aasta kompost. ja tuul teeb mind haigeks.
kõik see on seadus, päikese ja maa kooslus, mis
siin seadusi teeb, ainult öösiti saab
taevatähtedesse söömata päeva mõelda, vaeslaps kuule saata.

kirjatähtede alus on nad eesti keelde panduna,
vaeslaps istub kuukõrbes, kaelakoogud ei rõhu,
vett ei vaja, taevatähtedega sääl kõneleb kirjutamatta keeles.
selleks ta peabki kuule minema, et maal
nii ei saa. rohin oma lillepõldu täis õrnust ja jõhkrust.

täis tähist sügavikku, mida ei ütle üheski keeles,
võibolla kuukeeles, täiskuuöös unetuna õlut juues
ja kivimüüri ladudes, tundettu juba sest lõpmatust
unenägudetta päevast. pole siin vabadust, vendlust, võrdsust,
unenägudetta päikese käes päevas, õrnuse ja jõhkruse kurbuse
vallas.

võibolla selleks peabki saama vanaks, et umbrohugi ees
vabandada, kummardada loomulikult ja mõtlematta
kirjatähest taevatähe ees ja päikese ees ja ritsika ees,
inimese ees ja rähni ees, kummardada võrdsuses.
see ongi vabadus, see ongi elatud elu, isegi

* * *

mu isa, kes sa oled kerge vaim, nagu need
lilled ja liblikad mu ümber lendamas, kes sa
pühitsed mu kassi, kellel nüüd on liblikas suus,
kerge kõrge hüpe, tema suult kasvab nüüd päevapaabusilm,
kes sa oled päike ja õlu, õhtupooliku aeg.

mai oska sult miskitki rohkemat tahta. minus oli
selle päeva raskus, tühjaks kasvand tulp ja
millal tuleb vihma, kas jäängi riidu oma armsamaga.
ja ometi pole sa raskus, oled hoopis kiil
kes mu aias jälle lendab ja tantsib, ja suvepoole
on teid aina rohkem ja kes sa oled päike! sa
ei anna vihma siis kui küsida, olen ilma lõppematu kastja seni,
ja pole sa mu isagi, tea kes sa üldse oled.

haned

siis jälle see kisa üle taeva,
seeaasta unustasin isegi oodata, siis
ta on, ajan end mulla kohalt püsti,
kuidas nad võtavad kohti, vahetavad harmooniliselt,
tagapool, kahes viirus, paistab kõik juba õigel kohal

üle taeva visatud kee, nii nad silmist kaovad

kuulasin tuule tulemist

vaikusesse tekkis üks hääl,
kuulasin, et see on meri või
mu südamelöögid, hääl aga kõvenes
ja ma mõtlesin, et need on ju puud,
et ma lihtsalt ennem ei kuulnud,
aga siis ta tuli, lillede liikudes,
tuul.

Leia veel huvitavat lugemist

Täheke
Õpetajate leht
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk
Sirp
Müürileht
TeMuKi